Uudisvoogude koguja

Tekst: OTT LUUK

Infograafika: ANDREI KUPJANSKI

Pärast pikka talve teevad esimesed õied ikka rõõmu – ja mida varem nad ilmuvad, seda parem. Eesti taluaedadele omastest lilledest on kõige varasemad õitsejad lumikellukesed.

Suur osa armastatud kevadlilli on elukäigult efemeroidid: nende maapealsed osad on lühiealised, mullas aga peitub varuaineid talletav sibul, mugul või risoom, mis elab üle nii palava suve kui ka jäised talvekuud. Püsiv säilitusorgan eristab neid tõelistest efemeeridest ehk lühieataimedest, kelle keha pärast viljumist sureb; uue hooajani kestavad ainult seemned. Kõik efemeroidid ei ole kevadised. Õied ja lehed ei pruugi väljas olla korraga. Nii on sügislilledel kevadel lopsakad lehed, ent õied ilmuvad sügisel, kui lehed on ammu kõdunenud.

Eesti looduslikus flooras puuduvad kõige varasemad kevadised sibullilled, kes tärkavad veel enne, kui maapind on korralikult sulanud ja lumevabaks saanud. Meie varasemad õitsejad on hoopis puittaimed (näsiniin, sarapuu, lepad). Läbi lume ja jää pressib oma õisikuid mõnikord tupp-villpea, keda lilleks nimetada on kerge liialdus.

Seega ei tasu imestada, et sissetoodud aialilledest on lumikellukesed pikka aega olnud ülipopulaarsed. Vaevalt leiab Eestist taluaeda, vana parki või kalmistut, kus ühtegi lumikellukest ei ole. Samuti on raske leida aeda, kus lumikellukesed üksnes korrapärases rivis peenral kasvaksid: nad paljunevad omasoodu ja kalduvad metsistuma.

Eesti aedade tavaline asukas on harilik lumikelluke (Galanthus nivalis). See on vana kultuurtaim ja Euroopas nii ulatuslikult naturaliseerunud, et algse loodusliku levila piire on võimatu täpselt seada. Tõenäoliselt ulatus levila Prantsusmaalt üle Kesk- ja Lõuna-Euroopa Valgevene, Ukraina ja Lõuna-Venemaani. Lumikellukese perekonnas eristatakse 20 liiki, mõnes käsitluses ka rohkem.

Euroopa aianduses on laialt levinud veel kurruline lumikelluke (G. plicatus, pärit Musta mere rannikult) ja suureõieline lumikelluke (G. elwesii, Kagu-Euroopa, Türgi lääneosa). Kuna huvi eksootiliste taimede vastu ei näi vaibuvat, müüakse ja kasvatatakse ka harvemaid liike. Looduslikult on liigirikkaim lumikellukeste piirkond Kaukaasia, kus leidub mitu kitsa levilaga endeemi. Huvitav on Sitsiilias ja Balkani maades levinud sügisene lumikelluke (G. reginae-olgae), mille üks alamliik õitseb hilissügisel, teine kevadel.

Põhjamaades on metsistununa leitud nelja või viit liiki lumikellukesi. Kuna praegusajal on väga lihtne hankida taimi ka välismaalt, võib uskuda, et eksootilisemaid lumikellukesi ei kasva meil nüüdseks mitte ainult innukate kollektsionääride kogudes, vaid ka lihtsamates iluaedades. Ja miks mitte ka aiatagustes.

Lumikellukestel püüavad pilku õied, kuid liike tuleb hakata määrama lehtedest, täpsemalt lehepakkest. Mugandina eesti keelde toodud vernatsioon (ld vernatio, ingl vernation) võib tähendada kahte seotud nähtust: noore lehe „kokkupakitud“ asendit avanemata pungas (eri viisil rullunud, voltunud jms, see ongi lehepake) või lahtirullumist pakitud asendist (seda on hea jälgida näiteks noortel sõnajalalehtedel). Lumikellukesel me rangelt võttes punga ei näe. See, kuidas lehelaba alge sibulasse ära mahub, on näha mullast sirutuvate tõusmete asendist ja hiljem lehealuselt, mullapinna juurest, kus lehed kilejast tupest väljuvad.

Harilikul lumikellukesel on lame ehk lihtne lehepake: lehelabad pole volditud ega rullitud, mullast tõuseb kaks lehte, pealispinnad lapiti vastamisi. Lehed on kitsad (enamasti 5–10 mm) ja saledad, sinakas- või valkjasrohelised. Taimed paljunevad paremini sibulatega kui seemnetega, moodustades tihedaid tutsakaid. See liik on tavaline parkides, aedades ja mujal inimasustuse lähedal, nii kultuuris kui ka metsistunult.

Kurrulisel lumikellukesel on laiad (tavaliselt 10–20 mm) lehed, mida aitab maapinnast läbi suruda käändunud lehepake: lehelabad on keskosas lapiti koos, kuid servad on kahekorra tagasi käändunud. Leht sirutub kasvades laiali, aga serv jääb veidi alla käändunuks. Lehed on põhitoonilt sinakasrohelised, värskelt lahtikäändunud servad eristuvad puhasrohelistena. Seemneline paljunemine on suhteliselt edukas ja nii moodustab kurruline lumikelluke hajusamaid kogumikke. Eestis on teada metsistumine Viidumäel, aga kuna tegemist on võrdlemisi tuntud ilutaimega, võib neid kohti olla rohkem.

Suureõielisel lumikellukesel on rullunud lehepake: välimine leht ümbritseb torujalt sisemist. Leherull pole nii silmatorkav kui piibelehel, ent siiski on selgesti näha, et üks leht ümbritseb teist. Lehed on sinakasrohelised, kuni 35 mm laiad ja avanenult voltideta, paatja tipuga. Eestist seni teada vaid aiataimena, sordid on hästi tuntud. Lõuna-Rootsis on leitud metsistunult.

Rullunud lehepakkega on ka Voronovi lumikelluke (G. woronowii), kuid teda eristavad läikivad kollakasrohelised lehed. Värvilt meenutavad lehed märtsikellukese omi, laia tömbitipulise kuju poolest aga hoopis käokeeli. Eestis seni levinud vaid harva aiataimena, Lõuna-Rootsist on leitud metsistunult.

Õisikuvars kasvab lumikellukestel lehtede vahelt, neist kaitstuna. Üldjuhul on varrel üks õis, kuid mõni sort kannab õisi siiski ka paarikaupa. Õie suurus, kuju ja rohekad laigud õielehtedel on looduslike liikide korral tähtsad eristustunnused, kuid samas on need omadused sordiaretajate meelevallas. Aias lumikellukeste õisi uurides ei saa me paraku kindlalt eristada liigiomaseid tunnuseid aretustöö viljadest. Lumikellukeste sorte on väga palju: kindlasti üle 1000, mõnede arvates isegi 3000. Vanad sordid pärinevad enamasti erilise välimusega seemikutest, mis on juhuslikult leitud aedades ja parkides omasoodu paljunenud kogumikest. Lumikellukeste teadlik ja sihipärane aretamine on pigem uus nähtus. Lumikellukesed annavad üsna kergesti hübriide, seepärast on sordi- ja liigitunnuste üle üsna raske arvet pidada.

Klassikaliste kultuurvormide hulka kuuluvad täidisõielised harilikud lumikellukesed, keda näeme ka Eesti vanades taluaedades. Aianduses tuntakse neid mõnikord sordinime ’Flore Pleno’ all, kuigi ilmselt pole kõik täidisõielised kaugeltki sama päritolu. Moodsatel sortidel võib leida peaaegu üleni rohelisi õisi (’Green Tear’, ’Green Mile’ jt). Peekrikujulise õiega sortidel on sisemised õielehed välimiste sarnased (’Poculiformis’ ja selle järgi nimetatud sordirühm).

Viimasel ajal on menukamaks muutunud nn kollased lumikellukesed: nende sigimik ja õielehtede tähnid on kollakasrohelised või peaaegu puhaskollased; mõnikord on neil sortidel ka lehed kollakad, isegi kui liigiomane oleks hoopis sinakas toon. Väga erilise või haruldase sordi sibulate eest on kollektsionäärid valmis maksma hulga raha. Eesti sortidest on oksjonil makstud hinna poolest kuulus Taavi Tuuliku ’Kullake’. Oma „kullakese“ võib avastada igaüks, kes suudab üldilmelt sarnaste lumikellukeste seas eriliste tunnustega isendeid märgata. Ei maksa hellitada lootust kergelt rikkaks saada, kuid omanäolise taime koduaeda võib leida küll.

Botaaniliselt pakub sordiomadustest rohkem huvi asjaolu, kas ja kuidas eri laadi lumikellukesed meie looduses võõrliikidena hakkama saavad. Varaste kevadtaimede metsistumist oleme hakanud süstemaatiliselt üles märkima hiljuti, alates uue taimeatlase välitöödest 2015. aasta kevadel. Vanemaid andmeid on vähe, need on juhuslikku laadi. Ülikoolides õppe- ja teadustööga seotud botaanikutel on keeruline varakevadel välitöödeks aega võtta, nõnda jääb rohkem avastusi harrastajate teha.

Praeguseks teame, et harilik lumikelluke tunneb ennast Eestis üsna koduselt, aga enamasti metsistub hooldatud aedade vahetus ümbruses. Kaugemale looduskooslustesse levinud või väga arvukad, vohavad leiukohad väärivad endiselt tähelepanu. Teiste lumikellukeste korral näivad botaanikud olevat aednikest veidi maha jäänud. Loodetavasti innustab see väike tutvustus lumikellukesi lähemalt uurima. Sibullilli on üsna tülikas herbariseerida, ent aiast pagenud „võõraste“ lumikellukeste leide saab edukalt dokumenteerida fotodega. Ei tohi vaid unustada, et peale õite peab piltidelt olema näha ka lehti, otse maapinna juurest. Niisiis ei ole pääsu lillede ees põlvitamisest!

OTT LUUK (1985) on botaanik, üks „Eesti taimede levikuatlase“ koostajaid.

Eesti Looduse eelmises numbris [6] on käsitletud põtrade arvukuse muutusi Eesti aladel kuni sõjaeelse Eesti vabariigi lõpuni. Ülevaade jätkub sealt, kus Jüri Tõnisson lõpetas.

1939. aastal loendati Eestis 350 põtra [3], ent umbkaudu veerand sajandit hiljem 4300 isendit [2]. Toonane arvukus arvati olevat suurim võrreldes eelneva kahesaja aasta näitajatega. Edaspidi suurenes põtrade arvukus kiiresti, 1970. aastate alguses oli üle 10 000 isendi. Tolle aja küttimistulemuste ja vaatlusinfo põhjal tehtud arvutuste järgi küündis nende talvine arvukus 1970. aastate keskpaigaks vähemalt 17 000 isendini (J. Tõnissoni andmed).

Sellele järgnenud kümnend paistis silma suure arvukusega, mille tõttu põtrade toidubaas halvenes, ja 1980. aastate lõpus kahjustasid need sõralised ulatuslikult metsa. Ühiskonnakorralduse murranguliste muutustega kaasnenud laialdase salaküttimise ja huntide suure arvukuse koosmõjul vähenes põtrade arvukus 1990. aastate esimesel poolel järsult, küündides üheksakümnendate keskel tõenäoliselt ainult 5000–6000 isendini [7].

1990. aastate teisel poolel vähenes küttimis- ja kisklussurve tunduvalt, nõnda sai arvukus aegamisi suureneda: aastatel 2012–2015 oli see ligi kolm korda suurem kui üheksakümnendate keskel [11]. Oma osa selles oli kindlasti toidubaasil, mis oli pingelise metsaraie pärast paranenud. Omamoodi paradoksaalne, et intensiivne metsade majandamine, mille tõttu võivad mõne liigi asurkonnad sattuda väljasuremisohtu, mõjub teistele liikidele otsekui pärm, mis paneb nende asurkonnad kasvama. Ent suurema arvukusega kaasnesid taas ulatuslikud metsakahjud.

2013. aastal jõustunud jahiseaduse järgi said maaomanikud märksa suuremad õigused kui varem ja võimaluse rääkida kaasa jahiulukite asurkondade reguleerimises. Kohati tulistes aruteludes pakkusid eksperdid põtrade arvukuse mõõduka sihttasemeks 10 000 – 11 000 isendit. Selline tase peaks pikka aega tagama asurkonna elujõulisuse, võimaldama valdavalt hoida metsakahjusid talutaval tasemel ning jahimeestel küttida igal jahihooajal umbes 3500–4000 põtra.

Aastatel 2015–2019 kütiti põtru asurkonna aastasest juurdekasvust rohkem, seetõttu kahanes nende arvukus ligi kolmandiku võrra. Tol ajal lasti aastas 6304 isendit (2019) kuni 7390 isendit (2016). Edaspidi vähenes küttimissurve märkimisväärselt. 2023/2024. a talve lõpus oli üldarvukuse sihiks seatud 10 000 – 11 000 isendit [5]. Esialgse info järgi kütiti mullusel jahihooajal veidi üle 3500 põdra.

Tähtis on pidada silmas, et aastati on põtrade ja paljude teiste jahiulukite arv kõige väiksem talve lõpus, kui osa isendeid on jahihooajal ära kütitud, osa muudel põhjustel hukkunud ning uue põlvkonna sünd alles ees. Eestis sünnivad põdravasikad ajavahemikul aprilli lõpust kuni juuni alguseni, enamik mai esimesel poolel [5]. Enamasti sünnib üks või kaks, vahel harva kolm (haruharva neli) vasikat. Arvestades praeguse asurkonna soolist ja vanuselist koosseisu ja viljakusnäitajaid, on põtrade arvukus tänu sündinud vasikatele poegimisperioodi lõpuks üle poole suurem. Ent vasikate kevadine ja suvine suremus on päris suur ning nüüdsel suure kisklussurvega ajal saab umbes kolmandik kevadel sündinud vasikatest sügiseks hukka. Kevadel ja suvel hukkub ka vanemaid isendeid, kuid need kaod on vasikate omadega võrreldes tagasihoidlikud. Jahihooaja alguseks on asurkond olenevalt suviste kadude suurusest üle kolmandiku suurem kui möödunud talve lõpus.

Arvukus ja levila maailmas

2010. aasta seisuga võis vabalt elavaid põtru kohata 21 riigis. Põdrapopulatsioonid hinnati toona jätkusuutlikuks 13 riigis, neist kaheksas riigis kütitakse põtru regulaarselt. 2010. aasta andmete järgi võttis põdra maailmas enda alla umbes 26,2 mln km2, sellest 16,7 mln km2 Euraasias ja ülejäänud Põhja-Ameerikas (Kanada ja USA). Mõneti üllatuslikult elab põtru ka Horvaatias, Hiinas, Mongoolias ja Kasahstanis [1]. 20 sajandi algul asustati põtru koguni Uus-Meremaale, kuid elujõulist asurkonda seal ei tekkinud ning üldlevinud arusaamade järgi hääbus liik seal 1950. aastatel [4]. Siiski on sealt veel üsna hiljuti tulnud teateid põtru meenutavate loomade vaatluste, fotode ja jälgede kohta, kuid usaldusväärseid tõendeid seni ei ole.

Aastal 2010 kuulus tsirkumpolaarsesse põdraasurkonda ligi 2,212 miljonit isendit, neist umbkaudu 1,2 miljonit elutses Euraasias. 66% Euraasia põtradest paiknes kõigest 12% levilast (Skandinaavia, Baltimaad, Poola põhjaosa, Venemaa lääne osa ja Valgevene) ja ligi pool (47%) 2010. aastal jahisaagiks saadud põtradest kütiti vaid kümnendikul Euraasia levilast [1].

2010. aastal kätkes Eestisse jääv osa ainult 0,17% põdra levilast, aga põtrade üldarvust hõlmasid meie põdrad 0,66%. Suurim põtrade asustustihedus, 1,7% põdra levilast, on Rootsis, kus toonaste hinnangute järgi elas ligi 12% maailma põtradest. Siinkohal meenub ühe Kanada põlisrahva juht, kes 2016. aastal Brandonis ülemaailmsel põdrakonverentsil üllatuslikult väitis, et Rootsi on ju väga väike maa. Selle väite kummutasin ma oma ettekandes, andes teada, et Rootsi on päris suur, Eestist lausa kümme korda suurem.

Milline on põtrade arvukus maailmas praegu ja kas see on 15 aastaga oluliselt muutunud, saab ilmselt selgemaks tänavu suvel, kui üheksa aasta järel korraldatakse taas ülemaailmne põdrakonverents.

Põdra seire Eestis. Arvukuse hindamine

Põtrade arvukust levila eri osades saab hinnata mitmel meetodil. Igaühel neist on omad head ja vead. Üks usaldusväärsemaid meetodeid on lennuloendus, mida rakendatakse paljudes piirkondades Põhja-Ameerikas ja Skandinaavias. Suure kulukuse ja meie metsade tiheduse tõttu on seda meetodit Eestis katsetatud ainult üksikutes piirkondades.

Eestis on põtrade ja teiste ulukiliikide arvukust aastakümneid selgitatud välja peamiselt jahipiirkondade kasutajate igakevadiste arvukushinnangute järgi. Kõikidest jahipiirkondadest laekunud arvud liidetakse kokku ja saadakse näitaja, mida nimetatakse ka ametlikuks loendustulemuseks.

Sel moel kogutud andmestik kajastab küllaltki hästi suuremate arvukusemuudatuste suunda ja ka ulatust, kuid
absoluutarvudes hälbib saadud tulemus reaalsusest suurel määral. Seda on kinnitanud küttimisandmete
analüüs; ka praegu küsitakse jahipiirkonna kasutajate arvamust põtrade ja teiste suurulukite arvukuse kohta, kuid vastuseks saadud arve käsitletakse vaid indeksina, mis iseloomustab arvukuse muutuste suunda ja ulatust.

2006. aastal lisandus talvine ulukite jäljeradade loendus [8], mida jahimehed peavad oma jahipiirkonnas tegema igal talvel ühe korra. Kuna loendatakse umbes 12 km pikkustel enam-vähem ruudukujulistel püsimarsruutidel, nimetatakse seda ka ruutloenduseks. Nõnda saadakse põtrade suhtelist asustustihedust iseloomustav näitaja: jäljeindeks ehk ühe ööpäeva jooksul ühe kilomeetri pikkusele loendusrajale maha jäetud jäljeradade arv. Kuna loomade liikumise aktiivsus ja ulatus oleneb väga suurel määral ilmastikuoludest (temperatuur, sademed, lumikatte paksus ja tihedus, tuule tugevus ja suund), toidu kättesaadavusest ja ka inimtegevusest loenduspiirkonnas (nt raietööd, jahipidamine), ei tasu üksikute ruutude tulemuste põhjal teha väga kindlaid järeldusi lähipiirkonna arvukuse ja selle muutuste kohta. Loenduse kokkuvõttena saadavad jäljeindeksid seostuvad reaalsete arvukuse muutustega tunduvalt paremini. Selle meetodi kõige nõrgem külg on Eesti talvede heitlikud lumeolud, mille tõttu jääb mõnel talvel paljudel loendusradadel loendus tegemata.

Alates 2015. aasta kevadest on põtrade ja teiste hirvlaste asustustiheduse muutuste hindamiseks loendatud talvel hirvlaste pabulahunnikuid [12]. Keskkonnaagentuur korraldab sääraseid loendusi viiekümnel seirealal. Igal seirealal on omakorda kaheksa nelja kilomeetri pikkust ruudukujulist püsimarsruuti. Seal loetakse kahe meetri laiusel ribal kõik talvel maha poetatud pabulahunnikud kevadel kokku ja nende täpsed asukohad jäädvustatakse. Eesti eri paigus (nt Lahemaa rahvuspark, Järvselja, Tihemetsa, Tipu, Leluselja) on pabulaloendusi tehtud ka varem, kuid märksa väiksemas mahus.

Kõrvaltvaatajad võivad väljaheidete loendamisse suhtuda võõristavalt. Ent kui kõrvutada eri loendusmetoodikate häid ja halbu külgi, ilmneb, et põdra puhul ei leidugi teist niivõrd suure kuluefektiivsusega metoodikat kui pabulaloendus. Teatavasti on põtrade sügisesed ja talvised väljaheited veevaesed pabulad, mis meie kliimavöötmes püsivad metsa all nähtavad kevadeni. Loogika on lihtne: mida rohkem isendeid piirkonnas talvel elab, seda rohkem pabulahunnikuid metsa all leidub. Veelgi enam, teades, kui palju keskmiselt üks põder päevas pabulahunnikuid tekitab ja kui pika aja jooksul need hunnikud nähtavad püsivad, saab loendustulemuste põhjal küllaltki hästi hinnata loomade talvist asustustihedust piirkonnas. Tulemusi (pabulaindeksit ja sellest tuletatud asustustiheduse määrangut) tõlgendades tuleb aga silmas pidada, et osa loendatud pabulahunnikutest kuulub isenditele, kes olid jahihooajal juba ära kütitud või talve jooksul muudel põhjustel hukkunud.

Olulist teavet arvukuse ja selle muutuste kohta annavad ka küttimisandmed ja põdrajahi käigus kogutav vaatlusinfo. Jahiaegsetele põdravaatluskaartidele märgivad jahimehed info nii nähtud kui ka kütitud põtrade. See teave aitab kindlaks määrata asurkonna soolist koosseisu ja juurdekasvu (vasikate osakaalu). Näiteks viimasel kahekümnel aastal on sügiseses asurkonnas püsinud mõõdukas lehmade ülekaal, 1,26–1,44 põdralehma ühe pulli kohta, kuid vasikate osakaal sügiseses asurkonnas on suurkiskjate arvukuse suurenemise tõttu kahanenud kahekümne aasta taguselt 33%-lt 26%-ni viimastel aastatel [10]. Vaatluskaartide vahendusel kogutakse ka esmast infot näiteks kütitud ja hukkunud isendite kvoodi täitmist mõjutanud tegurite ja ulukikahjustuste kohta.

Vaatlusandmeted on väga tähtsad, prognoosimaks nii arvukuse muutusi kui ka järgneva jahihooaja küttimistarvet. Koos küttimisandmete ja infoga põtrade jahivälise suremuse (kiskjad, liiklusõnnetused, haigused, traumad ja muu) kohta võimaldab see andmestik ka ajas tagasi vaadata: kui suur pidi olema asurkond, et konkreetsel aastal oleksid arvukuses saanud toimuda muutused, mida võib eeldada arvukuse suhtelisi muutusi iseloomustavate näitajate alusel.

Värskete põdrakahjude seire

Põder toitub põhiliselt puude-põõsaste võrsetest, lehtedest ja koorest ning tema ööpäevane toidukogus oleneb aastaajast, isendi soost ja vanusest. Enamasti tarbib ta ööpäevas 10–30 kg toitu. Kõige selle tõttu on mõju metsale märkimisväärne. See on üks peapõhjus hoida põtrade arvukus Eestis mõõdukal tasemel. Hindamaks põdra survet männinoorendikele ja keskealistele kuusikutele, on juba seitseteist aastat järjepidevalt seiratud värskeid põdrakahjustusi. Praegusajal tehakse sellist seiret 101 piirkonnas, sh need seirealad, kus kevaditi loendatakse hirvlaste pabulahunnikuid. Eesmärgiks on igas seirepiirkonnas hinnata põtrade tekitatud kahjustusi kümnes männinoorendikus ja viies umbes 30–50-aastases koorimiseas kuusikus.

Viimasel kümnel aastal on värskete põdrakahjustustega noorte mändide osakaal kõikide seirealade keskmisena jäänud vahemikku 2,6–7,9%, näiteks 2024. aasta kevadel oli see 5,4% [11]. Õnneks on põdrad tunduvalt harvem koorinud keskealisi kuuski: eri aastatel on saanud viga üks kuni kuus kuuske tuhandest.

Kütitud põtradelt kogutakase bioproove

Alates 1987. aastast on Eestis kütitudpõtradelt kogutud alalõualuid, milles olevate hammaste arengu ja kulumispildi
põhjal määratakse isendi vanus. Peale selle mõõdetakse alalõualuu pikkust, mis iseloomustab looma kasvu. 1993. aastast peale on kütitud põdralehmadelt kogutud ka sigimiselundkondi, mis annavad teavet põdraasurkonna potentsiaalse viljakuse kohta. Nüüd kogutakse bioproove põhiliselt seire eesmärgil, kuid varem sai zooloog Anne Kirgi juhendusel neid materjale Tartu ülikoolis analüüsida ja nende põhjal on hulk üliõpilasi teinud diplomitöö. Samuti on selle materjali põhjal avaldatud teadusartikleid.

Viimase kahekümne aasta jooksul on keskmine tiinuse kollaskehade arv ühe põdralehma kohta olnud 1,3–1,6 ja keskmine loodete arv 1,2–1,48 [11]. Mõistagi olenevad viljakusnäitajad suurel määral põdralehma vanusest. Täiskasvanud isendite proovidest võib peaaegu igal aastal üle pooltel juhtudel leida mitu tiinuse kollaskeha ja mitu loodet ning mittesigivate isendite osakaal (pärast 10. oktoobrit kogutud proovide põhjal) on umbes mõni protsent, kuid sigivate mullikate pesakondadest lõviosa sisaldab ainult ühte loodet. See, kui palju põdralehmi üldse mullikaeas suguküpseks saab, oleneb suuresti sellest, kuidas neil on eelneva poolteise aasta jooksul õnnestunud kasvu koguda.

Arvestades põdralehmade küttimise kuupäevi ja loodete vanust, jääb põtrade jooksuaja kõrghetk Eestis tavaliselt septembri kahele viimasele ja oktoobri esimesele nädalale: siis viljastub umbes kaks kolmandikku sigivatest põdralehmadest. Jooksuaeg tervikuna kestab umbes kolm kuud, augusti keskpaigast kuni novembri keskpaigani. Külmade ja lumerohkete talvede järel võib põtrade jooksuaeg Eestis veidi hilineda. Põdralehmade viljastamise aeg võib hilineda ka siis, kui septembrikuu keskmised õhutemperatuurid on kõrged [10]. Jooksuaja alguses viljastatud põdralehmade pesakonnad koosnevad märksa sagedamini mitmikloodetest kui hiljem viljastatute omad, ning samuti on nendes pesakondades palju suurem isasloodete osakaal. Selline seos paistab silma eeskätt nooremate, 1,5–3,5-aastaste põdralehmade pesakondade korral [9].

1. Jensen, William F. et al. 2020. A review of circumpolar moose populations with emphasis on Euroasian Moose distributions and densities. – Alces 56: 63–78.

2. Ling, Harry 1962. Põdra minevikust, olevikust ja tulevikust. – Eesti Loodus (6): 338–343.

3. Ling, Harry 1981. Põder. Valgus, Tallinn.

4. Nugent, Graham et al. 2001. Deer. Advances in New Zealand mammalogy 1990–2000. – Journal of the Royal Society of New Zealand 31: 263–298.

5. Randveer, Tiit 2004. Jahiraamat. Eesti entsüklopeediakirjastus, Tallinn.

6. Tõnisson, Jüri 2025. Põder on Eesti põlisasukas. – Eesti Loodus 76 (1): 14–19.

7. Tõnisson, Jüri; Randveer, Tiit 2003. Monitoring of moose-forest interactions in Estonia as a tool for game management decisions. – Alces 39: 255–262.

8. Valdmann, Harri; Poltimäe, Rivo 2025. Ulukite ruutloenduse rakendamine. SA Keskkonnainvesteeringute keskus 2004 aasta jahinduse programmi projekti aruanne.

9. Veeroja, Rauno et al. 2010. Conception date affects litter type and foetal sex ratio in female moose in Estonia. – Journal of Animal Ecology 79: 169–175.

10. Veeroja, Rauno et al. 2013. Winter climate, age and population density affect the timing of conception in female moose (Alces alces). – Acta theriologica 58 (4): 349–357.

11. Veeroja, Rauno jt 2024. Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2024. Keskkonnaagentuuri aruanne.

12. Veeroja, Rauno; Jõgisalu, Inga 2015. Põdra asustustihedus, elupaigakasutus, sesoonsed ränded ja parasitooside levik asurkonnas 1. vahearuanne. SA Keskkonnainvesteeringute keskus 2014. aasta projekt nr 7953 (Ulukiasurkondade seire ja rakendusuuringud) aruanne.

Rauno Veeroja (1978) on keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist.

.

Paiseleht

Paiseleht       Tussilago farfara

Paiselehtede päikekollased õied pakuvad silmarõõmu põllu- ja teede veertes, päikesepoolsetel kraavipervedel või tühermaadel, savikamatel või kehvema mullastikuga kasvukohtadel.

Leevike       Pyrrhula pyrrhula

Tekst: MARILIIS KÕUTS Joonised: TTÜ MERESÜSTEEMIDE INSTITUUT (PROJEKT ADAPTEST)

Kahtlemata soojeneb koos ülejäänud maailmaga üsna kiiresti ka Läänemeri. Oleme selja taha jätmas holotseeni kliimat, ees ootab tundmatus.
Kliimamuutuse võib lühidalt kokku võtta kui kliimasüsteemi oleku muutumise. Kliima on Maa pika ajaloo jooksul palju teisenenud – olnud kord soojem, kord jahedam –, selles ei ole midagi ebatavalist. Mõju on avaldanud näiteks vulkanism, kokkupõrge asteroidiga ja muutused Maa telje kaldenurgas. Praegune aeg paistab silma selle poolest, et suuri muutusi põhjustab üksainus Maal elav liik. Oma tegevusega oleme suutnud süsinikuringet ja kasvuhoonegaaside kogust atmosfääris niivõrd ulatuslikult mõjutada, et Maa pika aja jooksul välja kujunenud kiirgusbilanss on tasakaalust välja läinud.
Kiirgusbilanss on tasakaalus siis, kui Päikeselt tulnud energia ja süsteemi poolt ilmaruumi kiiratud soojuskiirgus on võrdsed. Sel juhul kliimasüsteemi temperatuur pikas vaates ei muutu. Kui energiat neeldub süsteemis vähem, kui hajub, siis temperatuur langeb. Vastupidisel juhul (energiat talletub rohkem, kui lahkub) temperatuur tõuseb ehk kliima soojeneb. Siin tulevad mängu kasvuhoonegaasid, mille hulga suurenemine võib tunduda tühisena, aga nende mõju kliimale on märkimisväärne. Kasvuhoonegaasid, sh veeaur, süsihappegaas ja metaan, neelavad atmosfääris Maalt tulevat pikalainelist kiirgust ehk soojuskiirgust; mida enam kasvuhoonegaase, seda rohkem jääb liigset soojust maalähedasse atmosfääri. Nii muutub Päikeselt Maale jõudva ja siit maailmaruumi hajuva kiirguse bilanss. Selle tõttu Maa süsteem soojenebki niikaua, kuni saabub uus tasakaalupunkt, seekord juba kõrgemal keskmisel temperatuuril.
Üldise temperatuuritõusuga kaasneb hulk muutusi, mis haaravad kõiki Maa sfääre ning mille tagajärjed võib kokku võtta märksõnaga „ebastabiilsus“ või lihtsamalt öeldes „korralik segadus“. Keskendume Läänemere keskkonnale ja selgitame praeguste andmete põhjal, millised muutused toob kliima soojenemine kaasa meie merele ja inimesele.

Läänemeri on osa suurest maailmast
Läänemeres on kliimamuutus laia haardega protsess, mis põhjustab suuri nihkeid mere füüsikalistes ja keemilistes parameetrites, näiteks temperatuuris ja happelisuses. Keskkonnatingimuste muutused mõjutavad omakorda meres elavaid taimi ja loomi ning nende kasvukohti ja elupaiku. Lõpuks kanduvad muutused üle inimühiskonda, näiteks väheneb oluliste kalaliikide arvukus või sagenevad üleujutused rannikualadel. Muutused mõjutavad üksteist ka vastakuti ning mõnel juhul võib tekkida positiivse tagasiside ring, mille korral hakkab muutus iseennast järjest võimendama. Näiteks kui jää kaob, väheneb aluspinna albeedo, sest valgus ei peegeldu enam tagasi, vaid neeldub meres. Selle mõjul soojeneb meri varasemast enam ning jää tekib järjest väiksema tõenäosusega.
See, kui palju keskmine õhutemperatuur Läänemere piirkonnas tulevikus muutub, oleneb mitmest tegurist. Paljuski oleneb globaalse kliimamuutuse kiirus ja ulatus inimkonna käitumisest ja otsustest: see kätkeb nii fossiilkütuste tarvitust, kasvuhoonegaaside heidet kui ka terviklikke toimivaid ökosüsteeme toetavate tegevusviiside kasutuselevõttu. Lähtudes majandusmudelitest, on valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu (IPCC) koostanud kliimastsenaariumid, mille kohaselt võib Maa õhutemperatuur sajandi lõpuks tõusta 1,5 kuni 4,4 oC. IPCC stsenaariumide põhjal on omakorda modelleeritud ja hinnatud Läänemerega seotud füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi muutujaid.

Praeguste hinnangute järgi on kõige tõenäolisem IPCC stsenaarium SSP2-4.5. Selle alusel prognoosivad teadlased Adapt- Est projekti raames Eesti rannikualade tulevikukliimat. Stsenaariumi SSP245 järgi võtab inimkond meetmeid, leevendamaks kliimamuutusi, kuid sellises tempos, et märkimisväärseid kliimamõjusid ei saa vältida. Valitud stsenaariumi kohaselt tõuseb Maa õhutemperatuur sajandi lõpuks ligikaudu 3,8 oC võrreldes tööstusrevolutsiooni
eelse aja omaga (ajavahemik 2081–2100 võrreldes perioodiga 1950-1900 Põhja-Euroopas).

Ökosüsteemiteenused
Kliimamuutusi ennustada püüdes peab arvestama, et niivõrd keerulise süsteemi ja nõnda suure hulga muutujate korral, mis kõik üksteist mõjutavad, on prognoosidesse sisse kirjutatud paratamatu määramatus. Küll aga saame olla kindlad, et tuleb palju ootamatusi. Kliimamuutuste ennustuste põhjal saab analüüsida muutustega kaasnevaid keskkondlikke ja sotsiaalseid tagajärgi ning välja töötada kohanemismeetmeid.
Hindamaks kliimamuutuse mõjusid inimühiskonnale, tulevad appi ökosüsteemiteenused ehk loodushüved. Ökosüsteemiteenused on looduslike ökosüsteemide omadused, mis loovad meie harjumuspärase igapäevase elukorralduse aluse, näiteks hapniku tootmine, süsiniku sidumine, energia ja eluslooduse ressursid. Tegelikult loodus muidugi ärilises mõttes teenusi ei paku, aga majandus- ja rahanumbrites mõtleval maailmal võib see aidata mõista muutuste tähtsust ja kõikehõlmavust.
Üldjoontes võib ökosüsteemiteenused jagada reguleerivateks ja tugiteenusteks (nt kliima reguleerimine, aineringed), varustusteenusteks (nt merest saadav toit ja energia) ning kultuurilisteks ehk ühiskondlikeks hüvedeks (nt meri kultuuri ja vaimse tervise mõjutajana). Kõnealused teenused toimivad vaid siis, kui neid pakkuvad looduslikud ökosüsteemid on terviklikud ja suure vastupanuvõimega. Võtmetähtsusega on reguleerivad ja tugiteenused, millest omakorda olenevad loodusvarade seisukord ja ühiskondlikud hüved.

Läänemere kliima tulevikus
Vaatleme Läänemere kliimamuutuste mõjusid eri muutujate kaupa. See pole kindlasti lõplik ülevaade, välja on jäänud näiteks lainetus, Läänemere tsirkulatsioon ja hoovused, sest nende tuleviku suhtes on veel üksjagu teadmatust. Kirjeldatud muutused on omakorda pandud mõne meile olulise Läänemerega seotud ökosüsteemiteenuse konteksti. Kindlasti ei ole siin üles loetud kõiki loodushüvesid. Tehtud valik peaks lugejat innustama kaasa mõtlema, milliste merehüvede kaudu kliimamuutused meid veel mõjutada võiksid.

Veetemperatuur
On selge, et tõusev õhutemperatuur toob kaasa kõrgemad mereveetemperatuurid. 1980. aastatest saadik on ääremered üle maailma soojenenud ookeanist kiiremini ja Läänemeri lööb siin rekordeid. Alates 1980. aastatest on siinne merepinna keskmistatud temperatuur tõusnud eri hinnanguil 1–2 oC. Muret teeb asjaolu, et mere soojenemise tempo tundub viimastel aastakümnetel olevat kümme korda kiirem kui 19.–20. sajandil. Ennustatakse, et olenevalt inimkonna sotsiaalmajanduslikest valikutest on Läänemere aastakeskmine pinnaveetemperatuur sajandi lõpuks 1,1 kuni 3,2∘C võrra kõrgem kui eelmise sajandi viimasel veerandil. Enim soojenb mere põhjaosa, sh Eesti rannikumeres suvel. See tähendab, et möödunud suve ekstreemse mereleitsaku temperatuurid muutuvad harjumuspäraseks. Siiski ei pruugi muutuse teekond olla lineaarne, pigem on oodata üleminekukliimale iseloomulikku mustrit ehk siis erinäolisi aastaid suuresti kõikuva veetemperatuuriga, kus soojenemise trend võib näida ajutiselt isegi katkevat, kuniks ületatakse järjekordne temperatuurirekord.
Ahelreaktsioonina hakkab soojem vesi omakorda mõjutama mereökosüsteemi omadusi gaaside lahustumisest vees kuni mereorganismide elumuseni. Kiiremini soojenevasse sügavusvahemikku jääb peaaegu kogu Lääne-Eesti madal mereala. Selles kuni 50-meetrises tsoonis asub hulk väärtuslikke mereelupaiku, mida iseloomustavad mitmesugused suurvetikate ja taimede ning sette peal ja sees elavate loomade kooslused. Elupaiku asustavate liikide vahel on pika aja jooksul välja kujunenud vastastikused suhted ning seeläbi moodustavad mereelanikud keerulisi ökoloogilisi võrgustikke, kus kõik lülid on üksteisega otseselt või kaudselt seotud. Läänemere jahedas merekeskkonnas kujunenud liikidele tähendab kiirelt tõusev keskmine meretemperatuur suurt kohanemissurvet. Isegi kui soojem meri mõnda liiki soosib või otseselt ei häiri, võivad sagedate ja intensiivsete mereleitsakute mõjud olla koguni akuutsed. Korduma kippudes võivad tundlikumad liigid selle tõttu sattuda väljasuremisohtu.
Liigi rollist võrgustikus oleneb see, kuivõrd mõjutab tema halvem seisund kõiki ülejäänud ökosüsteemiliikmeid. Üks selline elupaiku kujundav võtmeliik on Läänemeres näiteks põisadru (Fucus vesiculosus), kellega on otseselt seotud paljud toiduahelas kõrgemal asuvad organismid. Halvimal juhul võib põisadru arvukuse ja leviku vähenemise tõttu ilmneda kaskaadefekt, kus kaob veel hulk teisi liike. Seeläbi elurikkus väheneb, ökoloogiline võrgustik hõreneb ning kannatavad ökosüsteemihüved veekvaliteedist kuni mere vaatleja ehk inimese vaimse terviseni välja.
Veel üks ilmekas näide mereökosüsteemi suure muutuse kohta on aasta-aastalt varasemale ajale nihkuv kevadine fütoplanktonivohang, mis sajandi lõpuks võib alata üle kuu aja varem (vt ② ). Kuna fotosünteesivad mikrovetikad on kõigi mereliste toiduahelate esimene lüli, tähendab muutus sellel tasandil mõjusid ka kõrgematele liikidele, kes peavad varem alustava toidubaasiga n-ö kaasa tulema. Näiteks olenevad sellest paljud kevadel kudevad kalaliigid, kelle maimud vajavad arenemise ajal rohkesti toitu. Kui need kalad ei suuda oma kudemist õigesti ajastada, siis jääb nende järelkasv nälga ning populatsioonide pikaajaline saatus Läänemeres satub küsimärgi alla.

Teisest küljest võib soojenev meretemperatuur kätte mängida ka mõne trumbi. Meresoojusenergia kui loodushüve kasutusvõimalused võivad tulevikus koos kõrgema veetemperatuuriga avarduda. Aina enam saame talvises meres salvestunud soojust kasutada näiteks hoonete kütmiseks. Joonisel 3 on näha, et sajandi lõpuks võib näiteks Tallinna elanikel olla ligi kaks kuud rohkem meresoojuse küttepäevi, mis katab kaks kolmandikku talveperioodist. Meresoojusega on köetud juba üle kümne aasta Lennusadamas ja plaanis on seda rakendada ka Tallinna Hundipea sadama arenduses. Meresoojusenergia pikaajalist ja ettevaatlikku planeerimist ning mõistlikkuse piires rakendamist võib pidada üheks kliimamuutustega kohanemise meetmeks, sest see on kohalik ja stabiilne, suurendab meie energiajulgeolekut ning pakub alternatiivi fossiilkütustele.

Soolsus
Läänemere soolsus varieerub palju nii ajas kui ka ruumis. Näiteks väheneb Läänemeres soolsus põhja poole liikudes ning erinevus ilmneb ka vertikaalselt: põhjas on soolasem vesi, pinnal magedam. Soolsust mõjutab korraga mitu tegurit, seetõttu on pikaajalisi muutusi keeruline prognoosida. Ennustuste järgi muutuvad tulevikus nii soolsust vähendavad kui ka suurendavad tegurid: ühelt poolt võib sademete ja jõgede vooluhulk suureneda, mis magestab merevett; teisalt võib globaalse meretaseme tõusuga suureneda ka Põhjamerest pärit sissevoolu hulk ja ruumala, mis toob siia rohkem soolast vett. Eesti merealade kohta koostatud esialgsete prognooside järgi hakkab soolsus sajandi keskel suuremal määral muutuma ning võib sajandi lõpuks väheneda, aga selles hinnangus on omajagu määramatust.
Võimalikud soolsuse muutused mõjutavad bioregulatsiooni ehk ökosüsteemi suutlikkust loomulikul viisil puhverdada Läänemerre sisse tulevate võõrliikide kahjulikku mõju ja levikut. Kuigi kohalikud liigid on varieeruva soolsusega kohastunud, põhjustavad suured muutused neis siiski stressi, mis võib väljenduda näiteks suuruse ja struktuuri muutustes; viimast on märgatud näiteks suurvetikate puhul. Teisest küljest mõjutavad vee soolsuse muutused (tihti koosmõjus muude tingimustega) seda, millised liigid Läänemerre pidama jäävad. Kui kohalikud liigid on surve all ja peale tuleb suur hulk võõraid, kujuneb suurem oht, et võõrliik haarab niši.

Kihistumine
Soolsuse ja temperatuuri erinevused kujundavad omakorda Läänemere ühe põhitunnuse: kihistunud veesamba. Kihistumise tingib soolase ja mageda vee erisugune tihedus, mille tõttu soolasem ja tihedam vesi vajub alla, selle peale aga asetub magedama vee kiht. Järsku soolsuse üleminekut veesambas nimetatakse halokliiniks. Läänemeres on see püsiv, asudes umbes 40–80 meetri sügavusel. Halokliinile lisandub suvel soojuslik kihistumine pinnalähedases tsoonis. Kihistumine takistab ainetransporti merepinna ja -põhja vahel, sest näiteks halo- ja termokliinis ei segune hapnik kuigi hästi. Mida rohkem erinevad kihid soolsuse ja soojuse poolest, seda tugevam barjäär tekib. Alates 1982. aastast on nii soojuslik kui soolsuslik kihistumine Läänemeres tugevnenud. Prognooside järgi soojuslik kihistus koos õhutemperatuuri kasvuga tulevikus suureneb, mis mõjutab suvel ja sügisel ühtviisi nii madalaid kui ka sügavaid alasid ning saavutab maksimumi sajandi lõpuks. Soolsusliku kihistumise prognoosi korral on määramatus suurem, sest seda mõjutavaid tegureid on palju. Esialgse prognoosi põhjal suureneb Eesti merealade kihistumine sajandi keskel ja väheneb sajandi lõpus.
Kihistumine süvendab Läänemeres hapnikupuudust ja eutrofeerumist ehk toitaineküllasust, mis on omavahel tihedalt seotud. Anoksia ehk hapnikupuudus muudab vee redokstingimusi, ehk siis keskkonda, kus toimuvad lämmastiku- ja fosforiringet kujundavad keemilised reaktsioonid. Hapniku kadudes häiruvad lämmastikku ja fosforit veest eemaldavad mehhanismid ning toitained jäävad pikemalt ringlema ja elustikku mõjutama. Kui lämmastiku puhul säilivad protsessid, mis seda näiteks gaasina süsteemist välja viivad, siis fosfor mattub vaid setetesse. Anoksia loob olukorra, kus nii-öelda vana fosforit vabastatakse setetest pidevalt ringlusesse, mille tõttu muutub Läänemere sisemine toitainekoormuse nõnda suureks, et see hakkab eutrofeerumist suunama, olenemata välistest piirangutest. Seejuures muutub ka toitainete osakaal: fosforit saab liiga palju, mis omakorda toob kaasa sinivetikate vohamise surnud ringi, nimelt annab fosfori liig vees tsüanobakteritele (sinikutele) mikrovetikate ees konkurentsieelise. On selge, et tulevikus ei kao kihistumine kuhugi, ent üks lootusekiir on võtta järjepidevalt mõõtmeid rohketoitelisuse vastu. Kui eutroofsus väheneb, siis Läänemere elukeskkond paraneb, mis omakorda aitab vähendada kliimamuutuste mõju.

Jääkate
Läänemerele iseloomulik talvine merejää on üks ilmsemaid kliimamuutuse indikaatoreid, mille kiireid muutusi näeme juba praegu. Juba 19. sajandi lõpust saadik on Läänemerel mõõdetud maksimaalset jääulatust ja paksust ning jääperioodi pikkust. Kuigi jääga seotud parameetrite väärtused on olnud aasta-aastalt üsna kõikuvad, on pikaajaline trend selge: viimase sajandi jooksul (1921–2020) on jää ulatus kahanenud 6400 km2 kümnendi kohta. 1987. aastast saadik pole Läänemerel olnud ühtki ekstreemset jäätalve. Viimane karm talv oli aastal 2011, aga leebeid talvesid on olnud tavatult palju. Seejuures on tunduvalt kahanenud nii jää paksus kui ka jääperioodi pikkus.
Ennustuste järgi Eesti mereala jää järk-järgult õheneb ja taandub. Sajandi lõpus võib jääd leiduda ainult lühikest aega kitsaste ribadena madalatel rannikualadel. Aga see ei tähenda, et jää Läänemerest või Eesti rannikualadelt selle sajandi jooksul täiesti kaoks. Vähemalt esialgu muutub jääkatte esinemus ettearvamatuks: valdavalt soojade talvede vahel võib endiselt tulla mõni ootamatu, külm ja jäine talv. See on taas osake üleminekukliima mustrist, kus aastaaegade ja aastatevaheline ilm pole enam ootuspärane, vaid varieerub suuresti.

Jääkatte muutused mõjutavad otseselt jääst sõltuvaid liike, näiteks viigerhüljest, kes poegib ainult jää peal. Jääkatte taandumise ja muude tegurite koosmõjul kaob tõenäoliselt Soome lahe viigerhüljeste asurkond, kelle arvukus on juba praegu väga väike. Meie teine levinud mereimetaja hallhüljes suudab poegida ka rannikul, kuid seal on risk suurem, sest need alad on ligipääsetavamad ka kiskjatele ja inimestele. Hülged etendavad suurt tasakaalustavat osa Läänemere liigilises võrgustikus, mis on seda vastupidavam häiringutele, mida vähem on selles lünki. Teisalt on hüljes osa eesti kultuurist. Nende karismaatiliste mereloomadega on tihedalt seotud mitme väikesaare folkloor ja sellel liigil on tähtis koht meie rahva kujunemisloos.
Teine ökosüsteemiteenus, mida jääkatte muutused mõjutavad, on meretransport. Ühelt poolt võib mõju olla positiivne, sest vähenevad laevade energiakulud ning vajadus igal talvel jää sisse teed rajada. Teiselt poolt nõuab asjaolu, et jää täielikult ei kao, pidevat valmisolekut sadamates, ning jäämurdjaid täielikult maha kanda samuti ei tasu. Samuti peab jäätekke võimalusega endiselt arvestama ka merre erisuguseid objekte, näiteks tuuleparke ehitades. Üsna kindlalt ei saa talviti loota enam jääteedele, mille kadumist saab pidada pigem kultuuriliseks, mitte majanduslikuks kaotuseks.

Loe lisaks:
Meier, Markus et al 2022. Climate change in the Baltic Sea region: a summary. Earth System Dynamics 13: 457–593.
https://esd.copernicus.org/articles/13/457/2022.

Mariliis Kõuts (1987) on Tallinna tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi mereökoloogia teadur.

Hallhani ehk roohani      Anser anser

Hallhanede kevadränne jääb vähemärgatavaks sest saabutakse väikestes salkades või sageli isegi paaridena. Teame ju, et hallhanede paari lahutab ainult ühe osapoole hukkumine.

Omniva andis 10. märtsil uuendatud “Eesti fauna” markide sarjas välja kaks uut postmarki: aasta linnu ehk kormoraniga ning aasta kala ehk Euroopa angerjaga. Kormoraniga mark on järjekorras kahekümne viies aasta linnu postmark.

Ja aasta kala postmargi Euroopa angerjaga

Põldlõoke       Alauda arvensis

Tekst: TOOMAS KUKK

Kooliõpetaja Juhan (Johann) Kunder (1852–1888) jõudis oma lühikese elu jooksul hämmastavalt palju. Ta avaldas näitemänge („Kroonu onu“, „Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus“, „Muru Miku meelehaigus: Nali ühes näituses“, „Mõrsja ja Märatsejad: kolmejauline näitemäng“ jt), muinasjutte („Ahjualune“, „Suur Peeter ja Väike Peeter“ jt), luulet ja õpikuid. Ühtlasi kuulus ta Eesti üliõpilaste seltsi, oli tuntud ühiskonnategelane, ajalehtede kaastööline jne. Rakveres, Tallinnas ja Viljandis on ikka väga põhjendatult antud tänavale Kunderi nimi.

Kümme aastat tagasi rajati Eestis esimene suuremõõtmeline puhastus-tehismärgala ehk puhastuslodu, mis on tõhusalt aidanud kinni püüda põldudelt pärit toitaineid ja vähendanud hajukoormust veekogudele. Nüüdseks on läbi tehtud ka esimene omataoline eksperiment maailmas – tehismärgala setet saab edukalt kasutada põllunduses.

Tekst: KUNO KASAK, MARGIT KÕIV-VAINIK

Põldudelt ärakantavad taimetoitained mõjutavad tugevalt nii Eesti siseveekogude kui ka Läänemere seisundit. Paraku ei ole tehnoloogiate areng ja paranenud töövõtted põllumajanduses suutnud märkimisväärselt vähendada hajukoormust ega selle mõju pinnaveekogudele. Hajukoormuse all mõistetakse valdavalt põllumajandusest lähtuvat, aga ilma kindla allikata taimetoitainete koormust veekeskkonnale. Veekeskkonda lisanduvate toitainete tõttu veekvaliteet üha halveneb, väheneb elurikkus, hoogustuvad sinivetikavohangud ja veekogude kinnikasvamine ning tekib palju muid keskkonnaprobleeme.

Valida ei ole siin midagi. Tillukestest batsillukatest kuni põiena paisuva (viisust ja õlekõrrest täna ei räägikski) universumini välja on kogu krempel me ümber puhas kuldne loodus. Ei saa üle, ei saa ümber.

Inimese tehtud asjad nii üdini looduslikud siiski ei ole: plast ja õlu ja teksapüksid ja eleegiline distihhon näiteks ei kuulu iseeneslikult tekkinud diskursusesse. Või kui iseenesest ta nüüd ikka. Juhuse või Jumala käpake võis mängus olla, nõnda on väidetud. Väidetud on ka, et n-ö reaalteadused uurivad Jumala loodut ja humanitaarteadused inimese loodut. Loodud loodust, mida uurida, jagub igatahes kauaks.

Loomad ja linnud ja kalad ja mäed ja seened ja puud ja lilled ja savi ja sammal ja liiv ja putukad ja taevatähed ja vaakum ja gravitatsioon ja … Nimekirja saaks jätkata, kuni internet täis saab või must auk tuleb. Internet ei kuulu looduse sekka, pigem eelmainit õlle ja teksapükste maailma. Ühesõnaga humanitaaria. Inimese kolb.

Omniva andis 10. märtsil uuendatud “Eesti fauna” markide sarjas välja kaks uut postmarki: aasta linnu ehk kormoraniga ning aasta kala ehk Euroopa angerjaga. Kormoraniga mark on järjekorras kahekümne viies aasta linnu postmark.

Nii kormorani kui angerja margi kujundaja on Riho Luuse. Aasta linnu mark on fotomark, kormorani foto autoriks on Mati Kose.

Kormoran (Phalacrocorax carbo) on meisterlik sukelduja ja ökosüsteemi tasakaalu hoidja, keda ekslikult peetakse võõrliigiks. Ometi on ta elanud meie vetes juba kiviajast saadik. Oma äratuntavas poosis – tiivad laiali – kuivatab ta sulgi pärast veealust kalapüüki.

Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu sõnul on tänuväärne, et aasta linnud postmarkidele jõuavad ning aitavad seeläbi meie mitmekülgset loodust tutvustada.

“Kormorani sulestik ei paista esmalt just kõige pilkupüüdvam, ent tähelepanelikumalt vaadates selgub, et tema sulestik on sinirohelise metalse läike ja soomuselaadse mustriga. Sarnane lugu on kormorani rolliga ökosüsteemis: ainult kormorani nokka jäänud kalu loendades jääb varju tema positiivne mõju ökosüsteemile, näiteks ümarmudilat süües aitab ta ohjata selle võõrliigi arvukust,” räägib Võhandu.

Aasta linnu postmark maksab 1.30 eurot ja sobib saatmiseks Eestis. Margi tiraaž on 20 000 tk. Mark on müügil Omniva e-poes ja postkontorites üle Eesti.

Eesti Ornitoloogiaühing valib aasta lindu alates 1995. aastast. Esimene postmark aasta linnu sarjas ilmus Eesti Ornitoloogiaühingu algatusel 2001. aastal ja sellel oli kujutatud kiivitaja.

Sel sajandil on kuuse-kooreüraskil Eestis tavapäraselt arenenud aastas kaks põlvkonda; samuti on teada, et teine põlvkond võib talvituda kuuse koore all [10]. Seetõttu on loogiline eeldada, et talvise sanitaarraiega saab üraskite arvukust piirata. Hiljuti tehtud uurimus seda siiski ei kinnita.

Tekst: KRISTJAN AIT, HEINO ÕUNAP, KRISTIINA PALM-HELLENURM, FLOORTJE VODDE, ARGO ORUMAA

Fotod: KRISTJAN AIT

Läänemere kalad kõlbavad süüa, kuid see ei tähenda, et kalad ise ei võiks haiged olla. Rohketoitelisusega kaasnevad probleemid, võõrliigid, ülepüük, kudealadele ligipääs, tervist mõjutavad kemikaalid – Läänemere kaladel jagub muresid. Isegi maksavähki põetakse.

Tekst ja fotod: RANDEL KREITSBERG

See oli alles äsja, kui istusin arvuti taha kindla sooviga asuda Eesti Loodusele artiklit kirjutama, aga nägin laua nurgal analüüsi ootavat mikroskoobislaidide karpi. „Viskan veel enne kiire pilgu peale,“ leidsin võimaluse kirjutamist edasi lükata.

Õitsema hakanud sinilill

Harilik sinilill        Hepatica nobilis

Ilmad olid möödunud reedest soojad ja päikeselised. Äsja õitsema puhkenud sinililletaimel märkame kas ühte või kahte lühikest õievart, mis õitsemise aegu pikemaks sirguvad, nii umbes kümne-kahekümne sentimeetristeks. Peened õievarred paistavad punakaspruunidena, aga on kaetud roheliste karvakestega, kuid lehetud.

Sääserohketel aegadel pinisejaid eemale peletades on ilmselt paljud mõelnud, kas kuidagi saaks meelitada ligi neid, kes sääski söövad. Oleks ju tore, kui kõrva äärest mööda vihisev kiil püüaks ründava sääse kinni ja päästaks ebameeldivast pistest. Mõnikord on see võib-olla juhtunudki, kuid sääski on lihtsalt nii palju, et tuntavat leevendust üksik kiil ei too. Vahel tundub, et õhk on sääskedest lausa paks.

Hirmul on siiski suured silmad, sest mitte kõik sääsed ei himusta meie verd. Puude all suurte parvedena tantsivad sääsed on pigem surusääsed, kes valmikuna ei söö üldse midagi. Ka pistesääsklastest vajavad verd ainult emased. Neil on tarvis valgurikast toitu ning veri sobib selleks hästi.

Sääsed elavad varjulistes niisketes kohtades ja munevad oma munad vette. Kiire vooluga veekogud neile ei sobi, kuid seisev, madal ja soe vesi on väga meelepärane. Munadest koorunud vastsete elu ohustavad paljud vees olevad loomad. Surusääskede vastsed elavad mudas. Paljud neist langevad sealt toitu otsivate veelindude ning kiilivastsete ja teiste rööveluviisiga selgrootute ohvriks.

Pistesääsklaste vastsed ujuvad vabalt vees. Neid söövad kalad ja röövtoidulised veeputukad, näiteks selgsõudurid ja ujurid. Võib-olla napsab neist mõne kinni ka veepinnal kiirelt liikuv liuskur.

Metsasääsed munevad niiskesse taimestikku. Nende vastseid võivad ohustada jooksiklased, karihiired ja teised samblast ning taimede vahelt putukaid otsivad loomad.

Inimeste arvates saab muidugi liigagi suur osa sääsevastsetest valmikuteks. Ent ka täiskasvanuna on neil peale inimese käelöögi hulk muid võimalusi hukka saada. Kohe veekogude kaldal himustavad neid kiilid. Erinevalt sääskedest on nad väga osavad lendajad ja söövad ära paljud veekogust lendu tõusnud sääsed.

Tuule ja päikese eest lehtede alumisele küljele varjunud sääski ohustavad ämblikud, konnad, sisalikud ja putuktoidulised linnud, näiteks pöialpoisid, porrid ja tihased. Kärbsenäpid ja linavästrikud eelistavad püüda lendavaid sääski. Sääsed on ka nahkhiirte menüüs. Sääski vajavad toiduks paljud selgrootud ja kõikidesse selgroogsete klassidesse kuuluvad liigid. Ehk on sääsekuplasid kratsides lohutuseks, et nende kaudu oleme ka meie looduse toiduahelas, kuigi vastumeelselt.

SIRJE JA GEORG AHER

Eesti Looduse jaanuari-veebruarinumbris on avaldatud foto helendavatest lagritsatest. Teave foto allkirjas on napp, mistõttu selgitame seda põnevat nähtust ja avastust lähemalt.

Tekst: GRETE NUMMERT-MEISTER, KARMEL RITSON, KRISTEL NEMVALTS

Hariliku füüsali talvitunud mari võrkjas õietupes

Nädal kujunes väga soojaks. Ööpäeva keskmine õhutemperatuur kõikus 2,2…6,8 kraadi piires, mis ületas normi (keskmine 1991-2020) nelja kuni kümne kraadi võrra.

Esmaspäeva hommikul oli veel kohati varjulisemates kohtades lumi maas. Avamaastikul oli rohkem lund näha künnipõldudel, kui talikultuuridega põldudel. Sama päeva õhtupoolikul tõusis õhutemperatuur nelja kraadini ja lumi sulas kõikjalt ära.

Pöördumine Kliimaministeeriumile, Keskkonnaametile, Haridus- ja Teadusministeeriumile.

Eesti Bioloogiaõpetajate Ühing, Eesti Keskkonnahariduse Ühing ja keskkonnaühendused väljendavad muret, et keskkonnahariduse ja selle rahastamise käimasoleva ümberkorraldamisega kujunenud olukord võib põhjustada keskkonnahariduse kättesaadavuse halvenemise mitmes suurlinnadest eemal asuvas maapiirkonnas üle Eesti.

Suure-Jaanile mõeldes tuleb paljudele esmalt meelde Lembitu ja Lõhavere muinaslinnus. Kihelkonnas asub üks Eesti mõisapärle – Olustvere, kus tegutseb meie vanim põllutöökool. Tuntud on Suure-Jaanist pärit muusikainimesed ja muusikafestival. Selles kihelkonnas paikneb üks kahest Eesti ilmaradarist.

Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE

Suure-Jaani, nagu nimigi ütleb, on suur nii ajaloo, tähtsate kultuuritegelaste kui ka territooriumi poolest: 515 ruutkilomeetriga kuulub see Eesti suurimate kihelkondade hulka.