Uudisvoogude koguja

Tekst: TOOMAS KUKK

Kooliõpetaja Juhan (Johann) Kunder (1852–1888) jõudis oma lühikese elu jooksul hämmastavalt palju. Ta avaldas näitemänge („Kroonu onu“, „Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus“, „Muru Miku meelehaigus: Nali ühes näituses“, „Mõrsja ja Märatsejad: kolmejauline näitemäng“ jt), muinasjutte („Ahjualune“, „Suur Peeter ja Väike Peeter“ jt), luulet ja õpikuid. Ühtlasi kuulus ta Eesti üliõpilaste seltsi, oli tuntud ühiskonnategelane, ajalehtede kaastööline jne. Rakveres, Tallinnas ja Viljandis on ikka väga põhjendatult antud tänavale Kunderi nimi.

Kümme aastat tagasi rajati Eestis esimene suuremõõtmeline puhastus-tehismärgala ehk puhastuslodu, mis on tõhusalt aidanud kinni püüda põldudelt pärit toitaineid ja vähendanud hajukoormust veekogudele. Nüüdseks on läbi tehtud ka esimene omataoline eksperiment maailmas – tehismärgala setet saab edukalt kasutada põllunduses.

Tekst: KUNO KASAK, MARGIT KÕIV-VAINIK

Põldudelt ärakantavad taimetoitained mõjutavad tugevalt nii Eesti siseveekogude kui ka Läänemere seisundit. Paraku ei ole tehnoloogiate areng ja paranenud töövõtted põllumajanduses suutnud märkimisväärselt vähendada hajukoormust ega selle mõju pinnaveekogudele. Hajukoormuse all mõistetakse valdavalt põllumajandusest lähtuvat, aga ilma kindla allikata taimetoitainete koormust veekeskkonnale. Veekeskkonda lisanduvate toitainete tõttu veekvaliteet üha halveneb, väheneb elurikkus, hoogustuvad sinivetikavohangud ja veekogude kinnikasvamine ning tekib palju muid keskkonnaprobleeme.

Valida ei ole siin midagi. Tillukestest batsillukatest kuni põiena paisuva (viisust ja õlekõrrest täna ei räägikski) universumini välja on kogu krempel me ümber puhas kuldne loodus. Ei saa üle, ei saa ümber.

Inimese tehtud asjad nii üdini looduslikud siiski ei ole: plast ja õlu ja teksapüksid ja eleegiline distihhon näiteks ei kuulu iseeneslikult tekkinud diskursusesse. Või kui iseenesest ta nüüd ikka. Juhuse või Jumala käpake võis mängus olla, nõnda on väidetud. Väidetud on ka, et n-ö reaalteadused uurivad Jumala loodut ja humanitaarteadused inimese loodut. Loodud loodust, mida uurida, jagub igatahes kauaks.

Loomad ja linnud ja kalad ja mäed ja seened ja puud ja lilled ja savi ja sammal ja liiv ja putukad ja taevatähed ja vaakum ja gravitatsioon ja … Nimekirja saaks jätkata, kuni internet täis saab või must auk tuleb. Internet ei kuulu looduse sekka, pigem eelmainit õlle ja teksapükste maailma. Ühesõnaga humanitaaria. Inimese kolb.

Omniva andis 10. märtsil uuendatud “Eesti fauna” markide sarjas välja kaks uut postmarki: aasta linnu ehk kormoraniga ning aasta kala ehk Euroopa angerjaga. Kormoraniga mark on järjekorras kahekümne viies aasta linnu postmark.

Nii kormorani kui angerja margi kujundaja on Riho Luuse. Aasta linnu mark on fotomark, kormorani foto autoriks on Mati Kose.

Kormoran (Phalacrocorax carbo) on meisterlik sukelduja ja ökosüsteemi tasakaalu hoidja, keda ekslikult peetakse võõrliigiks. Ometi on ta elanud meie vetes juba kiviajast saadik. Oma äratuntavas poosis – tiivad laiali – kuivatab ta sulgi pärast veealust kalapüüki.

Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu sõnul on tänuväärne, et aasta linnud postmarkidele jõuavad ning aitavad seeläbi meie mitmekülgset loodust tutvustada.

“Kormorani sulestik ei paista esmalt just kõige pilkupüüdvam, ent tähelepanelikumalt vaadates selgub, et tema sulestik on sinirohelise metalse läike ja soomuselaadse mustriga. Sarnane lugu on kormorani rolliga ökosüsteemis: ainult kormorani nokka jäänud kalu loendades jääb varju tema positiivne mõju ökosüsteemile, näiteks ümarmudilat süües aitab ta ohjata selle võõrliigi arvukust,” räägib Võhandu.

Aasta linnu postmark maksab 1.30 eurot ja sobib saatmiseks Eestis. Margi tiraaž on 20 000 tk. Mark on müügil Omniva e-poes ja postkontorites üle Eesti.

Eesti Ornitoloogiaühing valib aasta lindu alates 1995. aastast. Esimene postmark aasta linnu sarjas ilmus Eesti Ornitoloogiaühingu algatusel 2001. aastal ja sellel oli kujutatud kiivitaja.

Sel sajandil on kuuse-kooreüraskil Eestis tavapäraselt arenenud aastas kaks põlvkonda; samuti on teada, et teine põlvkond võib talvituda kuuse koore all [10]. Seetõttu on loogiline eeldada, et talvise sanitaarraiega saab üraskite arvukust piirata. Hiljuti tehtud uurimus seda siiski ei kinnita.

Tekst: KRISTJAN AIT, HEINO ÕUNAP, KRISTIINA PALM-HELLENURM, FLOORTJE VODDE, ARGO ORUMAA

Fotod: KRISTJAN AIT

Läänemere kalad kõlbavad süüa, kuid see ei tähenda, et kalad ise ei võiks haiged olla. Rohketoitelisusega kaasnevad probleemid, võõrliigid, ülepüük, kudealadele ligipääs, tervist mõjutavad kemikaalid – Läänemere kaladel jagub muresid. Isegi maksavähki põetakse.

Tekst ja fotod: RANDEL KREITSBERG

See oli alles äsja, kui istusin arvuti taha kindla sooviga asuda Eesti Loodusele artiklit kirjutama, aga nägin laua nurgal analüüsi ootavat mikroskoobislaidide karpi. „Viskan veel enne kiire pilgu peale,“ leidsin võimaluse kirjutamist edasi lükata.

Õitsema hakanud sinilill

Harilik sinilill        Hepatica nobilis

Ilmad olid möödunud reedest soojad ja päikeselised. Äsja õitsema puhkenud sinililletaimel märkame kas ühte või kahte lühikest õievart, mis õitsemise aegu pikemaks sirguvad, nii umbes kümne-kahekümne sentimeetristeks. Peened õievarred paistavad punakaspruunidena, aga on kaetud roheliste karvakestega, kuid lehetud.

Sääserohketel aegadel pinisejaid eemale peletades on ilmselt paljud mõelnud, kas kuidagi saaks meelitada ligi neid, kes sääski söövad. Oleks ju tore, kui kõrva äärest mööda vihisev kiil püüaks ründava sääse kinni ja päästaks ebameeldivast pistest. Mõnikord on see võib-olla juhtunudki, kuid sääski on lihtsalt nii palju, et tuntavat leevendust üksik kiil ei too. Vahel tundub, et õhk on sääskedest lausa paks.

Hirmul on siiski suured silmad, sest mitte kõik sääsed ei himusta meie verd. Puude all suurte parvedena tantsivad sääsed on pigem surusääsed, kes valmikuna ei söö üldse midagi. Ka pistesääsklastest vajavad verd ainult emased. Neil on tarvis valgurikast toitu ning veri sobib selleks hästi.

Sääsed elavad varjulistes niisketes kohtades ja munevad oma munad vette. Kiire vooluga veekogud neile ei sobi, kuid seisev, madal ja soe vesi on väga meelepärane. Munadest koorunud vastsete elu ohustavad paljud vees olevad loomad. Surusääskede vastsed elavad mudas. Paljud neist langevad sealt toitu otsivate veelindude ning kiilivastsete ja teiste rööveluviisiga selgrootute ohvriks.

Pistesääsklaste vastsed ujuvad vabalt vees. Neid söövad kalad ja röövtoidulised veeputukad, näiteks selgsõudurid ja ujurid. Võib-olla napsab neist mõne kinni ka veepinnal kiirelt liikuv liuskur.

Metsasääsed munevad niiskesse taimestikku. Nende vastseid võivad ohustada jooksiklased, karihiired ja teised samblast ning taimede vahelt putukaid otsivad loomad.

Inimeste arvates saab muidugi liigagi suur osa sääsevastsetest valmikuteks. Ent ka täiskasvanuna on neil peale inimese käelöögi hulk muid võimalusi hukka saada. Kohe veekogude kaldal himustavad neid kiilid. Erinevalt sääskedest on nad väga osavad lendajad ja söövad ära paljud veekogust lendu tõusnud sääsed.

Tuule ja päikese eest lehtede alumisele küljele varjunud sääski ohustavad ämblikud, konnad, sisalikud ja putuktoidulised linnud, näiteks pöialpoisid, porrid ja tihased. Kärbsenäpid ja linavästrikud eelistavad püüda lendavaid sääski. Sääsed on ka nahkhiirte menüüs. Sääski vajavad toiduks paljud selgrootud ja kõikidesse selgroogsete klassidesse kuuluvad liigid. Ehk on sääsekuplasid kratsides lohutuseks, et nende kaudu oleme ka meie looduse toiduahelas, kuigi vastumeelselt.

SIRJE JA GEORG AHER

Eesti Looduse jaanuari-veebruarinumbris on avaldatud foto helendavatest lagritsatest. Teave foto allkirjas on napp, mistõttu selgitame seda põnevat nähtust ja avastust lähemalt.

Tekst: GRETE NUMMERT-MEISTER, KARMEL RITSON, KRISTEL NEMVALTS

Hariliku füüsali talvitunud mari võrkjas õietupes

Nädal kujunes väga soojaks. Ööpäeva keskmine õhutemperatuur kõikus 2,2…6,8 kraadi piires, mis ületas normi (keskmine 1991-2020) nelja kuni kümne kraadi võrra.

Esmaspäeva hommikul oli veel kohati varjulisemates kohtades lumi maas. Avamaastikul oli rohkem lund näha künnipõldudel, kui talikultuuridega põldudel. Sama päeva õhtupoolikul tõusis õhutemperatuur nelja kraadini ja lumi sulas kõikjalt ära.

Pöördumine Kliimaministeeriumile, Keskkonnaametile, Haridus- ja Teadusministeeriumile.

Eesti Bioloogiaõpetajate Ühing, Eesti Keskkonnahariduse Ühing ja keskkonnaühendused väljendavad muret, et keskkonnahariduse ja selle rahastamise käimasoleva ümberkorraldamisega kujunenud olukord võib põhjustada keskkonnahariduse kättesaadavuse halvenemise mitmes suurlinnadest eemal asuvas maapiirkonnas üle Eesti.

Suure-Jaanile mõeldes tuleb paljudele esmalt meelde Lembitu ja Lõhavere muinaslinnus. Kihelkonnas asub üks Eesti mõisapärle – Olustvere, kus tegutseb meie vanim põllutöökool. Tuntud on Suure-Jaanist pärit muusikainimesed ja muusikafestival. Selles kihelkonnas paikneb üks kahest Eesti ilmaradarist.

Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE

Suure-Jaani, nagu nimigi ütleb, on suur nii ajaloo, tähtsate kultuuritegelaste kui ka territooriumi poolest: 515 ruutkilomeetriga kuulub see Eesti suurimate kihelkondade hulka.

Eesti teaduste akadeemia peasekretäri Anne Kahruga vestelnud Toomas Kukk

Anne Kahru on sündinud 17. veebruaril 1955. Aastal 1978 lõpetas Tartu ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna cum laude bioloogi-mikrobioloogina. 1987. aastal kaitses Tartus biokeemia doktoritöö mikroobide energeetilisest ainevahetusest. 1978–1980 TTÜ küberneetika instituudi insener, 1980–2007 keemilise ja bioloogilise füüsika instituudis (KBFI) insener, nooremteadur, teadur, vanemteadur, juhtivteadur. Alates 2005. aastast KBFI keskkonnatoksikoloogia labori juhataja. 2018 valitud Eesti TA liikmeks ökotoksikoloogia vallas. Ökotoksikoloogilise uurimissuuna rajajaid Eestis. Tema uurimisrühm hakkas maailmas ühe esimesena uurima nanomõõdus metallioksiidide keskkonnaohtlikke omadusi ja toimemehhanisme. Avaldanud ligi 200 teadusartiklit ja juhendanud kümmekonda doktoritööd, kuulub oma valdkonnas maailmas enim viidatud teadlaste hulka. Eesti toksikoloogia seltsi asutajaliige ja juhatuse esimees 1997–2018. Pälvinud Eesti riigi teaduspreemia (2011) ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2017). Alates 2025. aasta veebruarist Eesti TA peasekretär.

Kasepahk Alutagusel

Pahk ehk galla

Siil hulkus eile ringi

Harilik siil        Erinaceus europaeus

Kuvatõmmis veebiseminarilt “Wolfness” näitab, et hundi ja koera hübriide võib leida kõikjalt hallivatimehe levikualalt. Peamiselt seetõttu, et hunt on väga liikuv loom ja meieni võib jõuda hübriidloom ka Lõuna-Euroopast, kus neid on protsentuaalselt rohkem. Suurt probleemi nad Eestis aga endast ei kujuta, vastupidiselt Kesk-Euroopale.
Tekst: Laura Kiiroja, Helen Arusoo

Verevad karikseened kasvukohal

Verev karikseen        Sarcoscypha austriaca

Nagu näha sulab Aluatagusel lumi.

Kuldnokk         Sturnus vulgaris

Öised külmakraadid olid lumele kooriku tekitanud, mis metskitsi kandis

Metskits ehk kaber         Capreolus capreolus

Alutagusel on veel päris talvine, aga kõigest hoolimata oli vähelumist aastaaega metskitsedel kergem taluda kui pikka pakaselist ehk karmi talveaega.

Lapsuliblikas