Uudisvoogude koguja

Pildil on 6-kuused hundikutsikad - väga sarnased täiskasvanud sutele!
Tekst ja foto: Laura Kiiroja

 

Alles möödunud kuul kirjutasime vastulause Postimehe eksitavale artiklile sellest, kuidas looduses jäi rajakaamerasse päevasel ajal neli hunti. Nimelt väideti imelik olevat, et hundid päevasel ajal ringi liiguvad ja viidati, et nelja hundi korraga nägemine olevat tavatu. Oma vastulauses selgitasime, et mõlemad on täiesti normaalsed nähtused.

Täiskuu

Selle aasta viimane nn superkuu paistis taevas alates reede õhtust 15. novembril ja tänavune nelja superkuu tsükkel kordub alles 2029. aastal.

 

Tormine meri

Eile rannikul alanud torm muutus rajuks ja selline ilm kestab ka pühapäeval.

 

Händkakk        Strix uralensis

 

Sügisesel ajal hulguvad muidu paikselt elutsevad händkakud ringi. See on ainus aeg, kui kakud võivad sattuda isegi linnade parkidesse.

Tulevast aastast on nakkevõrguga püüdjatele tasu ühe kalastuskaardi eest 9 eurot. Liivi, kuuritsa või kadiskaga püügi korral tuleb kalastuskaardi eest maksta 4 eurot. Harpuuniga püügi eest tuleb 4-eurone kalastuskaart soetada vaid juhul, kui püütakse Kuremaa järvel või Saadjärvel.

Angerja veekogudes on 2025. aastast kalastuskaardi tasu õngejadaga püügi korral 10 eurot. Ülejäänud veekogudes, kus tohib õngejada kasutada, on tasu 4 eurot.

Loodusemehe kalendri esikaas

Järjekorras kuues Loodusemehe kalender kannab pealkirja "LOODUS VÕLUB".

Seekordse kalendri pildivalikusse mahtusid rõõmusilmalt õhku tõusvad jääkosklad, kaseoksa ehtiv härmatis, uudishimulik tutt-tihane, sookurepaari duett, laulu jorisev kõre, madaralehel peatuv tume-lehevaksik, poega soojendav kivirullija, kanarbikus sammuvad karupojad, kastepiiskadega ämblikuvõrgud, pihlamarjaga žongleeriv vainurästas, kolletav maarja-sõnajalg ja mulluse aastalõpu kuulsaimaks tartlaseks saanud mandariinpart.

Nirk kontrollib ümbrust

 

Nirk          Mustela nivalis

 

 

Harilik saarmas      Lutra lutra

 

Seis meie vooluveekogudes on sügiseselt kõrge, aga veesoojus püsib veel +6 kraadisena.

Saarmad on looduses siiski harva kohatavad loomad, kelle urgude sissekäigud jäävad ikka veetasemest allapoole, mis võimaldab varjatuma ja turvalisema elukeskkonna. Lisaks ei lase pesa sissekäigu ees olev veelukk talvekülma sisse.

 

Harilik orav     Sciurus vulgaris

 

Sügis on olnud pikalt soe, aga tuuled on muutnud metsad ja pargid läbipaistvateks. Vihma- ja lobjakasajuga ei aja oravaid pesast miski välja ja nii võivad käbikuningad mitmeid päevi pesas redutada, sest tänavu sügisel said oravad kenasti toitutud.

Oravate aktiivset liikumist võime märgata ilusate ja päikeseliste hilissügiseste ilmdega ja seda just veidi enne keskpäeva, seljas hallikas talikasukas ja kõrvapintslid uhkelt turritamas.

Maismaa talilinnuloendus

15.–28. november

Üle Eesti

Loenduse eesmärk on välja selgitada talilindudele levik, arvukus ja seost elupaigaga ning linnustikus toimuvaid muutusi.

 

Ohakalind          Carduelis carduelis

 

Värvikate ohakalindudest läbirändurite hulk väheneb koos külmade saabumisega, aga olulist rolli rändurite elukorralduses mängivad nii ilmad kui tuuled.

Talvituma võib ohakalinde meile jääda mõnekümne tuhande ringis, aga see oleneb juba talve karmusest.

 

Ohakalind          Carduelis carduelis

 

Värvikate ohakalindudest läbirändurite hulk väheneb koos külmade saabumisega, aga olulist rolli rändurite elukorralduses mängivad nii ilmad kui tuuled.

Talvituma võib ohakalinde meile jääda mõnekümne tuhande ringis, aga see oleneb juba talve karmusest.

Üksildane seen sügisesel muruväljal

Novembri karges sügismetsas, kus külm tuul vahelduseks soojenenud ilmadele külma õhku tõi, valitses täielik vaikus. Isegi linnulaul oli vaibunud. Sellise vaikuse keskel, murututtide vahel, märkasin üksikut seent, mis justkui virgus sügisese maastiku keskel.

Vaade Laiuse voorelt metsale

Nädal algas päikesepaistelise päevaga. Esmaspäeva hommikul oli üksikutes kohtades varjus lund maas, mis päeval ära sulas.

Kuigi päike paistis ligi kuus tundi, suutis see õhutemperatuuri tõsta Jõgeva ilmajaama andmeil 3,9 kraadini. Selge taevaga hakkas pärast päikese loojangut õhk kiiresti jahtuma ja õhtul kella 10 ja 11 vahel registreeriti Jõgeva linna idapiiril juba minimaalseks õhutemperatuuriks ‑2,6 °C.

 

 

Vares ehk hallvares          Corvus cornix  

 

Tahkuna tuletorn ja Estonia katastroofis hukkunute mälestusmärk Foto: Laima Gūtmane / Wikimedia Commons

Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE

Reigi on üks neljast Hiiumaa kihelkonnast: loodepoolne, hõlmates nii Tahkuna kui ka Kõpu poolsaare ja osa saare sisemaast. Selle kihelkonnaga on tihedalt seotud meie kirjanduslugu. 1926. aastal ilmunud Aino Kalda romaan „Reigi õpetaja“ on Eesti kirjandusloos üks vähesid, kus kihelkonna nimi sisaldub raamatu pealkirjas. Lugu räägib armastuskolmnurgast, mis tekkis Reigisse saadetud kirikuõpetaja Lempeliuse, tema naise ja koguduse abiõpetaja vahel. Taustaks 17. sajandi Hiiumaa rahvas, kombed ja maastikud. Aga mida me veel teame Reigi kihelkonnast?

Reigi kihelkond võtab enda alla ligi kolmandiku Hiiumaast, sh täielikult Kõpu ja Tahkuna poolsaare. Romaanis „Reigi õpetaja“ on kirjeldatud: „Reigi kohal ajab rand kaugele kahele poole meresse kaks sarve, mis on Kõpu ning Tahkuna neemed. Sääl nende sarvede vahel on tume metsasaar otsekui muhk härja otsaesisel, ning sene nimi on Kõrgessaare. Ja veel senestki kaugemal on liiva seljandikke, merelaidusid ning karisid, kus hülged paaritsedes Lõikuskuul mängivad, ja luigeparved igal kevadel puhkavad, kui rändavad põhja poole suurtele magedatele vetele.“

Geograaf August Tammekann [2] on 1936. aastal ilmunud „Eesti entsüklopeedias“ kirjeldanud kihelkonda järgmiselt: „R. kihelkond Hiiumaal koosneb Kõrgessaare vallast, 320 km2, 3548 el. R. kihelkond hõlmab Hiiumaa loodeosa ühes Tahkuna ja Kõpu poolsaarega. Tahkuna poolsaare moodustab lameda pealispinnaga metsastunud lava, mida piirab ümberringi selgesti nähtav astang. Lava pealispind kerkib kõrgeimais kohis 17–18 m-ni üle merepinna. Kõpu poolsaare tuumikuks on kõrge moreenseljak, mis kerkib 59 m-ni ü. m. ja jätkub madalamate künniste ahelikuna läbi Hiiumaa keskosa, Reigi kihelkonna kagupiiril. Tahkuna ja Kõpu poolsaare vaheline sopiline rand on enamasti madal ja savise või paese põhjaga. Siia on koondunud peamine osa kihelkonna põllumaast ja asustusest, keskuseks oleva R. kirikuga ja Kõrgessaare asundusega. Tahkuna ja Kõpu poolsaarel on tuletornid.“

Kas Rõigi või Reigi?

Kõrvuti perekonnanimede eestistamise kampaaniaga taheti 1920.–1930. aastate Eestis lahti saada ka toponüümidest, mis tundusid võõrapärased. Selles hurraaürituses said eelkõige kannatada murde- ja vähemusrahvaste keeltest pärit nimed. Nii leiti 1924. aastal [2], et Reigi või saksapärase Röigi asemel on õigem öelda Rõigi. Ent nimemuutuse vastu võttis 1934. aastal Akadeemilise Emakeele Seltsi koosolekul sõna keeleteaduse toonane tõusev täht Paul Ariste (1905–1990). Ta väitis, et Reigi nimetus tuletub kohalikust rootsimurdelisest sõnast „raig“, mis tähendab suitsu või elamut, ja on siia toodud Rootsist juba 500–700 aastat tagasi. Rõigi on aga moonutus kihelkonna saksakeelsest nimevormist Röicks ning selline nimevahetus polnud Ariste arvates mõistlik [5]. Omaaegsetest ajalehtedest jääb mulje, et keelemehe protestist oli kasu ja nimevorm Rõigi tõesti levima ei hakanud, kuigi eeltsiteeritud 1936. aastal ilmunud Eesti entsüklopeedias oli põhinimena siiski veel kasutusel Rõigi.

Kust aga „raig“ ehk rootsi talud ja suitsud Hiiumaale jõudsid? Selleks peame süvenema Eesti suuruselt teise saare minevikku. Alustame geoloogilisest ajaloost, sest veel praegusajalgi määrab see ära siinsed maastikud ja asustusmustri. Kõigepealt esimene sarv: Kõpu poolsaar. See on umbes 21 km pikk, kuni 7 km lai ja lõpeb läänes Ristna neemega. Poolsaare keskel asub kogu Lääne-Eesti kõrgeim tipp: Tornimägi (69 m üle merepinna) [6]. Mäe otsas, nagu nimigi ütleb, asub Kõpu tuletorn. Pole küll täpselt teada, millal on torn ehitatud, kuid 16. sajandi esimesel poolel olnud see oma esialgsel kujul valmis [10]. Praegu on Kõpu maailmas vanuselt kolmas tegutsev tuletorn ja üks Hiiumaa tähtsamaid vaatamisväärsusi.

Erakordsed rannamoodustised

Kõpu poolsaar on üks geoloogide lemmikpaiku. Poolsaare pärastjääaegset kujunemist on Eesti Looduse veergudel kirjeldanud geoloog Guido Eltermann [3]: „ Kahe hallist rähkmoreenist valli vahele jäänud nõkku kuhjusid liustikujärve setted. Järve tase alanes järk-järgult. Järgnes aga uus liustiku pealetung. Liustiku serv lükkas jääpaisjärve setetele moreenist koosneva rändpangase. Tõenäoliselt toimus see liustiku keele viimase pealetungi ajal, mil jääserva ulatus Kõpust kaugemale lõunasse. Et Kõpu poolsaar on Eestis pärast jääaega kõige rohkem kerkinud piirkond, siis on siin selgesti näha Läänemere arengustaadiumide vanad rannamoodustised. Antsülusjärve maksimaalseks tasemeks Kõpus loetakse 44–45 m. ü.m.p., Litoriinamere tasemeks 24–25 m. ü.m.p.“

Hella Kink ja Avo Miidel [4] on aga kirjutanud: „ Kõpu poolsaare keskosas Suurepsi, Kõpuküla ja Ojaküla ümbruses paiknevad Eesti stratotüüpsed Kõpu vanad rannamoodustised – rannavallid, rannaastangud ja Kõivasoo ehk Vaesoo laguun. See on Loode-Euroopas üks kõige paremini väljakujunenud ja säilinud Balti jääpaisjärve, Antsülusjärve ja Litoriinamere rannamoodustiste ala. Kõpu rannamoodustiste idapoolseks jätkuks on luitestunud Linnaru mäed.“ Peale selle on Kõpu poolsaarel hulga suuremõõtmelisi rändrahne, millest kaheksa on kantud ürglooduse raamatusse ja neist neli võetud looduskaitse all. Meri mõlemal pool kitsast poolsaart muudab kliima pehmeks ja nii võib siit leida kasvamas jugapuid, luuderohtu ja teisi atlantilisi taimeliike. Suuremat osa poolsaarest katab aga tihe okasmets. Siinsete loodusharulduste kaitseks on loodud hulk kaitsealasid. 1999. aastal tekkis mõte need ühendada Kõpu rahvuspargiks, kuid seni pole see väärt idee eri põhjustel teoks saanud.

Reigi kirik Foto: MAie Vikerpuur Vaade Ristimäele Foto: Kristo Oks / Wikimedia Commons

Mitu järve?

Ka Tahkuna poolsaar on kujundatud jääajast, Läänemere eri faasidest ning neist maha jäänud setetest. Liiva- ja moreenivallid on Tahkuna poolsaare maastiku muutnud laineliseks. Sealne maastik on olnud tänuväärt uurimisala ranniku-uurijatele [vt 11]. Lainete vahel asuvad sooribad ja järvesilmad. Siit kerkib huvitav maateaduslik küsimus: mitu järve on Hiiumaal? Muide, Hiiumaa on üks järvevaesemaid maakondi. Reigi kanti, õigemini Tahkuna poolsaart, puudutab see küsimus omakorda seetõttu, et siin on kõige rohkem järvi Hiiumaal. Tõsi küll, suure osa endiste rannavallide vahele jäävate veekogude pindala on väiksem järve klassikalisest piirsuurusest, s.o ühest hektarist. Ühtlasi kipuvad need veesilmad suvel ära kuivama või on juba soostunud (nt Kodeste järv, Kuusikjärv). Igal juhul on näiteks Mellini kaardil (1798) kujutatud Hiiumaal 13 järve, millest viis asub Tahkuna poolsaarel. Järgnevate sajandite üha täpsemaks muutunud kaartidel on järvi rohkem, kuid nende nimekiri ei kattu: mõni järv on maaparanduse tõttu kadunud, ent mõni on Hiiumaa looderannikul juurde tekkinud. Nimelt on Kõrgessaare kandis maakerke tõttu merest eraldunud mitu lahesoppi ja neist on nüüd kujunenud rannajärved. Kõrgessaare kandis kasutatakse rannajärve kohta ka omapärast murdesõna lais (Tammelais, Veskilais).

Reigi kihelkonna aladel asuvad Lääne-Eesti kõige olulisemad loodusmetsalaamad. Metsapanoraam Kõpu tuletorniga Foto: Hiiumaamudeliklubi /Wikimedia Commons

Hõre asustus

Inimasustuse ajalugu käsitledes tuleb meeles pidada, et Hiiumaa oli üks viimaseid Eesti alasid, mis jääaja lõpul liustiku alt pääses. Pärast jää taandumist paistsid tuhandeid aastaid merest välja ainult Kõpu poolsaare kõrgemad kohad. Hiiumaa vanimad arheoloogilised leiud pärinevadki Kõpust: umbes 7700 aastat tagasi jõudsid siia inimesed, kes jahtisid hülgeid ja umbkaudu 5500 aastat tagasi hakati siin pidama põldu. Varajasest rauaajast on poolsaarele maha jäänud mõnikümmend kruusast ja kividest kuhjatud kivikirstkalmet.

Kui vaadata geolooge rõõmustavaid setteid maaharija pilguga, on pilt üsna nukker: enamik maast on vaene liivane ja toitainevaine, kus ellu jääb üksnes kõike taluv mänd. Kui siia lisada vooluveekogude nappus – siin on vaid mõni lühike rannaoja –, siis on pilt veelgi kurvem. Seetõttu jäi saar väga hõredalt asustatuks. Ka nüüdiskaartidelt paistab Tahkuna ja Kõpu poolsaare asustus vaid üksikute laikudena, mida ühendavad läbi lõppematute nõmmemetsade kulgevad maanteed.

Kehvad maaharimisolud on oma jälje jätnud ka siinsesse arheoloogilisse pärandisse. Näiteks viikingiaegadel (8.–11. sajandil) kees Läänemerel kaubavahetus (raha või mõõga vahendusel) ja sellest on näiteks Saaremaale jäänud arvukalt jälgi. Hiiumaad on aga teadaolevalt esimest korda kirjalikes allikates mainitud 1228. aastal ladinakeelses lauses: Quadam insula deserta, quae dicitur Dageida („Mingi inimtühi saar nimega Dageida“). Muidugi ei olnud saar täiesti inimesteta, kuid tõenäoliselt oli Hiiumaa muistse iseseisvuse lõpus vaid saarlaste ja muhulaste tagamaa ning osa Saare maakonnast. 13. sajandil jagati Hiiumaa loode-kagusuunas kaheks. Kõpu poolsaar kuni Pihla ojani jäi Saare-Lääne piiskopile, Tahkuna ja idapoolne Hiiumaa aga Liivimaa ordule.

Reigi kihelkond Ludwig August Mellini „Liivimaa atlase“ kaardil Allikas: Atlas von Liefland oder von denbeyden Gouvernementen u. Herzogthümern Lief- und Ehstland und der Provinz Oesel”). EAA.2059.1.1464

Rootslased

Nagu mujalegi Lääne-Eesti hõredalt asustatud rannikualadele ilmusid ka Hiiumaale 13. sajandi keskel rootslased. Nende asustus laienes ja tugevnes siin 14. sajandil. Kuidagi õnnestus rootslastel mere ja viletsate põllumaadega paremini hakkama saada kui eestlastel. Reigi kant ja Tahkuna poolsaar olid mitu sajandit eranditult rannarootslaste päralt. Nad maksid küll ordule makse, kuid polnud pärisorjad. Siin kujunes omanäoline kultuur ja tekkisid ka rootsi algupäraga kohanimed.

Mõnevõrra üllatavalt algas siinsete vabade talumeeste karm võitlus oma õiguste eest hoopis õndsal Rootsi ajal. Nimelt läks 1624. aastal 2/3 Hiiumaast, sealhulgas Kõrgessaare kant, kuulsa Rootsi väejuhi Jakob De la Gardie omandusse. Ta tõstis makse ja kohustas rahvast mõisa heaks tööd tegema. Ent Reigi kandi rootslased ei lubanud oma õigusi kitsendada ja algas juriidiline vägikaikavedu. See kestis veel pärast Põhjasõdagi, kui Eesti oli juba Vene tsaaririigi koosseisus. Nimelt sai 1775. aastal Kõrgessaare mõisnikuks Karl Magnus Stenbock, kellele ei meeldinud, et reigirootslased mõisale tööd ei teinud. Talumehed algatasid taas kohtusaaga, mis kaotati. Mässumeelsed rootslased aeti oma kodust välja ja Katarina II ukaasi alusel küüditati Dnepri jõe äärde Venemaa vallutatud alasid koloniseerima. 20. augustil 1781 pidas tuhatkond rootslast Reigi ja Pühalepa kihelkonna kunagisel piiril lahkumisjumalateenistuse. Siia panid nad püsti risti ja nii sündis üks Hiiumaa omapärasemaid ja traagilisemaid vaatamisväärsusi – Ristimägi.

Väljasaadetud, kellest vaid umbes pool jõudis sihtkohta, rajasid praeguses mõistes Ukrainasse Hersoni oblastisse Gammalsvenskby asula. 2016. aastal arvas selle asula sadakond inimest, et neil on rootsi juured. See on mõnes mõttes ime, arvestades kogukonda rüüstanud haigusi, sõdasid, 1929. aasta tagasiemigreerumist Rootsi, stalinlikke repressioone ja holodomori. Lõpliku hoobi reigirootslaste pärandile Hersonimaal andis aga Venemaa täiemõõtmeline sissetung Ukrainasse 2022. aastal. Gammalsvenskby küll vabastati okupantidest juba 11. novembril 2022, ent see on jäänud rindelähedasse tsooni ja nüüdseks on küla peaaegu hävinud.

Vahemärkus: 1781. aastal ei saadetud Reigist minema kõiki rootslasi. Kohale jäänud eestistusid tasapisi, aga kohalik keel võttis nende kõnepruugist üle mõningaid nüansse. Veel möödunud sajandi keskel võis Kõrgessaare kandis kohata inimesi, kes näiteks sõnades mets, ema, lehmad hääldasid e asemel rootsipäraselt ä (mäts, äma, lähmad) [1].

Ungru krahv

Reigirootslaste süngest saatusest 18. sajandil on Herman Sergo (1911–1989) kirjutanud romaanitriloogia „Näkimadalad“. Romaani kolmas osa jutustabki väljasaadetud reigirootslaste jalgsirännakust oma uuele kodumaale. Triloogia „Näkimadalad” jätkuna kavandatud, kuid iseseisvaks teoseks kujunenud romaani „Randröövel“ keskne tegelane on Kõrgessaare ja teiste Hiiumaa lääneosa mõisate legendaarne peremees, kammerhärra parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811). Kambja kihelkonnas Vana-Kuuste mõisas Lõuna-Tartumaal sündinud Ungru krahv oli kõrgelt haritud, maad, ilma ja õukondi näinud mees, kes 18. sajandi lõpus hea ja kurjaga Hiiumaal mõisaid kokku ostis, et saada saare ainuperemeheks. See tal ka peaaegu õnnestus.

Legendide järgi saanud ta pururikkaks valemajakaga, mille abil meelitanud laevu madalikule. Laevade lastid olevat ta röövinud ja ellujäänud meremehed lasknud tappa. Need on aga hilisemad kuulujutud. Siiski kahtlustatakse, et ta võis käskida mõnel tormisel ööl Kõpu tuletorni tulel lasta kustuda. Mis seal salata: vandiraiumine ehk merehätta sattunud kaubalaevade rüüstamine oli randlastele tähtis sissetulekuallikas. Üksiti olevat von Ungern-Sternberg võtnud Näkimadalale jooksnud laevadelt seaduses ettenähtust suuremat päästetasu. Küllap sündisid kurjad kuulujutud sellest, et uhke aadlimehe elutee lõppes mõrva eest Siberisse saadetuna Tobolskis.

Ungru krahvi lugu on inspireerinud kirjanik Mihkel Aitsamit, kes avaldas temast 1937. aastal pooldokumentaalse romaani „Hiiu lossist – Siberisse“. Ungru krahvi on mõrvari ja üldse negatiivse tegelasena kujutatud Gustav Ernesaksa ooperis „Tormide rand“. Reigi kihelkonna rannaäärsete külade elanikke on nimetatud vandiraiujateks, kuid poolsaare siseosas elanikke on kutsutud tõrvakõplasteks. See viitab suurtele männimetsadele. Just männikännud olid sobilikud tõrva ajamiseks, aga tõrva oli vaja kõigile meresõidukitele.

Pöördume tagasi Rootsi aega. Kui ordu ja piiskopi valitsemine oli lõppenud, jagati Hiiumaal ümber ka kihelkonnad. Reigi kihelkond loodi 1627. aastal Käina abikiriku piirkonnast ja Pühalepa kihelkonna rootsi asustusega osast. 1644. aastal saabuski siia maailma servale iseseisva Reigi koguduse esimene õpetaja soomlane Paul Lempelius. Tema laste koduõpetaja ja Reigi koguduse abiõpetaja oli rootslane Jonas Kempe. Kempel tekkis Lempeliuse naisega armuafäär. Armastajad põgenesid kolm aastat hiljem Tallinna, kus aga kohus mõistis nad surma. Nagu mainitud, on Aino Kallas kirjutanud selle tõestisündinud draama põhjal romaani „Reigi õpetaja“. Hiljem lõi Eduard Tubin samanimelise ooperi, 1977. aastal linastus mängufilm.

Reigi kihelkonnakirik õnnistati sisse 24. augustil 1802. See on pühendatud Jeesusele ja rajatud üsna kurbadel asjaoludel: hoone lasi ehitada Ungru krahv oma vabasurma läinud poja Gustav Dietrich Otto von Ungern-Sternbergi (1773–1800) mälestuseks. Pühakoja praegune välimus pärineb aastast 1899, kui siin tehti viimased ümberehitused. Ühelöövilise neogooti stiilis kirikuhoone eripära on tornitipus paiknev liiliakujuline tuulelipp. See viitab von Ungern-Sternbergide aadlivapi liiliamotiividele.

Kootsaare kivilabürint Foto: Maie Vikerpuur 2014. aastal tehtud mõõdistuste tulemusel on labürint ovaalse kujuga. Mõni kivi asub vales kohas, osa on aja jooksul akduma läinud Joonis: Monika Reppo

Militaarpärand ja kivilabürindid

Peale looduse- ja kirjandushuviliste panevad Reigi kihelkonna poolsaared silmad särama sõjaajaloolastel. Tsaari-Venemaa ja hiljem Nõukogude Liit muutsid Tahkuna ja Kõpu poolsaare vallutamatuks merekindluseks. Tõsi küll, nii 1917. kui ka 1941. aastal võtsid Saksa väed Hiiumaa enda valdusse suhteliselt vähese vaevaga. Sellest kõigest on siia maha jäänud hulk rannakaitsepatareide võimsaid suurtükipositsioone, vaatlustorne, punkreid, kaevikuid ja muud. Tahkuna külas tutvustab seda ajaloo tahku Hiiumaa militaarmuuseum.

Tegelikult asub Reigi kihelkonna maadel rohkesti veidraid ja vähem veidraid huviväärsusi. Neile, kellele meeldib süüvida asjade olemusse, soovitaks üles otsida kivilabürindid. Need on 10–30 cm läbimõõduga kividest laotud keerdkäikudega ringid. Selliseid leidub Põhjalas Koola poolsaarest Islandini. Kivilabürintide vanuse ja otstarbe kohta on loodud mitu teooriat, kuid täpset vastust ei teata. Meil on need keerdkäigustikud üsna haruldased ja levinud Loode-Eesti rannarootslaste aladel. Reigi kihelkonnas olevat kivilabürinte aga lausa kolm või neli. Üks labürint asunud Tahkuna poolsaare põhjatipus, kuid Kootsaare rannas olnud neid koguni kolm tükki.

Praegu on turismikaartidele märgitud ainult Kootsaare Jeruusalemma kivilabürint. Eesti Looduses on kivilabürintide põnevast maailmast kirjutanud 1978. aastal Mart Rahi ja Tõnu Viik [7] ning 1992. aastal Urmas Selirand ja John Kraft [8]. Muide, Kootsaare poolsaarel asub ka üks Hiiumaa kummalisemaid ja samas populaarsemaid vaatamisväärsusi: puust Eiffeli torni koopia. Selle ehitas kohalik külamees Jaan Alliksoo 2007. aastal oma koduõuele. 31 m kõrgune rajatis on tekitanud ohtralt paksu verd ja meelitanud kohale turiste.

Tuletornid ja mälestusmärgid

Ent Reigi kihelkonnas on olemas kuulsa Eiffeli enda jälg: 1874. aastal valminud Ristna tuletorni oli projekteerinud ja selle detailid valmistanud insener Alexandre Gustave Eiffeli töökojas. Kolm kihelkonna kuulsat tuletorni – Ristna, Kõpu ja Tahkuna – on turistidele lahti ning sealt avanevad suurepärased vaated poolsaartele ja Läänemere avarustele. Kui soovite tuletornide otsa ronida ühe päeva jooksul, tuleks arvestada oma jõudu, sest kolme torni kõrguste summa jalamilt on 109 m (vastavalt 30, 36 ja 43 m).

Kui olete võtnud nõuks turnida Tahkuna tuletorni otsa, siis haarake kaasa tubli maakivi. Asetage see tuletorni lähedal kivikangrusse, mis on kujunenud 1994. aasta 28. septembril parvlaeva Estonia pardal hukkunud laste mälestusmärgi ümber, ja mõelge neile viieteistkümnele, kes ei saanud iial täiskasvanuks. Kui juhtute Tahkuna poolsaare tippu tormisel päeval, siis kuulete Mati Karmini loodud mälestusmärgil helisemas pronkskella.

Omaaegse metsaülema Karl Friedrich Wilhelm Ahrensi algatusel on Luidja külla istutatud sanglepapuistu võitlemaks tuiskliivaga. Foto: MAie Vikerpuur Lepiku rajamist meenutab mälestuskivi Foto: Maie Vikerpuur

Aga võib üles otsida mõne teise tähtsa, kuid vähem emotsionaalse mälestusmärgi. Näiteks Luidja külas maantee servas asetseb Luidja lepiku rajamisele pühendatud tagasihoidlik mälestuskivi. Nimelt kiusas Luidja teed ja ümbruskonna põlde ning karjamaid tuiskliiv. 20. sajandi algusaastatel otsustas kohalik metsaülem Karl Friedrich Vilhelm Ahrens (1855–1938) nuhtlusele piiri panna ja istutas liivavallidele katseks sangleppa. Eksperiment õnnestus: lepik hakkas kasvama ning liivatuisud lõppesid.

Ent samas ei peagi alati kuhugi turnima või asjade üle järele mõtlema. Kui juhtute Luidjale palaval suvepäeval, tasub siin rannas lihtsalt liiva peal lamada ja päikest võtta.

MAIT SEPP (1974) ja TAAVI PAE (1976) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, töötavad Tartu ülikooli geograafiaosakonnas.

1. Ariste, Paul 1962. Mõnda substraadist. – Keel ja Kirjandus 1: 13–17.
2. Eesti entsüklopeedia 1936, 7. Peatoimetaja Richard Kleis. Loodus, Tartu.
3. Eesti kohanimede õigekirjutusest. – Päewaleht, nr 139, 25. mai 1924.
4. Eltermann, Guido 1993. Hiiumaa geoloogi pilguga. – Eesti Loodus 44 (3): 103–105.
5. Kink, Hella; Miidel Avo 1999. Loodusharulduste säilitamine endistel sõjaväealadel. – Raukas, Anto (toim). Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine. Keskkonnaministeerium. Tallinn.
6. Mis tähendab Reigi. – Postimees, nr 324, 26. november 1934.
7. Pae, Taavi 2016. Kogu Lääne-Eesti kõrgeim koht paikneb Hiiumaal. – Eesti Loodus 67 (11): 24–28.
8. Rahi, Mart, Viik, Tõnu 1978. Kivilabürindid Eestis. – Eesti Loodus 29 (5): 315–317.
9. Selirand Urmas, John Kraft 1992. „Meremeeste mängud“ ja teised Eesti kivilabürindid. – Eesti Loodus 43 (5): 240–244.
10. Uued külanimed Kõrgesaares. – Lääne Elu, 3. veebruar 1939.
11. Vali, Jaan 2011 Eesti tuletornide ajalugu. Tulepaak OÜ, Tallinn.
12. Vilumaa, Kadri jt 2022. Vallistikega rannikumaastike kujunemine ja areng. – 30 aastat keskkonnaökoloogiat. Ökoloogia keskus 1992–2022. Tallinna Ülikool: 78−102.

Unine kõrvukrätsu poeg. Osa kõrvukrätsudest veedab talve Eestis, osa lendab pisut soojemale maale Foto: Georg Aher

Talveuni on seotud mitme ohuga. Esiteks võivad kiskjad tardumuses linnu üles leida ja nahka panna. Teiseks ei pruugi valitud koht külma või lumesulamisvee eest piisavalt kaitset pakkuda. Vast kõige tähtsam on aga vajadus koguda kehasse palju rasva, et selle abil pikk talv tardumuses üle elada. Näiteks peab siil enne talveunne jäämist umbes kolmandiku kehakaalust juurde võtma. Ent linnud peavad lendamiseks võimalikult kerged olema.

Lindudel on talve üleelamiseks teised viisid. Neil on tiivad ja see annab võimaluse nälja eest pageda. Võrreldes imetajatega on neil kõrge kehatemperatuur, päeval tavaliselt neljakümne kraadi ümber. Seda aitavad neil hoida suled, mis on palju paremad soojahoidjad kui karvad.

Selleks et sellist kõrget kehatemperatuuri saavutada ja hoida, on lindudel vaja palju toitu ja tihedaid söögikordi. Need, kes talvel linde toidavad, teavad, et väikesed sulelised, nagu tihased ja varblased, näivad söövat kogu valge aja vältel. Rähnid ja teised suuremad linnud käivad toidumajas harvem, kuid söövad korraga rohkem. Saadud energiast peab jätkuma kogu pikaks ööks.

Lindude kehatemperatuur langeb mõnevõrra öösel magades. Väikesed linnud lähevad vahel hulgakesi ühte pesakasti magama. See aitab paremini sooja hoida ja vähem energiat kulutada. Mõnda liiki linnud varuvad endale talveks toitu. Näiteks peidab pasknäär tammetõrusid, tihased kleebivad putukaid okste külge või pragudesse. See on hea viis näljast hoiduda, ent kui oks kattub lume või jääkoorikuga, pole sellest abi. Talvel hukkub palju linde just nälja, mitte külma tõttu. Energiat hoitakse kokku: ei lennata pikki vahemaid, puhatakse nii palju kui võimalik tuule eest kaitstud soojemas kohas, isegi lumehanges. Magades peidetakse pea ja jalad sulestikku, vajaduse korral aetakse suled puhevile, et vähem soojust kaotada.

Ka sellel reeglil, et linnud talveund ei maga, on erand. Põhja-Ameerikas elav uni-öösorr on praegu teadaolevalt ainus linnuliik, kes magab talveund. Teised linnud lahendavad talvise energiaprobleemi muul moel.

SIRJE JA GEORG AHER

Kliimaminister Yoko Alenderiga vestelnud Toomas Kukk

Otsus algatada Alutaguse rahvuspargi laiendamine on saanud ministri allkirja. Pidulik hetk Iisaku loodusmajas

Yoko Alender on sündinud 13. juunil 1979 Tallinnas. Õppinud Tallinna 7. keskkoolis, Stockholmi eesti koolis, Södra Latini gümnaasiumis. 2010 lõpetanud Eesti kunstiakadeemia (EKA) arhitektuurimagistrina. Aastail 2001–2007 mitmes arhitektuuri- ja produktsioonifirmas arhitekt, projektijuht ja juhatuse liige. 2008–2012 Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse ja miljööalade osakonna peaspetsialist ning 2012–2014 kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik. 2015.–2024. aastal XIII, XIV ja XV riigikogu liige, olnud kultuurikomisjoni aseesimees, keskkonnakomisjoni aseesimees ja esimees. Alates 23. juulist 2024 kliimaminister. Kirjastajana hoolitsenud oma isa Urmas Alenderi loomingulise pärandi eest, avaldanud tema loomingut, biograafilise raamatu „Alender“ (2020) jm. Pälvinud Rootsi riigi Põhjatähe ordeni 2023. Abielus, peres neli last.

 

Laanepüü        Tetrastes bonasia