Uudisvoogude koguja

Juurepessu tõttu ümber kukkunud kuusk. Näha on, et kuuse narmasjuured peaaegu puuduvad

Klibumuld

Klibumulla tunnuslause ”lutsukividega rannapiiga” kannab sõnumit tema olemusest ja paiknemisest.

Klibumuld  on rähkmuldade alamliik, mis on välja kujunenud praeguste või endiste rannikualade karbonaatsel, peamiselt klibust koosneval lähtekivimil. Klibuks nimetatakse ümardunud servadega väikseid lapikuid kive, mis oma kujult sobivad lutsuviskamiseks.  

Soojalaine on puudelt lume sulatanud

Arukask        Betula pendula

Kährik ehk kährikkoer       Nyctereutes procyonoides

Ajakirja Horisont kvantmehaanika erinumbrist saab lugeda, kuidas rändlindude kompassi töö põhineb kvantmehaanikal. Saates on külas artikli autor Ülar Allas, kellega räägime lindude rändest laiemalt.

https://kuku.pleier.ee/podcast/loodusajakiri/196664

Salutihane ehk sootihane      Parus palustris

Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE

2008. aastal toodi Stockholmist Kirbla kirikuaeda igavesse puhkepaika peaminister Jüri Uluotsa, tema abikaasa ja poja põrm. Juba 1997. aasta juulis oli perekonna matmisplatsile sängitatud taasiseseisvunud Eesti esimese kaitseministri Ülo Uluotsa põrm. Ent mille poolest võiksime Kirbla kihelkonda veel tunda?

Paari sentimeetri pikkune metsasitikas on tõenäoliselt tuttav loom kõigile, kes metsas käinud: tema läikiv sinakasmust kuplitaoline kere jääb hästi meelde. Metsas näeb neid sageli, ja kuna nad liiguvad üsna aeglaselt, jõuab neid märgata. Poola teadlased on mõõtnud nende liikumiskiiruseks 50 meetrit tunnis, kuid tõenäoliselt oleneb kiirus suuresti sellest, kas nad liiguvad siledal metsateel või ukerdavad sammalde ja rohukõrtega kaetud rajal. Vahel harva võib neid näha lendamas, aga peamiselt kohtab seda mardikat siiski metsateedel või samblal liikumas.

Metsasitika menüü ei ole meile isuäratav, sest sinna kuuluvad loomade väljaheited ja kõdunevad taimed või seened. Metsasitikatel on tõhusad kaevejalad, mille laiad reied ja sääred on ogalised. Nendega kaevatakse metsamulda 70–80 cm pikkused kõrvalharudega käigud, kuhu emane muneb munad. Käiku varuvad nad vastsetele sama toitu, mida isegi söövad, peamiselt metsa alt kogutud sõnnikut. Vastsed ei jõua kõike kogutut ära süüa, osa sellest jääb pinnasesse. Sellega on metsasitikad looduses igati vajalikud, sest aitavad kaasa viljaka mulla tekkele. Niisugune orgaanika maa sisse viimine on iseäranis oluline toitainevaestel muldadel kasvavates metsades, nagu nõmme- või palumetsad, aga kulub ära ka salumetsades ja teistes metsatüüpides.

Metsasitikad munevad maa-alustesse tunnelitesse kevadel või suve alguses, vastsed kooruvad suve teisel poolel. Vastsed talvituvad oma käigus, nukkuvad kevadel ning saavad valmikuks suve hakul. Noored metsasitikad ei paljune esimesel eluaastal, oma järglased soetavad nad aasta hiljem.

Nii nemad kui ka teised sõnnikust toituvad mardikad on looduses väga tähtsad. Peale selle, et nad aitavad kujundada toitainerikast mulda, kahandavad nad kliimamuutusi võimendava metaani teket. Kui sõnnik tehakse väiksemateks tükkideks ja sellesse viiakse õhku, tekib lagunemisel vähem metaani. Seega võib öelda, et kuigi metsasitikate menüü võib meile tunduda ebameeldiv, on nad looduses omal kohal.

Sirje ja Georg Aher

Roosade õisikutega käpalisi leidub Eestis küllaga, näiteks paljud sõrmkäpad, käoraamatud ja punane tolmpea. Ometi paistab tänavuse aasta orhidee püramiid-koerakäpp silma eriliste erkroosade õite poolest. Nende värvus on nii kirgas, et tundub lausa hõõguv, eriti õitsemise alguses, kui õisikud on püramiidja kujuga.

Tekst: TIIU KULL Fotod: RANDEL SERVET

Püramiid-koerakäpp (Anacamptis pyramidalis (L.) Rich.) on ümarate juuremugulatega taim, kes tavaliselt kasvab 20–40 cm kõrguseks. Tema õisikud on tihedad ja rohkete õitega: õisi võib olla 20–50, mõnel juhul isegi üle 60 [7]. Õitsemise teisel poolel (juuli keskel), kui ka tipmised õied on avanenud, muutub õisik ruljaks ja võib küündida kuni kaheksa sentimeetrini [8]. Pikad peenikesed lehed kuivavad enamasti õitseajaks, jättes kogu tähelepanu säravatele õitele.

Tekst: AGUR PAESÜLD, KUNTER TÄTTE Fotod: MATI KOSE

Tänavuse aasta linnuks valitud kormoran ehk karbas on viimastel aastatel sattunud suure tähelepanu alla. Seda omamoodi välimusega lindu on peetud ekslikult võõrliigiks. Osava kalastaja ja sukeldumismeistrina on ta väidetavalt konkurent kaluritele, kes kardavad, et ta mere kaladest tühjaks sööb. Need müüdid on visad kaduma. Sestap on igati paslik kormoraniga lähemalt tuttavaks saada.

Eripärane ja arhailine, kuid siiski oma

Tartu ülikooli molekulaarse ökoloogia professori Maarja Öpikuga vestelnud Toomas Kukk

Maarja Öpik on sündinud 17. septembril 1972. Lõpetanud Nõo keskkooli 1990 ja Tartu ülikooli bioloogina 1995. Magistrikraadi bioloogias sai 1998 („Puhaskultuuride tunnused liudikulaadsete seente (Pezizales) süstemaatikas“) ning doktorikraadi taimeökoloogia ja ökofüsioloogia erialal (arbuskulaarse mükoriisa uuringud) 2004. aastal. 2006–2008 Šoti põllumajandusinstituudis Marie Curie järeldoktorant ning 2008 Negevi Ben Gurioni ülikooli Jacob Blausteini kõrbeuuringute instituudi külalisteadlane. Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi direktor (alates 2020), botaanika osakonna taimeökoloogia õppetooli molekulaarse ökoloogia professor (alates 2021). 2023. aastast vabariigi valitsuse teadus- ja arendusnõukogu (TAN) liige. Pälvinud riikliku teaduspreemia (2016), Tartu ülikooli aumärgi (2021).

Õnnitlused taimebioloogia ajakirja New Phytologist peatoimetajaks valimise puhul! Oled 1902. aastast ilmunud maineka rahvusvahelise ajakirja esimene naispeatoimetaja ja esimene peatoimetaja väljastpoolt Suurbritanniat. Kuipalju selline ametikoht nõuab tööd ja kuivõrd on see auamet?

Nurmkana ehk põldpüü         Perdix perdix

Rajakaamera ülesvõte põdrast soolakul

Euroopa põder ehk põder        Alces alces

Hakkame sättima talviseks aialinnuvaatluseks!

Eesti Ornitoloogiaühingul on hea meel kutsuda sind juba kuueteistkümnendat korda osa võtma talvisest aialinnuvaatlusest. Tänavune talvine aialinnuvaatlus saab teoks tänu annetamistalgulistele, kes toetasid ettevõtmist 5800 euroga. Suur aitäh!

Väike-kirjurähn          Dendrocopos minor

Meie koduaedadesse ja talilinnulauale toituma satub väike-kirjurähn pigem juhuslikult. Talvisel ajal seltsivad väikesed rähnid tihasesalkadega ja nendega koos võib mõni isend meie koduaias lühidalt lindude söögimaja, rasvapalli või pekitükki kallal nokitseda.

Siisike        Carduelis spinus

Siisikeste rohekas seljasulestikus paistavad kitsad mustad triibud. Mustadel tiibadel paar kollakasrohekat vööti. Küljed märgatavalt „triibulised“ ja saba sügava sisselõikega. Saledate lindude pikkus on veidi üle kümne sentimeetri ja kaaluks tosin grammi. 

Talioras tuli lume alt nähtavale

Nädala algus oli külm ja lumine. Esmaspäeva öösel kella kolme paiku langes minimaalne õhutemperatuur Jõgeva ilmajaama andmetel -18,5 kraadini. Järgnes kiire soojenemine ja kell seitse hommikul oli juba külma ainult neli kraadi, keskööks tõusis termomeetrinäit õhus plusspoolele. Esmaspäeva ööpäeva keskmiseks õhutemperatuuriks arvutati -6,0 °C, mis jäi normist (keskmine 1991-2020) 3,6 kraadi võrra madalamaks.

Lume paksuseks registreeriti nädala esimesel hommikul Jõgeva linna idapiiril asuvas ilmajaamas 38 cm.

Raudkull       Accipiter nisus

Talv tõi röövlinnud inimeste lähedusse toitu otsima ka meie suurematesse linnadesse ja loogiliselt sinna, kus on välja pandud talilindude toidumajad. Välkkiire rünnak talilindude toidulaua läheduse annab röövlinnule võimaluse talv üle elada - ta ju röövlinnuks loodud. Sellise talvega on raudkullid sagedamini kohatavad.

Ronk ehk kaaren      Corvus corax 

Kaljukotkas ehk maakotkas     Aquila chrysaetos

Kaljukotkad on paigalinnud ja talvituvad oma pesitsuspaiga lähistel. Pesapaiku asustatakse aastakümneid ja paljude pesapaikade eellugu ulatub kirjanduses leiduvate viidete või suulise pärimuse järgi ülemöödunud sajandisse. Noored mittepesitsevad linnud hulguvad laialt ringi.