Loodusajakirjad

EESTI KIHELKONNAD | Reigi kihelkond: rootslased ja romaanid

11 november, 2024 - 08:50

Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE

Reigi on üks neljast Hiiumaa kihelkonnast: loodepoolne, hõlmates nii Tahkuna kui ka Kõpu poolsaare ja osa saare sisemaast. Selle kihelkonnaga on tihedalt seotud meie kirjanduslugu. 1926. aastal ilmunud Aino Kalda romaan „Reigi õpetaja“ on Eesti kirjandusloos üks vähesid, kus kihelkonna nimi sisaldub raamatu pealkirjas. Lugu räägib armastuskolmnurgast, mis tekkis Reigisse saadetud kirikuõpetaja Lempeliuse, tema naise ja koguduse abiõpetaja vahel. Taustaks 17. sajandi Hiiumaa rahvas, kombed ja maastikud. Aga mida me veel teame Reigi kihelkonnast?

Reigi kihelkond võtab enda alla ligi kolmandiku Hiiumaast, sh täielikult Kõpu ja Tahkuna poolsaare. Romaanis „Reigi õpetaja“ on kirjeldatud: „Reigi kohal ajab rand kaugele kahele poole meresse kaks sarve, mis on Kõpu ning Tahkuna neemed. Sääl nende sarvede vahel on tume metsasaar otsekui muhk härja otsaesisel, ning sene nimi on Kõrgessaare. Ja veel senestki kaugemal on liiva seljandikke, merelaidusid ning karisid, kus hülged paaritsedes Lõikuskuul mängivad, ja luigeparved igal kevadel puhkavad, kui rändavad põhja poole suurtele magedatele vetele.“

Geograaf August Tammekann [2] on 1936. aastal ilmunud „Eesti entsüklopeedias“ kirjeldanud kihelkonda järgmiselt: „R. kihelkond Hiiumaal koosneb Kõrgessaare vallast, 320 km2, 3548 el. R. kihelkond hõlmab Hiiumaa loodeosa ühes Tahkuna ja Kõpu poolsaarega. Tahkuna poolsaare moodustab lameda pealispinnaga metsastunud lava, mida piirab ümberringi selgesti nähtav astang. Lava pealispind kerkib kõrgeimais kohis 17–18 m-ni üle merepinna. Kõpu poolsaare tuumikuks on kõrge moreenseljak, mis kerkib 59 m-ni ü. m. ja jätkub madalamate künniste ahelikuna läbi Hiiumaa keskosa, Reigi kihelkonna kagupiiril. Tahkuna ja Kõpu poolsaare vaheline sopiline rand on enamasti madal ja savise või paese põhjaga. Siia on koondunud peamine osa kihelkonna põllumaast ja asustusest, keskuseks oleva R. kirikuga ja Kõrgessaare asundusega. Tahkuna ja Kõpu poolsaarel on tuletornid.“

Kas Rõigi või Reigi?

Kõrvuti perekonnanimede eestistamise kampaaniaga taheti 1920.–1930. aastate Eestis lahti saada ka toponüümidest, mis tundusid võõrapärased. Selles hurraaürituses said eelkõige kannatada murde- ja vähemusrahvaste keeltest pärit nimed. Nii leiti 1924. aastal [2], et Reigi või saksapärase Röigi asemel on õigem öelda Rõigi. Ent nimemuutuse vastu võttis 1934. aastal Akadeemilise Emakeele Seltsi koosolekul sõna keeleteaduse toonane tõusev täht Paul Ariste (1905–1990). Ta väitis, et Reigi nimetus tuletub kohalikust rootsimurdelisest sõnast „raig“, mis tähendab suitsu või elamut, ja on siia toodud Rootsist juba 500–700 aastat tagasi. Rõigi on aga moonutus kihelkonna saksakeelsest nimevormist Röicks ning selline nimevahetus polnud Ariste arvates mõistlik [5]. Omaaegsetest ajalehtedest jääb mulje, et keelemehe protestist oli kasu ja nimevorm Rõigi tõesti levima ei hakanud, kuigi eeltsiteeritud 1936. aastal ilmunud Eesti entsüklopeedias oli põhinimena siiski veel kasutusel Rõigi.

Kust aga „raig“ ehk rootsi talud ja suitsud Hiiumaale jõudsid? Selleks peame süvenema Eesti suuruselt teise saare minevikku. Alustame geoloogilisest ajaloost, sest veel praegusajalgi määrab see ära siinsed maastikud ja asustusmustri. Kõigepealt esimene sarv: Kõpu poolsaar. See on umbes 21 km pikk, kuni 7 km lai ja lõpeb läänes Ristna neemega. Poolsaare keskel asub kogu Lääne-Eesti kõrgeim tipp: Tornimägi (69 m üle merepinna) [6]. Mäe otsas, nagu nimigi ütleb, asub Kõpu tuletorn. Pole küll täpselt teada, millal on torn ehitatud, kuid 16. sajandi esimesel poolel olnud see oma esialgsel kujul valmis [10]. Praegu on Kõpu maailmas vanuselt kolmas tegutsev tuletorn ja üks Hiiumaa tähtsamaid vaatamisväärsusi.

Erakordsed rannamoodustised

Kõpu poolsaar on üks geoloogide lemmikpaiku. Poolsaare pärastjääaegset kujunemist on Eesti Looduse veergudel kirjeldanud geoloog Guido Eltermann [3]: „ Kahe hallist rähkmoreenist valli vahele jäänud nõkku kuhjusid liustikujärve setted. Järve tase alanes järk-järgult. Järgnes aga uus liustiku pealetung. Liustiku serv lükkas jääpaisjärve setetele moreenist koosneva rändpangase. Tõenäoliselt toimus see liustiku keele viimase pealetungi ajal, mil jääserva ulatus Kõpust kaugemale lõunasse. Et Kõpu poolsaar on Eestis pärast jääaega kõige rohkem kerkinud piirkond, siis on siin selgesti näha Läänemere arengustaadiumide vanad rannamoodustised. Antsülusjärve maksimaalseks tasemeks Kõpus loetakse 44–45 m. ü.m.p., Litoriinamere tasemeks 24–25 m. ü.m.p.“

Hella Kink ja Avo Miidel [4] on aga kirjutanud: „ Kõpu poolsaare keskosas Suurepsi, Kõpuküla ja Ojaküla ümbruses paiknevad Eesti stratotüüpsed Kõpu vanad rannamoodustised – rannavallid, rannaastangud ja Kõivasoo ehk Vaesoo laguun. See on Loode-Euroopas üks kõige paremini väljakujunenud ja säilinud Balti jääpaisjärve, Antsülusjärve ja Litoriinamere rannamoodustiste ala. Kõpu rannamoodustiste idapoolseks jätkuks on luitestunud Linnaru mäed.“ Peale selle on Kõpu poolsaarel hulga suuremõõtmelisi rändrahne, millest kaheksa on kantud ürglooduse raamatusse ja neist neli võetud looduskaitse all. Meri mõlemal pool kitsast poolsaart muudab kliima pehmeks ja nii võib siit leida kasvamas jugapuid, luuderohtu ja teisi atlantilisi taimeliike. Suuremat osa poolsaarest katab aga tihe okasmets. Siinsete loodusharulduste kaitseks on loodud hulk kaitsealasid. 1999. aastal tekkis mõte need ühendada Kõpu rahvuspargiks, kuid seni pole see väärt idee eri põhjustel teoks saanud.

Mitu järve?

Ka Tahkuna poolsaar on kujundatud jääajast, Läänemere eri faasidest ning neist maha jäänud setetest. Liiva- ja moreenivallid on Tahkuna poolsaare maastiku muutnud laineliseks. Sealne maastik on olnud tänuväärt uurimisala ranniku-uurijatele [vt 11]. Lainete vahel asuvad sooribad ja järvesilmad. Siit kerkib huvitav maateaduslik küsimus: mitu järve on Hiiumaal? Muide, Hiiumaa on üks järvevaesemaid maakondi. Reigi kanti, õigemini Tahkuna poolsaart, puudutab see küsimus omakorda seetõttu, et siin on kõige rohkem järvi Hiiumaal. Tõsi küll, suure osa endiste rannavallide vahele jäävate veekogude pindala on väiksem järve klassikalisest piirsuurusest, s.o ühest hektarist. Ühtlasi kipuvad need veesilmad suvel ära kuivama või on juba soostunud (nt Kodeste järv, Kuusikjärv). Igal juhul on näiteks Mellini kaardil (1798) kujutatud Hiiumaal 13 järve, millest viis asub Tahkuna poolsaarel. Järgnevate sajandite üha täpsemaks muutunud kaartidel on järvi rohkem, kuid nende nimekiri ei kattu: mõni järv on maaparanduse tõttu kadunud, ent mõni on Hiiumaa looderannikul juurde tekkinud. Nimelt on Kõrgessaare kandis maakerke tõttu merest eraldunud mitu lahesoppi ja neist on nüüd kujunenud rannajärved. Kõrgessaare kandis kasutatakse rannajärve kohta ka omapärast murdesõna lais (Tammelais, Veskilais).

Hõre asustus

Inimasustuse ajalugu käsitledes tuleb meeles pidada, et Hiiumaa oli üks viimaseid Eesti alasid, mis jääaja lõpul liustiku alt pääses. Pärast jää taandumist paistsid tuhandeid aastaid merest välja ainult Kõpu poolsaare kõrgemad kohad. Hiiumaa vanimad arheoloogilised leiud pärinevadki Kõpust: umbes 7700 aastat tagasi jõudsid siia inimesed, kes jahtisid hülgeid ja umbkaudu 5500 aastat tagasi hakati siin pidama põldu. Varajasest rauaajast on poolsaarele maha jäänud mõnikümmend kruusast ja kividest kuhjatud kivikirstkalmet.

Kui vaadata geolooge rõõmustavaid setteid maaharija pilguga, on pilt üsna nukker: enamik maast on vaene liivane ja toitainevaine, kus ellu jääb üksnes kõike taluv mänd. Kui siia lisada vooluveekogude nappus – siin on vaid mõni lühike rannaoja –, siis on pilt veelgi kurvem. Seetõttu jäi saar väga hõredalt asustatuks. Ka nüüdiskaartidelt paistab Tahkuna ja Kõpu poolsaare asustus vaid üksikute laikudena, mida ühendavad läbi lõppematute nõmmemetsade kulgevad maanteed.

Kehvad maaharimisolud on oma jälje jätnud ka siinsesse arheoloogilisse pärandisse. Näiteks viikingiaegadel (8.–11. sajandil) kees Läänemerel kaubavahetus (raha või mõõga vahendusel) ja sellest on näiteks Saaremaale jäänud arvukalt jälgi. Hiiumaad on aga teadaolevalt esimest korda kirjalikes allikates mainitud 1228. aastal ladinakeelses lauses: Quadam insula deserta, quae dicitur Dageida („Mingi inimtühi saar nimega Dageida“). Muidugi ei olnud saar täiesti inimesteta, kuid tõenäoliselt oli Hiiumaa muistse iseseisvuse lõpus vaid saarlaste ja muhulaste tagamaa ning osa Saare maakonnast. 13. sajandil jagati Hiiumaa loode-kagusuunas kaheks. Kõpu poolsaar kuni Pihla ojani jäi Saare-Lääne piiskopile, Tahkuna ja idapoolne Hiiumaa aga Liivimaa ordule.

Rootslased

Nagu mujalegi Lääne-Eesti hõredalt asustatud rannikualadele ilmusid ka Hiiumaale 13. sajandi keskel rootslased. Nende asustus laienes ja tugevnes siin 14. sajandil. Kuidagi õnnestus rootslastel mere ja viletsate põllumaadega paremini hakkama saada kui eestlastel. Reigi kant ja Tahkuna poolsaar olid mitu sajandit eranditult rannarootslaste päralt. Nad maksid küll ordule makse, kuid polnud pärisorjad. Siin kujunes omanäoline kultuur ja tekkisid ka rootsi algupäraga kohanimed.

Mõnevõrra üllatavalt algas siinsete vabade talumeeste karm võitlus oma õiguste eest hoopis õndsal Rootsi ajal. Nimelt läks 1624. aastal 2/3 Hiiumaast, sealhulgas Kõrgessaare kant, kuulsa Rootsi väejuhi Jakob De la Gardie omandusse. Ta tõstis makse ja kohustas rahvast mõisa heaks tööd tegema. Ent Reigi kandi rootslased ei lubanud oma õigusi kitsendada ja algas juriidiline vägikaikavedu. See kestis veel pärast Põhjasõdagi, kui Eesti oli juba Vene tsaaririigi koosseisus. Nimelt sai 1775. aastal Kõrgessaare mõisnikuks Karl Magnus Stenbock, kellele ei meeldinud, et reigirootslased mõisale tööd ei teinud. Talumehed algatasid taas kohtusaaga, mis kaotati. Mässumeelsed rootslased aeti oma kodust välja ja Katarina II ukaasi alusel küüditati Dnepri jõe äärde Venemaa vallutatud alasid koloniseerima. 20. augustil 1781 pidas tuhatkond rootslast Reigi ja Pühalepa kihelkonna kunagisel piiril lahkumisjumalateenistuse. Siia panid nad püsti risti ja nii sündis üks Hiiumaa omapärasemaid ja traagilisemaid vaatamisväärsusi – Ristimägi.

Väljasaadetud, kellest vaid umbes pool jõudis sihtkohta, rajasid praeguses mõistes Ukrainasse Hersoni oblastisse Gammalsvenskby asula. 2016. aastal arvas selle asula sadakond inimest, et neil on rootsi juured. See on mõnes mõttes ime, arvestades kogukonda rüüstanud haigusi, sõdasid, 1929. aasta tagasiemigreerumist Rootsi, stalinlikke repressioone ja holodomori. Lõpliku hoobi reigirootslaste pärandile Hersonimaal andis aga Venemaa täiemõõtmeline sissetung Ukrainasse 2022. aastal. Gammalsvenskby küll vabastati okupantidest juba 11. novembril 2022, ent see on jäänud rindelähedasse tsooni ja nüüdseks on küla peaaegu hävinud.

Vahemärkus: 1781. aastal ei saadetud Reigist minema kõiki rootslasi. Kohale jäänud eestistusid tasapisi, aga kohalik keel võttis nende kõnepruugist üle mõningaid nüansse. Veel möödunud sajandi keskel võis Kõrgessaare kandis kohata inimesi, kes näiteks sõnades mets, ema, lehmad hääldasid e asemel rootsipäraselt ä (mäts, äma, lähmad) [1].

Ungru krahv

Reigirootslaste süngest saatusest 18. sajandil on Herman Sergo (1911–1989) kirjutanud romaanitriloogia „Näkimadalad“. Romaani kolmas osa jutustabki väljasaadetud reigirootslaste jalgsirännakust oma uuele kodumaale. Triloogia „Näkimadalad” jätkuna kavandatud, kuid iseseisvaks teoseks kujunenud romaani „Randröövel“ keskne tegelane on Kõrgessaare ja teiste Hiiumaa lääneosa mõisate legendaarne peremees, kammerhärra parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811). Kambja kihelkonnas Vana-Kuuste mõisas Lõuna-Tartumaal sündinud Ungru krahv oli kõrgelt haritud, maad, ilma ja õukondi näinud mees, kes 18. sajandi lõpus hea ja kurjaga Hiiumaal mõisaid kokku ostis, et saada saare ainuperemeheks. See tal ka peaaegu õnnestus.

Legendide järgi saanud ta pururikkaks valemajakaga, mille abil meelitanud laevu madalikule. Laevade lastid olevat ta röövinud ja ellujäänud meremehed lasknud tappa. Need on aga hilisemad kuulujutud. Siiski kahtlustatakse, et ta võis käskida mõnel tormisel ööl Kõpu tuletorni tulel lasta kustuda. Mis seal salata: vandiraiumine ehk merehätta sattunud kaubalaevade rüüstamine oli randlastele tähtis sissetulekuallikas. Üksiti olevat von Ungern-Sternberg võtnud Näkimadalale jooksnud laevadelt seaduses ettenähtust suuremat päästetasu. Küllap sündisid kurjad kuulujutud sellest, et uhke aadlimehe elutee lõppes mõrva eest Siberisse saadetuna Tobolskis.

Ungru krahvi lugu on inspireerinud kirjanik Mihkel Aitsamit, kes avaldas temast 1937. aastal pooldokumentaalse romaani „Hiiu lossist – Siberisse“. Ungru krahvi on mõrvari ja üldse negatiivse tegelasena kujutatud Gustav Ernesaksa ooperis „Tormide rand“. Reigi kihelkonna rannaäärsete külade elanikke on nimetatud vandiraiujateks, kuid poolsaare siseosas elanikke on kutsutud tõrvakõplasteks. See viitab suurtele männimetsadele. Just männikännud olid sobilikud tõrva ajamiseks, aga tõrva oli vaja kõigile meresõidukitele.

Pöördume tagasi Rootsi aega. Kui ordu ja piiskopi valitsemine oli lõppenud, jagati Hiiumaal ümber ka kihelkonnad. Reigi kihelkond loodi 1627. aastal Käina abikiriku piirkonnast ja Pühalepa kihelkonna rootsi asustusega osast. 1644. aastal saabuski siia maailma servale iseseisva Reigi koguduse esimene õpetaja soomlane Paul Lempelius. Tema laste koduõpetaja ja Reigi koguduse abiõpetaja oli rootslane Jonas Kempe. Kempel tekkis Lempeliuse naisega armuafäär. Armastajad põgenesid kolm aastat hiljem Tallinna, kus aga kohus mõistis nad surma. Nagu mainitud, on Aino Kallas kirjutanud selle tõestisündinud draama põhjal romaani „Reigi õpetaja“. Hiljem lõi Eduard Tubin samanimelise ooperi, 1977. aastal linastus mängufilm.

Reigi kihelkonnakirik õnnistati sisse 24. augustil 1802. See on pühendatud Jeesusele ja rajatud üsna kurbadel asjaoludel: hoone lasi ehitada Ungru krahv oma vabasurma läinud poja Gustav Dietrich Otto von Ungern-Sternbergi (1773–1800) mälestuseks. Pühakoja praegune välimus pärineb aastast 1899, kui siin tehti viimased ümberehitused. Ühelöövilise neogooti stiilis kirikuhoone eripära on tornitipus paiknev liiliakujuline tuulelipp. See viitab von Ungern-Sternbergide aadlivapi liiliamotiividele.

Militaarpärand ja kivilabürindid

Peale looduse- ja kirjandushuviliste panevad Reigi kihelkonna poolsaared silmad särama sõjaajaloolastel. Tsaari-Venemaa ja hiljem Nõukogude Liit muutsid Tahkuna ja Kõpu poolsaare vallutamatuks merekindluseks. Tõsi küll, nii 1917. kui ka 1941. aastal võtsid Saksa väed Hiiumaa enda valdusse suhteliselt vähese vaevaga. Sellest kõigest on siia maha jäänud hulk rannakaitsepatareide võimsaid suurtükipositsioone, vaatlustorne, punkreid, kaevikuid ja muud. Tahkuna külas tutvustab seda ajaloo tahku Hiiumaa militaarmuuseum.

Tegelikult asub Reigi kihelkonna maadel rohkesti veidraid ja vähem veidraid huviväärsusi. Neile, kellele meeldib süüvida asjade olemusse, soovitaks üles otsida kivilabürindid. Need on 10–30 cm läbimõõduga kividest laotud keerdkäikudega ringid. Selliseid leidub Põhjalas Koola poolsaarest Islandini. Kivilabürintide vanuse ja otstarbe kohta on loodud mitu teooriat, kuid täpset vastust ei teata. Meil on need keerdkäigustikud üsna haruldased ja levinud Loode-Eesti rannarootslaste aladel. Reigi kihelkonnas olevat kivilabürinte aga lausa kolm või neli. Üks labürint asunud Tahkuna poolsaare põhjatipus, kuid Kootsaare rannas olnud neid koguni kolm tükki.

Praegu on turismikaartidele märgitud ainult Kootsaare Jeruusalemma kivilabürint. Eesti Looduses on kivilabürintide põnevast maailmast kirjutanud 1978. aastal Mart Rahi ja Tõnu Viik [7] ning 1992. aastal Urmas Selirand ja John Kraft [8]. Muide, Kootsaare poolsaarel asub ka üks Hiiumaa kummalisemaid ja samas populaarsemaid vaatamisväärsusi: puust Eiffeli torni koopia. Selle ehitas kohalik külamees Jaan Alliksoo 2007. aastal oma koduõuele. 31 m kõrgune rajatis on tekitanud ohtralt paksu verd ja meelitanud kohale turiste.

Tuletornid ja mälestusmärgid

Ent Reigi kihelkonnas on olemas kuulsa Eiffeli enda jälg: 1874. aastal valminud Ristna tuletorni oli projekteerinud ja selle detailid valmistanud insener Alexandre Gustave Eiffeli töökojas. Kolm kihelkonna kuulsat tuletorni – Ristna, Kõpu ja Tahkuna – on turistidele lahti ning sealt avanevad suurepärased vaated poolsaartele ja Läänemere avarustele. Kui soovite tuletornide otsa ronida ühe päeva jooksul, tuleks arvestada oma jõudu, sest kolme torni kõrguste summa jalamilt on 109 m (vastavalt 30, 36 ja 43 m).

Kui olete võtnud nõuks turnida Tahkuna tuletorni otsa, siis haarake kaasa tubli maakivi. Asetage see tuletorni lähedal kivikangrusse, mis on kujunenud 1994. aasta 28. septembril parvlaeva Estonia pardal hukkunud laste mälestusmärgi ümber, ja mõelge neile viieteistkümnele, kes ei saanud iial täiskasvanuks. Kui juhtute Tahkuna poolsaare tippu tormisel päeval, siis kuulete Mati Karmini loodud mälestusmärgil helisemas pronkskella.

Aga võib üles otsida mõne teise tähtsa, kuid vähem emotsionaalse mälestusmärgi. Näiteks Luidja külas maantee servas asetseb Luidja lepiku rajamisele pühendatud tagasihoidlik mälestuskivi. Nimelt kiusas Luidja teed ja ümbruskonna põlde ning karjamaid tuiskliiv. 20. sajandi algusaastatel otsustas kohalik metsaülem Karl Friedrich Vilhelm Ahrens (1855–1938) nuhtlusele piiri panna ja istutas liivavallidele katseks sangleppa. Eksperiment õnnestus: lepik hakkas kasvama ning liivatuisud lõppesid.

Ent samas ei peagi alati kuhugi turnima või asjade üle järele mõtlema. Kui juhtute Luidjale palaval suvepäeval, tasub siin rannas lihtsalt liiva peal lamada ja päikest võtta.

MAIT SEPP (1974) ja TAAVI PAE (1976) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, töötavad Tartu ülikooli geograafiaosakonnas.

Ariste, Paul 1962. Mõnda substraadist. – Keel ja Kirjandus 1: 13–17.
Eesti entsüklopeedia 1936, 7. Peatoimetaja Richard Kleis. Loodus, Tartu.
Eesti kohanimede õigekirjutusest. – Päewaleht, nr 139, 25. mai 1924.
Eltermann, Guido 1993. Hiiumaa geoloogi pilguga. – Eesti Loodus 44 (3): 103–105.
Kink, Hella; Miidel Avo 1999. Loodusharulduste säilitamine endistel sõjaväealadel. – Raukas, Anto (toim). Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine. Keskkonnaministeerium. Tallinn.
Mis tähendab Reigi. – Postimees, nr 324, 26. november 1934.
Pae, Taavi 2016. Kogu Lääne-Eesti kõrgeim koht paikneb Hiiumaal. – Eesti Loodus 67 (11): 24–28.
Rahi, Mart, Viik, Tõnu 1978. Kivilabürindid Eestis. – Eesti Loodus 29 (5): 315–317.
Selirand Urmas, John Kraft 1992. „Meremeeste mängud“ ja teised Eesti kivilabürindid. – Eesti Loodus 43 (5): 240–244.
Uued külanimed Kõrgesaares. – Lääne Elu, 3. veebruar 1939.
Vali, Jaan 2011 Eesti tuletornide ajalugu. Tulepaak OÜ, Tallinn.
Vilumaa, Kadri jt 2022. Vallistikega rannikumaastike kujunemine ja areng. – 30 aastat keskkonnaökoloogiat. Ökoloogia keskus 1992–2022. Tallinna Ülikool: 78−102.

LIHTNE KÜSIDA | Miks linnud ei maga talveund?

11 november, 2024 - 08:12

Talveuni on seotud mitme ohuga. Esiteks võivad kiskjad tardumuses linnu üles leida ja nahka panna. Teiseks ei pruugi valitud koht külma või lumesulamisvee eest piisavalt kaitset pakkuda. Vast kõige tähtsam on aga vajadus koguda kehasse palju rasva, et selle abil pikk talv tardumuses üle elada. Näiteks peab siil enne talveunne jäämist umbes kolmandiku kehakaalust juurde võtma. Ent linnud peavad lendamiseks võimalikult kerged olema.

Lindudel on talve üleelamiseks teised viisid. Neil on tiivad ja see annab võimaluse nälja eest pageda. Võrreldes imetajatega on neil kõrge kehatemperatuur, päeval tavaliselt neljakümne kraadi ümber. Seda aitavad neil hoida suled, mis on palju paremad soojahoidjad kui karvad.

Selleks et sellist kõrget kehatemperatuuri saavutada ja hoida, on lindudel vaja palju toitu ja tihedaid söögikordi. Need, kes talvel linde toidavad, teavad, et väikesed sulelised, nagu tihased ja varblased, näivad söövat kogu valge aja vältel. Rähnid ja teised suuremad linnud käivad toidumajas harvem, kuid söövad korraga rohkem. Saadud energiast peab jätkuma kogu pikaks ööks.

Lindude kehatemperatuur langeb mõnevõrra öösel magades. Väikesed linnud lähevad vahel hulgakesi ühte pesakasti magama. See aitab paremini sooja hoida ja vähem energiat kulutada. Mõnda liiki linnud varuvad endale talveks toitu. Näiteks peidab pasknäär tammetõrusid, tihased kleebivad putukaid okste külge või pragudesse. See on hea viis näljast hoiduda, ent kui oks kattub lume või jääkoorikuga, pole sellest abi. Talvel hukkub palju linde just nälja, mitte külma tõttu. Energiat hoitakse kokku: ei lennata pikki vahemaid, puhatakse nii palju kui võimalik tuule eest kaitstud soojemas kohas, isegi lumehanges. Magades peidetakse pea ja jalad sulestikku, vajaduse korral aetakse suled puhevile, et vähem soojust kaotada.

Ka sellel reeglil, et linnud talveund ei maga, on erand. Põhja-Ameerikas elav uni-öösorr on praegu teadaolevalt ainus linnuliik, kes magab talveund. Teised linnud lahendavad talvise energiaprobleemi muul moel.

SIRJE JA GEORG AHER

INTERVJUU | Kliimaseadus annab inimestele kindluse tuleviku ees

11 november, 2024 - 08:08

Kliimaminister Yoko Alenderiga vestelnud Toomas Kukk

Yoko Alender on sündinud 13. juunil 1979 Tallinnas. Õppinud Tallinna 7. keskkoolis, Stockholmi eesti koolis, Södra Latini gümnaasiumis. 2010 lõpetanud Eesti kunstiakadeemia (EKA) arhitektuurimagistrina. Aastail 2001–2007 mitmes arhitektuuri- ja produktsioonifirmas arhitekt, projektijuht ja juhatuse liige. 2008–2012 Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse ja miljööalade osakonna peaspetsialist ning 2012–2014 kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik. 2015.–2024. aastal XIII, XIV ja XV riigikogu liige, olnud kultuurikomisjoni aseesimees, keskkonnakomisjoni aseesimees ja esimees. Alates 23. juulist 2024 kliimaminister. Kirjastajana hoolitsenud oma isa Urmas Alenderi loomingulise pärandi eest, avaldanud tema loomingut, biograafilise raamatu „Alender“ (2020) jm. Pälvinud Rootsi riigi Põhjatähe ordeni 2023. Abielus, peres neli last.

Pikad haisvad adruvallid

11 november, 2024 - 07:54

Suhtumine randa uhutud adruvallidesse on aja jooksul muutunud. Jaan Tätte peab neid haisvaid moodustisi kalliks. Karl Ernst von Baer 200 aasta eest jällegi kahtlustas, et mere ääres kõdunevad heitmed tekitavad haigusi esile kutsuvaid kahjulikke aure. Rannarahvale oli tegu loodusanniga, millega suurendati põldude viljakust, aga mida kasutati ka ehitusmaterjali, loomatoidu ja -allapanu ning isegi ravimina.

Tekst: KEN KALLING

Mujarand Abrukal

Näljase näpud ei saa rasva tilkuma (EESTI VANASÕNA)

8 november, 2024 - 15:47

Tekst. TAMBET TÕNISSOO

Elus püsimiseks vajame peale vee makrotoitaineid, nagu valgud, süsivesikud ja lipiidid. Teadlaste tähelepaneku järgi on peale magusa, hapu, soolase, mõru ehk kibeda ja hõrgu ehk umami maitse veel nn oleogustus (ld ’rasva maitse’[3]): oleme suutelised ära tundma mõne rasvhappe maitset.

Eraldi oleks rasvhapete maitse ilmselt eemaletõukav, kuid segatuna toiduga tekitab isuäratavaid maitseelamusi. Osa inimesi kaldub rasvaseid ja magusaid toite tarbima eriti meelsasti. Selle tagajärjel hakkavad energia ülejäägist jäänud rasvad ladestuma rasvkoesse, mis tingib rasvumist. Teised on tundlikumad ja pigem katsuvad tarbida rasva mõõdukalt. Rasvumise põhjused võivad olla seotud nii pärilikkuse kui ka füsioloogiaga, nii keskkonnaolude, kehalise aktiivsuse kui ka toidulauaga.

Endo, Hideki et al 2000. Hump attachment structure of the two-humped camel (Camelus bactrianus).. The Journal of Veterinary Medical Science 62(5): 521–524
Jung, Su Myung et al. 2019. Brown adipose tissue development and metabolism. -. The Handbook of Experimental Pharmacology 251: 3–36
Running, Cordelia A. et al. 2015. Oleugustus: The unique taste of fat.- Chemical Senses, ,Vol 40, 507–516
Saxton, Michael W. Et al. 2022. Serum plays an important role in reprogramming the seasonal transcriptional profile of brown bear adipocytes.- iScience Sep 21;25(10):105084
Zwick, Rachel K. et al. 2018. Anatomical, physiological, and functional diversity of adipose tissue.- Cell Metabolism. Jan 9; 27(1): 68–83.
Wand, Wenshan; Seale, Patrick 2016. Control of brown and beige fat development.- Nature Reviews Molecular Cell Biology, Vol 17, pages 691–702

Maailma taimeõlid

8 november, 2024 - 15:22

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Kas rasval ja rasval on vahet

8 november, 2024 - 15:19

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Parimad talvised söögiseened sametkõrgesed

8 november, 2024 - 15:13

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Eesti Looduse fotovõistluse on võitnud pilt hooghännast

7 november, 2024 - 19:55

Ajakirja Eesti Loodus 25. fotovõistluse üldvõidu ehk loomafotode peaauhinna on pälvinud Eimar Kull fotoga limaku (limaseene) otsas turnivast hooghännast. Pilt sündis ühel järjekordsel loodusretkel, mille siht oli otsida limakuid: rohked vihmasajud andsid lootust neid kohata. „Vanalt kummuli tammelt leidsingi mitu limakupunti. Ühel neist märkasin hooghända, kes pildistamisest sugugi välja ei teinud ning jäi minust sinna edasi oma asju ajama,“ meenutab Eimar. Noorte arvestuses sai loomafotode peaauhinna Mihkel Paide, kellel on õnnestunud saada pildile kala püüdev sõtkas.

Eesti Looduse fotovõistlus on Eesti suurim pikaaegne loodusfotokonkurss. Tänavu saadeti võistlusele 1250 pilti, neist üldarvestuses 1130 fotot ja noorte arvestuses (kuni 16-aastased) 120 pilti. Fotovõistuse traditsiooni järgi saab suurima tunnustuse ja tähelepanu küll parim loomapilt, kuid peaauhind antakse ka parima taime- ja seenefoto eest. Peale selle on arvukalt eriauhindu, sh meie toetajatelt. Tänavu anti välja 26 auhinda üldarvestuses ja 8 auhinda noorte arvestuses. Kõiki auhinnatud pilte saab vaadata veebilehel www.loodusajakiri.ee/eesti-looduse-2024-aasta-fotovoistluse-voitjad.

Pilte hindasid bioloog Indrek Kalamees, vikipedist Ivo Kruusamägi, Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk, mükoloog ja kunstnik Bellis Kullman, loodusfotograaf Urmas Tartes ning kunstnik Margot Sakson. Eriauhindade saajad otsustasid auhindade väljapanijad.

Fotovõistluse suured auhinnad on pannud välja Fotoluks, Wikimedia Eesti ja reklaamibüroo Salibar. Toetajate hulgas on ka Tuulingu talu, Husqvarna Eesti, kliimaministeerium ja KIK, keskkonnaameti PuisniiduLIFE-i projekt „WoodMeadowLife“, RMK, Eesti botaanikaühing, Eesti arboristide ühing, Eesti orhideekaitse klubi, Eesti ornitoloogiaühing, Tallinna loomaaed, Eesti loodusmuuseum, TÜ loodusmuuseum ja botaanikaaed, Eesti jahimeeste selts, ajakiri Eesti Jahimees ning looduskalender.ee.

Lisateave: Toomas Kukk, toomas.kukk@loodusajakiri.ee, tel 518 9420

Katre Palo

MTÜ Loodusajakiri

Tegevjuht

Tel +372 610 4105

Eesti Looduse 2024. aasta fotovõistluse võitjad

7 november, 2024 - 13:47

Toetajad:

#tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item1 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Eesti-Looduse-auhind-Irma-Viidalepp-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item2 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Vikipeedia-1.-auhind-Eimar-Kull-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item3 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Loomafotode-peapreemia-Eimar-Kull-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item4 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Polispuu-auhind-Eesti-arboristide-uhing-Kadri-Vahersalu-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item5 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Elurikkuse-auhind-kliimaministeerium-Remo-Savisaar-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item6 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Parandit-kandvad-puisniidud-PuisniiduLIFE-Margus-Opp-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item7 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Taimefotode-peaauhind-Getriin-Toll-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item8 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Auhind-vaikese-taime-eest-Getriin-Toll-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item9 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Vikipeedia-peaauhind-Mari-Raamat-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item10 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Aasta-orhidee-eest-EOK-Getriin-Toll-1-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item11 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Eesti-Jahimehe-auhind-Kalmer-Lehepuu-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item12 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Horisondi-auhind-Anne-Aaspollu-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item13 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Taimefotode-1.-auhind-Getriin-Toll-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item14 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Auhind-veelooma-foto-eest-Remo-Savisaar-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item15 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Eesti-Jahimeeste-Seltsi-auhind-Allan-Lani-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item16 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Kaituva-looma-foto-eest-Ilmar-Kaur-rotated.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item17 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Aasta-linnu-foto-eest-EOU-Erik-Mandre-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item18 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Loomafotode-1.-auhind-Eesti-Loodusmuuseumi-auhind-Ilmar-Kaur-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item19 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Seenefotode-1.-auhind-Kulli-Kalmus-1-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item20 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Tuulingu-puhkemaja-auhind-Remo-Savisaar-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item21 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Seenefotode-peaauhind-RMK-auhind-Sven-Zacek-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item22 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Maastikud-ja-mustrid-TU-Loodusmuuseum-Sven-Zacek-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item23 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Tallinna-loomaaia-auhind-Ilmar-Kaur-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } #tdi_1 .td-doubleSlider-2 .td-item24 { background: url(https://www.loodusajakiri.ee/uuem/wp-content/uploads/2024/11/Vaikese-looma-eriauhind-Eimar-Kull-scaled.jpg) 0 0 no-repeat; } Üldarvestus 1 of 24 Eesti Looduse auhind - Irma-Viidalepp Vikipeedia 1.auhind - Eimar Kull Loomafotode peapreemia - Eimar Kull Põlispuu auhind, Eesti arboristide ühing - Kadri Vahersalu Elurikkuse auhind (kliimaministeerium) - Remo Savisaar Pärandit kandvad puisniidud (PuisniiduLIFE) - Margus Opp Taimefotode peaauhind - Getriin Tõll Auhind väikese taime eest - Getriin Tõll Vikipeedia peaauhind - Mari Raamat Aasta orhidee eest (EOK) - Getriin Tõll Eesti Jahimehe auhind - Kalmer Lehepuu Horisondi auhind - Anne Aaspõllu Taimefotode 1. auhind - Getriin Tõll Auhind veelooma foto eest - Remo Savisaar Eesti Jahimeeste Seltsi auhind - Allan Lani Käituva looma foto eest - Ilmar Kaur Aasta linnu foto eest (EOÜ) - Erik Mandre Loomafotode 1. auhind, Eesti Loodusmuuseumi auhind - Ilmar Kaur Seenefotode 1. auhind - Külli Kalmus Tuulingu puhkemaja auhind - Remo Savisaar Seenefotode peaauhind, RMK auhind - Sven Zacek Auhind “Maastikud ja mustrid” (TÜ Loodusmuuseum) - Sven Zacek Tallinna loomaaia auhind - Ilmar Kaur Väikese looma eriauhind - Eimar Kull

Ootame Eesti Looduse fotovõistluse lõpuõhtule!

31 oktoober, 2024 - 11:41

Ajakirja Eesti Loodus fotovõistlus toimub tänavu 25. korda. Võistlusfotosid sai saata kuni 30. septembrini ja nüüdseks on žürii parimad palad ka välja valinud. Need selguvad 6. novembril kell 15 Tartu loodusmajas algaval pidulikul ja õdusal fotoõhtul. Vaatame koos tähelepanu pälvinud looduspilte, jagame auhindu ja kuulame sekka head muusikat Mick Pedajalt.

Auhindu saavad parimad looma-, taime- ja seenefotod. Samuti jagatakse palju eriauhindu, näiteks elurikkuse, liigikaitse, aasta orhidee või looduse maastike ja mustrite kategoorias. Uudsena antakse seekord koostöös keskkonnaameti PuisniiduLIFE-i projektiga välja eriauhind „Pärandit kandvad puisniidud“.

Kõik huvilised on oodatud õhtust osa saama!

Eesti Looduse fotovõistlus toetavad Fotoluks, Wikimedia Eesti, Salibar, Tuulingu talu, Husqvarna Eesti, kliimaministeerium ja KIK, projekt WoodMeadowLife, RMK, Eesti botaanikaühing, Eesti arboristide ühing, Eesti orhideekaitse klubi, Eesti ornitoloogiaühing, Tallinna loomaaed, Eesti loodusmuuseum, TÜ loodusmuuseum ja botaanikaaed, Eesti jahimeeste selts ja ajakiri Eesti Jahimees.

Narva Keisrivärav –Domenico Trezzini senitundmatu arhitektuuriteos

22 oktoober, 2024 - 12:29

Tekst: RAGNAR NURK

Ükskõik, kuidas hinnata Eesti minekut Põhjasõja tõttu Vene võimu alla, oli see Venemaa ajaloos siiski aeg, millal Peeter I püüdis lähendada oma maad Lääne-Euroopale. 1704. aastal oli Narva kõige euroopalikum linn Venemaa valduses. Peetrile oli isiklikult tähtis varem selle linna all kogetud kaotushäbi maha pesta. Mis võinuks triumfi paremini esile tõsta kui ehitada valmis rootslastel pooleli jäänud linna peavärav, kinnitades sellele oma sümbolid?

Maaülikooli teadlased lugesid kokku Eesti raudkärblased

13 oktoober, 2024 - 17:28

Eesti maaülikooli teadlaste uuringus tehti kindlaks, et Eestis on levinud üheksa raudkärblase liiki. Lisaks sellele, et nad on tüütud putukad, võivad nad kanda ka patogeene.

Raudkärblased on suhteliselt liigivaene, omapärane sugukond kahetiivalisi, kuhu kuuluvad nii meile kõigile tuntud põdrakärbes (Lipoptena cervi) kui ka kümnekonna aasta tagune uustulnuk Eestis – hirvekärbes (Lipoptena fortisetosa). Lisaks nendele veel mitmed loomadel ja lindudel parasiteerivad liigid.

Raudkärblaste kehaehitus on kohastunud eluks imetajate karvastikus või lindude sulgede vahel. Nad on lamenenud, tugevate jalgadega ja paljude ogataoliste karvadega kärbsed. „Valmikud toituvad püsisoojaste loomade verest. Seenemetsas oleme ju tihti hädas põdrakärbestega, kes kipuvad meile krae vahele pugema,“ selgitas Eesti maaülikooli süstemaatilise entomoloogia professor Olavi Kurina.

Olavi Kurina rääkis, et Eestis puudus siiani korralik ülevaade meil esinevatest liikidest. „Hiljuti avaldatud teadusartiklis summeerisime senised (peamiselt eestikeelses) trükisõnas ilmunud andmed, töötasime läbi aastakümnete jooksul Eesti entomoloogilistesse kollektsioonidesse talletatud isendid ja kogusime aastatel 2020–2023 sihipäraselt materjali,“ sedastas Kurina.

Kokku tehti kindlaks üheksa raudkärblase liigi esinemine Eestis, mis on proportsioonis naaberalade elurikkusega. Üheksast neli liiki parasiteerivad imetajatel – lisaks eelnimetatud põdrakärbsele ja hirvekärbsele veel hobuse raudkärbes (Hippobosca equina), kes parasiteerib hobustel ja veistel ning lambakärbes (Melophagus ovinus), keda võib kohata lammastel. Tänu putukatõrjevahendite laiale kasutusele ja karjakasvatuse vähenemisele on nimetatud liigid küll Eestis taandumas (või juba taandunud). Ülejäänud viis liiki on parasiteerivad lindudel, nendest kaks spetsiifiliselt pääsukestel või piiritajatel. Potentsiaalselt võib rändlindudega sattuda Eestisse veel 4–5 liiki.

Olavi Kurina toonitas, et oluline on teada raudkärblaste liigilist koosseisu ja levikut Eestis, sest lisaks ebameeldivusele on meie lähiriikides tõestatud, et osa liike on võimelised kandma mitmesuguseid patogeene, sealhulgas ainurakseid ja baktereid nagu Trypanosoma spp., Babesia spp., Bartonella spp., jt. Tõsi, ei ole tõestatud inimeste nakatumist läbi raudkärblase hammustuse ja seega puudub otsene põhjus paanikaks, aga olukorra jälgimine on nii inimese kui looma tervise seisukohast vajalik.

Uurimus ilmus ajakirjas Checklist: https://checklist.pensoft.net/article/131063/.

Eesti maaülikool / Loodusajakiri

HARAKALE HAIGUS | „Uus aasta tuleb pliivaba“

12 oktoober, 2024 - 15:57

Tekst: KEN KALLING

Nõnda kuulutas Õhtuleht 1999. aasta detsembris. Uudis seisnes selles, et alates uuest aastatuhandest ei tohtinud Eesti tanklates enam müüa pliid sisaldavat bensiini. See kaotas ühe pliimure põhjustest, ent pliisaaste tagajärgedega looduses peame veel kaua arvestama.

KELLELE KIRJUTATAKSE AJALUGU | Kõik on suhteline

12 oktoober, 2024 - 14:04

Tekst: MATI LAUR

Kui ajalugu oli hakatud pidama teadusdistsipliiniks, kujunes arusaam, et professionaalse ajalookirjutuse põhiadressaat ongi ajaloolased ise ning lugejaskond saabki piirduda üksnes omaenese tsunftiga. Oht jääda ilma laiemast publikust oli ajalookirjutuse muutuste varjukülg, mis seadis ajaloolaste ette küsimuse „Kuhu edasi?“.

19. sajandi lõpus tekkisid esimesed mõrad teaduse tormilisest arengust külvatud optimismi. Ratsionaalsuse asemel hakati rõhutama inimese irratsionaalsust: Sigmund Freud psühholoogias, Friedrich Nietzsche filosoofias, Fjodor Dostojevski kirjanduses. Albert Einsteini relatiivsusteooria tõi kaasa newtonliku maailmapildi kokkuvarisemise ja arusaama, et tõde oleneb eelkõige jälgija positsioonist. Subjektiivsust tõstsid esile ka moodsad kunsti- ja kirjandusvoolud. Seni oli ajalookirjutuse teaduslikkust rõhutades nõutud kirjutaja subjektiivuse elimineerimist, kuid nüüd hakati kahtlema, kas senine püüe hoida teaduslik käsitlus lahus uurijast ja tema kaasaja probleemidest on ikka õigustatud? Nietzsche hoiatas, et ajaloolase erapooletus ja distantseeritus oma uurimisteemast võib muuta ajalookirjutuse pelgalt faktiteadmiste kogumiks. Nietzsche meelest on nii üksikisikul kui ka rahval olemas optimaalne horisont, piiritlemaks, mida mäletada ja mida unustada. Totaalne mälu võib osutuda hukatuslikuks: kui ajalooteadus esitab lakkamatult uusi fakte ja teadmisi, suutmata neid seostada, põhjustab see orientatsiooni kaotuse.

EESTI LOODUSE ARHIIVIST | Kuidas jõuavad linnud oma talvituskohta ja kevadel tagasi?

12 oktoober, 2024 - 12:19

Maailma rändlindude päeva tähistatakse kaks korda aastas: mai teisel laupäeval ja oktoobri teisel laupäeval.

Tarvo Valkeri artikkel linnurände kohta ilmus Eesti Looduse 2020. aasta oktoobrinumbris.

Eesti_Loodus10_2020-pages

Linnuvaatluspäevadel märkasid vaatlejad kõige enam merivarte

12 oktoober, 2024 - 11:43

Oktoobri esimesel nädalavahetusel toimunud rahvusvahelistel linnuvaatluspäevadel EuroBirdwatch märkasid kohalikud linnuvaatlejad kokku 117 428 lindu. Linnuhuvilistele jäi kõige arvukamalt silma merivart.

Põõsaspea neemel toimunud linnuvaatluspäeval ja ka iseseisvalt vaatles 5.–6. oktoobril rändlinde 110 inimest, kes loendasid üle Eesti kokku 117 428 lindu 168 liigist. Kõige arvukam liik oli merivart, keda märgiti üles 26 218 isendit. Väga palju märgati ka auli (12 884 isendit), valgepõsk-lagle (9071 isendit), viuparti (8949 isendit) ja mustvaerast (5471 isendit).

Üllatuslikult kohtasid vaatlejad Põlvamaal ka aasta lindu kägu, kes lahkub talvitusalale tavaliselt augustis-septembris. Põnevamad vaatlused olid veel randkiur, stepi-loorkull, jõgivästrik ja vaenukägu.

Põõsaspea neemel, kus sel aastal on käimas suur rändeloendus, osales linnuvaatluspäeval 30 inimest, sealhulgas Soomest ja Prantsusmaalt. Põõsaspeal nähtigi kõige enam merelinde: merivarte, kaure, aule. Vaatlejad said jälgida ka välja-loorkulli ja rabapistriku möödalende.

Põõsaspeal tehtud vaatluste kokkuvõtet saab lugeda siit. Kõiki EuroBirdwatchi ajal tehtud vaatlusi näeb portaalist elurikkus.ee.

Rahvusvahelised linnuvaatluspäevad EuroBirdwatch toimusid 32. korda. Euroopas ja Kesk-Aasias vaatles möödunud nädalavahetusel 25 000 inimest kokku 3,57 miljonit lindu. Kokkuvõtet saab vaadata lehelt www.eurobirdwatch.eu.

Eesti ornitoloogiaühing / Loodusajakiri

Põlengud kujundavad kooslusi

11 oktoober, 2024 - 16:29

Tekst: PILLE TOMSON

Moodne materjaliteadus ammutab inspiratsiooni bioloogiast

7 oktoober, 2024 - 12:33

Klassikaliselt on materjaliteadus toetunud kolmele alussambale: füüsika, keemia ja matemaatika. Aina enam otsivad materjaliteadlased inspiratsiooni elusloodusest. Kuidas luua elusaid materjale? Kas teadus pakub lahendust jäätmemurele? Miks tuleb klassikalise keemia ja füüsika kõrval õpetada materjaliteadust?

Kõigest sellest on Tartu ülikooli rakendusliku materjaliteaduse professori Tarmo Tammega vestelnud Horisondi toimetaja Piret Pappel. (Intervjueeritava palvel läksime kohe alguses üle sina peale – P. P.) Laboris käis pildistamas Lauri Kulpsoo.

Kas peaks tundma muret ülitöödeldud toidu pärast?

7 oktoober, 2024 - 11:43

Tekst: KRISTEL VENE