Uudisvoogude koguja

Taani teadlased loodavad hõlpsamalt taaskasutada segakiudriiet

Loodusajakirjad - 8 veebruar, 2024 - 13:21

Tekst: PIRET PAPPEL

Elastaani, lükra ja spandeksi nime all tuntud polüuretaankiudu kasutatakse väga palju spordiriietes, kus on tähtis mugavus ja materjali venivus Allikas: Pixabay

Tavaliselt hindavad inimesed mugavust, seetõttu on üha menukamad elastaanisisaldusega riided. Polüuretaanist toodetud elastaani pruugitakse nii pesus, sukkades-sokkides kui ka spordirõivastes. Seda lisatakse ka puuvillasele teksariidele tootmaks ülikitsa lõikega pükse, mida oleks muidu võimatu jalga panna. Matkarõivastele annab polüuretaankate veekindluse. Paraku on segakiust riiet raske taaskasutada.
See mure rõhub üha rängemalt, sest moe- ja tekstiilitööstuse keskkonnamõju on ülisuur. Viimase paarikümne aasta jooksul on tekstiilkaupade tarbimine peaaegu kaks korda suurenenud, kuid lõviosa vanadest rõivastest läheb endiselt prügilasse või põletatakse ära. Iga Euroopa Liidu elaniku kohta läheb aastas prügilasse umbes 11 kilogrammi riideid.
Taani Århusi ülikooli teadlased töötavad välja uut viisi, kuidas saaks segakiudriidest eraldada elastaani ja veekindla polüuretaanikihi kiudusid neid kahjustamata. Selleks kuumutasid nad elastaani ja nailonisisaldusega riiet koos tert-amüülalkoholi ja kaaliumhüdroksiidiga. Segu hoiti neli ja pool tundi temperatuuril 225 °C. Protsess lõhkus elastaani polümeeri ja jättis järele taaskasutuseks sobivad kiud.
Uurimus on ilmunud ajakirjas Green Chemistry.

Päike pakub põnevust

Loodusajakirjad - 8 veebruar, 2024 - 13:16

Tekst: PIRET PAPPEL

NASA päikeseobservatoorium SDO (Solar Dynamics Observatory) pildistab Päikest ka 193 ongströmi lainealas. See toob esile raua isotoopide spektrijooned ning rõhutab päikeseloidete kuumemaid osi ja auke päikesekroonis

India Kolkata kosmosetippkeskuse teadlased on leidud uue seose Päikese suuremastaapse magnetvälja muutuse kiiruse ja Päikese aktiivsuse vahel. Ajakirjas Monthly Notices of the Royal Astronomical Society: Letters ilmunud artikkel ennustab, et Päike võib praeguse aktiivsustsükli tippu jõuda juba tänavu.

Päike nagu Maagi on suur magnet. Oluline erinevus on selles, et kui Maa poolused asuvad pikka aega ühes ja samas kohas, siis Päikese poolused vahetavad kohti. See toimub kord ligikaudu 11 aastase tsükli jooksul.

Päikese suuremastaapse magnetvälja ja tema diferentsiaalse pöörlemise (ekvaatoril kiirem, pooluste lähedal aeglasem) koosmõju avaldub väikesemastaapsete magnetiliste nähtustena. Kõige tuntumad neist on päikeseplekid, millede arv kasvab aktiivsustsükli alguses, saavutab maksimumi ja siis väheneb. Päikese aktiivsusega on seotud nähtused Maal ja tema ümbruses – virmalised, magnettormid, satelliite tabav kiirgusvoog jms. Sellepärast on maksimumi ennustamine oluline astrofüüsikaline probleem.   

Juba 1935. aastal avastas Šveitsi astronoom Max Waldmeier seose päikeseplekkide arvu esialgse kasvu kiiruse ja hilisema maksimumi tugevuse vahel. Hiljem on pakutud mitmeid teisi meetodeid päikeseplekkide maksimumi aja ja tugevuse ennustamiseks. Kahjuks on aga senised meetodid ebatäpsed. Parimaks näiteks on just praegune 25. tsükkel. Ta algas varem ja on tugevam kui ennustatud.

Priyansh Jaswal, Chitradeep Saha ja Dibyendu Nandy väidavad oma artiklis, et on olemas  tugev seos Päikese pooluste vahetumise kiiruse ja hilisema väikesemastaapse magnetilise akiivsuse vahel. Sellele järeldusele jõudsid nad kasutades magnetogramme aastatest 1975-2023 (neli tsüklit). Seost kasutades on võimalik ennustada päikeseplekkide hulka mõne aasta võrra ette.  

Autorid pakuvadki, et 2019. aastal alanud 25. päikesetsükkel (neid loendatakse alates 1755. aastast) võib tippu jõuda juba 2024. aasta jooksul. Seni on arvatud, et maksimum peaks saabuma vähemalt aasta hiljem

Astronoom Jaan Pelt kommenteerib:

Päikese 25. tsükkel on omamoodi huvitav ja selle kohta leiab lugemismaterjali kui kirjutada Google’i otsingusse näiteks „Solar cycle 25 maximum prediction“.

Uurimuses esitatud seos on arvutatud nelja punkti põhjal, need omakorda on leitud geofüüsikast pärit lainikuid kasutava algoritmiga. Tulemus ise on ilus, kuid vajab kindlasti edasist kinnitust. Artikkel on tekitanud teatud elevust, kuid seda saab muu hulgas seletada praeguse päikesetsükli eripäraga.

Priyansh Jaswal ja Chitradeep Saha on doktorandid, keda juhendab Dibyendu Nandy. Viimane on tuntud Päikese uurija. Juhuslikult on meil isegi üks ühine soomlasest kaasautor.

Tööd alustab tehisintelligentsi tippkeskus

Loodusajakirjad - 8 veebruar, 2024 - 13:13
Tartu ülikool, Tallinna tehnikaülikool ja Cybernetica ühendavad jõu Eesti tehisintelligentsi tippkeskuses Allikas: Pixabay

Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor Meelis Kulli juhatusel alustab tööd Eesti tehisintellekti tippkeskus, mis hakkab lahendama Eestile olulisi teadusküsimusi.

Tippkeskus arendab uuenduslikke meetodeid, mis aitavad töötada välja usaldusväärseid tehisintellektisüsteeme e-valitsemise, tervishoiu, äriprotsesside juhtimise ja küberturvalisuse jaoks.
„Tehisintellekt on viimastel aastatel jõudsalt arenenud ja tekkinud on väga suur kasutamata potentsiaal. Meie digiriigi eduloo jätkamiseks on vaja tehisaru kasutusele võtta igal pool, kus see on mõistlik,“ kommenteeris Meelis Kull.
Selleks on vaja suuri keelemudeleid täiendada teabega eesti keele ja kultuuri ning Eesti riigi kohta. Samuti tuleb leida võimalused ühendada tehisaru praeguste digilahendustega, tagades üksiti usaldusväärsuse ja turvalisuse. Riik toetab tippkeskuse tööd seitsme aasta jooksul seitsme miljoni euroga. Keskuse töös osalevad ka Tallinna tehnikaülikool ja Cybernetica AS.

Tartu ülikool / Horisont

Pihlakamarjade pressjääk teeb lihapallid tervislikumaks

Loodusajakirjad - 8 veebruar, 2024 - 13:08
Mõru pihlakamaik ei kutsu paljalt sööma, kuid viljades leidub palju kasulikke ühendeid Allikas: Pixabay

Detsembris Eesti maaülikoolis kaitstud doktoritööst selgub, et pihlakate pressjäägist saab eraldada ühendeid, mis vähendavad lihapallide rasvasisaldust ja hoiavad neid kauem söödavana.
Taimsed bioaktiivsed ühendid pakuvad toiduteadlastele suurt huvi. Võimalikke antioksüdante toidu-, kosmeetika- ja ravimitööstuse tarbeks otsitakse ka neist puuviljadest-marjadest, mida siiani on vähe uuritud. Ühtlasi soovitakse ühe rohkem väärindada puuviljade ja marjade töötlemise jääke.
Pihlaka vastu on inimene tundnud vähe huvi eelkõige erilise maitse tõttu. Suures koguses ja paljalt pihlakamarju (taimeteaduslikus keelepruugi järgi õunvilju) süüa ei saa. Samas on pihlakaid tarvitatud rahvameditsiinis ning viljadest tehtud mahla ja veini.
Mahlateol tekib pressjääk. Kui tahetakse töötada välja sellel põhinevaid toidulisandeid, on tähtis üksikasjalikult tunda pihlakasortide biokeemilisi omadusi.
Viive Saar määras oma doktoritööd tehes 16 saaki andva kultuurpihlakasordi ja looduslikult kasvava hariliku pihlaka viljade, mahla ja pressjäägi polüfenoolsete ühendite sisalduse ja tegi kindlaks, milline on nende võime siduda vabu radikaale. Nende omaduste põhjal valis ta välja need sordid, mida edasi uurida.
Valituks osutusid ’Likernaja’, ’Solnetšnaja’, ’Sahharnaja’ ja hariliku pihlaka pressjäägid. ’Likernaja’, ’Solnetšnaja’ ja hariliku pihlaka pressjääkide segu kasutati selleks, et valmistada funktsionaalseid lisandeid sealihast hakklihapallidele. Ilmnes, et kiudainerikkad lisandid vähendasid lihapallide rasvasisaldust, üks valmistatud lisanditest vähendas veel küpsetuskadu ligi kümnendiku võrra.
Lihapalle uurides määrati kindlaks, et et liha riknemisel tekkivaid aldehüüde ja ketoone leidus säilitamise 14. päeval ainult kontrollproovis, mitte aga lisanditega proovides. Samuti oli ainult kontrollproovis vähenenud linoolhappe derivaatide sisaldus, mis viitas küllastamata rasvhapete oksüdatsioonile. Seega võis järeldada, et pihlaka pressjäägi lisanditega on võimalik pärssida lihatoodete oksüdatsiooni ja neid kauem säilitada.

Eesti maaülikool / Horisont

Üle-eestiline õpilaste linnuviktoriin

Looduskalender - 8 veebruar, 2024 - 11:11

Tartu Ülikooli loodusmuuseum kutsub 6.–12. klasside õpilasi osalema linnuviktoriinil, kus selgitatakse välja Eesti parimad noored linnutundjad.

Viktoriinil tuleb vastata küsimustele Eesti lindude kohta ning tunda liike välimuse, laulu ja häälitsuste järgi. Parimaid noori linnutundjaid premeeritakse auhindadega.

Sel aastal toimub viktoriin 20. märtsil kell 12.00 Tartus Vanemuise tn 46 ringauditooriumis. Viktoriinist saavad osa võtta 6.–12. klasside õpilased kahe- kuni kolmeliikmelistes võistkondades.

Vikipeedia korraldab: Läänemere teemaline artiklivõistlus

Looduskalender - 8 veebruar, 2024 - 10:10

Vikipeedias juba kestab eestikeelsete Läänemere teemaliste artiklite võistlus, et tuua meile Läänemere teema lähemale ja uuendada ning täiendada juba olemaslevat teavet.

Registreeru teoreetilise bioloogia kevadkooli!

Loodusajakirjad - 8 veebruar, 2024 - 10:01

Poolesajas teoreetilise bioloogia kevadkool „Bioloogilise mõtte areng“ ootab huvilisi.

26.–28. aprillini toimuval juubelikonverentsil võetakse vaatluse alla bioloogiliste teooriate ja eluteadusliku mõtte areng.

„Ettekannetes arutletakse erinevate bioloogiateooriate ja -kontseptsioonide üle, käsitledes nende arengut viimase poole sajandi (või ka pikema aja vältel) ning tehes läbimõeldud oletusi järgnevaks pooleks sajandiks – kuidas need teooriad ja kontseptsioonid võiksid edasi areneda, millises suunas ja millistele olulistele vaheastmetele jõuda,“ räägib kevadkoolide algataja ja ideeline hing professor Kalevi Kull.

„Kevadkool leiab sel korral aset Theorbiologicumiks nimetatud Oecologicumis,“ lisab kauane eestvedaja ja kogumiku Schola Biotheoretica toimetaja professor Lauri Laanisto.

Teoreetilise bioloogia kevadkooli korraldab Eesti loodusuurijate seltsi teoreetilise bioloogia sektsioon. Kevadkool on 1975. aastast kokku toonud erinevate põlvkondade teadlasi, uurijaid ja kaasamõtlejaid ning võtnud vaatluse alla paljud erinevad teemad evolutsiooniteooriast ja süstemaatikast matemaatilise modelleerimise ja biomeetriani, aga ka bioloogia filosoofilised probleemid ning bioloogia ideede ajaloo. Teoreetilise bioloogia kevadkool on teeviit Eesti teadusmaastikul, milles võrsuvatest uutest valdkondadevaheliselt teineteist võimendavatest-täiendavatest teadmistest saab populariseerival viisil ühiskonda peegeldudes osa Eesti teadus- ja kultuuriloost.

Ürituse kava 

Selleks, et korraldajad teaksid Sind oodata, palun täida enne 18. aprilli registreerumisvorm.

Teoreetilise bioloogia kevadkoole korraldab Eesti loodusuurijate Seltsi teoreetilise bioloogia sektsioon, tänavuse aasta kaaskorraldajad on Tartu ülikool ja Eesti maaülikool. Kevadkooli toetab Eesti teadusagentuur.

Kohtumiseni kevadkoolis!

Lisateave:
Lauri Laanisto
5563 6784
lauri.laanisto@ut.ee

Jäneste jäljed viljapuuaedades

Looduskalender - 7 veebruar, 2024 - 12:12

Halljänes küla vahel

 

Halljänes      Lepus europaeus

 

Euroopa eriliste puude konkursil esindab Eestit Viiralti tamm

Looduskalender - 7 veebruar, 2024 - 10:10

Viiralti tamm, jaanuaris 2021

Rahvahääletus 2024. aasta Euroopa puu väljaselgitamiseks kestab 22. veebruarini.

Hääletada saab: https://www.treeoftheyear.org/vote

PILDIRIDA: kuidas sinitihane tüli noris?

Looduskalender - 6 veebruar, 2024 - 12:12

 

Sinitihane                Parus caeruleus

 

5. NÄDAL 29.1.2024 - 4.2.2024. Jõgeval ja selle ümbruses

Looduskalender - 6 veebruar, 2024 - 10:10

Lumeolud esmaspäeval

Nädal kujunes väga soojaks. Kui pikaajalise keskmise (1991-2020) järgi on olnud jaanuari lõpus - veebruari algul ööpäeva keskmine õhutemperatuur miinus kuue kraadi läheduses, siis lõppenud nädalal kõikus ööpäeva keskmine õhutemperatuur -0,8…2,3 kraadi piires.

Vaher tilkus mahla

Homme toimub saarma-aasta avamine Tallinna loomaaias

Looduskalender - 5 veebruar, 2024 - 12:12

6. veebruaril Tallina loomaaias

17.30 Kohtume Tallinna loomaaia keskkonnahariduskeskuse fuajees (lääne värav): https://tallinnzoo.ee/transport-ja-parkimine/

Ühine jalutuskäik vihmametsa majja saarmaid vaatama

18.15 Avasõnad (Kaupo Heinma, loomaaia direktor)

18.20 Lendorava aasta lühikokkuvõte (Tõnu Laasi, Keskkonnaamet)

18.30 Maailma saarmastest (Tiit Maran)

VIDEO: vaatleme ka suurt ja kirjut

Looduskalender - 5 veebruar, 2024 - 11:11

 

Suur-kirjurähn         Dendrocopos major

 

Video: hallpea toimetamas

Looduskalender - 5 veebruar, 2024 - 08:08

Hallpea-rähn

 

Hallpea-rähn ehk hallrähn         Picus canus

 

Kuidas hundid piisonit jahivad

Looduskalender - 4 veebruar, 2024 - 14:10

Ühel tänavuse jaanuarikuu nädalavahetusel said loodusfotograafid Yellowstone’i rahvuspargis Firehole’i jõe ääres olla tunnistajaks sellele, kuidas hundid piisonit jahivad. Kui möödunud nädalal rääkisime koprajahist, siis nüüd näeme, et piisonijaht eeldab huntidelt sootuks erinevat taktikat.

Tekst: Laura Kiiroja
Foto: Michael S. Cohen ja Christopher Burke

 

Pokud talvel

Looduskalender - 4 veebruar, 2024 - 12:12

Pokud

 

Mätastarn         Carex cespitosa

 

Mida lumi puudega on teinud?

Looduskalender - 3 veebruar, 2024 - 20:20

Pilt eilsest metsast

Lume vaalitud noor mets, aga sellistel puudel ei jää enam võimalust sirguda suurteks puudeks. Suurem enamus lõigatakse nad tulevase hooldusraie käigus välja andmaks ruumi juba järgmisele metsapõlvkonnale…

Lumemurd kaskede latvades.

Millised ilmastikunähtused on talvel metsale ohtlikud?

Algas Linnuvaatleja 2024. aasta määramisvõistlus

Looduskalender - 3 veebruar, 2024 - 18:18

Linnuvaatleja ootab osalema määramisvõistlusel! Nagu varasemal seitsmel aastal, ootavad nii igas voorus osalenuid kui ka kogu võistluse parimaid selgi hooajal uhked auhinnad.
LINK

Linnuvaatleja kümnevooruline linnumääramise võistlus algab veebruaris ja kestab novembrini. Iga kuu alguses ilmub Linnuvaatleja kodulehel viis küsimust Eesti lindude nimestikku kantud liikide kohta. Küsimustele saab vastused teele saata sealsamas.

HEAD MÄRGALADE PÄEVA! | Soode taastamine kui praeguse sajandi maaparandus

Loodusajakirjad - 2 veebruar, 2024 - 15:21
Vaade Alutaguse rahvuspargis olevale Imatu sihtkaitsevööndi sooalale, taamal Imatu järv

Tekst: MARKO KOHV, PIRET PUNGAS-KOHV Fotod: MARKO KOHV

Soode taastamine ja märgalade rajamine toob mitut moodi kasu. Niimoodi saab leevendada väga suuri kriise, mille põhjused on tugevalt seotud inimtegevusega.

Küllap oleme kõik tajunud, et ilmastikuolud on tublisti muutunud: ilm teeb alatasa trikke, andes nõnda järjest rohkem põhjust vestlusteks. Muigega tsiteeritakse vanarahva ütlust „Ilm on hukas!“, aga paraku ei ole see enam pelgalt ilukõne. Tänavu märtsikuus ilmus valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (IPCC) teadusuuringutel põhinev ühendraport [1]. Sellised raportid on tänini tundunud kauge teoreetilise manitsusena, aga nüüd on tegu otsekohese sõnumiga: asjad on kliimaga halvasti ja lähevad kiiresti hullemaks.
Sagenenud ja ägenenud põuad ning neile sekka äärmuslikud üleujutused avaldavad suurt survet mageveesüsteemidele, millest sõltub inimkonna joogi- ja toidumajandus. Põudadega kaasnevad tihti ulatuslikud maastikupõlengud.
Aeglaselt, kuid seda vääramatumalt tõusvast mereveetasemest ei taha me õigupoolest mõeldagi.

Kõige valusamalt puudutab kliimamuutus inimesi ja paljusid teisi elusorganisme veekriiside kaudu.

Peale kliimamuutuste on kriisiolukord käes veel mitmes teises vallas: oleme keskkonda paisanud ülemäära toitaineid, elupaigad on hävinud ja reostunud ning seetõttu on rängalt vähenenud elustiku mitmekesisus. Needki kriisid ilmnevad just veega tihedalt seotud ökosüsteemides: jõgedes, järvedes, mitmesugustel märgaladel nii sisemaal kui ka rannikul.

Süsiniku pelgupaik

Kasvuhoonegaaside hulk on suurenenud kasvavas tempos, niisamuti nende mõjud. Peale selle et heidet tuleb vähendada, ei pääse ka varem atmosfääri lastud süsiniku uuesti kinni püüdmisest.
Taskukohaseid ja piisava jõudlusega tehnolahendusi ei ole veel olemas. Nii jääb vaid võimalus otsida abi looduselt.
Eestis oleks võimalik olukorda lahendada kahel teineteist toetaval viisil: metsade abil, mis on kiired süsiniku sidujad, ent hoiavad süsinikku võrdlemisi lühikest aega, ning soode abil, kus süsinikku seotakse aeglaselt, ajaks. Metsas võtab süsiniku hoiule puit, mis säilib mõnisada aastat, ja soodes turvas, mis võib olla kümne tuhande aasta vanune.
Maavarauuringutest teame, et Eesti turbaaladel on süsinikku tallel vähemalt neli kuni viis korda rohkem kui kogu Eesti metsas. Kui sood on kuivendatud turbamaaks, hakkab tuhandete aastate jooksul talletunud süsinik turbast uuesti õhku paiskuma kuni kümme korda kiiremini, võrreldes varasema süsinikusidumise tempoga.

Võrumaal asuva Ess-soo jääksoo taastamiseks on alale laotatud turbasammalt ja kaetud see põhuga


Kuivendatud turbamaadelt lähtuv süsinikuheide on Eestis samas suurusjärgus transpordisektorist pärinevaga.
Me saame seda probleemi vähendada, kui lõpetame tüseda (üle 1 m) turbalasundi (kordus)kuivendamise madala (4–5) boniteediga metsamaadel, kus metsa kasv on ka pärast kuivendust väga kesine. Ühtlasi ei tohiks turbamullaga põllumaid künda, vaid kasutada neid näiteks püsirohumaana. Nende muudatustega võiks algust teha riigimaadel, loobudes uuendamast selliste omadustega muldadele rajatud kuivendusvõrke.
Seevastu eramaadel uuendatakse ja vähesel määral ka rajatakse kuivendussüsteeme valdavalt toetuste abil.
Samuti suunavad toetused väga tugevalt viljelusviisi: toetuste tingimustega saaks turvasmuldi tunduvalt rohkem säästa, välistades kündmise ning jättes välja tüsedatel turvasmuldadel paiknevad kuivendusvõrgud.
Nii saame kaasa aidata sellele, et seni kuivendatud turba aladel oleks süsinikuheide tulevikus vähemalt väiksem kui praegu.

Looduskaitse edulugu

Eesti säilinud soodest on kõige väärtuslikumad suured soostikud, mis on üldjuhul kaitse all ja kogu meie looduse kontekstis inimtegevusest kõige vähem mõjutatud. Siiski on ka nende soostike äärealad kuivendusega rikutud ning peale passiivse kaitse tuleb seal soode seisundit jõudsamalt parandada.
Nendel aladel on meil lootust pidurdada eelkõige olukorda, mida kirjeldab sõnapaar „baastaseme nihe“: inimesed järk-järgult harjuvad aegamööda halvenevate oludega. See, mis meie vanaisade meelest oli kehvas seisus, näib meile juba päris hea. Samalaadne erinevus võib ilmneda eri piirkondades elavate inimeste arvates: eestlaste määratletud viletsas seisundis soo võib hollandlasele tunduda paradiisi eesaiana, sest neil ei ole heas ökoloogilises seisundis sood enam võrdluseks võtta. Eestis on esmaseid soode parandus- ja taastustöid nüüdseks tehtud umbes 22 000 hektaril (vt ⑤). Ligi 90% neist hõlmab suuri kaitsealuste soostike kuivendatud äärealasid ja enamasti on tegu kuivendatud (kõdu)soometsadega.

Soode taastamiseks on sageli piisav, kui ajada kinni kuivenduskraavid, mis seni olid soo ökosüsteemile vajaliku vee minema juhtinud. Pildil on käsitsi ehitatud pais Viljandimaal Soosaare rabas enne mätastega katmist


Kui kuivendatud osas on veel säilinud sootaimestikku, saab veerežiimi taastades sellele eluvaimu tagasi anda.
Soo taastub üsna kiiresti ning ilma inimese pideva abita: tuleb üksnes vesi kauemaks alale jätta, rajada selleks kuivenduskraavidesse paisud või ajada kraavid üldse kinni (vt ③). Üldjuhul võib pärast kraavituse sulgemist juba lähipäevade või -nädalate jooksul märgata veetaseme tõusu soos. Nii hakkavad taastatud märgalad vett rohkem maastikus hoidma väga kiiresti (vt ⑥).
Kui veerežiim on edukalt taastatud, edeneb jõudumööda ka sootaimestik.
Esialgu leidub seda vaid laiguti, kuid mõne aasta pärast hakkab ala võtma loodusliku soo ilmet. Soodele iseloomulike mikrovormide (peenrad, älved jm) taasteke võtab aga aega aastakümneid nagu soole tunnusliku turba (taas)teke.
Suuri kaitsealuseid soid on taastatud peamiselt keskkonnaministeeriumi koostatud kaitstavate soode tegevuskava 2016–2023 järgi [2]. Seda kava praegu uuendatakse ja loodetavasti saab värskendatud dokumendist samuti tõhus lähtealus tulevikuks.
Praegu on taastamistööd pooleli üle 30 000 hektaril kunagi kuivendatud sooaladel. Need jäävad enamjaolt kaitsealade sihtkaitsevööndisse. Seega tervendatakse Eestis 2028. aastaks umbes 55 000 hektarit soid. See on üsna suur ala, ent võrdluseks: niisama palju soid kuivendati kuivendamise hiilgeajal 1970–1980 igal aastal. Siiski võib kaitsealuste soode seisundi parandamist pidada üldjoontes üheks Eesti looduskaitse edulooks.

Põllumehe kaudsed abilised

Hoopis keerulisem on olukord kaitsealadest väljaspool, kus on suur huvi kasutada maid aktiivsemalt ja mitmel otstarbel. Nendes piirkondades võiks soode roll olla ennekõike kliimamuutuste mõjude lokaalne leevendaja. Ühtlasi on hästi teada ja Eestis ka uuringute põhjal kinnitatud, et sellised väikesed läbivooluga märgalad vähendavad toitainete väljakannet põldudelt suurematesse jõgedesse ja lõpuks merre [3].
Toitainete sissekanne on üks peapõhjus, miks meie jõed, järved ja eriti Läänemeri on kehvas seisundis. Sedalaadi märgalad toetavad hästi ka liigirikkust, eriti kahepaiksete seisundit [4].
Muutuva kliima oludes suureneb märgalade tähtsus ka seetõttu, et need aitavad leevendada põudade mõju. Viimase paarikümne aasta andmete põhjal on pikki põuaperioode ette tulnud aina sagedamini (vt Jõhvi põuaindeksit, ⑦).
Selle taustal on vaja rohkem uurida, kuidas märgalad mõjutavad ümbruskonna veerežiimi. Näiteks põldude lähedusse jääv taastatud märgala või ka tehismärgala võiks leevendada põuaaegset veepuudust.
Põllumajandust ja märgalade taastamist tasub kindlasti rohkem siduda. Põllumehele võib see tuua märkimisväärset kasu: peale selle et leeveneb põuast või muudest teguritest tingitud veenappus ja saak saab vähem kannatada, on vesi toitainetest ja setetes puhtam ning mitmekesistub põllumajandust toetav elurikkus.
Kõige tõhusam moodus oleks niisugused tegevused määrata kindlaks veemajanduskavades, kus seni on märgalasid käsitletud võrdlemisi vähe. Loodetavasti oleme selleks valmis 2027. aasta paiku, kui hakatakse veemajanduskavasid uuendama. Nende abinõude rakendamist saab jällegi korraldada toetuste tingimuste kaudu.

Valge nokkhein levimas jääksoole Soosaare
soos pärast seda, kui vanad kuivenduskraavid olid paisudega suletud ning veerežiim taastunud Turbasammal levimas jääksoole Soosaare
soos Jääksoodele parem tulevik

Eesti kahjustatud või hävitatud soode hulgas teevad suurimat muret turbakaevandamisest maha jäävad jääksood.
Kaevandajad ei ole nendega tänini peaaegu üldse tegelenud. Tõsi, nüüdseks on hakatud koostama mitme kaevandusala korrastamise projekti, aga ellu viidud pole siiani eriti midagi. Intensiivselt kuivendatud ja taimestikuta jääksood on väga suured süsinikdioksiidi heitjad, taastuvad iseeneslikult kehvasti ning on ühtlasi esteetiline valupunkt maastikul.
Kui arvestada kokku riigikorra vahetumisel maha jäetud kaevandusalad ja praegu turbatööstuse käes olevad, aga tegelikult ammendunud mäeeraldiste osad, on Eestis umbes 15 000 hektarit jääksoid. Nendel ulatuslikel aladel oleks hea võimalus ühendada taastuvenergeetika ja märgalade taastamine. Näiteks päikeseparkide korral võivad mõlemad kasu saada: päikesepargi tekitatud varjutus aitab märgala taimestikul taastuda, kõrge veeseis vähendaks vajadust pargiala niita ja veerikkale alale iseloomulik madalam temperatuur suurendaks päikesepargi kasutegurit.
Eestis on taastuvenergeetika suunamise põhihoob piisava elektrivõrguühenduse olemasolu või väljaehitamise vajadus. Seetõttu saab riik või kohalik omavalitsus uute ühenduste rajamise kaudu küllaltki hästi suunata uusi taastuvenergeetika arendusi jääksoodesse, eemale väärtuslikust põllumaast.
Kuna suur osa jääksoid paikneb riigimaadel, saab taassoostamise nõude kirjutada riigi ja elektritootja vahelisse rendilepingusse.

Eesti taastatud soode pindala RMK looduskaitseosakonna andmete järgi. Tegu on tööaladega, mis on mõnevõrra väiksemad kui mõjualad Igal linnal oma soo

Tervitataval kombel on ka linnades hakatud mõtlema soode taastamise peale.
Hea näide on Tallinna külje all olev Pääsküla raba, mis on hoolimata tugevast kuivendusest ja korduvatest põlengutest menukas puhkekoht. Mullu algatas Tallinna linn ühe kehvas seisundis rabaosa taastamise, et seeläbi vähendada tuleohtu, mitmekesistada elurikkust ja inimeste puhkevõimalusi. Kõnekas on koosolekul osalenud ametniku arvamus maksumuse prognoosi kohta: „See maksab ju kokku vähem kui väikse tänavaotsa kordategemine“.Need teemad on päevakorral ka Tartus.
Näiteks muudetakse paremaks Jaamamõisa oja seisund ja otsitakse võimalusi, kuidas linnas oja torust maa peale tagasi tuua. Tartu külje all on kuivendatud ja osaliselt läbikaevandatud Tähtvere raba, millest saaks taastamise ja sobiva külastuskorralduse abil luua suurepärase soopuhkeala. See on linna lähiala, kuhu on mugav minna ka rattaga. Praegu peavad tartlased aga sõitma autoga Alam-Pedjale või Emajõe Suursohu.
Eesti linnades leidub praegugi piisavalt palju mahajäetud tööstusmaid ja vähe kasutatud avalikke alasid, kus võiks kaaluda kohaliku väikese märgala rajamist või taastamist. Siin saab võtta eeskuju soomlastest, kes on juba kümmekond aastat rajanud linnadesse märgalasid ja analüüsinud nende hüvesid [5]. Näiteks kuuluvad nende hüvede hulka parem õhukvaliteet, kuumade ilmadega leeveneb linnade soojasaare efekt ja nagu juba mitu korda mainitud, tekib juurde elurikkusega ala. Eestis tuleb aga ikka veel ette seda, et luhaalad ehitatakse hooneid täis (nt Tartus). Kliimamuutustega kaasneva suurenenud üleujutusohu tõttu ei ole see sugugi arukas tegevus.

Soo veerežiim taastub küllaltki kiiresti, kui kuivenduskraavid kinni ajada Jõhvi andmete järgi on meil pikki kuivaperioode ette tulnud aina sagedamini. Selline muutus kliimas võiks suurendada märgalade tähtsust, sest need aitavad leevendada põudade mõju Kuidas ületada vastuseis?

Taastades või rajades märgalasid väljaspool kaitsealasid, on kõige keerulisem sõlmida kokkuleppeid maakasutajate ja huvirühmadega. Selget vastuseisu ilmutavad eelkõige need osalised, kel tuleb oma tegevusi piirata või muuta. Ei taheta uskuda, et asemele pakutav võib neile kasulik olla. Seega tuleb asjaolusid sageli ja järjepidevalt selgitada, püüda eri pooli rohkem aruteludesse kaasata ja elavdada koostööd eri ametkondade ning sotsiaal- ja humanitaarteadlaste vahel. Tähtis on näidisprojektid hästi läbi mõelda ning anda üldsusele tihti võimalus tulla tutvuma soode taastamise eri etappidega.
Samas on hästi näha, et ilma selge seaduse ja ametkondliku toeta suudaksime soid taastada liiga vähe.
Siinkohal tuleb üha teravamalt esile ka taastumisprotsesside seire olukord: endiselt ei tehta selles vallas riiklikku seiret. Meie teadmine taastatud sooalade edasisest käekäigust toetub paljuski entusiastlikele juhuvaatlustele ja -seiretele, sh harrastusteaduse kaudu tehtavale vabatahtlikule keskkonnaseirele. Seesugune inimeste huvi ja teadlikkuse kasv on kulda väärt, aga laiemas vaates saab nõnda kogutud teave olla vaid riikliku seire täiendus.
Taastatud märgalad pakuvad palju viise, kuidas mitut inimese tekitatud kriisi korraga leevendada: nad seovad õhust turbasse nii süsinikku kui ka toitaineid, hoiavad veevoogusid kogu maastikul ühtlasemana ja on elurikkuse tulipunktid.

Marko Kohv (1977) on rakendusgeoloog, Tartu ülikooli teadur.
Piret Pungas-Kohv (1979) on inimgeograaf, Eestimaa looduse fondi keskkonnateadlikkuse ekspert teguloos (projektis) WaterLANDS.

  1. AR6 Synthesis Report: Climate Change 2023. Intergovernmetal Panel on Climate Change (IPCC), www.ipcc.ch/report/ar6/syr.
  2. Kaitstavate soode tegevuskava 2016–2023. Keskkonnaministeerium, envir.ee/media/1755/download.
  3. Kasak, Kuno et al. 2018. Efficiency of a newly established in-stream constructed wetland treating
    diffuse agricultural pollution. – Ecological Engineering 119 (15 August): 1–7.
  4. Rannap, Riinu et al. 2020. Constructed wetlands as potential breeding sites for amphibians in agricultural landscapes: A case study. – Ecological Engineering 158. doi.org/10.1016/j.ecoleng.2020.106077.
  5. Wahlroos, Outi et al. 2015. Urban wetland parks in Finland: improving water quality and creating endangered habitats. – International Journal of Biodiversity Science, Ecosystem Services & Management 11 (1): 46–60.

EESTI LOODUSE ARHIIVIST | Lendorav on endiselt ohus

Loodusajakirjad - 2 veebruar, 2024 - 15:09

Zooloog Liisa Rennel on pälvinud noore looduskaitsja preemia. Avaldame uuesti tema ja Uudo Timmi loo mullusest aasta loomast lendoravast.

EL23-1-50-52