Loodusajakirjad

TUNNE LOODUST | Saare perekonna võõrliikidest haljastuses

17 jaanuar, 2025 - 16:57

Tekst ja fotod: OLEV ABNER

Saare (Fraxinus) perekonnas on ligi 60 praegu aktsepteeritud liiki ja suur hulk liike pärineb parasvöötmest. Eestis näeb haljastuses sagedamini vaid Põhja-Ameerika idaosast pärit pensilvaania saart ehk punast saart (F. pennsylvanica) ja rohelist saart (F. pennsylvanica var. subintegerrima, sün. F. lanceolata). Eriti populaarsed olid need saared haljastuses pärast teist maailmasõda. Nende eelis hariliku saare ees on lehtede kuldkollane sügisvärvus.

Saarepuu, metsade mitmekesisuse kandja

16 jaanuar, 2025 - 15:56

Tekst ja fotod: IVAR SIBUL

Tänavuse aasta puu on harilik saar, kes kandis seda tiitlit ka 2007. aastal. Sissejuhatavas artiklis meenutame saare kohta looduses ja metsanduses, vaatleme tema põhilisi vaenlasi ja kasutusvõimalusi. Vahepealse 18 aasta jooksul on Eestisse ilmunud ohtlik saarekahjustaja saaresurm, mille tõttu on meie metsades jäänud saarepuid varasemast märksa vähemaks.

Põdra kui liigi kujunemine

14 jaanuar, 2025 - 22:55

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Unustatud põlisliik kormoran

14 jaanuar, 2025 - 22:48

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

AASTA LOOM | Põder on Eesti põlisasukas

13 jaanuar, 2025 - 12:47

Kui süveneda, siis võib iga liigi kohta öelda „paeluv“. Põder on kujunemise, eluviisi, keskkonnamõju ja kokkupuudete tõttu inimesega üks paeluvamaid meie kodumaa neljajalgsete seas. Põdrast pole saanud päris kodulooma, ta võib tänada saatust võimaluse eest olla omapead. Jätkem talle see võimalus.

Põder on luuleidude põhjal Eesti alale ilmunud koos 9000–10 000 aasta eest kujunenud subarktiliste metsadega ja siin ühe vanimana meie imetajafauna liikidest elanud ka 8000–9000 aasta eest, preboreaalsel kliimaperioodil, kui kasemetsadele lisandus ikka enam mändi [7]. Järgnenud boreaalsel perioodilkliima soojenes, metsaloomastik rikastus, leiti esimesei inimasustuse jälgi [18]. Vanimate Kunda Lammasmäe valdavalt põdra luuleidude iga küünib tõesti üle 9000 aasta [15]. 8000 aastat tagasi oli põder siinsetele küttidele-korilastele tähtis elatusallikas [1]. Lembi Lõugas on leidude põhjal oletanud, et põtru jahisaagina võidi tuua kohale ka tervelt [15].

Rändlindude kompassi töö põhineb kvantmehaanikal

10 jaanuar, 2025 - 12:02

ÜLAR ALLAS

Esmapilgul näib kvantmehaanika kuuluvat hoopis teise maailma kui bioloogia. Ent ilmneb, et nii mõndagi protsessi organismis suudetakse paremini mõista, kui neid kirjeldada kvantteooria alusel. Asjaomast teadusharu nimetatakse kvantbioloogiaks. Üks põnevaim kvantbioloogia uurimisteema on lindude ränne. Nimelt on selgunud, et rändlinnud juhinduvad rändel Maa magnetväljast ja rakendavad kvantmehaanikat.

Kuidas ürgsetest kvantvõbelustest galaktikad said

10 jaanuar, 2025 - 11:53

HARDI VEERMÄE

Muistsed loomismüüdid etendasid suurt osa maailma struktureerimisel ja mõtestamisel. Nende järgi algas maailm tihti millestki lihtsast. Skandinaavia kosmogoonias esindas ürgse müstilise tühjuse ideed Ginnungagap, Vana-Kreekas jumal Chaos (Kaos) ning kristlikus mütoloogias lõi jumal maa ja taeva eimillestki. Kuigi praegusajal ei kipu me moodsat maailmakorda enam tekkelugudega iseloomustama, aitab universumi esimeste hetkede tundmine fundamentaalsel tasemel aru saada sellest, miks on maailm meie ümber just niisugune, nagu me seda näeme.

Kuidas kvantsensorid aitavad läbi seinte näha

10 jaanuar, 2025 - 11:47

ANDI HEKTOR

Füüsikud on juba 70 aastat teadnud, et looduslikust kosmilisest kiirgusest pärinevad osakesed, mida nimetatakse müüoniteks, võimaldavad sõna otseses mõttes näha läbi seinte. See võime aitaks meil tõhusamalt renoveerida ehitisi, ära hoida hoonete ja sildade ootamatuid varinguid, hooldada tuuma- ja keemiatööstuse seadmeid. Ühtlasi saaks seda kasutada turvalisuse ja meditsiini tarbeks.

Kvantmagnetism avab tee uutele tehnoloogiatele

10 jaanuar, 2025 - 11:26

Raivo Stern

Kvantmagnetismis saavad kokku kvantmehaanika ja magnetism. See teadusvaldkond uurib materjalide magnetilisi omadusi, mille tähtis osa on kvantefektid. Klassikalisest magnetismist arenenud distsipliin on võimaldanud kvantmehaanikat hõlmates avastada uusi magnetfaase ja ebaharilikke kvantolekuid. Mõnes mõttes on tegu „topeltkvantiseerimisega“, sest kvantfüüsikat appi võtmata ei õnnestu kuidagi lõpuni ära seletada ka klassikalist magnetismi. Hiljutised edusammud kvantmagnetismi vallas on tunduvalt parandanud meie arusaamist materjalide kummalistest omadustest, avades ukse uuenduslikele tehnoloogilistele rakendustele. Muu hulgas analüüsitakse kvantspinnide (peamiselt elektronspinnide, aga mingil tasandil ka aatomi tuumaspinnide) vastastikmõju eri materjalides. Spinni ja selle avaldumiste käsitlus ning klassikalise magnetismi ülevaade jääb siinsest artiklist välja. Spinnide vastastikused mõjutused ehk nende vastasmõjud võivad ilmneda ainulaadsetel viisidel, mida mõjutavad nii materjali struktuuriomadused kui kindlasti ka keskkonnategurid. Proovime siin näidata, kuidas need nn kvantkäitumised aitavad luua uusi võimalusi tehnoloogias ja teaduses.

Kvantinformatsioon kiirendites: mis ja milleks?

10 jaanuar, 2025 - 11:04

LUCA MARZOLA

Kvantinformatsiooniteooria (KIT) kirjeldab, kuidas mõjutada, üle kanda ja dekodeerida kvantsüsteemi kodeeritud informatsiooni. Kõige tavalisem on olukord, kus Alice ja Bob vahetavad kvantbittidesse kodeeritud informatsiooni, kuna pealtkuulaja Eve üritab sõnumi sisu teada saada. Kvantbitid on süsteemid, mis Schrödingeri kassina elavad kahe baasoleku – „surnud“ ja „elus“ või 0 ja 1, kui soovite – superpositsioonis. See tähendab, et erinevalt tavalistest bittidest ei ole kvantbitt ei 1 ega 0, kuni me selle väärtust pole mõõtnud. Alles siis on see 1 või 0 (selle leiulaine kollabeerub) vastava tõenäosusega, mida ennustab kvantmehaanika.

Kvantaegruum

10 jaanuar, 2025 - 10:57

LAUR JÄRV

Albert Einstein esitas gravitatsiooni kirjeldava üldrelatiivsusteooria 1915. aasta novembris. Järgmisel suvel, esimeses artiklis gravitatsiooniainete kohta, on ta muu hulgas lausunud: „Paistab, et kvantteooria ei peaks muutma mitte ainult Maxwelli elektrodünaamikat, vaid ka uut gravitatsiooniteooriat.“

Aastasada kvantmehaanilist maailmatunnetust

10 jaanuar, 2025 - 10:17

KRISTJAN KANNIKE

Füüsika on küps teadus, kus pole enam suurt midagi teha, ütles noore saksa füüsiku Max Plancki juhendaja talle aastal 1878. Ometi oli Max Planck üks füüsikuist, kes pani aluse saja aasta tagusele kvantmehaanika revolutsioonile.

Kvantmehaanika isad (kellaosuti liikumise suunas): Erwin Schrödinger (1887–1961), Werner Heisenberg (1901–1976),
Max Born (1882–1970) ja Pascual Jordan (1902–1980).
Schrödingeri lainemehaanika ja Heisenbergi, Borni ja Jordani maatriksmehaanika osutusid peagi ühtse kvantmehaanika erilaadseteks matemaatilisteks kirjeldusteks. Kvantmehaanika esimene suursaavutus oli aatomite kiirgusspektritele selgituse andmine Allikas: Wikipedia

Planckile ei andnud rahu, miks kehad ei kiirga igal sagedusel ühepalju energiat. Klassikalise füüsika järgi ei peaks küdev kamin levitama mitte ainult õdusat soojust ja pehmet valgust, vaid ühtviisi heledalt kiirgama ohtlikke röntgeni- ja gammakiiri, rääkimata ultravioletist. Seletamaks, miks me end kamina ääres soojendades ära ei kiirita, pakkus Planck, et valguslaine energia ei saa olla suvaline, vaid peab olema täisarv väikeseid energiahulki ehk kvante. Hiljem osutus, et valguskvandid on täieõiguslikud osakesed, mida hakati kutsuma footoniteks. Kvantmehaanika loomise järel selgus, et sellistel osakestel nagu elektron on omakorda laineomadused.

Kvantarvutid kompavad tavaarvutite võimete piiri

9 jaanuar, 2025 - 12:37

JOHANNES HEINSOO

Kvantarvutid töötavad ja on saavutanud kvantüleoleku. See tähendab, et kvantarvutitel on tehtud arvutusi, mida kõige võimsamad tavaarvutid ei suuda samasuguse täpsuse ja arvutusajaga teha. Samas on siiski võimalik kontrollida leitud lahenduste õigsust. Seni on sel eesmärgil valitud niisugused matemaatilised ülesanded, mille lahenduse leidmise algoritm sobib ideaalselt praegustele kvantarvutitele ja kasutab maksimaalselt nende võimsust. Ometi pole tehtud arvutustest tänini olnud muud kasu kui kvantarvuti võimete demonstratsioon – kvantkasu pole veel saavutatud.

Matemaatilisi probleeme liigitatakse muu hulgas nende lahenduse leidmise keerukuse järgi. Näiteks selleks et leida sortimata nimekirjast mingi nimi, tuleb tavaarvutil halvimal juhul kõik nimed läbi vaadata. Säärase probleemi raskus on tavaarvuti jaoks võrdeline nimekirja pikkusega. Seevastu näiteks molekulide täpse kuju leidmise keerukus kasvab eksponentsiaalselt elektronide arvuga. Kuigi eeltoodud otsimisülesande keerukus on kvantarvuti jaoks võrdeline vaid nimekirja pikkuse ruutjuurega, on selle ülesande korral kvantarvuti eelis liiga väike, et üle kaaluda tavaarvuti mälu suurus, töösagedus ja madal hind. Seepärast on otstarbekas tavaarvutiga lahendada kõik probleemid, kus kvantalgoritmi keerukus ei ole tavaprogrammi keerukusest kõrge astmega polünoomi võrra väiksem.
Samas on teada mitu tähtsat ülesannet, mida kvantarvuti lahendab eksponentsiaalselt väiksema tehete arvuga. See tähendab, et isegi kui tavaarvutit edasi arendatakse, saab kvantarvutiga ühel päeval lahendada tavaarvutile praktiliselt võimatuid ülesandeid. Nende hulka kuuluvad arvutused keeruliste molekulide õige kuju või reaktsioonide täpse käigu kohta. Väikeste molekulide korral saab seda kvantarvutitega teha juba praegu.

EESTI LOODUSE ARHIIVIST | Elu juhused annavad lõpuks parima tulemuse

30 november, 2024 - 10:44

Eesti_Loodus05_2021-intervjuu

In memoriam Ruth Ling (12.07.1926 – 21.11.2024)

30 november, 2024 - 10:40

In memoriam Ruth Ling (12.07.1926 – 21.11.2024)

21. novembril lahkus meie seast 98 aasta vanusena ornitoloog, pedagoog ja tõlkija ning Eesti Ornitoloogiaühingu auliige Ruth Ling, neiupõlvenimega Heidemaa. Ruth Ling sündis 1926. aasta suvel Varnjas, kust pere kolis arstist isa tööga seoses Saaremaale. Väikese Ruthi mängumaaks olid Leisi jõe ümbruse maastikud, kus aleviku- ja külalastega loodust avastati. Teise maailmasõja eel teravaks läinud olukorras tuli perel jälle kolida, sedakorda Võhmasse, kust Ruth hakkas käima Viljandi I keskkoolis ning lõpetas selle kuldmedaliga.

Tartu Riiklikku Ülikooli astus keeltest huvitunud tüdruk algul õppima saksa keelt, kuid õppejõu soovitusel vahetas eriala ning sattus saatuse tahtel õppima bioloogiat. Tema mentoriks ja suunajaks oli Eerik Kumari, kelle juhendamisel kirjutas Ling esmalt diplomitöö (võrreldav tänapäeval magistritööga) Jõgevamaal asuva Kivijärve linnustikust (1950) ning seejärel juba ka kandidaaditöö (võrreldav tänase doktoritööga) Vooremaa järvede linnustikust (1959). Viimane hõlmas Saadjärve, Soitsjärve, Pikkjärve, Elistvere, Kaiavere, Raigastvere, Pupastvere ja Prossa järve ning on väga väärtuslikuks dokumendiks nende järvede seisundi ja linnustiku muutumise kohta üldisemalt.

1955.-1959. aastani väldanud välitööde käigus registreeris Ling Soitsjärvel näiteks punajalg-tildri pesitsuse (1955) ja järvekauri pesitsuse (1957), hinnates neid sellelt järvelt kaduvateks liikideks. Soitsjärve kallastel pesitses siis ka regulaarselt väiketüll. Pupastvere rabas pesitses aga rabapistrik, kes käis järvedel saagijahil, Elistvere järve kaldal metsas aga pesitses väikepistrik. Haruldaseks sündmuseks Soitsjärvel oli 1959. aasta maikuus kohatud kühmnokk-luige paar, kes ilmselt püüdis pesitseda, kuid üks vanalindudest lasti salaküttide poolt maha. Üksikud kühmnokk-luige paarid olid seni pesitsenud üksnes 1908-1924 Saaremaa lõunaranniku lahtedel, kuid kadusid sealt samuti häirimise tõttu.

Pärast ülikooli lõppu töötas Ruth Ling mõned aastad bioloogiaõpetajana, kuid läks siis Eerik Kumari ettepanekul nooremteadurina tööle Zooloogia ja Botaanika Instituuti (ZBI). Kõrvaltööna anti talle ka ülesandeks tudengitele linnulaulu õpetada, seda nii välipraktikumidel kui ka õpperetkedel Tartu parkidesse, kalmistutele ja ülikoolilinna lähiümbruse metsadesse.

Tartu Ülikooli zooloogia kateedris töötanud Salme Auli ootamatul taandumisel pidi noor Ruth Ling üle võtma päris suure koormusega pedagoogitöö ülikoolis. Ta hakkas andma loenguid selgroogsete zooloogiast, sh ornitoloogiast ja loomade käitumisest, ning juhendas rohkeid välipraktikume. Ta juhendas ka paljude tudengite kursuse- ja diplomitöid ja bioloogiaõpetajate pedagoogilist praktikat. Tartu Ülikooli zooloogia kateedris töötas ta üle 25 aasta kuni pensionile siirdumiseni 1993. aastal.

Ruth Ling oli tegev ka tõlkijana. Ta on tõlkinud eesti keelde loomade käitumise alased tuntud raamatud: Konrad Lorenzi “Inimene leiab sõbra” (1975) ning Niko Tinbergeni “Loomade käitumine” (1978). Samuti on ta tõlkinud saksa zooloogi Bernhard Grzimeki “Metsloomadele ei ole kohta” (1993) ja Karl P. N. Shukeri “Loomade varjatud võimed: looduse saladusi avastamas” (2005). Koos Kaja Petersoniga tõlkisid nad esimese eestikeelse Euroopa linnumääraja – Lars Jonssoni “Euroopa linnud” (2000).

Keeletundliku bioloogina andis Ruth Ling suure panuse ka linnunimetuste komisjoni liikmena eestikeelsete nimetuste andmisel, olles komisjoni erinevates koosseisudes tegev üle 20 aasta.

Ornitoloogiliselt olulise sündmusena on Ruth Lingi nimel männileevikese pesitsuse tuvastamine. 1975. aasta juulis registreerisid Ling ja Kalev Rattiste Virumaal Laukasoos männileevikese kindla pesitsuse (leiti vanalinnud koos ühe pojaga), mis on jäänudki seni ainsaks selle liigi tõendatud pesitsuseks Eestis.

Eesti Ornitoloogiaühingu auliikmeks valti Ruth Ling 1999. aastal.

Ärasaatmine on 30. novembril kell 13 Tartu Krematooriumi suures kabelis. Pärgi ja kimpe palutakse mitte tuua.

Eesti Ornitoloogiaühing

GALERII | Eesti Loodus on selge sõnumi edendaja

28 november, 2024 - 13:32

Selge sõnumi patroon Ülle Madise ja Eesti Keele Instituudi direktor Arvi Tavast annavad täna üle 2024. aasta selge sõnumi auhinnad. Auhinna saavad Tartu Ülikooli Kliinikumi patsiendiinfo andmebaas, Tervisekassa rinnavähi uuringu visuaal „Katsu julgelt!“, Eesti Rahvusraamatukogu tippteadja konsultatsioon ja ajakiri Eesti Loodus.

Parima selge sõnumiga tarbeteksti auhinna pälvis Tartu Ülikooli Kliinikumi patsiendiinfo andmebaas, mis sisaldab teavet nii haiguste kui ka haiglaravi kohta, enesehoolduse õpetust ning uuringute ja protseduuride kirjeldust. Tervishoiuteenuse raames kuuldud informatsioon kipub sageli ununema, seepärast on vajalik, et oluline info oleks ka enne ja pärast vastuvõttu või haiglaravi inimestele kergesti kättesaadav.

Tarbeteksti kategoorias märkis žürii ära Politsei- ja Piirivalveameti e-trahviteate sõnastuse muutmise, artiklikogumiku „Antropoloogiline: inimestega koos lahendusteni“ ning Muhu valla arengukava 2035.

Parima selge sõnumiga tarbepildi auhind antakse Tervisekassa rinnavähi uuringu visuaalile „Katsu julgelt!“ , mille kujunduse on teinud AD Angels. See on üleskutse kõikidele naistele katsuda oma keha ning veenduda selles, et kõik on nii, nagu peab. Visuaalil olev QR-kood suunab õppevideole, mis annab täpsed juhised, kuidas iga naine saab oma rindade tervist kodust lahkumata kontrollida.

Tarbepildi kategoorias märgiti ära Elroni ja RMK metsaekspressi kaart.

Parim selge sõnumiga tarbetekst koos tarbepildiga on Eesti Rahvusraamatukogu tippteadja konsultatsioon. Tippteadja võib olla nii õpilane, tudeng kui ka mõne konkreetse teema huviline. Konsultatsioonis saadud oskused aitavad kaasa infopädevusele ja teaduspõhise info levikule. Tänu uuele tippteadja identiteedile ja kampaaniasõnumitele on sel aastal läbi viidud rekordarv konsultatsioone.

Kategoorias tarbetekst koos tarbepildiga märgiti ära Riigi Infosüsteemi Ameti lühisaated „IT-vaatlik”, Tervise Arengu Instituudi teavituskampaania „Hoia õhk puhas“ (kujundus Trickster Studios) ja Tervisekassa kampaania „Elav tõestus“.

2024. aasta selge sõnumi edendaja on ajakiri Eesti Loodus, mis on mõeldud inimesele, kes soovib süveneda, hindab loodust ja tunneb huvi Eesti teadlaste töö vastu. Ajakirja toimetajad ja keeletoimetaja on püüelnud selle poole, et üldsusel oleks teadlaste keelepruuki lihtsam mõista. Järjepidevalt on hoitud head keelestiili, küllap mõjutatud autorite ja lugejate keeletajugi.

Edendaja kategoorias märgiti ära ka telesaade “TeadusEST” ja Eesti Rahvusraamatukogu Facebook.

2024. aasta selge sõnumi võistlusele esitati 104 tööd. Neid hindas Eesti Keele Instituudi, Õiguskantsleri Kantselei, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse, Eesti Kommunikatsioonijuhtide Liidu, Turundajate Liidu, Eesti Keeletoimetajate Liidu, Tartu Ülikooli ja agentuuri Age Creative esindajatest koosnev žürii.

EESTI KIHELKONNAD | Reigi kihelkond: rootslased ja romaanid

11 november, 2024 - 08:50

Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE

Reigi on üks neljast Hiiumaa kihelkonnast: loodepoolne, hõlmates nii Tahkuna kui ka Kõpu poolsaare ja osa saare sisemaast. Selle kihelkonnaga on tihedalt seotud meie kirjanduslugu. 1926. aastal ilmunud Aino Kalda romaan „Reigi õpetaja“ on Eesti kirjandusloos üks vähesid, kus kihelkonna nimi sisaldub raamatu pealkirjas. Lugu räägib armastuskolmnurgast, mis tekkis Reigisse saadetud kirikuõpetaja Lempeliuse, tema naise ja koguduse abiõpetaja vahel. Taustaks 17. sajandi Hiiumaa rahvas, kombed ja maastikud. Aga mida me veel teame Reigi kihelkonnast?

Reigi kihelkond võtab enda alla ligi kolmandiku Hiiumaast, sh täielikult Kõpu ja Tahkuna poolsaare. Romaanis „Reigi õpetaja“ on kirjeldatud: „Reigi kohal ajab rand kaugele kahele poole meresse kaks sarve, mis on Kõpu ning Tahkuna neemed. Sääl nende sarvede vahel on tume metsasaar otsekui muhk härja otsaesisel, ning sene nimi on Kõrgessaare. Ja veel senestki kaugemal on liiva seljandikke, merelaidusid ning karisid, kus hülged paaritsedes Lõikuskuul mängivad, ja luigeparved igal kevadel puhkavad, kui rändavad põhja poole suurtele magedatele vetele.“

Geograaf August Tammekann [2] on 1936. aastal ilmunud „Eesti entsüklopeedias“ kirjeldanud kihelkonda järgmiselt: „R. kihelkond Hiiumaal koosneb Kõrgessaare vallast, 320 km2, 3548 el. R. kihelkond hõlmab Hiiumaa loodeosa ühes Tahkuna ja Kõpu poolsaarega. Tahkuna poolsaare moodustab lameda pealispinnaga metsastunud lava, mida piirab ümberringi selgesti nähtav astang. Lava pealispind kerkib kõrgeimais kohis 17–18 m-ni üle merepinna. Kõpu poolsaare tuumikuks on kõrge moreenseljak, mis kerkib 59 m-ni ü. m. ja jätkub madalamate künniste ahelikuna läbi Hiiumaa keskosa, Reigi kihelkonna kagupiiril. Tahkuna ja Kõpu poolsaare vaheline sopiline rand on enamasti madal ja savise või paese põhjaga. Siia on koondunud peamine osa kihelkonna põllumaast ja asustusest, keskuseks oleva R. kirikuga ja Kõrgessaare asundusega. Tahkuna ja Kõpu poolsaarel on tuletornid.“

Kas Rõigi või Reigi?

Kõrvuti perekonnanimede eestistamise kampaaniaga taheti 1920.–1930. aastate Eestis lahti saada ka toponüümidest, mis tundusid võõrapärased. Selles hurraaürituses said eelkõige kannatada murde- ja vähemusrahvaste keeltest pärit nimed. Nii leiti 1924. aastal [2], et Reigi või saksapärase Röigi asemel on õigem öelda Rõigi. Ent nimemuutuse vastu võttis 1934. aastal Akadeemilise Emakeele Seltsi koosolekul sõna keeleteaduse toonane tõusev täht Paul Ariste (1905–1990). Ta väitis, et Reigi nimetus tuletub kohalikust rootsimurdelisest sõnast „raig“, mis tähendab suitsu või elamut, ja on siia toodud Rootsist juba 500–700 aastat tagasi. Rõigi on aga moonutus kihelkonna saksakeelsest nimevormist Röicks ning selline nimevahetus polnud Ariste arvates mõistlik [5]. Omaaegsetest ajalehtedest jääb mulje, et keelemehe protestist oli kasu ja nimevorm Rõigi tõesti levima ei hakanud, kuigi eeltsiteeritud 1936. aastal ilmunud Eesti entsüklopeedias oli põhinimena siiski veel kasutusel Rõigi.

Kust aga „raig“ ehk rootsi talud ja suitsud Hiiumaale jõudsid? Selleks peame süvenema Eesti suuruselt teise saare minevikku. Alustame geoloogilisest ajaloost, sest veel praegusajalgi määrab see ära siinsed maastikud ja asustusmustri. Kõigepealt esimene sarv: Kõpu poolsaar. See on umbes 21 km pikk, kuni 7 km lai ja lõpeb läänes Ristna neemega. Poolsaare keskel asub kogu Lääne-Eesti kõrgeim tipp: Tornimägi (69 m üle merepinna) [6]. Mäe otsas, nagu nimigi ütleb, asub Kõpu tuletorn. Pole küll täpselt teada, millal on torn ehitatud, kuid 16. sajandi esimesel poolel olnud see oma esialgsel kujul valmis [10]. Praegu on Kõpu maailmas vanuselt kolmas tegutsev tuletorn ja üks Hiiumaa tähtsamaid vaatamisväärsusi.

Erakordsed rannamoodustised

Kõpu poolsaar on üks geoloogide lemmikpaiku. Poolsaare pärastjääaegset kujunemist on Eesti Looduse veergudel kirjeldanud geoloog Guido Eltermann [3]: „ Kahe hallist rähkmoreenist valli vahele jäänud nõkku kuhjusid liustikujärve setted. Järve tase alanes järk-järgult. Järgnes aga uus liustiku pealetung. Liustiku serv lükkas jääpaisjärve setetele moreenist koosneva rändpangase. Tõenäoliselt toimus see liustiku keele viimase pealetungi ajal, mil jääserva ulatus Kõpust kaugemale lõunasse. Et Kõpu poolsaar on Eestis pärast jääaega kõige rohkem kerkinud piirkond, siis on siin selgesti näha Läänemere arengustaadiumide vanad rannamoodustised. Antsülusjärve maksimaalseks tasemeks Kõpus loetakse 44–45 m. ü.m.p., Litoriinamere tasemeks 24–25 m. ü.m.p.“

Hella Kink ja Avo Miidel [4] on aga kirjutanud: „ Kõpu poolsaare keskosas Suurepsi, Kõpuküla ja Ojaküla ümbruses paiknevad Eesti stratotüüpsed Kõpu vanad rannamoodustised – rannavallid, rannaastangud ja Kõivasoo ehk Vaesoo laguun. See on Loode-Euroopas üks kõige paremini väljakujunenud ja säilinud Balti jääpaisjärve, Antsülusjärve ja Litoriinamere rannamoodustiste ala. Kõpu rannamoodustiste idapoolseks jätkuks on luitestunud Linnaru mäed.“ Peale selle on Kõpu poolsaarel hulga suuremõõtmelisi rändrahne, millest kaheksa on kantud ürglooduse raamatusse ja neist neli võetud looduskaitse all. Meri mõlemal pool kitsast poolsaart muudab kliima pehmeks ja nii võib siit leida kasvamas jugapuid, luuderohtu ja teisi atlantilisi taimeliike. Suuremat osa poolsaarest katab aga tihe okasmets. Siinsete loodusharulduste kaitseks on loodud hulk kaitsealasid. 1999. aastal tekkis mõte need ühendada Kõpu rahvuspargiks, kuid seni pole see väärt idee eri põhjustel teoks saanud.

Mitu järve?

Ka Tahkuna poolsaar on kujundatud jääajast, Läänemere eri faasidest ning neist maha jäänud setetest. Liiva- ja moreenivallid on Tahkuna poolsaare maastiku muutnud laineliseks. Sealne maastik on olnud tänuväärt uurimisala ranniku-uurijatele [vt 11]. Lainete vahel asuvad sooribad ja järvesilmad. Siit kerkib huvitav maateaduslik küsimus: mitu järve on Hiiumaal? Muide, Hiiumaa on üks järvevaesemaid maakondi. Reigi kanti, õigemini Tahkuna poolsaart, puudutab see küsimus omakorda seetõttu, et siin on kõige rohkem järvi Hiiumaal. Tõsi küll, suure osa endiste rannavallide vahele jäävate veekogude pindala on väiksem järve klassikalisest piirsuurusest, s.o ühest hektarist. Ühtlasi kipuvad need veesilmad suvel ära kuivama või on juba soostunud (nt Kodeste järv, Kuusikjärv). Igal juhul on näiteks Mellini kaardil (1798) kujutatud Hiiumaal 13 järve, millest viis asub Tahkuna poolsaarel. Järgnevate sajandite üha täpsemaks muutunud kaartidel on järvi rohkem, kuid nende nimekiri ei kattu: mõni järv on maaparanduse tõttu kadunud, ent mõni on Hiiumaa looderannikul juurde tekkinud. Nimelt on Kõrgessaare kandis maakerke tõttu merest eraldunud mitu lahesoppi ja neist on nüüd kujunenud rannajärved. Kõrgessaare kandis kasutatakse rannajärve kohta ka omapärast murdesõna lais (Tammelais, Veskilais).

Hõre asustus

Inimasustuse ajalugu käsitledes tuleb meeles pidada, et Hiiumaa oli üks viimaseid Eesti alasid, mis jääaja lõpul liustiku alt pääses. Pärast jää taandumist paistsid tuhandeid aastaid merest välja ainult Kõpu poolsaare kõrgemad kohad. Hiiumaa vanimad arheoloogilised leiud pärinevadki Kõpust: umbes 7700 aastat tagasi jõudsid siia inimesed, kes jahtisid hülgeid ja umbkaudu 5500 aastat tagasi hakati siin pidama põldu. Varajasest rauaajast on poolsaarele maha jäänud mõnikümmend kruusast ja kividest kuhjatud kivikirstkalmet.

Kui vaadata geolooge rõõmustavaid setteid maaharija pilguga, on pilt üsna nukker: enamik maast on vaene liivane ja toitainevaine, kus ellu jääb üksnes kõike taluv mänd. Kui siia lisada vooluveekogude nappus – siin on vaid mõni lühike rannaoja –, siis on pilt veelgi kurvem. Seetõttu jäi saar väga hõredalt asustatuks. Ka nüüdiskaartidelt paistab Tahkuna ja Kõpu poolsaare asustus vaid üksikute laikudena, mida ühendavad läbi lõppematute nõmmemetsade kulgevad maanteed.

Kehvad maaharimisolud on oma jälje jätnud ka siinsesse arheoloogilisse pärandisse. Näiteks viikingiaegadel (8.–11. sajandil) kees Läänemerel kaubavahetus (raha või mõõga vahendusel) ja sellest on näiteks Saaremaale jäänud arvukalt jälgi. Hiiumaad on aga teadaolevalt esimest korda kirjalikes allikates mainitud 1228. aastal ladinakeelses lauses: Quadam insula deserta, quae dicitur Dageida („Mingi inimtühi saar nimega Dageida“). Muidugi ei olnud saar täiesti inimesteta, kuid tõenäoliselt oli Hiiumaa muistse iseseisvuse lõpus vaid saarlaste ja muhulaste tagamaa ning osa Saare maakonnast. 13. sajandil jagati Hiiumaa loode-kagusuunas kaheks. Kõpu poolsaar kuni Pihla ojani jäi Saare-Lääne piiskopile, Tahkuna ja idapoolne Hiiumaa aga Liivimaa ordule.

Rootslased

Nagu mujalegi Lääne-Eesti hõredalt asustatud rannikualadele ilmusid ka Hiiumaale 13. sajandi keskel rootslased. Nende asustus laienes ja tugevnes siin 14. sajandil. Kuidagi õnnestus rootslastel mere ja viletsate põllumaadega paremini hakkama saada kui eestlastel. Reigi kant ja Tahkuna poolsaar olid mitu sajandit eranditult rannarootslaste päralt. Nad maksid küll ordule makse, kuid polnud pärisorjad. Siin kujunes omanäoline kultuur ja tekkisid ka rootsi algupäraga kohanimed.

Mõnevõrra üllatavalt algas siinsete vabade talumeeste karm võitlus oma õiguste eest hoopis õndsal Rootsi ajal. Nimelt läks 1624. aastal 2/3 Hiiumaast, sealhulgas Kõrgessaare kant, kuulsa Rootsi väejuhi Jakob De la Gardie omandusse. Ta tõstis makse ja kohustas rahvast mõisa heaks tööd tegema. Ent Reigi kandi rootslased ei lubanud oma õigusi kitsendada ja algas juriidiline vägikaikavedu. See kestis veel pärast Põhjasõdagi, kui Eesti oli juba Vene tsaaririigi koosseisus. Nimelt sai 1775. aastal Kõrgessaare mõisnikuks Karl Magnus Stenbock, kellele ei meeldinud, et reigirootslased mõisale tööd ei teinud. Talumehed algatasid taas kohtusaaga, mis kaotati. Mässumeelsed rootslased aeti oma kodust välja ja Katarina II ukaasi alusel küüditati Dnepri jõe äärde Venemaa vallutatud alasid koloniseerima. 20. augustil 1781 pidas tuhatkond rootslast Reigi ja Pühalepa kihelkonna kunagisel piiril lahkumisjumalateenistuse. Siia panid nad püsti risti ja nii sündis üks Hiiumaa omapärasemaid ja traagilisemaid vaatamisväärsusi – Ristimägi.

Väljasaadetud, kellest vaid umbes pool jõudis sihtkohta, rajasid praeguses mõistes Ukrainasse Hersoni oblastisse Gammalsvenskby asula. 2016. aastal arvas selle asula sadakond inimest, et neil on rootsi juured. See on mõnes mõttes ime, arvestades kogukonda rüüstanud haigusi, sõdasid, 1929. aasta tagasiemigreerumist Rootsi, stalinlikke repressioone ja holodomori. Lõpliku hoobi reigirootslaste pärandile Hersonimaal andis aga Venemaa täiemõõtmeline sissetung Ukrainasse 2022. aastal. Gammalsvenskby küll vabastati okupantidest juba 11. novembril 2022, ent see on jäänud rindelähedasse tsooni ja nüüdseks on küla peaaegu hävinud.

Vahemärkus: 1781. aastal ei saadetud Reigist minema kõiki rootslasi. Kohale jäänud eestistusid tasapisi, aga kohalik keel võttis nende kõnepruugist üle mõningaid nüansse. Veel möödunud sajandi keskel võis Kõrgessaare kandis kohata inimesi, kes näiteks sõnades mets, ema, lehmad hääldasid e asemel rootsipäraselt ä (mäts, äma, lähmad) [1].

Ungru krahv

Reigirootslaste süngest saatusest 18. sajandil on Herman Sergo (1911–1989) kirjutanud romaanitriloogia „Näkimadalad“. Romaani kolmas osa jutustabki väljasaadetud reigirootslaste jalgsirännakust oma uuele kodumaale. Triloogia „Näkimadalad” jätkuna kavandatud, kuid iseseisvaks teoseks kujunenud romaani „Randröövel“ keskne tegelane on Kõrgessaare ja teiste Hiiumaa lääneosa mõisate legendaarne peremees, kammerhärra parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811). Kambja kihelkonnas Vana-Kuuste mõisas Lõuna-Tartumaal sündinud Ungru krahv oli kõrgelt haritud, maad, ilma ja õukondi näinud mees, kes 18. sajandi lõpus hea ja kurjaga Hiiumaal mõisaid kokku ostis, et saada saare ainuperemeheks. See tal ka peaaegu õnnestus.

Legendide järgi saanud ta pururikkaks valemajakaga, mille abil meelitanud laevu madalikule. Laevade lastid olevat ta röövinud ja ellujäänud meremehed lasknud tappa. Need on aga hilisemad kuulujutud. Siiski kahtlustatakse, et ta võis käskida mõnel tormisel ööl Kõpu tuletorni tulel lasta kustuda. Mis seal salata: vandiraiumine ehk merehätta sattunud kaubalaevade rüüstamine oli randlastele tähtis sissetulekuallikas. Üksiti olevat von Ungern-Sternberg võtnud Näkimadalale jooksnud laevadelt seaduses ettenähtust suuremat päästetasu. Küllap sündisid kurjad kuulujutud sellest, et uhke aadlimehe elutee lõppes mõrva eest Siberisse saadetuna Tobolskis.

Ungru krahvi lugu on inspireerinud kirjanik Mihkel Aitsamit, kes avaldas temast 1937. aastal pooldokumentaalse romaani „Hiiu lossist – Siberisse“. Ungru krahvi on mõrvari ja üldse negatiivse tegelasena kujutatud Gustav Ernesaksa ooperis „Tormide rand“. Reigi kihelkonna rannaäärsete külade elanikke on nimetatud vandiraiujateks, kuid poolsaare siseosas elanikke on kutsutud tõrvakõplasteks. See viitab suurtele männimetsadele. Just männikännud olid sobilikud tõrva ajamiseks, aga tõrva oli vaja kõigile meresõidukitele.

Pöördume tagasi Rootsi aega. Kui ordu ja piiskopi valitsemine oli lõppenud, jagati Hiiumaal ümber ka kihelkonnad. Reigi kihelkond loodi 1627. aastal Käina abikiriku piirkonnast ja Pühalepa kihelkonna rootsi asustusega osast. 1644. aastal saabuski siia maailma servale iseseisva Reigi koguduse esimene õpetaja soomlane Paul Lempelius. Tema laste koduõpetaja ja Reigi koguduse abiõpetaja oli rootslane Jonas Kempe. Kempel tekkis Lempeliuse naisega armuafäär. Armastajad põgenesid kolm aastat hiljem Tallinna, kus aga kohus mõistis nad surma. Nagu mainitud, on Aino Kallas kirjutanud selle tõestisündinud draama põhjal romaani „Reigi õpetaja“. Hiljem lõi Eduard Tubin samanimelise ooperi, 1977. aastal linastus mängufilm.

Reigi kihelkonnakirik õnnistati sisse 24. augustil 1802. See on pühendatud Jeesusele ja rajatud üsna kurbadel asjaoludel: hoone lasi ehitada Ungru krahv oma vabasurma läinud poja Gustav Dietrich Otto von Ungern-Sternbergi (1773–1800) mälestuseks. Pühakoja praegune välimus pärineb aastast 1899, kui siin tehti viimased ümberehitused. Ühelöövilise neogooti stiilis kirikuhoone eripära on tornitipus paiknev liiliakujuline tuulelipp. See viitab von Ungern-Sternbergide aadlivapi liiliamotiividele.

Militaarpärand ja kivilabürindid

Peale looduse- ja kirjandushuviliste panevad Reigi kihelkonna poolsaared silmad särama sõjaajaloolastel. Tsaari-Venemaa ja hiljem Nõukogude Liit muutsid Tahkuna ja Kõpu poolsaare vallutamatuks merekindluseks. Tõsi küll, nii 1917. kui ka 1941. aastal võtsid Saksa väed Hiiumaa enda valdusse suhteliselt vähese vaevaga. Sellest kõigest on siia maha jäänud hulk rannakaitsepatareide võimsaid suurtükipositsioone, vaatlustorne, punkreid, kaevikuid ja muud. Tahkuna külas tutvustab seda ajaloo tahku Hiiumaa militaarmuuseum.

Tegelikult asub Reigi kihelkonna maadel rohkesti veidraid ja vähem veidraid huviväärsusi. Neile, kellele meeldib süüvida asjade olemusse, soovitaks üles otsida kivilabürindid. Need on 10–30 cm läbimõõduga kividest laotud keerdkäikudega ringid. Selliseid leidub Põhjalas Koola poolsaarest Islandini. Kivilabürintide vanuse ja otstarbe kohta on loodud mitu teooriat, kuid täpset vastust ei teata. Meil on need keerdkäigustikud üsna haruldased ja levinud Loode-Eesti rannarootslaste aladel. Reigi kihelkonnas olevat kivilabürinte aga lausa kolm või neli. Üks labürint asunud Tahkuna poolsaare põhjatipus, kuid Kootsaare rannas olnud neid koguni kolm tükki.

Praegu on turismikaartidele märgitud ainult Kootsaare Jeruusalemma kivilabürint. Eesti Looduses on kivilabürintide põnevast maailmast kirjutanud 1978. aastal Mart Rahi ja Tõnu Viik [7] ning 1992. aastal Urmas Selirand ja John Kraft [8]. Muide, Kootsaare poolsaarel asub ka üks Hiiumaa kummalisemaid ja samas populaarsemaid vaatamisväärsusi: puust Eiffeli torni koopia. Selle ehitas kohalik külamees Jaan Alliksoo 2007. aastal oma koduõuele. 31 m kõrgune rajatis on tekitanud ohtralt paksu verd ja meelitanud kohale turiste.

Tuletornid ja mälestusmärgid

Ent Reigi kihelkonnas on olemas kuulsa Eiffeli enda jälg: 1874. aastal valminud Ristna tuletorni oli projekteerinud ja selle detailid valmistanud insener Alexandre Gustave Eiffeli töökojas. Kolm kihelkonna kuulsat tuletorni – Ristna, Kõpu ja Tahkuna – on turistidele lahti ning sealt avanevad suurepärased vaated poolsaartele ja Läänemere avarustele. Kui soovite tuletornide otsa ronida ühe päeva jooksul, tuleks arvestada oma jõudu, sest kolme torni kõrguste summa jalamilt on 109 m (vastavalt 30, 36 ja 43 m).

Kui olete võtnud nõuks turnida Tahkuna tuletorni otsa, siis haarake kaasa tubli maakivi. Asetage see tuletorni lähedal kivikangrusse, mis on kujunenud 1994. aasta 28. septembril parvlaeva Estonia pardal hukkunud laste mälestusmärgi ümber, ja mõelge neile viieteistkümnele, kes ei saanud iial täiskasvanuks. Kui juhtute Tahkuna poolsaare tippu tormisel päeval, siis kuulete Mati Karmini loodud mälestusmärgil helisemas pronkskella.

Aga võib üles otsida mõne teise tähtsa, kuid vähem emotsionaalse mälestusmärgi. Näiteks Luidja külas maantee servas asetseb Luidja lepiku rajamisele pühendatud tagasihoidlik mälestuskivi. Nimelt kiusas Luidja teed ja ümbruskonna põlde ning karjamaid tuiskliiv. 20. sajandi algusaastatel otsustas kohalik metsaülem Karl Friedrich Vilhelm Ahrens (1855–1938) nuhtlusele piiri panna ja istutas liivavallidele katseks sangleppa. Eksperiment õnnestus: lepik hakkas kasvama ning liivatuisud lõppesid.

Ent samas ei peagi alati kuhugi turnima või asjade üle järele mõtlema. Kui juhtute Luidjale palaval suvepäeval, tasub siin rannas lihtsalt liiva peal lamada ja päikest võtta.

MAIT SEPP (1974) ja TAAVI PAE (1976) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, töötavad Tartu ülikooli geograafiaosakonnas.

Ariste, Paul 1962. Mõnda substraadist. – Keel ja Kirjandus 1: 13–17.
Eesti entsüklopeedia 1936, 7. Peatoimetaja Richard Kleis. Loodus, Tartu.
Eesti kohanimede õigekirjutusest. – Päewaleht, nr 139, 25. mai 1924.
Eltermann, Guido 1993. Hiiumaa geoloogi pilguga. – Eesti Loodus 44 (3): 103–105.
Kink, Hella; Miidel Avo 1999. Loodusharulduste säilitamine endistel sõjaväealadel. – Raukas, Anto (toim). Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine. Keskkonnaministeerium. Tallinn.
Mis tähendab Reigi. – Postimees, nr 324, 26. november 1934.
Pae, Taavi 2016. Kogu Lääne-Eesti kõrgeim koht paikneb Hiiumaal. – Eesti Loodus 67 (11): 24–28.
Rahi, Mart, Viik, Tõnu 1978. Kivilabürindid Eestis. – Eesti Loodus 29 (5): 315–317.
Selirand Urmas, John Kraft 1992. „Meremeeste mängud“ ja teised Eesti kivilabürindid. – Eesti Loodus 43 (5): 240–244.
Uued külanimed Kõrgesaares. – Lääne Elu, 3. veebruar 1939.
Vali, Jaan 2011 Eesti tuletornide ajalugu. Tulepaak OÜ, Tallinn.
Vilumaa, Kadri jt 2022. Vallistikega rannikumaastike kujunemine ja areng. – 30 aastat keskkonnaökoloogiat. Ökoloogia keskus 1992–2022. Tallinna Ülikool: 78−102.

LIHTNE KÜSIDA | Miks linnud ei maga talveund?

11 november, 2024 - 08:12

Talveuni on seotud mitme ohuga. Esiteks võivad kiskjad tardumuses linnu üles leida ja nahka panna. Teiseks ei pruugi valitud koht külma või lumesulamisvee eest piisavalt kaitset pakkuda. Vast kõige tähtsam on aga vajadus koguda kehasse palju rasva, et selle abil pikk talv tardumuses üle elada. Näiteks peab siil enne talveunne jäämist umbes kolmandiku kehakaalust juurde võtma. Ent linnud peavad lendamiseks võimalikult kerged olema.

Lindudel on talve üleelamiseks teised viisid. Neil on tiivad ja see annab võimaluse nälja eest pageda. Võrreldes imetajatega on neil kõrge kehatemperatuur, päeval tavaliselt neljakümne kraadi ümber. Seda aitavad neil hoida suled, mis on palju paremad soojahoidjad kui karvad.

Selleks et sellist kõrget kehatemperatuuri saavutada ja hoida, on lindudel vaja palju toitu ja tihedaid söögikordi. Need, kes talvel linde toidavad, teavad, et väikesed sulelised, nagu tihased ja varblased, näivad söövat kogu valge aja vältel. Rähnid ja teised suuremad linnud käivad toidumajas harvem, kuid söövad korraga rohkem. Saadud energiast peab jätkuma kogu pikaks ööks.

Lindude kehatemperatuur langeb mõnevõrra öösel magades. Väikesed linnud lähevad vahel hulgakesi ühte pesakasti magama. See aitab paremini sooja hoida ja vähem energiat kulutada. Mõnda liiki linnud varuvad endale talveks toitu. Näiteks peidab pasknäär tammetõrusid, tihased kleebivad putukaid okste külge või pragudesse. See on hea viis näljast hoiduda, ent kui oks kattub lume või jääkoorikuga, pole sellest abi. Talvel hukkub palju linde just nälja, mitte külma tõttu. Energiat hoitakse kokku: ei lennata pikki vahemaid, puhatakse nii palju kui võimalik tuule eest kaitstud soojemas kohas, isegi lumehanges. Magades peidetakse pea ja jalad sulestikku, vajaduse korral aetakse suled puhevile, et vähem soojust kaotada.

Ka sellel reeglil, et linnud talveund ei maga, on erand. Põhja-Ameerikas elav uni-öösorr on praegu teadaolevalt ainus linnuliik, kes magab talveund. Teised linnud lahendavad talvise energiaprobleemi muul moel.

SIRJE JA GEORG AHER

INTERVJUU | Kliimaseadus annab inimestele kindluse tuleviku ees

11 november, 2024 - 08:08

Kliimaminister Yoko Alenderiga vestelnud Toomas Kukk

Yoko Alender on sündinud 13. juunil 1979 Tallinnas. Õppinud Tallinna 7. keskkoolis, Stockholmi eesti koolis, Södra Latini gümnaasiumis. 2010 lõpetanud Eesti kunstiakadeemia (EKA) arhitektuurimagistrina. Aastail 2001–2007 mitmes arhitektuuri- ja produktsioonifirmas arhitekt, projektijuht ja juhatuse liige. 2008–2012 Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse ja miljööalade osakonna peaspetsialist ning 2012–2014 kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik. 2015.–2024. aastal XIII, XIV ja XV riigikogu liige, olnud kultuurikomisjoni aseesimees, keskkonnakomisjoni aseesimees ja esimees. Alates 23. juulist 2024 kliimaminister. Kirjastajana hoolitsenud oma isa Urmas Alenderi loomingulise pärandi eest, avaldanud tema loomingut, biograafilise raamatu „Alender“ (2020) jm. Pälvinud Rootsi riigi Põhjatähe ordeni 2023. Abielus, peres neli last.

Pikad haisvad adruvallid

11 november, 2024 - 07:54

Suhtumine randa uhutud adruvallidesse on aja jooksul muutunud. Jaan Tätte peab neid haisvaid moodustisi kalliks. Karl Ernst von Baer 200 aasta eest jällegi kahtlustas, et mere ääres kõdunevad heitmed tekitavad haigusi esile kutsuvaid kahjulikke aure. Rannarahvale oli tegu loodusanniga, millega suurendati põldude viljakust, aga mida kasutati ka ehitusmaterjali, loomatoidu ja -allapanu ning isegi ravimina.

Tekst: KEN KALLING

Mujarand Abrukal