Uudisvoogude koguja

Tänavu täitub Karula rahvuspargil 30 aastat. Killuke Karulast sai selleks puhuks koondatud raamatusse „Pildikesi Karula rahvuspargist“ – Pühendedü Karula inemiisile lähikselt ja kavvõmbalt. Läbi lugude ja piltide saab asuda teekonnale mööda Karula kuplilist, järvede- ja metsarikast maastikku, põigata aegade taha, heita põgusa pilgu Karula looduse ja inimeste koostoimimisse.

Raamatu andis välja Keskkonnaamet, koostas Lilian Freiberg, kujundas Epp Margna ja keeletoimetas Leelo Laurits.

Rahvapärimus meenutab meile praegusest märksa teistsugusemaid talvi, kui kärekülm andis ainest mitmele tegelaskujule, ütlusele ja uskumusele.

Tekst: MARJU KÕIVUPUU Fotod: INGMAR MUUSIKUS

Rahvalikud väljendid „külmavares“ ja „istub konksus kui külmavõetud vares“ käivad inimese kohta, kes kardab külma, on külmakartlik. Ent hallvares ise ei ole sugugi külmapelglik: tema on meil paigalind ja talve eest rändele ei kipu

Külm võtt’ õied õunapuusta,
peened marjad pihlakasta,
valged marjad vahterasta,
saksa pähkelid salusta,
jõhvikad jõe vilusta!  

Juuru, H II 15, 537 (22), 1889

Rahvapärimuses on külm ja pakane isikustatud tegelased ja enamjaolt meessoost: külmapoiss, külmataat, külmavana, külmaonu, pakasetaat, pakasepoiss. Hoopis harvem kohtame pärimusteadetes külmamemme, kes üleskirjutuste põhjal näib tegutsevat peamiselt Lõuna-Eestis.

Folklorist Mattias Johann Eiseni rahvapärimusel põhinevate poeetiliste kirjelduste järgi ilmutab pakasetaat ennast inimestele üleni valges, olles otsekui paksust lumehangest välja astunud [3]. Tal on lumivalged juuksed ja pikk valge habe, kus võivad rippuda jääpurikad; seljas valge kuub, peas valge kübar, jalas valged sukad ja kingad. Tal on kolm poega: Härm, Kahu ja Külm.

Härm on Eisenile tuginedes esimene talvekuulutaja, kes kõnnib öiti ringi ning hommikul saab näha tema tegevuse jälgi: puudelt langenud lehed krõbisevad, koltuma hakkav taimkate kannaks kui valge pitskraega piduriideid. Loodus annab märku, et talv on siiapoole teel, kätte on jõudnud esimesed hallaööd ehk nagu väidab vanasõna: kured lähvad, kurjad ilmad, haned lähvad, hallad taga, luiged lähvad, lumi maas. Hall tekib siis, kui temperatuur langeb alla nulli ning õhus olevast veeaurust tekib maapinnale ja taimedele ebühtlane jääkristallikiht.

Jo hakkab lumi lubama,

jo hakkab vilu vedama,

hakkab halle hangutama,

kaste külma kargutama.

Ei ole aega hallel tulla,

ei luba lumel sadada.

Meil on leikus leikamata,

vili kokku korjamata.

Las saab leikus leigatud,

vili kokku korjatud,

vihud väljalta veetud,

hakid ahju paiste’elle –

siis on aega hallel käia

ja luba lumel sadada,

kastel külmal kargutada.

Haljala, H II 9, 308 (23), 1890.

Järgmisena ilmutab öiti ennast pakasetaadi keskmine poeg Kahu, kes kahutab rohumaad, tahendab teed ja katab veekogud esimese hapra jääkirmega. Siis on järg jõudnud kolmanda, kõige kangema venna Külmani, kes kõnnib mööda maad nii päeval kui ka öösel, toob kaasa esimese lume, tinutab jõed ja järved kinni. Külmapoiss lööb oma kepiga vastutulijaid, ütles vanarahvas.

Kõige kangemat külma teeb aga vana pakasetaat, paiguti tuntud kui põhjapahalane, kes järelejätmatult paugub, lööb aiateibaid lõhki ja lajatab oma kepiga plaksti! mööda majaseinu. Lumi rabiseb ta jalge all, kui ta ähkides-puhkides ja külma auru välja hingates mööda talviseid teid käib. Nii metsa- kui ka koduloo mad võivad pakase käes oma otsa leida, sest pakasetaadil on kombeks teinekord isegi lautadesse tungida. Õnneks ei ole tal kauaks jaksu ning ta läheb oma koju tagasi. Kus tema kodu seal kaugel põhjas asub, pole täpselt teada. Mõne pärimusteate kohaselt võib pakasetaat võtta ka linnu, näiteks rasvatihase kuju, et oma peatsest tulekust teada anda. Ilmselt oli vanarahvas pannud tähele, et enne suurte külmade tulekut otsivad linnud varju ja toidulisa inimeste lähedusest.

Jo saavad sügiseilmad,

talve tuisused tulevad,

lumepilved piireldavad.

Pime öö ja tuisand tee

matab meie rammad reed.

Viru-Jaagupi, EÜS II 675 (171), 1905.

Pakasetaadi keskmine poeg Kahu kahutab öösiti rohumaad. Vanim poeg Külm on vendadest kõige kangem: ta näitab ennast nii öösel kui ka päeval, kannab maale
lume ja jäätab kinni veed

Seitse kasukat

„Külm“ ja „pakane“ võivad olla ka sünonüümid. Väljas võis olla nii kange külm, et varblased ja varesed kukkusid lennu pealt alla ning vana naine püüdis paljakäsi jänese jooksu pealt kinni. Pakase kaitseks tuli teinekord panna selga koguni seitse kasukat. Kui keegi kurtis, et väljas oli nii külm, et oleks peaaegu nina peast võtnud, vastati talle nöökides: eks astunud sammu tagasi, külm oleks mööda läinud.

Vanemal ajal maalisid kange külm ja pakane akendele imeilusaid jäälilli. Selliseid aknaid, mis oleks neile molbertiks, on nüüdsel ajal vähe leida: uute aknaklaaside õhuvahe on väiksem ning aknadki on nüüdsel ajal palju puhtamad. Kuid jäälilli saab maalida ainult akendele, mille vahele pääseb tolm ja niiskus.

Siim teeb jääsillad

Muinasjuttude pakasetaat võib mõnikord olla heale inimesele tänulik ja talle tehtud kahju eest kinkida kaks kotti, millest ühes asub soe ning teises külm. Kui kingi saaja oskab neid kotte mõistlikult kasutada ega teistele kurja tee, elab ta kaua hästi ja õnnelikult ning tema põllud annavad rikkalikku saaki ning tema tare ei ole iialgi külm.

Pakast ja kanget külma sunniti vanemal ajal taganema nõnda, et võeti kaks kolm kerisekivi, mis aeti ahjus tulikuumaks ja viidi pajaga õue lumehange. Rahvakalendri tähtpäevadega seotud ütlus test teame, et ka mere- või jõevesi soojeneb või jahtub, kui sinna ülekantud tähenduses külm või kuum kivi sisse visatakse. Jaan viskas jahekivi vette, öeldi inimpõlvi tagasi – pärast jaanipäeva vesi enam palju soojemaks ei läinud. Seda muidugi vana kalendri arvestuse järgi.

Rahvakalendri ilmaennetes otsustatakse külmade ilmade saabumise põhjal järgnevate kalendritähtpäevade ilma üle. Vähe tuntud simunapäeval, 28. oktoobril, öeldi: „Siim teeb sillad soode peale, madalate maade peale.“Teisõnu hakkasid ilmad siis talve poole käänduma ning võis hakata mõtlema taliteede kasutusele või rajamisele. Taliteed ja jääteed hõlbustaid vanal ajal tunduvalt liikumist nii üle soode ja rabade kui ka saarte ja mandri vahel. Kuid usuti sedagi, et simunapäeva külm kaanetab veekogud, et hingedel oleks parem koju tulla, et nad saaks kergemini üle vee. Jääb ju simunapäev hingedeaja sisse.

Ilmavanasõnades on simunapäev kas iseseisvalt või koos teiste talve tulekut märkivate kalendritähtpäevadega (nt mardipäev, kadripäev, talvine nigulapäev, toomapäev) [2].

Kui pole külma küündelalle,

siis on valju vastelalle.

Kui pole valju vastelalle,

siis ta maksab maarialle.

Kui ep maksa maariale,

siis ta jörgitab jürile.

Jõelähtme, H III 3, 47 (4), 1888.

Haiguste ja surma võrdkuju

Kui külm käib läbi ihu, on karta mõnda palaviku ja külmavärinatega kulgevat haigust. Kui kellelgi oli korsten ära külmunud, tähendas see eufemistlikult lastetust või juba sellist vanust, kus lapsi ei olnud enam võimalik saada [1]. Külmakartlikku inimest hüüti külmavareseks, külmajäneseks, külmakäärikuks jne.

Kui hing läheb külmaks, on surm lahti, öeldi. Vanal inimesel on käed ja jalad külmad, tema viimne tunnike pole enam kaugel. Surma saabumise kohta öeldi, et kellelgi on külg külmaks jäänud või küljealune jahe. Eakat haiget inimest kirjeldati nõnda: Körises ja rögises ku üits vana külmenu regi [1].

Vilud ilmad, vinged tuuled,

pahad ilmad pakasemad –

nied käivad läbi südame,

läbi mu ihu ilusa,

läbi mu pale punase,

läbi ruugete juuste,

läbi sirge sõrmekeste.

Ambla, H II 14, 48 (66), 1888.

Mütoloogiline tegelane külmking, pahatahtlik surnuvaim ehk kodukäija, on tuntud peamiselt saarlaste folklooris. Üks surma peitenimesid on paiguti olnud ka külmjalg, külmkäpp või külmkäsi. Kui inimene suri, öeldi, et tal on (nüüd) külmakingad jalas. Arvatavasti on sellest tuletunud ka kodukäija nimetus.

Külmkingi oli oln. Nee eeti siuksed inimesed oln, keda’s vööta pörgu vastu; kis nii pailu paha olid maabel tein, et pörgu änam pole vöötud. Sii pidand siis oma pahategude rahviks niikaua mööda maad ümber hulkuma, kui hunt ta kolm korda oli ära murdand ning köu kolm korda surnuks löön. Siis saan oma hulkumisest lahti (Karja ERA II 8, 659/60, 1928).

Külmking on vaim, mis on metsas ja sois. Püiab eriti väheseid lapsi, kui need huilgavad metsas ja karjuvad. Külmkingal on inimese pia ja hobuse kere. Vilistamise piale tuleb külmking juure (Reigi ERA II 1, 651/2 (7), 1928).

Kehvad olud ja sant iseloom

Külm sümboliseerib ka kehvi olusid, nälga, inimese santi iseloomu ja kuritegu ehk mõrva. Nõnda öeldakse, et kellegi elamine on külm nagu hundilaut; kellegi on külm süda või ta on külm nagu koera nina – ei tunne kaastunnet teiste inimeste vastu. Kui keegi sai külma sauna, sai ta karistada või naha peale. Kui kellelegi tehti külma, sai ta petta, jäi oma rahast ilma. Kui keegi tehti külmaks, võeti temalt elu [1].

Et mitte lõpetada liialt süngetes värvides, sobib siinkohal tuletada lapsepõlvest meelde armast laulukest, mille sõnade autor on literaat Eduard Ludvig Wöhrmann (1863–1934).

Lapsed, tuppa! Tali tuleb,

lumelell on õues ju.

Linnud on läinud lõunamaale,

lilledel on surmakuu!

Tuuleeit ju tõstab tiibu,

tormitaat see tuiskab teel.

Pakane on väsimata

jõe ning järve pinnal tööl.

1. Eesti fraseologismide elektrooniline alussõnastik, www.folklore.ee/justkui/sonastik/index.php?f=2&f1=2&f2=6&m=16505&id=16505.

2. Eesti rahvakalender: simunapäev. Veebiväljaanne, www.folklore.ee/erk/exhibits/show/simunapaev.

3. Eisen, Matthias Johann 1919. Eesti mütoloogia. Kirjastus: Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Seltsi raamatukauplus, Tallinn.

Marju Kõivupuu (1960) on eesti filoloog, kultuuriloolane ja folklorist.

Kilpjalamets

 

Kilpjalg        Pteridium aquilinum

 

Kilpjalgade suured kasvukohad jäävad nii kuivadesse leht-, kui okasmetsadesse, aga meie levinumaid sõnajalataimi märkame kasvamas ka raiesmikel, metsaveertes, teeservadel või võsastikes.

Tekst: Sirje ja Georg Aher

Nastik võib olla katsudes soe või külm. Kõik oleneb sellest, milline on parasjagu ilm. Jahedate ilmadega on nastikud loiud ja aeglased, kuumal suvepäeval liiguvad aga väga vilkalt.

Nastik Foto: Georg Aher

Ükskord suvel nägime teda meres oleval kivil ennast päikese käes soojendamas. Olin ilmselt piisavalt kaugel, nii et nastik ei tundnud end ohustatuna ja võttis rahulikult päikest. Ühel hetkel sukeldus ta vette, ujus pisut kivi ümber vetikate sees ringi ning naasis siis kivile, ogalik suus. Tõenäoliselt oli tal enne tarvis oma keha üles soojendada, et külmas vees kala püüda, ning süüagi oli päikesesoojal kivil mõnusam kui vees.

Nastik on madu, kuigi kõnekeeles kutsutakse teda ussiks. Madusid ja usse eristab hulk tunnuseid. Kõige lihtsam on neil vahet teha selle järgi, et madudel on silmad, selgroog ja soomused. Ussidel neid pole.

Meie madudel rästikul ja nastikul on raske talve üle elada. Nad peavad leidma kuiva uru, mis asub maa külmumispiirist allpool. Selliseid kohti on vähe, seepärast koguneb ühte urgu nastikuid ja rästikuid ning vaskusse ja teisi sisalikke, vahel ka konni. Talvituspaigas nad üksteist ei söö, kuigi muul ajal võivad maod sisalikud ja konnad nahka pista.

Madude kehatemperatuur langeb talvituspaigas nulli lähedale ning ainevahetus on väga aeglane. Kevadel, kui maa taas soojeneb, soojenevad aegamisi ka talvitujate kehad. Siis on neil piisavalt energiat, et urust lahkuda ja läheduses päikese käes ennast soojendada. Ühised huvid on selleks ajaks lõppenud ning potentsiaalsed saakloomad peavad vaatama, et madudele silma ei jää. Muidu on lõpp kiire tulema, sest loomad ei tule ainult päikeseenergiaga toime nagu taimed. Madudel, sisalikel ja konnadel on pärast talvitumist kõigil tarvis kiiresti toitu leida. Päikesepaistelise ilmaga on see lihtsam, sest siis on nende keha jälle soe ning saab nobedamalt liikuda.

Seega, kas nastik on katsudes külm või soe, oleneb hetkest, millal teda katsuda. Üldiselt võiks mao siiski katsumata jätta, sest looduskaitsealust looma ei ole arukas häirida.

Tekst: PIRET PAPPEL

Koerad on tööd teinud pikka aega. Karjase abilistele on aegamööda lisandunud päästekoerad, jäljekoerad, narko- ja pommikoerad. Kes on looduskaitsekoer ja kuidas neid treenitakse?

Muraka soomaastik

Muraka soostik asub Alutaguse ja Lüganuse valdade maadel, koosnedes 60% ulatuses rabadest, mille pindala on 12 793 hektarit.

Kui Muraka looduskaitseala loodi 1938. aastal, siis Alutaguse rahvuspargi loomisega 2018. aastal jäid Muraka soostiku raba-, siirdesoo- ja madalsoo alad, mida ümbritsevad rikkaliku elustikuga loodusmetsad, rahvuspargi koosseisu.

Soostik

TEKST: Jaanus ELTS

Novembris algavad maismaa talilinnuloendused. Need võimaldavad meil selgust saada, kui suur on Eestis talve veetvate lindude arvukus ja mismoodi see muutub.

Süsimusta ja küllaltki kogukat ronka on talviti lihtne märgata ja ära tunda. Tema arvukus on talilinnuloenduse andmetel alates 2008/2009. aasta talvest jõudsalt suurenenud Foto: Remo Savisaar

Talv on lindude elus niisama tähtis kui kõik teised aastaajad. Kuna enamik linde ei soeta talvevarusid, tuleb neil sel ajal taluda raskusi; mõju on seda laastavam, mida pikem, lumerohkem ja pakaselisem on talv. Kevade lähenedes on järjest raskem leida söögipoolist, sest lihtsamini leitavad toiduobjektid on ära tarbitud ja saadava toidu kvaliteet muutunud aina kehvemaks. Meil talve veetvate lindude käekäigu kohta saame mõndagi teada talilinnuloenduste abil, mida nüüdseks on Eestis tehtud üle kolmekümne aasta.

Põhjanaabrite eeskujul

Süvenenud stagnatsiooni tõttu olid 1980. aastad Eestis üksjagu masendavad, ent see ei pärssinud linnuhuviliste asjatoimetusi. Tolleks ajaks olid juba käsil kesktalvised veelinnuloendused, mis osana rahvusvahelisest seiretööst andsid aimu selle linnurühma seisundist. Ornitoloog Andres Kuresool oli üle lahe kolleegidelt õnnestunud hankida Soome linnuseirete juhend. Võrreldes meil tol ajal rakendatud meetoditega tundus see trükis avavat täiesti teise maailma, kus esmapilgul olid peaaegu iga liigi ja aastaaja kohta kirjas täpsed tegevusjuhised. 1983. aastal algasid Kuresoo eestvõttel haudelindude punktloendused ning 1987. aastal maismaa talilinnuloendused.

Olin tol ajal bioloogiaüliõpilane ning sattusin sageli Vanemuise tänavale zooloogia ja botaanika instituudi majja. Seal tõstatas Andres muu hulgas talilinnuloenduste teema. Mulle tundus see väga põnev. Kevade jooksul tõlkisin soomlaste koostatud juhendi eesti keelde.

Sügisel alustasin loendusi, esialgu üksi, et metoodilistest nüanssidest aru saada. Ilmatsalu kandis asuval rajal püüdsin kogu talve igal nädalavahetusel oma valitud transekti läbida. Töö käigus veendusin, et võrreldes Soomega on mõistlik teha esimene loendus kaks nädalat hiljem ja kevadine loendus kaks nädalat varem, kui põhjanaabritel soovitatud.

Eraldi tuli arutluse alla võtta kesktalvise loenduse nimetus. Ühelt poolt oli arukas hoiduda veelinnuloendusega sarnasest nimetusest, teiselt poolt ei olnud kindel, kas looduseuurijate seltsi ornitoloogiasektsiooni juhatus nõustub originaaljuhendi vastega „jõululoendus“. Jõulud olid tol ajal tabuteema. Imekombel selles siiski probleemi ei nähtud ning Linda Kongo lõi juhendile ja ankeedile kindlal käel LUS-i pitseri. Järgmisel sügisel, 1987. aasta novembris, algasid üleriigilised loendused.

Suur-kirjurähni puhul on selgelt eristatavad nn käbiaastate invasioonid, millal tema arvukus teeb hüppe üles. Näiteks oli teda väga arvukalt 2011/12. ja 2012/13. a talvel. Loendusandmete järgi on suur-kirjurähni arvukus mõõdukalt tõusnud Foto: Remo Savisaar

Sobib ka algajale

Tõsi, praegusel ajal on mõiste „algaja“ väga ähmastunud. Kas või seepärast, et käibel on mitmesuguseid nutirakendusi, mille tõttu näib määramine olevat lihtne. Ent ka kõige geniaalsem rakendus ei õpeta loodusesõbrale kriitikameelt, mis on liike määrates vähemalt niisama tähtis kui oskus tunda eristustunnuseid.

Talilinnuloenduste metoodika on lihtne, kuid päris ilma linde tundmata hakkama ei saa. Talvel ei ole oluline tunda nende laulu, aga mõistagi tuleb see kasuks. Asi on selles, et alati ei pruugi lindu näha, samuti suudab pilk harva haarata hajusa salga kõiki liikmeid.Nõnda tuleb talviseid linde loendades korraga rakendada nii nägemis- kui ka kuulmismeelt. Lõputult ei saa ühes kohas seista ja loota, et on suudetud märgata kõiki salgaliikmeid. Sellises olukorras aitab just häälitsuste tundmine. On ju selge, et kui puukoristajat näha ei ole, aga kuuldub „djut-djut“, siis asub vähemalt üks selle liigi isend meie läheduses.

Siiski leidub üks hea võte, kuidas kontrollida oma võimet talilinde loendada. Selleks tuleb hilissügisel, enne talilinnuloendusele minekut, näiteks oktoobris või novembri alguses, võtta ette retk loodusesse ja püüda loendusmetoodikat järgides teha prooviloendus. Kui viie kilomeetri läbimisele kulub üle kahe tunni ja suurema osa sellest ajast on tulnud eristada liike, siis tasub määramist veel harjutada.

Suurem osa Eestis paigalindudest talvevaru ei soeta, kuid selle poolest on hästi tuntud pasknäär. Hilissügiseti märkab teda üsna sageli askeldamas tammede juures. Tammetõrud on üks pasknääri meelistoit, mida lind kannab peidikusse kilode viisi Foto: Ingmar Muusikus

Kuidas loendada?

Talilinnuloenduse raja saab vaatleja ise valida. Kindlasti tuleb kriitiliselt hinnata oma kehalisi võimeid. Rada, kus sügisel on hõlbus liikuda, võib talvel olla raskesti läbitav rohke lume või tuisuvaalude tõttu. Seepärast on parem valida tuntud maastik või teha eeltööd kaardirakenduses. Mõnele võib räätsadega hangedes müttamine olla väga koormav, mistõttu tasub võtta trajektoor, mis kulgeb mööda teid ja radu, mida kas või aeg-ajalt lumest roogitakse. Kõik see on tähtis, et sama rada saaks loenduseks kasutada võimalikult palju aastaid.

Loomulikult tuleb ette erandlikke talvi, kui mingi osa rajast võib jääda läbimata. Sel juhul tehakse ankeeti märge. Üldjuhul on parim teha loendust korrapäraselt igal aastal. Raja pikkus võiks olla vähemalt viis kilomeetrit, aga pikemad rajad on siiski paremad. Ent nagu mainitud: vaatleja peab oma võimeid tundma.

Loendust võib teha ükskõik millisel maastikul, kuid keskenduda tuleb siiski maismaa elupaikadele. Näiteks kui veelinde on loendatud kaldalt, kajastavad tulemused rohkem jääolusid kui lindude populatsioonide tegelikku seisundit. Esmapilgul tundub lihtne teha loendust linnas või muus asulas, aga tegelikult see nii ei ole. Tiheasustusaladel valmistab sageli probleeme asjaolu, et linnud tegutsevad teisel pool maja. Metsas saame teha lühikesi kõrvalepõikeid, jõudmaks linnusalgale lähemale, kuid linnas enamasti ei ole ligipääsu hoovidesse, pealegi varjavad suuremad majad lindude häälitsused. Veel tuleb asulates arvestada kahtlustavate kaaskodanikega, sest sugugi kõik ei suhtu binokliga uudistajatesse soosivalt.

Urvalind on pikaajalise stabiilse arvukusega lind, kes tuleb tundraaladelt siia talve veetma Foto: Remo Savisaar

Olulisim on jõululoendus

Ühe talve jooksul tehakse kolm loendust: novembri algul, aastavahetusel ja veebruari lõpul. Kõige olulisem on aastavahetuse- ehk jõululoendus, sest selle alusel arvutatakse iga-aastased arvukusindeksid. Ent ka teistel loendustel on suur väärtus. Ilmselt iga loodusvaatleja teab, et marjadega maiustavaid hallrästaid või siidisabasid kohtab arvukamalt sügisel. Ühtlasi on teada, et pika pesitsusajaga kodutuvi arvukust on parem hinnata just sügisel, sest viimased pojad lennuvõimestuvad hilissügisel ning see liik alustab uut pesitsustsüklit veidi enne aastavahetust.

Ka veebruaris tehtaval nn kevadloendusel on oma väärtus, näiteks saab paiksete liikide puhul hinnata nende talvist suremust. Ei ole saladus seegi, et mitu varajast pesitsejat, näiteks puukoristaja, rohevint või tutt-tihane, valivad pesitsusterritooriumi välja juba veebruari lõpus.

Tavaline arvukuse muutlikkus

Sageli kuuleme muret tekitavaid teateid selle kohta, et lindude arvukus on aja jooksul vähenenud. Loomulikult on

ka maismaa talilindude hulgas kaduvaid liike, kuid leidub ka stabiilse ja suureneva arvukusega liike. Üldjuhul on nõnda, et mida rohkem aastaid seirata, seda suurem hulk liike rühmitub stabiilse arvukusega liikide kategooriasse.

Liikide arvukus muutubki tavapäraselt: seda põhjustavad mõned väga soodsad pesitsusperioodid või vastupidi, mitu karmi talve järjestikku. Näiteks eelnes talilinnuloenduste algusaastale kaks karmi talve, millal hukkus palju siia jäänud paigalinde. Esimesi aruandeid sirvides selgubki, et mitme talilinnu arvukus loenduste esimestel aastatel suurenes: liik taastus karmidest talvedest tingitud madalseisust.

Osa liikide käekäik on olnud erisugune. Näiteks viimase 35 aasta jooksul on suurenenud ronkade arvukus, leevikeste arvukus on olnud stabiilne, kuid kõigub aastati suurel määral, harakate arvukus on aga kümnendite vältel tunduvalt kahanenud. Iga-aastaste seirearuannetega saab tutvuda ornitoloogiaühingu veebilehel (www.eoy.ee/ET/13/14/maismaa-talilinnuloendus).

Loe juhendit!

Loodushuvilistele tuleb ikka ja jälle meelde tuletada, et enne loendust või vaatlust peab alati juhendi üle lugema. Eestis korraldatakse mitut laadi vaatlusi, millest mõni on tõesti metoodiliselt väga lihtne. Ent seire korral tuleb metoodikast kinni pidada. Muidu ei saa me hiljem aru, millised muutused lindude arvukuses on objektiivsed ja millised tingitud sellest, et vaatleja on toiminud loominguliselt. Peaaegu igal aastal püüab talilinnuloendustega liituda inimesi, kellel ei ole aimu, mille poolest erinevad juhuslikud vaatlused ja süstemaatilised loendused.

Talilinnuloendused on osa riiklikust seirest, seetõttu on nende tulemuste adekvaatsus iseäranis tähtis. Muu hulgas kasutatakse neid andmeid Euroopa Liidu linnudirektiivi aruandes, mis peab kajastama linnupopulatsioonide seisundit Eestis ja Euroopas üldisemalt.

Suur tänu ligi kahesajale loodushuvilisele, kes on aastakümnete jooksul leidnud võimaluse talilinnuloendustel osaleda!

Jaanus Elts (1966) on ornitoloog, talilinnuloenduste projekti koordinaator.

Pärnust Riia poole sõites kulgeb maantee läbi tiheda männimetsa. Vahepeal vilksatab mõni kirik ja varsti jõuab Iklasse ning üle piiri Heinastesse. See ongi Häädemeeste kihelkond. Mida me sellest õieti teame? Mõnele tuleb ehk meelde kummalise hüüdnimega mineraalvesi ja teisele, et siit kandist oli pärit president Konstantin Päts.

Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE  Fotod: MATI KOSE

Ajakirja Eesti Loodus tänavuse fotovõistluse pidulik lõpetamine toimub 6. novembril algusega kell 15 Tartu loodusmajas (Lille 10, Tartu).

Programm
Tervitussõnad: Toomas Kukk, Eesti Looduse peatoimetaja
Ettekanne:
Minu teekond looduspiltide jäädvustamiseni: Veljo Runnel, bioloog,
loodusfotograaf ja loodushelide salvestaja

Parimate võistlustööde esitlus
Auhindade kätteandmine
Üritusele loob muusikalise meeleolu Eva-Lotta Vunder. Üritus on tasuta
ja kestab pisut üle kahe tunni, ürituse kutset võib levitada.

Eesti Looduse fotovõistlus on Eesti üks suuremaid ja kauaaegsemaid
loodusfotode konkursse, mis tänavu toimus 24. korda. Ajakirju Eesti
Loodus ja Horisont annab välja MTÜ Loodusajakiri.

Fotovõistlust toetavad Eesti loodusmuuseum, kliimaministeerium, Tartu ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed, Tallinna loomaaed, Eesti arboristide ühing, Eesti ornitoloogiaühing, Eesti botaanikaühing, Eesti jahimeeste selts ja ajakiri Eesti Jahimees, Eesti orhideekaitse klubi, Wikimedia Eesti, RMK, Tuulingu puhkemaja, looduskalender.ee,
reklaamibüroo Salibar ja keskkonnainvesteeringute keskus.

Lisateave:
Toomas Kukk
Eesti Looduse peatoimetaja
www.loodusajakiri.ee
toomas.kukk@loodusajakiri.ee
tel 518 9420

Just niiviisi rahulikult toimetas oktoobri esimese kolmapäeva hommikul üks hundiproua Järvamaal.

 

Piilpart      Anas crecca

 

Järjekordne sügistorm sai läbi, jättes valitsema kauni sügispäeva. Keerutanud tormituuled sundisid veelinnud vaiksematesse lahesoppidesse varjuma. Ujupartidele ongi sellised varjulised taimestikurikkad lahesopid headeks toitumispaikadeks ja seda nii merelahtedes kui sisevetel, aga ujupardid vahetavad sügisrände aegu sageli oma toitumiskohti.

2021. aasta konkursi loomafotode 1. auhind, Vikipeedia auhind - Kaarel Tammann

Ajakirja Eesti Loodus tänavuse fotovõistluse pidulik lõpetamine toimub esmaspäeval 6. novembril algusega kell 15 Tartu loodusmajas (Lille 10, Tartu).

Programm

Tervitussõnad: Toomas Kukk, Eesti Looduse peatoimetaja

Ettekanne:

Minu teekond looduspiltide jäädvustamiseni: Veljo Runnel, bioloog, loodusfotograaf ja loodushelide salvestaja

Parimate võistlustööde esitlus

Salehundlase töömaa haaval

 

Haava salehundlane         Agrilus ater

 

Tegemist on vanades aga valgusrikastes haavikutes elutseva liigiga,  kuid äärmiselt haruldase ja vähearvuka kahjuriga.

Ajakirja Eesti Loodus novembri-detsembri number on valmis! Külmale keskenduvast numbrist saab lugeda nii sellest, kuhu on kadunud kärekülmad talved, miks parasvöötme putukate talvitumine on tõeline meistriklass ja mis infot annavad talilinnuloendused. Veel saab lugeda looduskaitsekoertest, polaaruurija välitöödest Teravmägedel, aasta puust – männist ning sellestki, mis seeni võib leida keldritest. Saates on külas ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja Toomas Kukk. Saatejuht on Tiiu Rööp

https://kuku.pleier.ee/podcast/loodusajakiri/161981

 

Piiritaja ehk piirpääsuke      Apus apus   

 

Piiritaja korduspüük toimus tänavu 10.07.2023. aastal Vändras. Linnu oli Peeter rõngastanud 26.07.2014. aastal 1a+ vanuse  linnuna Vändras.

Maa-ametis sai valmis Looduslike pühapaikade kaardirakendus, mis koondab seni kaardistatud põliste pühapaikade asukohaandmeid. Kasutaja leiab rakendusest lisaks hulga vanu ja uusi kaardikihte, mis aitavad pühapaiku ja oma kodukohta paremini tundma õppida.

Kaardirakenduse avaneb siin:
https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/looduslikud_pyhapaigad

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Kiigeoru hiiesalu Võnnu kihelkonna Koke külas on looduslik pühapaik, kus kasvab kümme künnapuud. Foto: Caroliis Miks (pilt osales 2021. aastal hiite kuvavõistlusel)

Maa-ametis on valminud looduslike pühapaikade kaardirakendus, mis koondab seni kaardistatud põliste pühapaikade asukohaandmeid. Kasutaja leiab rakendusest lisaks hulga vanu ja uusi kaardikihte, mis aitavad pühapaiku ja oma kodukohta paremini tundma õppida.

Pühapaikade kaardirakendus valmis Maa-ametis esmakordselt 2018. a, kuid tuli metsafirmade survel mõni kuu hiljem maha võtta. Vahepealsetel aastatel oli kaart kättesaadav vaid Hiite Maja veebilehel, ning töö selle täiendamisega jätkus.

Nüüd leiab kaardilt enam kui 1700 ajaloolist looduslikku pühapaika ning uurimistöö jätkudes täieneb kaart ka edaspidi. Pühapaikade kaardi ennistamine geoportaalis sai teoks maa-ameti, muinsuskaitseameti, Eesti FSC (Hea Metsanduse Koja) ja Hiite Maja koostöös.

Hiite Maja suhtasutus / Loodusajakiri

Foto: Rita Helisma

Lugeja Rita Helisma saatis meile foto ja küsis, miks on koduõuel kasvaval tammepuul mõõdult nii erinevad lehed? Tartu ülikooli taimebioloogia kaasprofessor Ebe Merilo (loodus- ja täppisteaduste valdkond, tehnoloogiainstituut) oli lahkelt nõus vastama).

Puulehtede suuruse määrab eelkõige valgus, aga olulised on ka muud tegurid, näiteks tuul ja temperatuur. Võra ülaosas olevad lehed on väiksema pindalaga ja paksemad, kokkuvõtlikult öeldes on neil nn valguslehtedel madalam eripind.

Valguslehtedel pole vaja ennast väga suureks ajada, et veel rohkem fotosünteesiks vajalikku valgust neelata. Samas on kõrgemal puu otsas tuulisem, madalama eripinnaga valguslehed on jäigemad ning kaotavad ka vähem vett. Puuvõra allosas kasvavad lehed on õhemad ja suuremad, nende peamine mure on rohkem valgust saada.

Selline lehtede jaotus (ülal väiksemad ja paksemad, all suuremad ja õhemad) on oluline ka puu kui terviku toimimise seisukohalt: kui ülemised lehed oleks väga suured, siis ei jõuaks alumisteni üldse valgust, seega jääks kogu puu summaarne süsihappegaasi fikseerimine väiksemaks.
——————————————-

Täname küsijat, suur aitäh vastajale! 

Loodusajakiri