Uudisvoogude koguja

Aluagusel on metsas veel olud talvised

Karu ehk pruunkaru      Ursus arctos

 

Kui mujal Eestis lund enam ei ole ja ärganud karusid on liikumas nähtud, siis Aluagusel juhtus see eile.

Veekogusid, kus vesi voolab, on eesti keeles ja murretes tähistatud erilaadsete ja eri aegadest pärinevate nimetustega. Sõnade rohkus tuleneb ühelt poolt vooluveekogude mitmekesisusest, samas võidakse üht veekogu märkida mitme nimetusega.

Tekst: KARL PAJUSALU

Väina ehk Daugava jõgi on Liivimaa suurimaid: silmapaistvate mõõtudega nii oma keskjooksul Daugavpilsi lähistel … … kui ka paisutatult Riia juures Salaspilsis Fotod: Toomas Kukk

Mõnel juhul on tegemist eri viisiga veekogu määratleda, mõnikord lihtsalt eri aegadest ja keeltest pärit sõnadega, millel võib olla erisugune levik eesti keelealal. Näiteks on oja Lõuna-Eestis olnud ka ora ning Lääne-Eestis ura. Järgnev ülevaade esitleb vooluvete nimetusi veekogu tüübi järgi, alustades sellest, kuidas on soome-ugri keeled üldse käsitanud vee voolamist.

Vool ja jooks
Eesti kirjandusklassika on jäädvustanud sookuivatajate võiduka hüüde: „Vesi jookseb!“. See, et ka inimene jookseb, on juba sõna algse tähenduse hilisem üldistus. Jooksmine on esmalt olnud seotud veega ja joomisega, jooksma on tuletatud kse-liite abil igivanast tegusõnast jooma [1]. Seto joosõng tähendabki just vee voolamist [3].
Vooluveed on eesti rahvakeeles olnud jooksuveed. Sõna vool tüvi pärineb samuti soome-ugri algkeelest, seda on rekonstrueeritud kujul uŋa [5] ja selle lähem vaste on sõna voog. Eesti murretes on (vee)vool piiratud levikuga sõna. Vee jooks on olnud tuntud igal pool, vool eelkõige põhja ja lääne-eesti ning üksikutes lõunaeesti murrakutes, Harglas on verb voolama olnud ka kujul hoolama [7].
Murretes on tuntud veel kitsama levikuga vete voolamist osutavaid sõnu, nagu Kadrina jogama ’voolama, valguma’ ja Martna ojama: vesi ojab ’vesi voolab’ [3].

Jõgi ja juga
Nii jõgi kui ka juga on iidsed jõge tähistavad sõnad. Kui sõna jõgi vasted on jõe tähenduses levinud rohkem läänepoolsetes soome-ugri keeltes, siis sõna juga vasted märgivad jõgesid ugri ja samojeedi keeltes ehk idapoolsel uurali keelealal Siberis. Läänemeresoome keeltest on juga tuntud ainult eesti ja soome keeles, seal võib see olla ka oja. Karjala juka on hauakoht jões [1]. Eestis on juga peamiselt põhjapoolsete murrete sõna. Peale veejoa võib see tähendada maastikusõnana järsku veelangust või järsakust alla langevat jõge [3].

Urg ja ura
Kogu Eesti ja ka keelesaarte alal on jõgi peamine jõe-sõna, erandiks on aga Leivu keelesaar Põhja-Lätis, kus selleks on urg. Leivus on Emajõe nimigi olnud Imäurg. Selle vasteks saab pidada liivi sõna ūrga, mis tähistab väiksemat jõge, oja. On arvatud, et siin on segunenud soome-ugri ura-sõnad ura, mis on tähendanud uuret, voolusängi, veesoont jms, ning urg– ja org-tüvelised sõnad [1].
Tegemist võib aga olla ka omaette tüvega, mille vaste on lääne-eesti urgad ’mülkad’ [6] ja/või urad ’väiksed jõed’, kus tüve algkuju on urka [4]. Ura eesti kohanimena ja teisi Ura-algulisi kohanimesid on seostatud samuti jõe või oru tähendusega. Ura jõgi voolab Lõuna-Pärnumaal, Ura oja Võrumaal Rõuge kandis [2].

Oja ja ora
Kitsast jõge tähistav oja ja selle häälikulised vasted, näiteks uja, on levinud kogu läänemeresoome keelealal ning koltasaami keeles. Sõna oja võib pärineda samast iidsest tüvest kui voog ja vool [1]. Lõunaeesti murretes on väikest jõge nimetatud aga ka oraks, seda on seostatud läänepoolse samatähendusliku ura’ga või ka peetud algul org-sõna variandiks [4].
Seega, Veriora ei ole tähendanud veriste oradega taplemise kohta, vaid pigem punakaspruuni sooveega oja. Põlva-lähedane Orajõe on vanadel kaartidel märgitud ka Ora ojaks. Päris kindel siiski pole, kas Lõuna-Pärnumaa Orajõe on sama algupära. Kagu-Eesti kohanimi Orava võib aga küll pärineda pigem veekogu nimetusest, mitte olla nimetatud orava järgi [2].

Väin ja väil
Baltimaade keskne jõgi, mida tänapäeval tuntakse Daugava nimega, on eestipäraselt Väina jõgi või lihtsalt Väina; seda vana läänemeresoome nime on pruugitud ka Kagu-Lätis Lutsi keelesaarel. Liivi keeles on Daugava Vēna.
Jõenimena on tegu ilmselt vana laensõnaga, mille vaste on vene Dvina. Suurel jõel ja mereväinal on semantiline ühisosa. Kaht suuremat veekogu ühendava väina tähenduse kujunemist on siiski võinud mõjutada skandinaavia keelte vasted. Sõna väil on eesti keelde tulnud aga hilise laenuna soome sõnast väylä [1].

Kraav ja kanal
Uuemat sorti laensõnad on ka inimtekkelised kraav ja kanal. Kraavi on peetud alamsaksa laenuks [1], kanal, vanemas keeles kanaal, võib olla rootsi laen [5]. Kraav ~ raav ~ raab ~ ruav jms on murretes palju laiemalt levinud kui kanal ~ kanaal, millega on märgitud enamasti suurt kraavi [3].

Nire ja soon
Veeniret ja ühtlasi väikest oja tähistavaid sõnu on eesti murretes mitu: nire ~ nirre, nõre ~ nõrre, Saaremaal ka niru ja nöre, Karksis oitur ’nire; madal vesine koht’, Muhus tire, tiretsed ’veenired’ jms [3, 7]. Päritolult on need sõnad enamasti deskriptiivsed, lähtudes vee liikumist ja selle häält kirjeldavatest verbidest.
Veesoon on üldistatud elusolendi soonest, mida mööda voolab veri ja muud elumahlad. Sõna soon pärineb juba uurali algkeelest ja sellel on ka algindoeuroopa vaste. [1]. Allikalist veesoont on kutsutud allikasooneks [3].

Allikas ja läte
Vete jooks saab alguse allikast. Allik ~ allikas on põhjaeesti murrete ja mulgi sõna, selle vaste on lõunaeesti tuumalal läte, Kodaveres ja mõnel pool Tartu murdealal ka läpe. Läpe ja läpätüs võivad Tartu ja Võru murrakutes tähendada lisaks veesoont või soomülgast [3]. Allikas on tõenäoliselt balti laensõna, vanem läte tuletis soome-ugri läh(t)e-verbist [1].
Soome keeles on allikas avanto, salatsiliivis avat, kuraliivi keeles ovat, need sõnad on kõik moodustatud avama-verbi igivanast tüvest [5]. Soome ja liivi allikasõnade vaste on põhjaeesti rannamurde avand, kirde-eesti avandik ja saarte murde avandus, mis aga tähendavad kõik jäässe raiutud auku. Vesi saabki joosta nii maal kui merel, nii maa all kui ka jää peal.

1. Eesti etümoloogiasõnaraamat. 2012. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Peatoim Iris Metsmägi. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn. www.eki.ee/dict/ety/. Vaadatud 22.05.2023.
2. Eesti kohanimeraamat. 2016. Toim Marja Kallasmaa ja Peeter Päll. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn. www.eki.ee/dict/knr/. Vaadatud 22.05.2023.
3. Eesti murrete sõnaraamat. 1994–. Toim Anu Haak jpt. Eesti Keele Instituut, Tallinn. www.eki.ee/dict/ems/. Vaadatud 22.05.2023.
4. Faster, Mariko 2020. Hargla kihelkonna vetenimed Eesti-Läti piirimail. Dissertationes Philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 47. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.
5. Häkkinen, Kaisa 2004. Nykysuomen etymologinen sanakirja. Juva: WSOY.
6. Pajusalu, Karl 2013. Edela-Eesti kohad ja keel Salomo Heinrich Vestringi sõnaraamatus. – Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri, 4–3: 93–120.
7. Väike murdesõnastik I–II. 1982–1989. Toim Valdek Pall. Valgus, Tallinn.
   www.eki.ee/dict/vms/. Vaadatud 22.05.2023.

Karl Pajusalu (1963) on Tartu ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor, Eesti teaduste akadeemia liige.

 

Ilves ehk harilik ilves        Lynx lynx  

 

 

Sabatihane        Aegithalos caudatus

 

Sabatihased ei ole eriti inimpelglikud, aga väikesed seltsingud on pidevas liikumises ja seetõttu natuke raskelt jälgitavad. Ringi liikuv seltsing hoiab omavahel häälsidet ja äratab sellega tähelepanu.

Harilik kopsusamblik ja kilpsamblik pehkinud remmelgal

Tegelikult ei ole samblikud taimed, vaid seened, kes elutsevad seltsis vetikate ja tsüanobakteritega ehk kooselu seene ning mikrovetika vahel ehk nii saab tekkida sambliku tallus.

Meie nn suursamblikud on looduses kenasti märgatavad, kas lehtja või lopsaka kasvuvormiga.

Harilik kopsusamblik

 

Põdra jäljed Aluatagusel veel säilinud lumel

Ööd on Kirde-Eestis veel miinuskraadidega ja tekitanud lumele kõva kooriku, mis kannab üle sajakilost looma.

Jääväljad katavad veel osa siseveekogudest, aga eks lähipäevadeks lubatud soojad ilmad ja vihmasadu muudavad olukorra kevadisemaks.

Nüüd siis kinnitus, et muna pesas

 

Kassikakk        Bubo bubo

 

Seega on nüüdseks kinnitus olemas, et esimene muna on pesas.

Millal siis järgmist muna oodata võiks?

 

Kassikakk        Bubo bubo

 

Tundub tõenäoline linnu käitumist jälgides, et kassikaku emaslind on kesköö järel munenud ehk siis esimene muna munetud 12. märtsil.

Vaatleme kassikakupaari käitumist pesaalusel ja püüame seda vastavalt arusaamisele ka tõlgendada.

Eesti Ornitoloogiaühing kogub sel kevadel taas teateid esimestest saabunud rändlindudest. Tähelepanelikelt vaatlejatelt oodatakse teavet näiteks sookure, linavästriku, väike-lehelinnu ja suitsupääsukese märkamise kohta.

Rändlindude saabumisest saab iga huviline teada anda kuni mai lõpuni. Vajalik on üles märkida vaatluse kuupäev ja kellaaeg, asukoht, nähtud liigid, isendite arv ja tegevus, võimalusel ka lindude sugu ja vanus. Tähtis on, et vaatleja on täiesti kindel, mis liiki lindu ta nägi.

Pajude urvad valendasid

Ööpäeva keskmine õhutemperatuur kõikus nädala kestel -3,2….1,2 °C, mis erines normist (keskmine 1991…2020) -1,9…+5,2 kraadi võrra.

Kõige soojem päev oli esmaspäev, kui maksimaalne õhutemperatuur tõusis 6,4 °C. See oli ainuke päev, kui maksimaalne õhutemperatuur tõusis üle viie kraadi. Reedel termomeetrinäit päeval plusspoolele ei tõusnud ja nullile lähedaseks plusspoolel jäi päevane õhutemperatuur ka nelja- ja laupäeval.

 

Kaljukotkas ehk maakotkas       Aquila chrysaetos

 

Kaljukotkapaari veebikaamera töötab, aga Alutagusel saadi maakotkaste paaritumisaktist haruldane video.

Musträhn tegutseb võimsalt

 

Musträhn ehk rahvakeeli nõgikikas     Dryocopus martius

 

Kelle tööks võiks sellist vaatepilti hinnata?

Veebruari viimasel päeval kogunesid Toomale Endla looduskaitseala noored looduskaitsjad.

Hommik oli jälgede otsimise päralt. Liikusime mööda heinamaid, metsas ja rabas kokku 5 km. Kohati oli jalge all lumevaba maapind, siis ületasime vett täis kraave, sumpasime lumes ja ukerdasime mööda külmunud mättaid, nii et liikumine oli pigem aeglane ja kohmakas. Nii mõnigi kummik sai vahepeal vett täis ja oli vaja kasutada matkatarkusi, et kuidas märjaks saanud jalgu soojas hoida.

Kaunase zooloogiamu

Kakupaar pesaalusel ja emalind on pesa soojendanud eilsest alates

 

Kassikakk        Bubo bubo

 

Pesale tuuakse materjali ja kohendatakse

 

Kaljukotkas ehk maakotkas       Aquila chrysaetos

 

Täna on meie rahvakalendris tsirgupäev ehk linnupäev. Pärimusest teame, et sellel päeval pööravad 7x7 lõunas talvitavat lindu nokad kodu poole. Kuigi tänavusel kevadtalvel on olnud lindude saabumine tavapärasest varasem, võib siiski öelda, et linnukevade põnevamad kohtumised on alles ees!

“Tere, tere, linnukesed, tulite jälle meile tagasi,” on saabuvaid rändlinde tervitatud Kadrina kandis ja umbes nõnda on seda tehtud mujalgi Eestis. Esimesi kevadekuulutajaid on oodatud pikisilmi ja kohalejõudnuid on koheldud kui omasuguseid.

Vaade Kloostri tornist

Matsalus on märtsikuu alanud suurveega jõgedel ja luhtadel ning rändlindude varase saabumisega.

Päikeselised päevad sulatavad iga päevaga jääd vähemaks ja suurvesi tungib hoogsalt jõgede ja luhtade kaudu lahe poole, mis on veel paksu jäänekaane all peidus.

Soojad õhuvoolud lõunakaarest on meelitanud siia esimesed kevadekuulutajad. Kohale on jõudnud kiivitajad ja sookured, laululuiged ja erinevad hanelised.

Ajakirja Eesti Loodus märtsi-aprilli number keskendub elurikkusele, vaadeldes nii niidutaimede geneetilisi mustreid kui Tartu eraaedade liigirohkust ja andes soovitusi, kuidas meelitada aeda tolmeldajaid. Tähelepanu saavad ka erisugused parasiidid, kes samuti kuuluvad Eesti elurikkuse hulka. Lisaks saab lugeda must-toonekurg Karl II saatusest, looduskaitse usaldusmehest August Hiiemäest, seeneuurijatest, Karulast, uuest villamesilaseliigist Eestis ja lumikellukestest. Saates on külas ajakirja Eesti Loodus toimetaja Katre Palo. Saatejuht on Tiiu Rööp.

https://kuku.pleier.ee/podcast/loodusajakiri/173983

Selleks, et edukalt järglasi anda, peab pesaparasiidist kägu (Cuculus canorus) suutma sulasliikidega oskuslikult manipuleerida. Siinjuures peaks looduslik valik eelistama just neid isendeid, kes suudavad võimalikult täpselt hinnata sulasliigi pesas olevate munade haudefaasi.

Kas nimetatud valik on pelgalt intuitiivne? Kui mitte, siis missugused on valiku kriteeriumid?