Uudisvoogude koguja

Kevadised jõhvikad

Harilik jõhvikas ehk kuremari      Oxycoccus palustris

Ikka samad jõhvikarabad, siirde- ja madalsood või rabastuvad metsad, aga metsades on jõhvikaid ka sügisel vähe.

MAARJA HOLLO

Üks Eesti kultuuriloolise arhiivi eesmärk on olnud koondada ja hoida peamiselt eesti kultuuris silmapaistvate isikute – kirjanike, kunstnike, tõlkijate jt – personaalkogusid. Enamasti ei sisalda need kogud üksnes teoste käsikirju, vaid ka rohkelt eluloolist materjali: kirjavahetusi, päevikuid, eluloolisi meenutusi vms.

Huvitav on see, et  põhikooliealiste maalaste hulgast paljud ei mõistnud, mida kulu tähendab?

Tänavu suurim maastikupõleng toimus 1. aprillil Lääne-Viru maakonnas Pada-Arukülas Toomika külas. Kokku levis tulekahju 37 hektarile ja kustutamise muutis keeruliseks tugev tuul, mis lükkas tuld jõudsalt maastikul edasi suunaga metsa ja elumajade poole. Kus tuli alguse sai, on nüüdseks selgeks saanud? Mitte kulu põletamisest, vaid kohalikust alajaamast.

TIINA ANN KIRSS, KANNI LABI

Mis kutsub meid avama siidpaela või tavalise nööriga kokku seotud vanade kirjade pakki, mille käekirja on pealegi raske lugeda, mille ridadele on kahju teinud kas tavaline või Kölni vesi, ehk isegi pisarad? Või vastupidi: kas tänapäeval sunnib vanavanema kirju kõrvale panema või hoopis hävitama lihtlabane ajapuudus, mitte eetilised kaalutlused? Tolm ja vanad paberid! Mis neist ikka! Korter tuleb tühjaks teha ja müügile panna, maakodu remontida. Kellele seda pahna veel vaja on?

Kirjavahetused kuuluvad koos memuaaride, elulugude ja päevikutega omaelulooliste kirjutiste hulka ning sellistena satuvad ka arhiivide ja teadlaste huviorbiiti. Kirjanduse ja omaelulooliste tekstide uurijale pakuvad kirjavahetused – olgu need „tähtsate“ või harilike inimeste omad – materjali vastamaks mitmesugustele küsimustele, nii kirjavahetajate isikute kui ka tausta kohta. Ajaloolastele, keele- ja kultuuriuurijatele annavad kirjavahetused väärtuslikke andmeid keele muutumise, suulise ja kirjaliku väljendusviisi erinevuste, igapäevaelu detailide, tavade ning institutsioonide kohta, nagu koolid ja vallavalitsused, millega kirjavahetajad kokku puutuvad.

Lepiklill

Harilik lepiklill       Chrysosplenium alternifolium

Täna ootame mitte enam kevadist sooja, vaid suisa suvist soojust kui Lõuna- ja Ida-Eestis lubatakse soojakraade üle paarikümne. Saaremaal tugeva lõunakaarte tuulega poole vähem sooja. Sellist soojalainet esineb aprillis lühiajaliselt.

TIIU JAAGO

1989. aastal alguse saanud Eesti elulugude kogu on pidevalt täienenud. Suures osas on neid jutustusi avaldatud elulooraamatutes. Käsikirjade vastu on aga huvi tundnud mitme valdkonna teadlased, sest elulugude ja pärimusliku ajaloo uurimine pakub nii erialadevahelise kui ka rahvusvahelise koostöö võimalusi.

Elulugu minust, meist ja saatusest

Rahvusvaheline joonistusvõistlus World Fish Migration Award 2024 „FREE  FLOW“ ootab osalema!

Rahvusvaheline vabalt voolavate jõgede ja kalade joonistamise võistlus korraldatakse enne mais tähistatavat kalade rändepäeva. Nii võistluse kui rändepäeva eesmärk on juhtida tähelepanu kalaliikidele ja nende elupaikadele, eriti just vabalt voolavatele jõgedele. Joonistusvõistlusele oodatakse oma kunstitöödega osalema lapsi ja noori vanuses 4 – 18 a. Tööde hindamine toimub kolmes vanusekategoorias.
 
Osalemiseks tee kunstitöö oma nägemusest vabalt voolavast jõest koos seal elavate taimede ja loomadega. Teretulnud on erinevate kalade ja veekogu ääres tegutsevate inimeste kujutamine. Üleskutse sobib hästi looduse ja kunsti lõiminguks, nii klassis kui kodus teostamiseks. Reeglite järgi võib joonistada mistahes liike ja jõgesid. Ühe autori kohta on oodatud 1 kunstitöö, kusjuures digikunst ja fotod ei ole teretulnud ning joonistustele teksti (näiteks autori ja pealkirja) lisamine ei ole lubatud.  Tööd esitatakse koos autori ja juhendaja andmetega veebi teel 30. aprilliks. Vaata täpsemalt keskkonnahariduse veebilehelt.

Joonistusvõistluse korraldajad on WildlifeForever koostöös World Fish Migration Foundation’iga. Kui vajad nõu või abi, võta ühendust: Elo Raspel, elo.raspel@keskkonnaamet.ee, tel 53419205

Keskkonnaamet/Loodusajakiri

VALLO KEPP

Ma peaksin kohe alguses mainima, et eesti kultuuriloolise arhiivi (EKLA) suures toas olen ilmselt kõige rohkem mõelnud, siis algallikaid lugenud ja uuesti mõelnud.

Taas üks uus teadusuuring selle kohta, kuidas hundid kopraid jahivad - ikka Voyageurs Wolf Project`i teadlastelt, kes selle teemaga juba alates 2015. aastast on tegelenud.

Tekst: Laura Kiiroja
Foto: Voyageurs Wolf Project

Esmaspäeva õhtul hajutas päikesevalgust Sahara tolm

Ilmastik kujunes nädala jooksul väga muutlikuks. Seitsme päeva jooksul esines peaaegu suvist soojust ja talviseid lumetuisuga päevi.

ANU RAUDSEPP

Hugo Raudsepp (1883–1952) oli Eesti 20. sajandi silmapaistvamaid näitekirjanikke. Raudsepa loominguline tähelend peatus 1940. aastal, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Esimene Nõukogude okupatsioon aastail 1940–1941 oli aeg, kui tuli õppida oskusi, kuidas totalitarismi oludes ellu jääda. Hugo Raudsepa tütar Viiu Raudsepp-Tulk mäletab, et tema isa olevat mänginud oma rolli uues ühiskonnas harukordse leidlikkusega, kirjutamata midagi marksistlikku ega stalinistlikku. Raudsepa tollased kirjatööd aitavad seda väidet kinnitada. Üks neist on Eesti kultuuriloolises arhiivis olev Hugo Raudsepa retsensioon riiklikule kirjastusele Ilukirjandus ja Kunst esimese nõukoguliku näidendi kohta (EKM EKLA, f 16, m 293:2).

MARIN LAAK

Väliskülalised on tähele pannud, et meie, eestlased oleme imelik rahvas: sülitame kolm korda üle õla ja meie keeles sõnades on palju –seksi, nagu mälestuseks, terviseks. Aga meil on ka eepos, mida teavad ilmselt kõik eestlased!

Eeposte tõlkimine ei ole lihtne töö. Aastail 1857–1861 avaldati ÕES-i vihikutes teadusliku väljaandena eesti ja saksa keeles Friedrich Reinhold Kreutzwaldi suurteos „Kalevipoeg“, millest sai eesti rahva visiitkaart maailmas. Ometi on seda üle 160 aasta vältel tervikuna tõlgitud ainult 12 keelde (saksa, vene, inglise, prantsuse, soome, rootsi, läti, leedu, ukraina, tšehhi, rumeenia ja hindi). Tunduvalt rohkem on ilmunud tõlkekatseid „Kalevipoja“ üksikutest lauludest, ümberjutustusi ja lastele mõeldud adaptatsioone.

Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia nõukogu otsuse alusel on eesti akadeemik Dimitri Kaljo pälvinud Gottfried Albrecht Germanni märgi.

Germanni märgiga tunnustatakse Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia kui ka mujal tegutsevaid isikuid, kes on märkimisväärselt panustanud asutuse arengule ja eesmärkide täitmisele. Traditsioon anda välja Germanni märk sai alguse 2022. aastal ülikooli loodusmuuseumi 220. aastapäeval.

Dimitri Kaljo on eesti geoloog ja Eesti teaduste akadeemia liige. Ta õppis Tartu Üüikoolis paleontoloogiat ja lõpetas ülikooli 1953. aastal cum laude. Tema uurimistöö peasuundadeks on olnud Eesti ordoviitsiumi ja siluri tetrakorallide taksonoomia ja biogeograafia, graptoliitide biostratigraafia, nende ladestute stratigraafiline liigestus, Balti basseini fatsiaalne arengulugu ja paleoökosüsteemid ning isotoopgeoloogia.

„Dimitri Kaljo on silmapaistev teadlane ja panustanud väga tugevalt Eesti loodusteaduslike kogude, sealhulgas Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia kogude arendamisse. Tema initsiatiivil algatati Eesti teaduskogude riiklik programm, mis tagas kogude rahastamise ning arenduse alates selle sajandi algusest,“ sõnas Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia direktor Urmas Kõljalg.

Eesti vanim muuseum, Tartu ülikooli loodusmuuseum alustas tegevust 1802. aastal, kui saabus esimene looduslooline kollektsioon. Aasta hiljem alustas tegevust botaanikaaed. Toona Tartu ülikoolis loodusteaduste professorina töötanud Gottfried Albrecht Germann nimetati mõlema asutuse esimeseks direktoriks.

Gottfried Albrecht Germanni märk antakse Dimitri Kaljole üle 17. aprillil toimuval Eesti teaduste akadeemia üldkogu aastakoosolekul.

Tartu ülikooli loodusmuuseum / Loodusajakiri

Eesti Ornitoloogiaühing ja Eesti Rahvaluule Arhiiv kutsuvad inimesi üles jagama meenutusi kohtumisest käoga, uskumusi kukulinnust ning lugusid käokelladest. Käopärimuse kogumine ja käokellade loendus kestavad novembri alguseni.

„Käesoleva aasta linnuks valitud kägu on tuntud nii pesaparasiidina kui ka endelinnuna. Lisaks käo eluviiside uurimisele ja tutvustamisele tekkis meil ka huvi, millised on inimeste reaalsed kokkupuuted käoga ning millised uskumused käo kohta tänapäeval levivad,“ selgitas käopärimuse kogumise eestvedaja Elle-Mari Talivee. „Käost rääkides ei saanud me meeskonnaga üle ega ümber ka käokelladest, mistõttu lisaks tavapärastele käovaatluste kogumisele otsustasime korraldada ka käokellade loenduse,“ lisas Talivee.

Kogemuslugude ja rahvapärimuse kogumisvõistlust korraldavad Eesti Ornitoloogiaühing ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv. Mälestused kohtumisest käoga, samuti teadmised ja uskumused aasta linnust saab kirja panna veebilehel kratt.folklore.ee või saata aadressile kukulind@eoy.ee. Küsimused ja täpsemad juhised leiab siit.

Käokellade loenduse eesmärk on teada saada, kui palju käokelli Eesti kodudes leidub ja milline on nende lugu. Oma perekonna käokella loo saab üles tähendada aasta linnu lehel oleval veebivormis või saata aadressile kukulind@eoy.ee. Täpsema info leiab siit.

Nii käopärimuse kogumine kui ka käokellade loendus kestavad 3. novembrini. Ornitoloogiaühing avaldab kokkuvõtted aasta linnu lehel ja tunnustab kaastööde autoreid detsembris Tallinnas toimuval suurel linnuõhtul.

Aasta linnu projekti veab Eesti Ornitoloogiaühing, toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Lisateave:
Elle-Mari Talivee
Käopärimuse kogumise eestvedaja
kukulind@eoy.ee
Tel 5191 1810

Riho Marja
Käokellade loenduse eestvedaja
riho.marja@gmail.com

PIRET NOORHANI

Mu vanatädi Friida elas Ameerikas. Teadsin lapsena seda fakti ja mäletan koguni fotot, mis  kujutas New Jersey eramaja ja selle ees kummalist hõlsti ja peakatet kandvat noort daami – vanatädi tütart ülikooli lõpetamas. Sellest ei tehtud saladust, et vanatädi seal elas, aga sellest ka ei räägitud, vähemalt minu kuuldes. Ja mina ei küsinud. Ei seda, kuidas ta oli sinna sattunud või millega tegeles. Lapsele oli see lihtsalt üks fakt täiskasvanute maailmast. Siis, kui mul viimaks küsimused tekkisid, polnud enam vanaema, vastajat.

See oli mu esimene kokkupuude väliseestlusega. Või kas peaks siinkohal kirjutama Välis-Eestiga, sest see oli üks kauge ja võõras koht, pigem imaginaarne kui reaalne. Nüüdseks olen ise seal, Välis-Eestis, ligi 15 aastat elanud ja töötanud – Torontos väliseesti muuseumis, (VEMU). Aga mu teekond Kanadasse algas Eesti kultuuriloolisest arhiivist.

ANNIKA VIHT

Kuidas võisid kõnelda meie esivanemad kaks-, kolm- või nelisada aastat tagasi? Mil viisil arendati suuliste kohamurrete põhjal välja kirjakeel, mis tegi võimalikuks eestikeelse hariduse, ilukirjanduse, kohtupidamise ja suhtluse igal erialal meditsiinist põllumajanduseni? Neile küsimustele aitavad vastata eesti kultuuriloolises arhiivis (EKLA) leiduvad allikad.

Eesti kirjakeele esimesed arendajad olid saksa pastorid, kes soovisid õppida tundma keelt kui usu kuulutamise vahendit ning kelle tähtsaim siht oli tõlkida eesti keelde pühakiri. Neid kirjakeele algusaegade tõlkepüüdlusi saab jälgida EKLA-s talletatud piibliversioonide alusel: Johannes Gutslaffi lõunaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1647(?)–1657), Andreas ja Adrian Virginiuse põhjaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1687–1690) ning põhjaeestikeelse Uue Testamendi versioonis, mida tuntakse Tartu käsikirjana (1703–1704). Igas versioonis on omamoodi kasutatud rahvakeele ainest, loodud lähteteksti edasiandmiseks tarvilikke uusi sõnu ja eemaldutud senise eesti kirjakeele tavast.

Rabakonnapulmad

Rohukonn         Rana temporaria 

INDREK OJAM

Kuigi kultuuris osalevad kõik inimesed, saavad vähestest kultuuriloolised isikud selle sõnapaari kitsas tähenduses. Nende sõnalist või ainelist pärandit talletatakse avalikus asutuses, nagu eesti kultuurilooline arhiiv (EKLA). Kui sirvida EKLA-s fondideks korrastatud käsikirjakogude nimekirja, ilmneb, et peale organisatsioonide, nagu näiteks Eesti Kirjanduse Selts, võtavad enamiku sellest enda alla eraisikute nimed. Mõni neist on tuntud üsna kitsale, kindla erialalaringkonna inimestele, teisi teavad tänu kooliõpikutele ja televisoonile kümned tuhanded eestlased. Kirjanik Vaino Vahing (1940–2008) ei ole nii tuntud nagu eesti kultuuri käilakujud Lydia Koidula ja Anton Hansen  Tammsaare, kuid kuulub kindlasti teise kategooriasse. Seda võib öelda pärast Rainer Sarneti stiilse dokumentaalfilmi „Vaino Vahingu päevaraamat“ linastumist 2021. aastal, mille tulemus on Vaino Vahingu isikumüüdi kinnistumine.

Eestimaa Looduse Fond (ELF) kutsub konnatalgutel talgutel kaasa lööma, et aprillis sigimispaikadesse rändavad konnad ohutult üle tee aidata.

Esimesed soojad ilmad ajasid ärksamad rohukonnad liikvele märtsi viimastel päevadel, aga eelmise nädala lõokesetalv peatas ajutiselt kevade arengu.

Praegu on paras aeg vaadata üle oma koduümbrus ja seada plaane ,kuhu üle tee rändavatele konnadele appi minna.

Osale konnatalgutel: https://www.talgud.ee/konnad-teel-t/osale