Loodusajakirjad

Selleks, et taime kasvukohad Eesti looduses säiliksid, palub keskkonnaamet inimestel karulaugu lehti korjata mõistlikus koguses ja vaid enda tarbeks. Loodusest korjatud karulaugu müümine on keelatud.

Karulauk on Eestis paiguti levinud ja heades kasvukohtades tavaline liik, kuid tema seisund vajab jälgimist. Selleks, et liigi levik ja arvukus ohtu ei satuks, on looduskaitseseaduses sellega ümber käimisele sätestatud piirangud.

Nii nagu teistegi kaitsealuste liikide puhul, on ka loodusest korjatud karulaugu ning sellest valmistatud toodete ostmine ja müümine keelatud. Samas ei ole keelatud kaubelda koduaias või aiandis kasvatatud karulauguga.

Keskkonnaameti inspektorid käivad karulaugu müügikohti pisteliselt kontrollimas. „Meie inspektorid kontrollivad kõiki vihjeid ebaseadusliku tegevuse kohta, sealhulgas ka karulaugu müügikuulutusi sotsiaalmeedias. Vajadusel tuleb karulaugu müüjal kasvukoht aiandis või oma aiamaal ette näidata,“ ütles keskkonnaameti strateegia- ja analüüsiosakonna järelevalve arendusbüroo peainspektor Piret Reinsalu.

Looduskaitseseadus näeb ette kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumise eest rahatrahvi kuni 300 trahviühikut ehk 1200 eurot. Kontrollide ja trahvide eesmärk ei ole rikkujaid karistada, vaid rikkumised lõpetada, müügikuulutused kustutada ja müümine lõpetada. See on oluline, et kaitsealuse liigi looduslikud kasvukohad saaksid meie looduses elujõulisena püsida.

Kuidas korjata karulauku nii, et tema kasvukoht saaks säilida?

Ühelt taimelt korja kuni paar lehte. Kindlasti ei tohi igalt taimelt kõiki lehti ära korjata, muidu taimed hukkuvad.
Kui näed, et ühelt kasvualalt on karulauku juba korjatud, siis mine taimelehti korjama mujale. Nii saab karulauk edasi kasvada ja paljuneda ning kasvukoht säilib ka järgmiseks aastaks.
Karulauku korjates püüa teisi taimi võimalikult vähe tallata. Tallamine nõrgestab taimi ja kahjustab karulaugu kasvukohta.

Keskkonnaamet/Loodusajakiri

VILVE ASMER

Eesti kultuuriloolise arhiivi (EKLA) fotokogu sai alguse vajadusest eraldada pildid käsikirjakogudest ja luua iseseisvad nimelised kollektsioonid.

Esimese vooru kaks esimest ülesannet olid lihtsad, kolmas ehk veidi raskem. Iga ülesande täielik lahendus andis kaks punkti.
Kõik ülesanded lahendasid õigesti ja kuus punkti teenisid Vladimir Jaanimägi, Aivar Kauge, Kalle Kulbok, Kuldar Traks, Hannes Valk ja Martiina Viil. Loosi tahtel võitis neist vooruauhinna Vladimir Jaanimägi.

NimiIIIIIIIVVVIJaanimägi, Vladimir6     Kulbok, Kalle6     Traks, Kuldar6     Valk, Hannes6     Viil, Martiina6     Kauge, Aivar6     Väljamäe, Heldur3     

Vooru võitja saab kingituseks raamatu sarjast „Looduse raamatukogu“ või loodushäälte CD-plaadi.
Sarjas ilmunud raamatutega ja CD-plaatidega saab tutvuda veebilehel www.loodusajakiri.ee ja eelistustest saab teada anda toimetuse telefonil 610 4105 või meiliaadressil loodusajakiri@loodusajakiri.ee.

Esimese vooru vastused:

MARILYN MÄGI

Ligi viiel aastakümnel, mis möödus 20. sajandil Nõukogude okupatsiooni oludes, ei olnud suuremal osal eestlastest kuigipalju reisi- ega liikumisvõimalusi. Raudne eesriie lahutas tavainimese läänemaailmast ning ka Nõukogude Liidu piirides reisimine nõudis praeguse ajaga võrreldes tunduvalt enam pingutust. Nii jäidki paljud sihtkohad kättesaamatuks unistuseks.

Ent oli ka neid eestlasi, kelle elukäik kulges teisiti ja kes kodumaa isoleeritusest hoolimata said rännata rohkem ja kaugemale, kui rahvuskaaslased tol ajal või isegi sel sajandil. Üks nendest oli Fred Kraav: 3. juunil 1923. aastal Antslas sündinud kaugsõidukapten ja kirjanik, kes läks Teise maailmasõja eelõhtul 16-aastase noormehena esialgu ajutiselt tekipoisina merele, kuid jäi sõjakeerises ja selle järellainetuses Eestist eemale pisut enam kui 50 aastaks.

AIGI RAHI-TAMM

Pealkirjas osundatud tsitaat kuulub Hindrik Prantsule, ühele Jakob Hurda vanavara kogujatest, vabatahtlikule, kes oli innustunud rahvuslikust kohustusest, seistes ühtaegu silmitsi kriipivate takistustega, mis kogumistööga kaasas käisid.

Tänapäeval räägime üsna tihti ühisloomest, mille all mõistetakse probleemide lahendamist vabatahtlike osalusel. Üks tuntumaid näiteid on Vikipeedia. Rahvusarhiiv on ühisloome korras appi kutsunud vabatahtlikke arhiivikasutajaid, et koostada Esimeses maailmasõjas või Vabadussõjas osalenute andmebaase. Digitalgutel kogutakse andmeid vanade fotode kohta. Kultuuripärandi digimisest mitteprofessionaalsete osalejate toel on saanud osaluskultuuri nähtus, mis üha jõulisemalt mõjutab meie suhteid minevikuga.

MAARJA HOLLO

Üks Eesti kultuuriloolise arhiivi eesmärk on olnud koondada ja hoida peamiselt eesti kultuuris silmapaistvate isikute – kirjanike, kunstnike, tõlkijate jt – personaalkogusid. Enamasti ei sisalda need kogud üksnes teoste käsikirju, vaid ka rohkelt eluloolist materjali: kirjavahetusi, päevikuid, eluloolisi meenutusi vms.

TIINA ANN KIRSS, KANNI LABI

Mis kutsub meid avama siidpaela või tavalise nööriga kokku seotud vanade kirjade pakki, mille käekirja on pealegi raske lugeda, mille ridadele on kahju teinud kas tavaline või Kölni vesi, ehk isegi pisarad? Või vastupidi: kas tänapäeval sunnib vanavanema kirju kõrvale panema või hoopis hävitama lihtlabane ajapuudus, mitte eetilised kaalutlused? Tolm ja vanad paberid! Mis neist ikka! Korter tuleb tühjaks teha ja müügile panna, maakodu remontida. Kellele seda pahna veel vaja on?

Kirjavahetused kuuluvad koos memuaaride, elulugude ja päevikutega omaelulooliste kirjutiste hulka ning sellistena satuvad ka arhiivide ja teadlaste huviorbiiti. Kirjanduse ja omaelulooliste tekstide uurijale pakuvad kirjavahetused – olgu need „tähtsate“ või harilike inimeste omad – materjali vastamaks mitmesugustele küsimustele, nii kirjavahetajate isikute kui ka tausta kohta. Ajaloolastele, keele- ja kultuuriuurijatele annavad kirjavahetused väärtuslikke andmeid keele muutumise, suulise ja kirjaliku väljendusviisi erinevuste, igapäevaelu detailide, tavade ning institutsioonide kohta, nagu koolid ja vallavalitsused, millega kirjavahetajad kokku puutuvad.

TIIU JAAGO

1989. aastal alguse saanud Eesti elulugude kogu on pidevalt täienenud. Suures osas on neid jutustusi avaldatud elulooraamatutes. Käsikirjade vastu on aga huvi tundnud mitme valdkonna teadlased, sest elulugude ja pärimusliku ajaloo uurimine pakub nii erialadevahelise kui ka rahvusvahelise koostöö võimalusi.

Elulugu minust, meist ja saatusest

Rahvusvaheline joonistusvõistlus World Fish Migration Award 2024 „FREE  FLOW“ ootab osalema!

Rahvusvaheline vabalt voolavate jõgede ja kalade joonistamise võistlus korraldatakse enne mais tähistatavat kalade rändepäeva. Nii võistluse kui rändepäeva eesmärk on juhtida tähelepanu kalaliikidele ja nende elupaikadele, eriti just vabalt voolavatele jõgedele. Joonistusvõistlusele oodatakse oma kunstitöödega osalema lapsi ja noori vanuses 4 – 18 a. Tööde hindamine toimub kolmes vanusekategoorias.
 
Osalemiseks tee kunstitöö oma nägemusest vabalt voolavast jõest koos seal elavate taimede ja loomadega. Teretulnud on erinevate kalade ja veekogu ääres tegutsevate inimeste kujutamine. Üleskutse sobib hästi looduse ja kunsti lõiminguks, nii klassis kui kodus teostamiseks. Reeglite järgi võib joonistada mistahes liike ja jõgesid. Ühe autori kohta on oodatud 1 kunstitöö, kusjuures digikunst ja fotod ei ole teretulnud ning joonistustele teksti (näiteks autori ja pealkirja) lisamine ei ole lubatud.  Tööd esitatakse koos autori ja juhendaja andmetega veebi teel 30. aprilliks. Vaata täpsemalt keskkonnahariduse veebilehelt.

Joonistusvõistluse korraldajad on WildlifeForever koostöös World Fish Migration Foundation’iga. Kui vajad nõu või abi, võta ühendust: Elo Raspel, elo.raspel@keskkonnaamet.ee, tel 53419205

Keskkonnaamet/Loodusajakiri

VALLO KEPP

Kultuuriloolise arhiivi uurijate tuba 2024. aastal Foto: Lauri Kulpsoo

Ma peaksin kohe alguses mainima, et eesti kultuuriloolise arhiivi (EKLA) suures toas olen ilmselt kõige rohkem mõelnud, siis algallikaid lugenud ja uuesti mõelnud.

ANU RAUDSEPP

Kirjanik Hugo Raudsepp, 1937. (ERM TM FK 2621) EESTI RAHVA MUUSEUM

Hugo Raudsepp (1883–1952) oli Eesti 20. sajandi silmapaistvamaid näitekirjanikke. Raudsepa loominguline tähelend peatus 1940. aastal, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Esimene Nõukogude okupatsioon aastail 1940–1941 oli aeg, kui tuli õppida oskusi, kuidas totalitarismi oludes ellu jääda. Hugo Raudsepa tütar Viiu Raudsepp-Tulk mäletab, et tema isa olevat mänginud oma rolli uues ühiskonnas harukordse leidlikkusega, kirjutamata midagi marksistlikku ega stalinistlikku. Raudsepa tollased kirjatööd aitavad seda väidet kinnitada. Üks neist on Eesti kultuuriloolises arhiivis olev Hugo Raudsepa retsensioon riiklikule kirjastusele Ilukirjandus ja Kunst esimese nõukoguliku näidendi kohta (EKM EKLA, f 16, m 293:2).

MARIN LAAK

Väliskülalised on tähele pannud, et meie, eestlased oleme imelik rahvas: sülitame kolm korda üle õla ja meie keeles sõnades on palju –seksi, nagu mälestuseks, terviseks. Aga meil on ka eepos, mida teavad ilmselt kõik eestlased!

Eeposte tõlkimine ei ole lihtne töö. Aastail 1857–1861 avaldati ÕES-i vihikutes teadusliku väljaandena eesti ja saksa keeles Friedrich Reinhold Kreutzwaldi suurteos „Kalevipoeg“, millest sai eesti rahva visiitkaart maailmas. Ometi on seda üle 160 aasta vältel tervikuna tõlgitud ainult 12 keelde (saksa, vene, inglise, prantsuse, soome, rootsi, läti, leedu, ukraina, tšehhi, rumeenia ja hindi). Tunduvalt rohkem on ilmunud tõlkekatseid „Kalevipoja“ üksikutest lauludest, ümberjutustusi ja lastele mõeldud adaptatsioone.

Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia nõukogu otsuse alusel on eesti akadeemik Dimitri Kaljo pälvinud Gottfried Albrecht Germanni märgi.

Germanni märgiga tunnustatakse Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia kui ka mujal tegutsevaid isikuid, kes on märkimisväärselt panustanud asutuse arengule ja eesmärkide täitmisele. Traditsioon anda välja Germanni märk sai alguse 2022. aastal ülikooli loodusmuuseumi 220. aastapäeval.

Dimitri Kaljo on eesti geoloog ja Eesti teaduste akadeemia liige. Ta õppis Tartu Üüikoolis paleontoloogiat ja lõpetas ülikooli 1953. aastal cum laude. Tema uurimistöö peasuundadeks on olnud Eesti ordoviitsiumi ja siluri tetrakorallide taksonoomia ja biogeograafia, graptoliitide biostratigraafia, nende ladestute stratigraafiline liigestus, Balti basseini fatsiaalne arengulugu ja paleoökosüsteemid ning isotoopgeoloogia.

„Dimitri Kaljo on silmapaistev teadlane ja panustanud väga tugevalt Eesti loodusteaduslike kogude, sealhulgas Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia kogude arendamisse. Tema initsiatiivil algatati Eesti teaduskogude riiklik programm, mis tagas kogude rahastamise ning arenduse alates selle sajandi algusest,“ sõnas Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia direktor Urmas Kõljalg.

Eesti vanim muuseum, Tartu ülikooli loodusmuuseum alustas tegevust 1802. aastal, kui saabus esimene looduslooline kollektsioon. Aasta hiljem alustas tegevust botaanikaaed. Toona Tartu ülikoolis loodusteaduste professorina töötanud Gottfried Albrecht Germann nimetati mõlema asutuse esimeseks direktoriks.

Gottfried Albrecht Germanni märk antakse Dimitri Kaljole üle 17. aprillil toimuval Eesti teaduste akadeemia üldkogu aastakoosolekul.

Tartu ülikooli loodusmuuseum / Loodusajakiri

Eesti Ornitoloogiaühing ja Eesti Rahvaluule Arhiiv kutsuvad inimesi üles jagama meenutusi kohtumisest käoga, uskumusi kukulinnust ning lugusid käokelladest. Käopärimuse kogumine ja käokellade loendus kestavad novembri alguseni.

„Käesoleva aasta linnuks valitud kägu on tuntud nii pesaparasiidina kui ka endelinnuna. Lisaks käo eluviiside uurimisele ja tutvustamisele tekkis meil ka huvi, millised on inimeste reaalsed kokkupuuted käoga ning millised uskumused käo kohta tänapäeval levivad,“ selgitas käopärimuse kogumise eestvedaja Elle-Mari Talivee. „Käost rääkides ei saanud me meeskonnaga üle ega ümber ka käokelladest, mistõttu lisaks tavapärastele käovaatluste kogumisele otsustasime korraldada ka käokellade loenduse,“ lisas Talivee.

Kogemuslugude ja rahvapärimuse kogumisvõistlust korraldavad Eesti Ornitoloogiaühing ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv. Mälestused kohtumisest käoga, samuti teadmised ja uskumused aasta linnust saab kirja panna veebilehel kratt.folklore.ee või saata aadressile kukulind@eoy.ee. Küsimused ja täpsemad juhised leiab siit.

Käokellade loenduse eesmärk on teada saada, kui palju käokelli Eesti kodudes leidub ja milline on nende lugu. Oma perekonna käokella loo saab üles tähendada aasta linnu lehel oleval veebivormis või saata aadressile kukulind@eoy.ee. Täpsema info leiab siit.

Nii käopärimuse kogumine kui ka käokellade loendus kestavad 3. novembrini. Ornitoloogiaühing avaldab kokkuvõtted aasta linnu lehel ja tunnustab kaastööde autoreid detsembris Tallinnas toimuval suurel linnuõhtul.

Aasta linnu projekti veab Eesti Ornitoloogiaühing, toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Lisateave:
Elle-Mari Talivee
Käopärimuse kogumise eestvedaja
kukulind@eoy.ee
Tel 5191 1810

Riho Marja
Käokellade loenduse eestvedaja
riho.marja@gmail.com

PIRET NOORHANI

Mu vanatädi Friida elas Ameerikas. Teadsin lapsena seda fakti ja mäletan koguni fotot, mis  kujutas New Jersey eramaja ja selle ees kummalist hõlsti ja peakatet kandvat noort daami – vanatädi tütart ülikooli lõpetamas. Sellest ei tehtud saladust, et vanatädi seal elas, aga sellest ka ei räägitud, vähemalt minu kuuldes. Ja mina ei küsinud. Ei seda, kuidas ta oli sinna sattunud või millega tegeles. Lapsele oli see lihtsalt üks fakt täiskasvanute maailmast. Siis, kui mul viimaks küsimused tekkisid, polnud enam vanaema, vastajat.

See oli mu esimene kokkupuude väliseestlusega. Või kas peaks siinkohal kirjutama Välis-Eestiga, sest see oli üks kauge ja võõras koht, pigem imaginaarne kui reaalne. Nüüdseks olen ise seal, Välis-Eestis, ligi 15 aastat elanud ja töötanud – Torontos väliseesti muuseumis, (VEMU). Aga mu teekond Kanadasse algas Eesti kultuuriloolisest arhiivist.

ANNIKA VIHT

Kuidas võisid kõnelda meie esivanemad kaks-, kolm- või nelisada aastat tagasi? Mil viisil arendati suuliste kohamurrete põhjal välja kirjakeel, mis tegi võimalikuks eestikeelse hariduse, ilukirjanduse, kohtupidamise ja suhtluse igal erialal meditsiinist põllumajanduseni? Neile küsimustele aitavad vastata eesti kultuuriloolises arhiivis (EKLA) leiduvad allikad.

Eesti kirjakeele esimesed arendajad olid saksa pastorid, kes soovisid õppida tundma keelt kui usu kuulutamise vahendit ning kelle tähtsaim siht oli tõlkida eesti keelde pühakiri. Neid kirjakeele algusaegade tõlkepüüdlusi saab jälgida EKLA-s talletatud piibliversioonide alusel: Johannes Gutslaffi lõunaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1647(?)–1657), Andreas ja Adrian Virginiuse põhjaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1687–1690) ning põhjaeestikeelse Uue Testamendi versioonis, mida tuntakse Tartu käsikirjana (1703–1704). Igas versioonis on omamoodi kasutatud rahvakeele ainest, loodud lähteteksti edasiandmiseks tarvilikke uusi sõnu ja eemaldutud senise eesti kirjakeele tavast.

INDREK OJAM

Kuigi kultuuris osalevad kõik inimesed, saavad vähestest kultuuriloolised isikud selle sõnapaari kitsas tähenduses. Nende sõnalist või ainelist pärandit talletatakse avalikus asutuses, nagu eesti kultuurilooline arhiiv (EKLA). Kui sirvida EKLA-s fondideks korrastatud käsikirjakogude nimekirja, ilmneb, et peale organisatsioonide, nagu näiteks Eesti Kirjanduse Selts, võtavad enamiku sellest enda alla eraisikute nimed. Mõni neist on tuntud üsna kitsale, kindla erialalaringkonna inimestele, teisi teavad tänu kooliõpikutele ja televisoonile kümned tuhanded eestlased. Kirjanik Vaino Vahing (1940–2008) ei ole nii tuntud nagu eesti kultuuri käilakujud Lydia Koidula ja Anton Hansen  Tammsaare, kuid kuulub kindlasti teise kategooriasse. Seda võib öelda pärast Rainer Sarneti stiilse dokumentaalfilmi „Vaino Vahingu päevaraamat“ linastumist 2021. aastal, mille tulemus on Vaino Vahingu isikumüüdi kinnistumine.

SIRJE OLESK

Eesti kirjanduse hoidmisel, õpetamisel ja uurimisel on viimased sada viiskümmend aastat säilinud habras järjepidevus. Selle alguses on Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ ja muinasjutud ning Koidula luuletused ja näidendid.

Johann Voldemar Jannseni perekond 1860. aastatel (vasakult): istuvad tütar Lydia, Johann Voldemar, abikaasa Emilie, tütar Eugenie; seisavad pojad Eugen, Julius, Leopold ja Harry Allikas: EKM EKLA

Lydia Jannsen, abielus Michelson (1843–1886) on meie ärkamisaja sümbol, luuletaja, kelle loomingu parem osa on mitmel põhjusel (emakeele lugemikud pooleteise sajandi vältel ja laulupeod) elav tänapäevani ja loodetavasti kaua ka edaspidi. Niisugune järjepidevus ei ole tähtsusetu, sest nii kaua, kui ühel rahval on kirjanduslik traditsioon, mida tunneb suur hulk selle rahva liikmeid, on lootust, et see rahvas oskab olla ühtne.

Lydia Jannsen esimestel Tartu-aastatel Allikas: EKM EKLA

Koidula on kirjutanud umbes 300 luuletust, millest autori eluajal ilmus väiksem osa. Esikkogu „Vaino-Lilled Eesti-rahva meeleheaks“avaldati ilma autori nimeta 1866. aastal. Raamatut märkasid nii Kreutzwald kui ka Jakobson, sest laenulisest sisust hoolimata oli see sündivas eesti kirjanduse midagi uut. Kohe järgnenud luulekogu „Emmajõe Öpik“ (1867) oli juba suur samm edasi; seal olid Koidula esimesed tuntud isamaalaulud „Sind surmani“ ja „Mu isamaa on minu arm“. Mõlemast luuletusest sai eesti laulupidude raudvara. Esimesel laulupeol 1869. aastal lauldi neid noore eesti helilooja Aleksander Kunileid-Sabelmanni viisiga; 1943. aastal tegi „Isamaale“ viisi noor Gustav Ernesaks, ja edaspidi on lauldud ja lauldakse seda Ernesaksa viisiga. Kui Jannsen ja Kunileid ja peaaegu kõik teised ärkamisaja tegelased olid Nõukogude ajal maha vaikitud kui „kodanlikud“ ja „natsionalistlikud“, siis Koidula luuletused ja Ernesaksa meloodiad olid „patriootlikena“ lubatud ja soositud.

Naisterahvale ei sobinud trükis esineda

„Meil aiaäärne tänavas /kas ilma komata? / kui armas oli see“ … Me kõik oleme seda luuletust oma kooliõpikutes näinud ja ehk ka pähe õppinud. See tekst, vähe tuntud pealkirjaga „Kodu“, ilmus ajalehes Eesti Postimees 1865. aastal, ja see oli Lydia esimene trükis ilmunud luuletus üldse. Eesti kirjandus alles hakanud kujunema. „Kalevipoja“ rahvaväljaanne oli ilmunud 1862. aastal ja Vanemuise selts tuli Jannseni eestvõttel kokku 1865. aastal. Siis olid Jannsenid kolinud Tartus oma majja Tiigi tänaval ja seal oli Jakobson pakkunud Lydiale kirjanikunime, sest maailmas, kus tema elas, ei sobinud naisterahvastele avalikkuses, sh trükis esineda. Koidula oli nimi, mille Jakobson pakkus, ja ettevaatlikult (K…la; Ko..la) hakkas Lydia Jannsen seda kasutama, kuni võttis päriselt omaks. Jakobsoni teene oli ka see, et ta võttis kümmekond Koidula luuletust oma „Kooli lugemise raamatusse“ (1. trükk 1867) ja lisas neid uustrükkides veelgi. Nii levis Koidula looming ka laiemalt, sest tema mõlemad luulekogud kadusid varsti müügilt. Uustrükke neist ei tehtud ja Koidula eluajal ei ilmunud ka ühtegi uut luulekogu, luuletusi avaldati ajalehes, nii nagu ka Koidula jutte, mis samuti jäid eluajal tema oma nime all raamatuna välja andmata.

Jannsenite elumaja Tartus Tiigi tn 32 (hävis Teises maailmasõjas) Allikas: EKM EKLA

Jannsenite kodu Tartus oli 1860. aastate lõpus ja uue kümnendi alguses Eesti rahvusliku liikumise keskus. Seda mainet kandsid ajaleht Eesti Postimees, Vanemuise selts ja nende mõlema eesotsas olev Johann Voldemar Jannsen. Kuid ajad muutusid. Lydia Jannsenist sai Lydia Michelson ja ta kolis arstist abikaasaga Peterburi lähedale Kroonlinna, mis paiknes Soome lahes Kotlini saarel. See ümbrus ei sobinud Koidulale, ei kliima poolest ega vaimselt. Alguses käis ta tihedasti vanematekodus Tartus või õe Eugenie Rosenthali juures Tallinnas, kuid tervise pidev halvenemine ning ajalehe allakäik pärast isa Janneni halvatust viisid teda üha rohkem Eesti asjadest eemale. Ka olukord Eestis muutus, kui algas ääremaade venestamine ja lõhe rahvuslikus liikumises sai järjest nähtavamaks.

Kas liiga „ässitavad“ luuletused?

Kui Koidula 1886. aastal Kroonlinnas rinnavähki suri, jäid kõik tema käsikirjad perekonna kätte. Koidula kodune keel oli olnud saksa keel, nii nagu see oli siis tavaline neis peredes, kus üks abielupool oli haridust saanud eestlane. Tol ajal oli neid peresid vähe, sageli olid need rahvuslikus mõttes segaabielud, nagu näiteks Kreutzwaldi või Jakob Hurda abielud. Koidula surmaeelse soovi järgi saatis tema abikaasa Eduard Michelson mapi käsikirjalehtedega Eestisse, Paistu kirikumõisa Jaan Bergmanni kätte. Pastor Bergmann oli tol ajal tuntud kui vormikindel ja hästi eesti keelt tundev luuletaja, kes võttis ülesannet Koidula luuletustest raamat koostada väga tõsiselt. Ta parandas luuletaja käsikirju, pani neile mõnikord uusi pealkirju, redigeeris keelt ja kui tundis, et luuletustes riivatakse kirikut, siis ka sisu. Väljaandmisega tekkisid rahalised raskused, nii et trükki käsikiri „Koidula laulud“ ei jõudnud.

Koidula kiri Kreutzwaldile 28. juunil 1868 Allikas: EKM EKLA

Vahepeal otsustas Eduard Michelson oma naise loomingu omal kulul välja anda ja nõudis originaalkäsikirjad tagasi. Bergmann võttis kuulda Koidula venna Eugen Jannseni hoiatust ja tegi luulekogust koopia, mis jäi Eestisse. Originaalid jõudsid tagasi perekonna kätte ja Eduard Michelson uuris neid tekste nii palju, kui tema olematu või kasin eesti keele oskus võimaldas. Ta kahtles, sest tal oli tekkinud tunne, et ta naise luuletused olid „ässitavad“, ja see ei meeldinud talle. Nii seisis käsikiri Michelsoni laual kuni 1907. aastani, mil ta suri.

1908. aastal alustasid Koidula tütred Anna ja Hedvig Michelson Eesti kirjanduse seltsiga läbirääkimisi ema luulekogu väljaandmise asjus, kuid neilgi oli tunne, et ema luuletused õhutavad rahvustevahelist vaenu. Et luuletuste sisus ise orienteeruda, olevat nad kavatsenud eesti keele ära õppida, enne kui käsikirja ära annavad. Sealt kuskilt on pärit ka kuuldus, et kui tütred tõesti tahtsid 1921. aastal Eestisse opteeruda, siis ei tundnud nad oma siinseid sugulasi ja olevat vaid osanud ütelda, et nende vanaisa olevat Eestis välja andnud „sotsialistlikku ajalehte“.

Koidula luuletuste väljaande puudumine Eestis hakkas muutuma piinlikuks. Nii võttis Eesti kirjanduse selts käsile Bergmanni parandustega ärakirja ja tellis luulekogu koostamise Gustav Suitsult (teiseks koostajaks võeti Jaan Kärner). Koidula „Kogutud luuletused“ ilmusid 1925. aastal. Luuletused, mis olid varem ajalehes või mujal ilmunud, avaldati raamatus autori versioonis, teised aga Bergmanni parandustega. Kriitikast hoolimata võeti see väljaanne edaspidi ilmuvate Koidula luuletuste trükkimisel aluseks.

Paberitega kohvri keerdkäigud

Soov Koidula arhiiv ja tema tekstide algupärased autograafid kätte saada muidugi jäi, kuid kontakte Nõukogude Venemaaga oli raske hoida. Siis puhkes sõda. Sõja järel oli teada, et Koidula raamatud ja käsikirjad olid jäänud tema vanema tütre valdusse Leningradis. Hedvig (siis vene kombel Jadviga) Michelson oli blokaadi ajal 1941. aastal surnud. Käsikirjad oletati olevat hävinud. Kirjandusmuuseumi töötajad püüdsid selles siiski selgust saada ja käisid asja Leningradis uurimas. 1958. aasta alguses leiti niimoodi osa Koidula perekonnale kuulunud raamatuid, mis toodi ära Tartusse. Siis saadi ka teada, et olevat olnud ka kohver paberitega. Edasisel uurimisel selgus, et Hedvig Michelson oli selle enne surma jätnud oma korterinaabri, eesti tütarlapse Alida (Aliide) Aagi kätte ja 1952. aastal oli Alida Aak toimetanud selle oma sugulaste juurde Viljandisse.

Lydia Koidula materjalide üleandmine kirjandusmuuseumile 10. aprillil 1958. aastal. Vasakult: muuseumi teaduslik sekretär Abel Nagelmaa, arhiivraamatukogu töötaja Veera Kangur, arhiivraamatukogu juhataja Leida Laidvee ja materjalide üleandja Ellen Kõrge

Pärast Eesti vabanemist 1990. aastal võisid kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna töötajad mitmelgi korral kuulda, et nõukogude võimu esimestel kümnenditel oli varjatud ja hoitud kultuuriloolisi pabereid, et need ei sattuks „punaste“ kätte. Nii ilmselt olid mõtelnud ka Koidula arhiiv hoidjad, kuni nad 1958. aastal hakkasid mõistma, et „punased“ ei lähe niipea kuhugi. Käsikirjakohvri tõi Alida Aagi poolõde Ellen Kõrge 10. aprillil 1958. aastal ise Tartusse ja müüs käsikirjad kirjandusmuuseumile. Isegi kui sel pikal teekonnal oli mõni käsikirjaleht kaduma läinud, võis nüüd hakata Koidula luuletusi ette valmistama autentseid tekste sisaldavaks väljaandeks.

Kirjandusmuuseumi kauaaegne teaduslik töötaja Eva Aaver tegi hoolikalt põhjaliku töö ning raamat „Lydia Koidula. Luuletused. Tekstikriitiline väljaanne“ (687 lk) ilmus kirjandusmuuseumi ja kirjastuse Eesti Raamat väljaandena 1969. aastal.

Koidula luuletusi ei ole väga palju tõlgitud. Need on aga olnud tähtsad eesti kirjanduslikus traditsioonis ja eesti lauluvaras. Koidula luuletuste võlu on nende ehedas intensiivsuses. Tema parimad luuletused on kõik ülistuslaulud isamaale, kallile Eestile, mille kohta autor ei ütle tegelikult palju muud kui seda, et see isamaa on talle armas ja et keegi ei suuda lahutada „eesti mulda ja eesti südant“. Peale isamaalaulude, mida on korduvalt viisistatud ja mida peamiselt lauldakse, mitte ei loeta, on Koidula luuletuste raudvaras ka mõned loodus- ja koduluuletused, saksaliku Heimatdichtung’ivaimus, mille tundmine on Eestis väga pikaaegne traditsioon. Kõik eestlased teavad, kuidas kõlab „Meil aiaäärne tänavas“ ja ikka veel lauldakse matustel „Ema südant“.

Loe lisaks:

Lydia Koidula. Luuletused. Koostanud E. Aaver. Eesti Raamat 1969.

Aino Undla-Põldmäe. Koidulauliku valgel. Eesti Raamat 1981.

Lydia Koidula 1843–1886. Koostanud Eva Aaver, Heli Laanekask, Sirje Olesk. Ilmamaa 1993.

Madli Puhvel. Lydia Koidula. Elu ja aeg. AS Ajakirjade Kirjastus 2016.

Malle Salupere. Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel. Tänapäev 2017.

Sirje Olesk (1954) on eesti kirjandusteadlane, -kriitik ja tõlkija. Tema uurimisteemad on olnud seotud Aino Kallase, Nõukogude aja eesti kirjanduse, luule ning Eesti ja Soome vaheliste suhetega.

MART VELSKER

Olen väikeste pausidega käinud eesti kultuuriloolise arhiivi lugejateruumis aastakümneid ning alati on see koht mulle mõjunud püsiva ja turvalisena keset maailma, mis selle aja jooksul on väga palju muutunud. Kirjandusmuuseumiski on olnud muutusi, aga see, kui lauanurgale ilmub arvuti või ametisse asub uus töötaja, ei muuda asja sügavamat tähendust. Tähendus on jäänud samaks ja tegelikult suures osas ka ruum: ikka on käsikirjade uurija selja taga suur sedelkataloog, lauad on samamoodi reas ning materjale tuuakse tellimise peale kuskilt „alt“ – salapärasest sügavusest.

REBEKKA LOTMAN, MARIA-KRISTIINA LOTMAN JA MIHHAIL LOTMAN

Kirjandusteadlastele seisneb arhiivitöö võlu ja väärtus muu seas ennustamatuses: mõnikord juhtub, et uurimistöö materjale otsides satuvad ette üllatavad dokumendid. Enamasti minnakse ju arhiivi kindlaid tekste otsima või uurima, ent vahel avastatakse selle käigus midagi hoopis ootamatut ja huvitavamat.

Nii näiteks tekkis meil ajakirja Keel ja Kirjandus poeetika erinumbrisse Jaan Bergmanni luulekunstist artiklit kirjutades/koostades/kavandades korraga mõte, et ehk on mõnes arhiivis säilinud tema sulest pärineva esimese eestikeelse poeetikaõpetuse „Luuletuskunst I“ (1878) teine osa, ehkki pole isegi teada, kas ta on selle üldse kirja pani või oli see tal üksnes plaanis. Ühtlasi lõbustas meid seejuures paralleel Aristotelese teosega „Poeetika“, mille teine osa ei ole samuti säilinud. Mõistagi me ei leidnud otsitut, aga eri arhiividest ja fondidest tulid päevavalgele põnevamadki asjad: Bergmanni tõlgitud esimesed eestikeelsed trioletid ja mitmesugused klassikaliste tekstide eestindused, tema vaimukas ja terav algupärane pilaeepos „Jaaniida“ – taas esimene eestikeelne üllitis sellest žanrist. Samuti selgus, et trükis ilmunud väike-eepose „Hiirte ja konnade sõda“ tõlge ei ole sugugi tema koolipõlves loodud variant, vaid hilisem põhjalik töötlus.

Juhan Sinimäe tertsiinides lõpetamata värssromaani 1. raamatu 1. laul, mille tegevuspaik on sõja-eelne Tallinn EKM EKLA, f 169, m 377:4

Põnevad leiud

Kord tekkis huvi uurida Juhan Sinimäe säilikuid – tema sulest pärineb üks luulekogu, teenimatult varju jäänud sonetikogu „Isamaa“ (1936). Ehk leidub arhiivimaterjalides veel selles luulevormis tähelepanuväärset materjali? Tõepoolest pakkus kirjanduslooline arhiiv sedagi, ent põhileiuks kujunes hoopis kaks, paraku küll lõpetamata, käsikirjalist värssromaani, mis on seninägematud juba vormilt: tegu on ainsa teadaoleva riimides eestikeelse tertsiinides romaaniga. Kui Harald Rajamets otsustas Dante “Jumaliku komöödia” tertsiinide tõlkimisel riimidest loobuda, siis Sinimäe tertsiinid on reeglipäraselt riimitud. Ehkki teosed on jäänud poolikuks, on tegu rikkaliku uurimismaterjaliga: neist esimene sisaldab ligi 5000 värsirida, olles mahult võrreldav näiteks värssromaaniga „Jevgeni Onegin“. Tõenäoliselt on need kirjutatud 1950. või 1960. aastatel, tegevuspaik on aga Eesti Vabariik enne teist ilmasõda: Tallinna kohvikud, ärid, lehetoimetused, st tegu on n-ö põrandaaluse kirjandusega, mis sügaval Nõukogude ajal kuidagi ilmuda ei oleks saanudki. Töö selle allikaga alles käib.

Mõnikord aga selgub hoopis üllatuslikult, et tekst, mida on peetud ammu jäljetult kadunuks, on kogu aeg arhiivis tolmunud ja pikisilmi leidjat oodanud. Selline saatus oli Aleksander Tassa tõlgitud Oscar Wilde’i tragöödial „Salomé“, mida Tassa ei pidanud pärast Henrik Visnapuu meisterliku eestinduse ilmumist arvatavasti enam vajalikuks avaldada. Tõlge on eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis tervikuna säilinud (EKLA säilik F 219, M 27:10). Selle käsikiri reedab, et tegemist on alles viimistlemata mustandiga: tekstis on sulgudes venekeelseid sõnu, paralleelvariante, mahakriipsutusi, hooletusvigu. Just käsikiri annab meile märku tõlkija valikutest ja strateegiatest ning paljastab ka selle, et Tassa on selle teksti tõlkinud Balmonti venekeelsest variandist või vähemalt kasutanud seda. Niisiis on dokumendil siiski teatav tõlke- ja kultuurilooline väärtus ning tänu leiule saab nüüd öelda, et eesti keelde on draamat „Salomé“ tõlgitud lausa kolmel korral.

Artur Alliksaare oletatav autoportree, mida ümbritsevad värsikatked ja sõnade loetelud EKM EKLA, f 316, m 6:1

Vahel kannavad vilja ka süstemaatilised otsingud. Nii näiteks oli kaua aega kadunud Marie Underi tõlge Franz Grillparzeri „Medeast“, mis oli loodud Estonia teatri lavastuse jaoks (1930) ja jäänud avaldamata. Selle jälgi pole üheski käsikirjade andmebaasis ning ka arhiiviotsingud ei andnud tulemusi. Lõpuks aga selgus, et tõlge on siiski Estonia arhiivis tallel (säilik nr 419), ent jäänud andmebaasides kajastamata. Väärtuslikuks teevad selle muu seas lavastaja käsikirjalised märkused ja mahakriipsutused, mis annavad aimu sellest, millist osa tekstist teatripublik kuulis.

Arhiivileidude kõrval ongi kirjandusteadlasele tähtis uurimistöö käsikirjadega, tekstoloogiline analüüs. Kui me räägime ilukirjanduslikust teosest, siis peame eristama seda, mis on tekst lugeja jaoks, ja seda, mis ta oli autori jaoks. Selle aspekti on Juri Lotman toonud esile juba 1970. aastal ilmunud raamatus „Kunstilise teksti struktuur“. Lugejale on tekst see, mis on avaldatud: iga sõna on omal kohal, igal lausel on kindel tähendus. Teisiti on autoril, kes pidevalt valib õigeid sõnu ja väljendeid võimalikust hulgast, kusjuures eri variantidel ei või olla mitte üksnes stilistiline, vaid ka tähenduslik erinevus. Nii on Mandelštami luuletuses „Мастерица виноватых взоров…“ selline rida: Полухлебом плоти накорми (ihu poolleivaga toida, 1990, lk 209), varasemas autogrammis seisab aga hoopis vastupidine korraldus: Полухлебом плоти не корми (ihu poolleivaga ära toida, 1990, lk 537). Juri Lotman on toonud näiteid Puškini loomingust, meie aga oleme viimasel ajal tegelenud Alliksaare pärandiga.

Nutikas viis oma loomingut alles hoida

Alliksaare loominguga on seotud mitu legendi, mida ta on võib-olla ka ise levitanud. Esimese legendi järgi kirjutas ta kohe puhtalt, seda, mis parasjagu pähe tuli. Teine, mis on esimesega mõnes mõttes vastuolus, kõlab umbes nii: tõelise boheemlasena ei hoolinud Alliksaar oma pärandi säilimisest, ta trükkis masinkirjas mitu koopiat, läks nendega linna peale, jagas need sõpradele ja tuttavatele laiali ning nüüd ei ole neid enam võimalik kätte saada; kuna ta aga tegi eri koopiatesse eri parandusi, polegi selge, milline on luuletuse õige tekst. Mõlemad legendid on huvitavad, kuid vastuolus. See, et Alliksaar jagas oma tekste laiali, ei tähenda, et ta poleks neist hoolinud, vaid vastupidi: ta hajutas nende kaotsimineku riske. Vaenulike asjaolude kiuste (sundasustamine, kodutus, tulekahju) ongi suurem osa tema pärandist säilinud ja arhiveeritud.

Ossip Mandelštam jagas luuletajad kaheks tüübiks: ühed, kes luuletavad paberil, kirjutusvahend käes, ja teised, kes loovad oma peas. Viimaste hulka paigutab Mandelštam ka enda (ehkki siingi ta mõneti mütologiseerib: on luuletusi, mida ta tõepoolest lõi peas ja hiljem dikteeris, aga mõnest on siiski olemas ka mustandid). Teise näitena võiks tuua vene luule valdkonnast Puškini, kelle iga luuletuse loomise etapid on jäädvustunud arvukates mustandites ja variantides. Artur Alliksaar kuulub kindlalt teise gruppi. Arhiivis on säilinud arvukalt tema luuletuste mustandeid ja ka toormaterjali, mida ta kavatses hiljem kasutada. Sinna kuuluvad näiteks riimuvate sõnade nimekirjad, aga ka värsimõõtude ja riimide skeemid, glossid (haruldaselt kõlavad sõnad) ja lihtsalt sõnad, mis olid ühel või teisel põhjusel tema tähelepanu äratanud.

Alliksaare käsikirjaline luuletus „Lamburilaulud kihutavate (lendavate) kiirrongide tamburitel“. Mustand iseloomustab ilmekalt luuletaja tööprotsessi, tema kirjutamismeetodit. EKM EKLA, f 316, m 6:1

Samas hoolitses Alliksaar väga oma loomingu või ettevaatlikumas sõnastuses vähemalt osa oma loomingu säilimise eest. Tekstidest on mitu koopiat, algul käsikirjas, hiljem masinkirjas, ning ta hoidis neid hoolikalt. Osa tekste on eri põhjustel hävinud, peamiselt arvatavasti tulekahjus, kuid ka poolikuid, põlenud lehti on hoolega tallel ja nüüd saab neid uurida Tartus Eesti kirjandusloolises arhiivis. Alliksaare loomingu väljaandjad alates Paul-Erik Rummost Urmas Tõnissoni, Mall Jõgi ja Margit Mõistlikuni on teinud oma tööd suure armastuse ja pühendumusega, kuid need väljaanded on tehtud n-ö lugejalt lugejale. Alliksaare loomingu teaduslikku väljaannet veel ei ole, kuid ta vääriks seda kindlasti.

Niisiis on arhiivitöö vajalik mitmest aspektist. Esiteks on see võimalus taasavastada veel uurimata ja isegi unustatud tekste. Teiseks on tekstide teaduslikuks käsitluseks oluline käsikirjade variatsioonide, mustandite võrdlus, kust avanevad tööprotsess, tekstiloomestrateegiad ja eri perioodide esteetilised eelistused. Kolmandaks on kõnekas materjal seegi, mis käsikirjadel tekste ümbritseb ja saadab: alates rõhutustest ja märkustest kuni kritselduste ja joonistusteni, kust ilmnevad autori hoiakud, silmaring ja isiksus.

Arhiivitöö on kasulik kogemus ka üliõpilastele, sest säilikute kaudu ilmutavad kirjandus ja selle kaanonisse kuuluvad teosed end hoopis uuest küljest. Ning viimaks võib arhiiv pakkuda võimsaid emotsioone: kirjandusteadus pole üksnes kuiv teoreetiline arutlus, üht suurimat rahuldust toob tõeline avastamisrõõm – hetkedel, kui päevavalgele tulevad vanad ja tolmused ammu unustatud säilikud.

Loe lisaks:

Lotman, R., Lotman, M.-K. 2021. Noore Jaan Bergmanni poeetika. Luulekunst kui lõbu ja õpetus. – Keel ja Kirjandus 1–2, 83–105.

Lotman, M.-K., Lotman, R. 2020. Jaan Bergmanni pilaeepos „Jaaniida“: tekst, kontekst ja intertekst. – Methis Vol. 21, No 26, 285–303.

О. Э. Мандельштам 1990. Сочинения в двух томах. Том 1. Москва: Художественная литература.

Käsikirjaliste Alliksaare sonettide kohta vt Lotman, R. 2024. Eesti dekadentlik sonett. – Keel ja Kirjandus 1–2, 170–172.

Rebekka Lotman (1978) on Tartu ülikooli maailmakirjanduse kaasprofessor, toimetaja ja tõlkija. 2019. aastal kaitstud doktoritöös uurinud eesti sonetti.

Maria-Kristiina Lotman (1974) on Tartu ülikooli maailma keelte ja kultuuride instituudi klassikalise filoloogia kaasprofessor, toimetaja ja tõlkija. Doktoritöös uurinud antiikvärsi värsisüsteeme, meetrumit, rütmi ja semantikat.

Mihhail Lotman (1952) on Eesti kirjandusteadlane, semiootik ja poliitik, Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi semiootika külalisprofessor. Tema erialased huvid on seotud ennekõike värsianalüüsi, kultuurisemiootika, kirjandusteooria, vene kultuuriloo, retoorika ja poliitikaga.