Uudisvoogude koguja

Loodusmuuseumi töötajad tähistasid kakuga taaskohtumist torti süües Allikas: Eesti Loodusmuuseum

Eile, 9. novembri õhtul, jõudis Eesti Loodusmuuseumisse tagasi händkaku topis. See varastati 11. oktoobril muuseumi fuajeest. Turvakaamera pilt näitas, kuidas mees kõndis muuseumisse sisse, märkas topist, napsas selle ja peitis põue. Ida-Harju politseijaoskonna uurija Kaido Atspol kinnitusel õnnestus politseil tänu laekunud vihjetele varas tuvastada.

Händkakk on kodus tagasi! Pildil on politseiuurija Kaido Atspol ja muuseumi direktori asetäitja Egle Hecht Allikas: Eesti Loodusmuuseum

“Viimane kuu meenutab muuseumis ameerika mägesid. Valmistame ette hädaolukorra läbimängu, et tulevikus taolisi vargusi ära hoida, samas teevad rõõmsaks suure südamega inimesed, kes soovivad meile kadunud
kaku asemele uut annetada,” kirjeldas viimase aja põnevaid aegu muuseumijuht Heidi Jõks.

Muuseumipere hingab linnu tagasi jõudmise tõttu kergendatult ning on lõputult tänulik nii politsei uurijatele kui ka kurikaela kohta vihjeid jaganud inimestele

Seiklushimuline kakk võtab taas koha sisse muuseumi fuajees ja teda saab jälle imetleda juba homsest (11. novembrist), kui linnu suled on taas puhevile aetud.

Eesti Loodusmuuseum / Loodusajakiri

Kai Pungeriga vestelnud Piret Pappel

KAI PUNGER on sündinud 17.02.1945 Tartus. Lõpetanud Miina Härma 2. keskkooli (praegu Miina Härma gümnaasiumi) ja Eesti põllumajanduse akadeemia (praegu Eesti maaülikool) agronoomia erialal. Läbinud Tallinna pedagoogikaülikooli täiskasvanute hariduse keskuse pedagoogikakursuse.
Töötanud üle 55 aasta Tartu loodusmajas, juhendanud huviringe ja suunanud õpilasi koostama uurimistöid. Õpetanud pikalt lilleseadet. Osalenud maaelu väärtustava rahvusvahelise noorteühingu Eesti 4H töös. 2020. aastal pälvinud Tartu linna õpetaja elutööauhinna.

Kai Punger tunneb ja armastab taimi. Foto on tehtud Tartu loodusmaja talveaias, kus kasvab ligi 150 taksonit taimi Foto: Aldo Luud

Olete nüüd olnud paar aastat pensionil, kuid töötasite üle 55 aasta Tartu loodusmajas. Kuidas te siia tööle sattusite? (Ajasime juttu Tartu loodusmajas Lille tänaval.)
Tartu loodusmaja on olnud tõesti minu ainuke põhitöökoht, mille kõrvalt olen õpetanud eri koolides loodusaineid – üldbioloogiat ja botaanikat. Käisin Tartus Vanemuise tänava koolis (praegune Mart Reiniku kool – P. P.), mulle meeldis kooliaias aiatööd ja katseid teha. Õpetaja Tiiu Kutti suunas mind loodusmaja aiandusringi Aino Ausmehe juurde. Uurisime väetiste mõju taimedele. Sarnaseid katseid nagu õpilasena tegin hiljem järele õpetajana oma õpilastega ja käisin koos nendega esitlemas nende uurimusi rahvamajanduse näitusel, mis olid vene keelde tõlgitud.aastast alustasin siin tööd õpetajana. 1964. aastast alustasin siin tööd õpetajana.

Vaenukägu ehk toonetutt

"Olin juba ammu soovinud seda kauni ja huvitava välimusega lindu näha ja pildistada. Tänavu kevadel see õnnestuski. Minu tuttava aias hakkas tootnetuttide paar väga tihedalt käima ja toimetama. Eriti tundsid nad huvi vana õunapuuõõnsuse vastu, mille nad ka sobivaks pesaks tunnistasid ning oma pojad selles üles kasvatasid", rääkis Ave Kruusel pildi saamisloost.

Aasta linnu auli joonistusvõistlusele laekus 2448 nii käsitsi, kui digitaalselt joonistatud töõd ja seda neljas vanuserühmas: kuni 7-aastased, 8–12-aastased, 13–18-aastased ja vanemad kui 19-aastastelt.

Parimate tööde valimisel saab seekord lisaks žüriile kaasa lüüa ka rahvas.

Rahvahääletus kestab kuni 14. novembrini aasta linnu kodulehel: https://eoy.ee/aul/joonistusvoistlus/rahvahaaletus

Alates tänavu jaanuarist ilmub ajakirjal Eesti Loodus aastas 6 numbrit (seni 12 numbrit), alates märtsist on need uues kuues ja mõnevõrra muutunud sisukujundusega. Ühtlasi oleme teinud suure sammu edasi veebiarenduses: ajakirjas avaldatud kirjutisi saab lugeda ka portaalist loodusajakiri.ee.

Peame Eesti Looduse lugejaid väärtuslikuks, olete tähtis ajend, miks me seda ajakirja teeme. Seetõttu soovime teada saada teie arvamust ette võetud muudatuste ja arengu, aga ka muu kohta.

Ootame teie vastuseid lugejaküsitlusele! Selle leiate veebilehelt www.loodusajakiri.ee/kusitlus. Vastata saab kuni 7. jaanuarini 2024. a. Vastajate vahel loosime välja auhindu!

Ette tänades
Eesti Looduse toimetajad

Kutsume kõiki huvilisi sel laupäeval, 11. novembril kell 11 Põõsaspea perepäevale.

Retkel tutvustame piirkonna geoloogilisi väärtusi, ala tähtsust linnuvaatluskohana ja palju muud. Palume selga panna soe riietus ja kaasa võtta piknikusöök ning kuum jook.

Võimalusel võtke kaasa binokkel ja fotoaparaat. Võtke lapsed kaasa sest nende jaoks on tore otsimisleht rannas leiduvate merekarpide ja vetikate kohta. 

Kavandatava Sõrve looduskaitseala paiknemine Harjumaal. Looduskaitseala 2006. aastal ette pandud välispiir on punase viirutusega, täiendavate uuringute alusel korrigeeritud välispiir, mis on ka looduskaitseala loomise ettepaneku aluseks, on esitatud roosa viirutusega. 2006. aastal ette pandud sihtkaitsevööndite piirid on helesinise viirutusega. Uuringute andmete alusel korrigeeritud sihtkaitsevööndid on tumesinise viirutusega.

 

Rääkspart      Anas strepera

 

Rääksparte võis meil tänavu pesitseda üle paari tuhande paari, aga oma nüüdsetele pesitsusaladele saabusid nad alles kolmveerand sajandi eest.

Põhjaparasvöötmes levinud asukad õitsevad, paljunevad ja kasvavad aprillist septembrini, kuid ülejäänud pool aastast on tunduvalt kasinam. Siis loomariigi isendid kas põgenevad siit, „magavad“ või katsuvad selle aja aktiivses faasis üle elada.

Tekst: TOOMAS ESPERK Fotod: URMAS TARTES

Kevadkaruslane talvitub vastsena, keda võib vara- ja hilistalvel üsna tihti näha lumel või maapinnal ringi roomamas

Püsisoojased loomad rakendavad kõiki kolme moodust. Näiteks rändlinnud pagevad karmide olude eest; nahkhiired, siilid, mägrad ja karud magavad talve maha, kuid enamik imetajaid ja paigalinnud tegutsevad ka talioludes.

Metsaalused on vett täis

Tänavu keskendub viktoriin loomingulistele keskkonnasõbralikele lahendustele ja raamidest välja mõtlemisele.

Viktoriin tutvustab nii Läänemere piirkonna kui ka ülemaailmseid kestliku arenguga seotud väljakutseid ja nende võimalikke lahendusi. See on hea võimalus tabada mitu tarkuse kärbest korraga – õppida Läänemere-äärsete riikide keskkonnaseisundi kohta, saada keskkonnateadlikumaks, parandada info otsimise oskusi ja õppida inglise keelt.

Limane tuhattõlvik Alutagusel (november 2023)

 

Limane tuhattõlvik        Multiclavula mucida

 

Tekst: JANE OJA Fotod: erakogu

Hoonetest, eelkõige keldritest võib leida eriskummalisi seeni, kellel ei ole elumajaga mingit olulist seost. Mis soodustab nende levikut ja kasvu?

Põõsasjalt kasvanud lehvikvahelik puidust seinal

Niisuguste seente leidumine ei viita renoveerimisvajadusele ega majaomaniku hoolimatusele. Seeneniidistik tungib küll läbi vundamendipragude, aga seened kas lagundavad mullas olevat materjali ehk teisisõnu on saproobid või on hoopis seotud mõne lähedal kasvava puu juurtega ehk on mükoriisaseened.

Looduseuurijate elu välitöödel on enamasti küllaltki rutiinne. Ent selles on siiski omajagu põnevust, sest kohalik loodus ei väsi üllatamast, tekitades teinekord surmahirmugi. Teravmägedel lisavad elule vürtsi jääkarud.

Tekst: LAURI LAANISTO

Pyramiden tegutses 1998. aastani söekaevanduskeskusena, kuid jäi seejärel inimtühjaks: Nõukogude Venemaa viis oma kaevurid kodumaale. Praegusel ajal püütakse asulale turismiobjektina taas elu sisse puhuda Foto: Kristiina Mark

Sammusime neljakesi mööda kunagist autoteed, mis nüüdseks on kohati vaevu aimatav. Tee kulgeb ligi 400 meetri kõrgusel mäenõlval ja juhatab meid Pyramidenist Poola uurimisjaama poole. 1910. aastal rootslaste rajatud, ent 1927. aastal Nõukogude Venemaale müüdud Pyramideni linna hülgasid venelased alles 1998. aastal. Söekaevandamine ei tasunud enam ära ning kaevurid ja nende perekonnad, kokku tuhatkond inimest, pandi Arhangelskisse suunduva laeva peale.

Täiskuu ja noorkuu toovad ilmadesse muutuse. Kui palju võib olla selles vanarahva väites tõtt?

Tekst: JUHANI PÜTTSEPP

Täiskuu Võrumaal Suujärve kohal 28. septembril 2023. aastal Foto: Ingmar Muusikus

Raamatust „Vanasõnad ilmadest“ (1920) leiame Haanjast üles kirjutatud rahvaütlemise: „Kui Kuul ring ümber, siis on sadu oodata.“ Kõrgel atmosfääris hõljuvatest pisikestest jääkristallidest moodustuvast halost on laulnud ka Marju Länik. „Ring ümber kahvatu kuu” ennustab siiski pigem mitte külma, nagu laulusalm pajatab, vaid tõesti pigem sula ja sadu.

TEKST: Mait Sepp

Eesti ilmavanasõnades [9] torkab hästi silma, et meie esivanemad olid väga mures külma pärast. Sajandi-poolteisetagustes ajalehtedes kurdetakse alatasa soojapuuduse üle. Kuhu see külm siis nüüd on kadunud?

Foto: Ave Kruusel

Ajakirja Eesti Loodus 24. fotovõistluse üldvõidu ehk loomafotode kategooria peaauhinna pälvis Ave Kruusel fotoga pessa lendavast vaenukäost ehk toonetutist. “ Olin juba ammu soovinud seda kauni ja huvitava välimusega lindi näha ja pildistada. Tänavu kevadel see õnnestuski. Minu tuttava aias hakkas tootnetuttide paar väga tihedalt käima ja toimetama. Eriti tundsid nad huvi vana õunapuuõõnsuse vastu, mille nad ka sobivaks pesaks tunnistasid ning oma pojad selles üles kasvatasid“, rääkis Kruusel pildi saamisloost. Noorte kategoorias sai loomafotode peaauhinna Mihkel Paide pildiga rebasest, kel surnud kitsetall suus.

Kuigi tavapäraselt saab võistluse peaauhinna parim loomapilt, on sama väärtuslikud ka taime- ja seenefotode peaauhinnad. Sel aastal osales võistlusel üle 1000 foto 165 autorilt ning sellega on Eesti Loodus praegu Eesti suurim ja vanim loodusfotovõistlus. Kõiki auhinnatud pilte saab vaadata veebilehel www.loodusajakiri.ee/eesti-looduse-2023-aasta-fotovoistluse-voitjad/. Pilte hindasid bioloog Indrek Kalamees, vikipedist Ivo Kruusamägi, Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk, loodusfotograaf Urmas Tartes ning kunstnik Margot Sakson. Eriauhindade saajad otsustasid auhindade väljapanijad.

Fotovõistlust toetavad reklaamibüroo Salibar, Eesti loodusmuuseum, keskkonnaministeerium, Tartu ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed, Tallinna loomaaed, Eesti arboristide ühing, Eesti jahimeeste selts ja ajakiri Eesti Jahimees, Eesti orhideekaitse klubi, Eesti botaanikaühing, Eesti ornitoloogiaühing, Wikimedia Eesti, RMK, Tuulingu puhkemaja, ajakiri Horisont, keskkonnainvesteeringute keskus ja looduskalender.ee.

Võidutööd võib kasutada ainult Eesti Looduse fotovõistluse kajastamisel ja autorile viidates. Kui soovite fotost suuremat faili või kasutada teisi auhinnatud töid, võtke meiega ühendust.

Lisateave:

Toomas Kukk
Eesti Looduse peatoimetaja
toomas.kukk@loodusajakiri.ee
518 9420
www.loodusajakiri.ee

 
Toetajad:

 
#tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item1 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/DSC_3992-3.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item2 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/DSC_7133.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item3 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/IMG_7730p.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item4 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/3stSulishand.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item5 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/11stPUIDUNUI.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item6 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/Noor_punkkar.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item7 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/5.DSC_3304_valge-tolmpea.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item8 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/Hunt.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item9 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/IMG_2147.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item10 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/IMG_9214-2.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item11 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/DSC_1994.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item12 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/DJI_0228s.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item13 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/DJI_0083s.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item14 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/5X7A1066.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item15 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/Lendorav-samblasel-puutuvel.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item16 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/Lendorav-koduuksel.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item17 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/Mannike_M_Kivisild.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item18 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/MK_15.10.22_1063-2.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item19 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/kurg-1123-1.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item20 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/konnakapsas-9820.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item21 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/3-DSC04175.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item22 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/7-DSC08750.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item23 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/DSF7572.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item24 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/karu_RS201869_ok.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item25 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/mink_RS219828_ok.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item26 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/230925_8386.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item27 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/SZ_230605_NIKON-Z-9004.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item28 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/45657444485_b3b7dd7891_o.jpg) 0 0 no-repeat; } Üldarvestus 1 of 28 Horisondi auhind, Eesti Jahimeeste Seltsi auhind - Aivar Andre Loomafotode peaauhind - Ave Kruusel Eesti Looduse auhind - Christian Koitve Loomafotode 1. auhnd - Eimar Kull Seenefotode peaauhind - Eimar Kull Vikipeedia eriauhind - Erik Mandre Eesti orhideekaitse klubi auhind (aasta orhdee) - Getriin Tõll Vikipeedia eriauhind - Indrek Ilomets Taimefotode peaauhind - Ireen Trummer Ajakiri Eesti Jahimees auhind - Ireen Trummer Eesti Looduse auhind - Janek Joab TÜ loodusmuuseumi auhind (maastikud ja mustrid) - Kalmer Lehepuu Eesti Loodusemuuseumi auhind - Kalmer Lehepuu Eesti ornitoloogiaühingu auhind - Karl Jakob Toplaan Tallinna loomaaia auhind, Kliimaministeeriumi auhind elurikkuse foto eest - Kaul Nurm Vikipeedia peaauhind - Kaul Nurm Väikese taime foto eest - Marit Kivisild Eesti Looduse auhind - Mati Kose Käituva looma foto eest - Peeter Teedla Veetaime foto eest - Peeter Teedla Tuulingu puhkemaja auhind - Priit Noogen Väikese looma foto eest - Priit Noogen Seenefotode 1. auhind - Raimond Zabukas RMK auhind - Remo Savisaar Veelooma foto eest - Remo Savisaar Taimefotode 1. auhind - Risto Hunt Eesti Looduse auhind - Sven Zacek Eesti arboristide ühingu auhind - Villem Voormansik
 
#tdi_2 .td-doubleSlider-2 .td-item1 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/IMG_1466-2.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_2 .td-doubleSlider-2 .td-item2 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/Henri_Suurkaev_seenepisarad.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_2 .td-doubleSlider-2 .td-item3 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/Henri_Suurkaev_karbeste_louna.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_2 .td-doubleSlider-2 .td-item4 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/DSC_6840.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_2 .td-doubleSlider-2 .td-item5 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/DSC_9191.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_2 .td-doubleSlider-2 .td-item6 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/MG_9264.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_2 .td-doubleSlider-2 .td-item7 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/MG_4720.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_2 .td-doubleSlider-2 .td-item8 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/C305CFD4-4F7F-4678-AAD7-36405B67778F.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_2 .td-doubleSlider-2 .td-item9 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2023/11/2C58C28A-529A-44D2-BA56-58321C9477CC.jpg) 0 0 no-repeat; } Noorte arvestus 1 of 9 Eesti Looduse auhind - Gustav Lamp Seenefotode 1. auhind - Henri Suurkaev Väikese looma foto eest - Henri Suurkaev Loomafotode 1. auhind, kliimaministeeriumi auhind elurikkuse foto eest - Jan Fred Joab Vikipeedia peaauhind - Jan Fred Joab Käituva looma foto eest - Mihkel Paide Loomafoto peaauhind - Mihkel Paide RMK auhind - Teodor Agabus Seenefotode peaauhind - Teodor Agabus

Tekst ja fotod: IVAR SIBUL. Graafika: Andrei Kupjanski

Jätkame tänavuse aasta puu tutvustamist. See puuliik võib elada üle viiesaja aasta vanuseks. Kuidas mänd paljuneb? Mis kasu saab temast inimene?

Järvselja õpperaja kõrval kasvava Kuningamänni tüvi on jäme ja mahukas. Ligi 380 aastaga on männihiiglane saavutanud 335-sentimeetrise tüveümbermõõdu

Harilik mänd on kiirekasvuline puuliik: viljakamates kasvukohtades võib ta juba 70-aastaselt olla 30 m kõrgune. Ent rabas sirgub ta vaevu paarimeetriseks ja käevarrejämeduseks puuks. Sobilikes kasvukohtades võib harilik mänd kasvada kuni 50 m kõrguseks ja saavutada tüveläbimõõdu kuni 1,5 m. Eesti ja ka maailma kõrgeim harilik mänd kasvab Põlvamaal Räpina vallas Ootsipalus. Selle umbes 220 aasta vanuse puu kõrguseks on mõõdetud 46,6 m. Kõrgeid männipuid kohtab ka Järvseljal Riiupalus kvartalil nr 261, kus sirgub mitu üle 40 m küündivat mastimändi (kõrgeim 43,3 m, rinnasdiameeter 68 cm).

Kuninglik puu

Järvselja õppe- ja katsemetskonnast leiab ka Eestimaa mändide kuninga ehk Kuningamänni, kelle kõrgus on veidi üle 33 m ja tüve ümbermõõt 340 cm. Tüve mahult, ligi 13 m3, on ta üks mahukaima tüvega männipuu. Teadaolevalt ei ole see suursugune mänd seotud ühegi aegade jooksul Liivi- või Eestimaale sattunud kroonitud peaga, kuid puu hakkas kasvama umbes samal ajal kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf asutas Academia Gustaviana, millega pandi alus Tartu ülikoolile. Märkimisväärse vanuse ja erilise kasvukoha tõttu ürgmetsa piiril sümboliseerib Kuningamänd Eesti hea tasemega järjepidevat akadeemilist haridust. See majesteetliku välimusega Eesti sümbolpuu kerkis kuninglikku seisusesse tänavu pärast seda, kui Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf Eesti istutas riigivisiidi käigus 4. mail Tartusse metsamaja ette Kuningamänni seitsmeaastase järglase.

Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf istutas tänavu 4. mail koos president Alar Karisega maaülikooli metsamaja ette Järvseljal kasvava Kuningamänni järglase Allikas: Eesti maaülikool

Põlismännid
Eesti jämedaim mänd kasvab Jõgevamaal Puurmani vallas Jüriküla külas Mäe Jaani-Hansu talu maadel. Selle 20 m kõrguse puuhiiu tüveümbermõõduks rinnakõrguselt on mõõdetud 453 cm. Jämedaid mände kasvab meil mujalgi (Kuldi-Jüri pettäi Peetrimõisa külas Põlvamaal, Peedi talu mänd Kaisma külas Pärnumaal, Kariste küla Ristimänd Ida-Virumaal, Lesenaise pedajas Kurista külas Tartumaal, Kõlleste mänd Põlvamaal, Arbimäe mänd Elvas jt), kuid nende puude tüveümbermõõt rinnakõrguselt mõõdetuna ei küüni üle nelja meetri. Pada oru nõlval Pada külas Lääne-Virumaal kasvava kaheharulise Padaoru männi (tuntud ka Peetri, Ulmi ja Vanaveski männina) tüve ümbermõõt on küll 520 cm, kuid see näit on saadud poole meetri kõrguselt, sest puu on harunenud nii madalalt, et 1,3 m kõrguselt ei ole võimalik tüve mõõta.

Hariliku männi eluiga ulatub 400–500 aastani. Meie vanimad põlismännid kasvavad Lahemaa rahvuspargis alla paarisaja meetri kaugusel merest Pedassaare külas Pedassaare neeme kaitsealal. Nende vanus küünib peaaegu poole tuhande aastani. Põhja-Soomes Lapimaal Urho Kekkoneni rahvuspargis kasvab aga ligi 780-aastane vana põlismänd (sm honka ehk aihki), see on ligi kuus meetrit kõrge ning tüveläbimõõt vöökõrguselt mõõdetuna umbes pool meetrit.

Kaunis ja mitmenäoline
Valgusnõudliku puuliigina on hariliku männi võra Kesk- ja Põhja-Euroopa puistutes kitsas, ažuurne, oksad peened ja lühikesed, tüvi hästi ja kõrgelt laasunud, silinderjas ning väikese koondega. Vanemas eas muutub võra poolkerajaks või lamedaladvaliseks otsekui vihmavari ning võra oksad jämedamaks. Üksikult kasvava puu laiuv võra ulatub maapinnani, oksad on pikad ja jämedad ning tüvi tüüakas ja jändrik. Tüve alumine osa on kaetud rõmelise hallikaspruuni paksu korbaga, ülemises osas on koor punakasoranž ja kestendav. Vanadel puudel muutub korp plaatjaks ja pealt siledaks ehk nn krokodillikorbaks.

Ka vana männi koor on tüve ülaosas oranžikaspruun ja kestendav (vasakul). Paremal lõheline laiplaatjas ja pealt sile nn krokodillikorp umbes 160 aasta vanusel Põlvamaa männil

Paljunemine
Seemnekandvus algab puistus 30–40-aastaselt, vabalt kasvades 12–15 ja seemlas 10 aasta vanuselt. Eestis korduvad seemneaastad keskmiselt kolme-nelja aasta järel, kuid ka vaheaastatel leidub vähesel määral käbisid. Põhjapoolsetes karmimates kasvupiirkondades korduvad seemneaastad kuni seitsme aasta järel.

Harilik mänd tolmleb puu intensiivseima kasvu ajal, s.o mai lõpul ja juuni algul. Kahvatukollased munajad isaskäbid asetsevad kogumikena eelmise aasta võrsete tipus. Püstised punakad ovaalsed emaskäbid ilmuvad ühe- või kahekaupa sama aasta pikkvõrsete tippu. Iga käbi koosneb teljest ja sellele spiraalselt kinnituvatest soomustest. Kollastes käbides valmivad tolmuterad, punakates aga seemnealgmed. Nii isas- kui ka noored emaskäbid on algul pisikesed, 5–6 mm pikkused. Isaskäbi soomuse alaküljel on kaks tolmukotti tolmuteradega. Ühel puul valmivad tolmuterad ja seemnealgmed väikese ajanihkega: nõnda ei saa tolmuterad viljastada seemnealgmeid sama puu emaskäbides. Niisugune võõrtolmlemine tagab elujõulisema järglaskonna.

Tillukestel, kõigest 60 μm läbimõõduga tolmuteradel on kaks õhupõit, mille abil võivad nad soodsa ilmaga hõljuda õhus kaua ja kanduda kuni 900–1000 km kaugusele. Enamik tolmuteri ei satu aga emaskäbidele, vaid langeb maapinnale. Nii on männi tolmlemise ajal metsarajad, alustaimestik ja lähedal asuvad veekogud kaetud kollaka kirmega. Pärast tolmlemist tõmbuvad isaskäbid pruuniks ja kuivavad. Emaskäbidel aga soomused sulguvad ning käbi areng jätkub.

Viljastamine saab siiski teoks alles järgmise aasta kevadel, kui käbid hakkavad jõudsalt kasvama. Seemned valmivad teise aasta hilissügiseks (novembriks) või kolmanda aasta talvel; siis võib hakata käbisid varuma. Küpsed tiibadega seemned pääsevad 3–7 cm pikkustest käbidest välja alles kolmanda aasta kevadel (märtsi lõpul või aprillis, mais): kui ilmad on kuivad ja päikesepaistelised, siis pruuniks tõmbunud käbisoomused avanevad. Suve algul, pärast seemnete varisemist, hakkavad tühjad tuhmpruunikashallid käbid puudelt langema.

Seemned on väikesed ja munajad; värvuselt võivad nad olla mustad, pruunid, hallikad, kirjud või isegi valkjad (need seemned on tühjad või puudulikult arenenud). Valkjaid seemneid on männil üldiselt vähe, sest täisteralisus on suur ning idanevus üle 90%. Seeme on 3–4 mm pikk ning 1000 seemne mass on Eestis 4–6 g. Seemnete suurus ja kaal oleneb kasvukoha kliimast ja mullastikust. Seemnel on pikk sihvakas umbes kolm korda seemnest pikem pruunikas kilejas tiib, mis aitab tal tuulega emapuust kaugemale kanduda. Nagu kõigil teistel männiliikidel (v.a seeder- ja pähklimändidel, kellel seemnetiib puudub või on vähe arenenud), haarab hariliku männi lennutiib seemet kahvlitaoliselt servadest ning vabaneb seemnest kergesti.

Vaigurikas puit
Nagu kõik männid on harilik mänd lülipuiduline. Tema puit on kerge ja pehme, kriimustustele peab vastu keskmiselt, kuid löökkoormust ei talu kuigi hästi. Tihedus varieerub 310–810 kg/m3, olles keskmiselt 520 kg/m3. Pehmem maltspuidu osa on valkjas kuni kollakas. Raskem lülipuit on tumedam, kollakas- või punakaspruun, ning hakkab tekkima pärast 40. eluaastat. Seistes ja päikesevalguses männipuit tumeneb. Aastarõngad on ebakorrapärased ja hästi nähtavad. Puit on vaigukäikude rohkuse tõttu väga vaigune. Heleda maltspuidu vaik on vedel, lülipuidus aga tardunud. Keskmiselt sisaldab männipuit 4,8% vaiku, mis parandab puidu püsivust. Välisoludes maapinnaga kontaktis olev männipuit säilib keskmiselt 7–8 aastat, lageda taeva all olev puit 60 (40–85) aastat ja varjualuses olev puit vähemalt 100 aastat.

Harilik mänd on lülipuiduline, puidus saab eristada tumedamat ja kõvemat sisemist osa, mis hakkab tekkima pärast 40. eluaastat. Väline maltspuit on pehmem ja valkjat või kollakat värvi

Männipuitu iseloomustavad vertikaalsed (nähtavad varapuidu ristlõikes tumedate ja hilispuidus valgete täpikestena) ja horisontaalsed vaigukäigud (0,1 mm), mis on omavahel ühendatud käigustikuks. Vaigukäike leidub ka koores ja okastes, kuid need pole ühenduses puidu vaigukäikudega. Kuna käikudes liikuv vaik on rõhu all, kaitseb see puud haigustekitajate ja kahjurite sissetungi eest. Antibakteriaalse ja hallitusseentevastaseid aineid sisaldav vaik katab puu välised vigastused ega lase patogeenidel puitu tungida. Samas muutub värskelt raiutud männi maltspuit soojal aastaajal mikroseente elutegevuse tõttu kiiresti sinakaks. Aga putukad (puidusikud, rädi- ja kooreüraskid jt), kes püüavad elujõulise puu tüvesse siseneda surmab kokkupuude vaiguga mõne hetkega.
Asjaolu, et männivaik võib aja jooksul kivistuda ja muutuda väärismineraaliks, meenub meile siis, kui hoiame käes hinnatud ehtematerjali merevaiku, mis pole küll tekkinud hariliku männi, vaid 35 miljonit aastat tagasi kasvanud helmemänni (Pinus succinifera) vaigust.

Tarbepuidupuu
Nagu enamik männiliike on harilikul männil suur majanduslik tähtsus. Tema kõrgelt hinnatud puitu saab hästi töödelda, poleerida ja peitsida ning laialdaselt rakendada nii siseruumides kui ka välisoludes (mh põranda- ja seinakattematerjalina, valmistada tava- ja liimpuidust mööblit). Männilauad ja -plangud on peamine uste, sängide, pinkide, laudade, kirstude jms materjal.

Hästi immutatav männipuit sobib õhuliinipostide ja raudteeliiprite tarbeks. Oksavabast tüvest saab head spooni vineeriks. Varem oli mänd eelistatud paadi- ja laevaehituspuu ning katusepilbaste ehk -laastude põhimaterjal. Vanad eestlased tarvitasid mändi peeru(pirru)puuna; lõhestatud pirde põletati või punuti neist korve. Viimasel otstarbel kasutati ka noorte mändide juuri. Männioksi ja latvu on enamasti pruugitud aiapostide ja -lattidena.
Kuna männi külgoksad kasvavad radiaalselt männastena, valmistati noorte mändide ladvast – oksaharusid oli neli kuni seitse, enamasti viis – jahupudru jms segamise vahend. Põhja- ja Kirde-Eestis kutsuti seda männaks (mänd : männa). Arvatavasti sellest tuletisest ongi lähtunud kõnealuse puuliigi nimetus põhjaeesti ja soome keele murretes. Lõunaeesti murretes ja mitmes läänemeresoome keeles on männi kohta öeldud pedajas.

Rohkete kasutusvõimalustega tervendav puu
Suure vaigususe tõttu ei sobi männipuit paberi valmistamiseks nii hästi kui kuusk, temast tehakse sulfaattselluloosi. Hariliku männi puidust saab ka väärtuslikke kõrvalsaadusi, männikändude utmisel saadakse tõrva ja selle keetmisel omakorda pigi, peale selle tärpentini ja sütt; vaigust tärpentini, kampolit jm.

Toortärpentinil (Terebinthina) on bakteritsiidne toime, seetõttu lisatakse teda ravisalvidesse, mida pruugitakse raskesti paranevate haavade korral. Puhastatud tärpentiniõli on tuntud ravivahend lihase- ja närvivalu, liigesepõletiku ja- reuma korral ning tärpentinisalv leevendab ülemiste hingamisteede haigusi. Männitõrvaga (pix liquida Pini) ravitsetakse välispidi nahahaigusi (ekseemid, soomussammaspool, sügelised jt).

Kevadised männikasvud ja -pungad (gemmae Pini) sisaldavad eeterlikku õli, vaiku, tärklist, mõruaineid, tanniine ja C-vitamiini. Neist valmistatud vesitõmmise aur aitab sisse hingates bronhiidi, gripi, angiini ja teiste hingamisteede haiguste vastu. Kui lisada vannivette männikasve või -okkaid (turiones Pini, folium Pini), saame leevendada nahahaigusi, reumat, närvihaigusi ja unetust.

Okkaid võib vajaduse korral koguda aasta ringi, need sisaldavad rohkesti C- ja K-vitamiini, karotiini, eeterlikku õli, park- ja mõruaineid. Männiokkaekstrakt (extractum Pinopsidi naturalis) on hinnatud lõhnateraapias. Okastest saab mikroobivastase toimega eeterlikku õli (oleum Pini) ja sellest valmistada alkohollahuse, mis aitab õhku pihustatuna puhastada ja värskendada ruumide õhku. Männiõli parandab hingamisteede ainevahetust, mistõttu kasutatakse teda mitmes kõrva-, nina- ja kurguravimis. Samuti on ta reuma- ja spordisalvide tähtis koostisosa.
Mõnel pool maailmas tarvitatakse toidulisandina ja rahvameditsiinivahendina männi isaskäbidest saadavaid tolmuteri, mille koostises leidub rohkesti polüsahhariide, kiudaineid, valke, mineraale, amino- ja rasvhappeid jmt bioaktiivseid ühendeid.

Allergiat männipuude vastu peetakse üldiselt haruldaseks ja kliiniliselt ebaoluliseks. Üsna harva võib kokkupuude männi õietolmu, puidu või vaiguga kutsuda esile allergilisi reaktsioone. Mõnikord võib männipuus leiduv õli põhjustada nahapõletikku. Ekseemi võib tekitada männikoorel kasvav kariksammal (Frullania). Männikoorepulbri abil puhastatakse merevett naftast, sest koorepuru imab õlisid, kuid mitte vett.

Linnahaljastuses kasutatakse harilikku mändi ilupuuna vähe, sest ta ei ole kuigi õhusaastekindel. Talle ei sobi ka teede korrashoiuks kasutatavad kemikaalid. Asendamatu on mänd metsaparkides ja parkmetsades, kuna eritab hulganisti fütontsiide, mis hävitavad mikroobe ja tuberkuloosibaktereid.

Risti- ja tarupuu
Rahvapärimuse järgi on mänd tamme kõrval Eestis enim levinud hiie- ja pühapuu. Muu hulgas annavad sellest tunnistust pühaks peetud mändidele pandud nimed: Tennüspettäi, Iite mänd, Püha pedajas jt. Eesti rahvausundis ja matusekombestikus on mände kasutatud ka ohvri- ja ristipuudena (Lautsipedajas, Ristipettäi, Kalmepettäi). Varasematel aegadel, kui Eestis tegeldi veel metsmesindusega, olid õõnsustega männid ehk taropettäid enim levinud mesipuud (tarupuud). Need olid puu, mille sisse oli raiutud õõs mesilasperele. Kuulsaim tarupuu, Mändiku taropettäi, kasvas veel hiljaaegu Võrumaal Antsla vallas Kaika külas Mäe-Mändiku talumaadel.

Harilik männikärsakas (Hylobius abietis) männitaimel. Mardika valmikud närivad noorte okaspuude koort

Männi vaenlased
Harilikku mändi võivad eri kasvustaadiumides kahjustada mitmesugused patogeenid, näiteks okaspuu-võrsevähk, juurepess, männitaelik, männi-pigirooste, männi-koorepõletik, männi pudetõbi, pruun- ja punavöötaud jt. Puule võivad kahju teha või olla isegi tema surmavaenlased putukad, nagu männikärsakad, männimähkurid, männivaablased ja liblikatest okkakahjurid, põrniklased, ürasklased ja pihklased, kuid ka teised väiksemad või suuremad loomad, kellest ohtlikum on männi-puidunematood ehk männi-laguuss; peale selle hiired, põder jt, aga ka sademed (lumi) ja muud keskkonnategurid.

Punaka männivaablase (Neodiprion sertifer) ebaröövikute seltsing hariliku männi okkaid söömas

1. Cheng, Yong et al. 2023. Pine pollen: A review of its chemical composition, health effects, processing, and food applications. – Trends in Food Science & Technology 138: 599–614.
2. Freeman, Geraldine L. 1993. Pine pollen allergy in northern Arizona. – Annals of Allergy 70 (6): 491–494.
3. Krüssmann, Gerd 1979. Die Nadelgehölze: Eine Nadelholzkunde für die Praxis. 3., neubearbeitete Auflage, Barey, Berlin, Hamburg.
4. Kõivupuu, Marju 1997. Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus. – Akadeemia 1: 35–61.
5. Laas, Eino 2004. Okaspuud. Atlex, Tartu.
6. Mathiesen, Andres 1934. Dendroloogia. Puuteaduse käsiraamat metsateadlastele, aednikkudele ja loodusesõpradele. Akadeemilise Metsaseltsi Kirjastus, Tartu.
7. Raal, Ain 2012. Seitse tervendavat puud. Kadakas, tamm, kask, pihlakas, mänd, pärn ja paju. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.
8. Relve, Hendrik 2001. Eesti jämedaimad, kõrgeimad ja vanimad männid. – Eesti Loodus (12): 465–466.
9. Richardson, David M. (ed.). 2000. Ecology and Biogeography of Pinus. Cambridge University Press.
10. Saarman, Endel, Veibri, Udo 2006. Puiduteadus. Eesti Metsaselts, Tartu.
11. Sarvas, Risto 2002. Havupuut. 2. painos, Painopaikka Karisto Oy, Hämeenlinna.
12. Sibul, Ivar 2009. Väike puidualbum. Eesti Metsaselts, Tartu.
13. Sibul, Ivar 2014. Harilik mänd (Pinus sylvestris L.). – Mänd Eestis, Tartu: 41–55.
14. Suuroja, Martin 2007. Eesti hiiepuud. OÜ Geo Trail KS, Tallinn.
15. Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. Ilmamaa, Tartu.

IVAR SIBUL (1972) on Eesti maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor.

Lumi näärelehise kibuvitsa lehtedel

Nädal algas lumise hommikuga. Maad kattis õhuke (<1 cm) lumikate, mis juba enne lõunat ära sulas.

Ööpäevane temperatuuriamplituud esmaspäeval oli väike. Maksimaalne õhutemperatuur tõusis sel päeval ühe plusskraadini ja minimaalne termomeetrinäit langes õhus -0,3 kraadini. Ööpäeva keskmiseks õhutemperatuuriks arvutati 0,3 °C, mis jäi normist ligi kolme kraadi võrra madalamaks.