Loodusajakirjad

Ajakirja Eesti Loodus septembri-oktoobri numbri läbivaks teemaks on looduse seire. Lugeda saab nii suurkiskjate geneetilise seire vajalikkusest kui puugiseirest, samuti saab teada, mis valdkondi Eesti kiirgusseire hõlmab. Tähelepanu saavad nii rahvusloom hunt kui aasta puu harilik mänd. Lisaks kirjutatakse kirikuta kihelkonnast Ansekülast ja asjatundlikust seenesöömisest. Ajakirja tutvustab Eesti Looduse toimetaja Katre Palo. Saatejuht on Tiiu Rööp.

https://kuku.pleier.ee/podcast/loodusajakiri/161973

Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutus ootab kõiki huvilisi osalema fotokonkursil “Märka mind!”

Konkursi eesmärk on märgata ja jäädvustada looduses ka väiksemaid elusa või eluta looduse elemente. Olgu need siis putukaid, linnud, loomad, taimed, seened, marjad, lehed või midagi täiesti eriskummalist. Oluline on, et see, mida pildistad, nõuab eraldi märkamist või millel on eriline saamislugu.

Igas vanuseklassis antakse välja kolm auhinda, lisaks eriauhinnad. Eraldi auhinnad Elva puhkepiirkonnas tehtud fotodele ja talvistele fotodele.

Žürii töös osalevad loodusfotograafid Arne Ader ja Urmas Tartes.

Info telefonil 525 4172 või sihtasutus@vvvs.ee

Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus

Tartu loodusmaja ootab kõiki mükomaane oma kõige oodatumale näitusele – loomulikult seenenäitusele. Sel aastal võtab see uhkemad mõõtmed kui enne ja lisaks näitusele toimuvad ja loodusõhtud ja samblikuretked. Koolidele ja lasteaedadele pakume eelregistreerimisega seeneteemalisi juhendatud külastusi.

Mullu oli loodusmaja saalis on imetlemiseks ja tutvumiseks väljas valik meie Lõuna-Eesti metsade, niitude, parkide ja lodude seentest Allikas: Tartu loodusmaja

NÄITUS

Loodusmaja saalis on imetlemiseks ja tutvumiseks väljas suur valik meie Lõuna-Eesti metsade, niitude, parkide ja lodude seentest. Seenenäitus täieneb iga päev uute põnevate liikidega! Väikeses seenelaboris saab teha tutvust seeneniidistiku, eoslehekeste ja -torudega ning seentes elavate loomakestega, lisaks saab tutvuda seente eluoluga stendinäitusel. Ka loodusmaja pargis kasvavad seened on näituse ajaks tähistatud.

Seenenäitus on külastajatele avatud T-R 19.-22.09 kell 10.00-18.00. Seenekonsultant Külli Kalamees-Pani on näitusel kohal kell 15.00-18.00.
Pilet: täispilet 5€/sooduspilet 3€/koolieelikud ja Tartu loodusmaja huvikooli õpilased tasuta.

LOODUSÕHTUD

• 19.09 kell 18-20 esineb samblikeuurija Polina Degtjarenko (PhD, Tartu ülikool), kes tutvustab samblike värvikat ja vormirohket maailma.
• 21.09 kell 18-20 esineb majaseente uurija Jane Oja (PhD, Tartu ülikool, OÜ Majaseen). Milline on ägeda seeneteadlase igapäevatöö, milliseid avastusi on seeni uurides veel tänapäevalgi võimalik teha ning milliseid teadliku käitumisega välditavaid ohte loovad seened inimese elukeskkonnale?

Pilet: osalemine seenenäituse piletiga

SAMBLIKURETKED

• 23.09 kell 11.00-13.00 toimub algajate huviliste samblikuretk Tartu loodusmaja pargialal. Kogunemispaik on loodusmaja peaukse ees. Juhendab Piret Lõhmus (PhD, Tartu Ülikool).
• 23.09 kell 15.00-17.00 toimub edasijõudnute samblikuretk Raadil. Kogunemispaik on Eesti Rahva Muuseumi peaukse ees. Kui tunned juba mõnda sambliku perekonda või oled teadmiste ammutamisele orienteeritud, siis on edasijõudnute retk Sulle igati jõukohane. Juhendab Piret Lõhmus (PhD, Tartu Ülikool).

Osaleda saab tasuta, aga tuleb ette registreerida.

.Tartu loodusmaja

Neljapäeval avatud Eesti Loodusmuuseumi 61. seenenäitusel ootavad külastajaid rohkem kui 150 seeneliiki, millest vähemalt pooled on söödavad.

Kuni 17. septembrini on Eesti Loodusmuuseumis üleval traditsiooniline seenenäitus, tänavu toimub see juba 61. korda Foto: Arno Mikk

„Seeni on meie metsades tänavu erakordselt palju, ent mitmed mürgised liigid sarnanevad välimuselt heade söögiseentega. Seega on seenenäitus suurepärane võimalus värskendada oma teadmisi enne metsa minekut,“
ütles Eesti Loodusmuuseumi direktor Heidi Jõks.

Traditsiooniline seenenäitus meelitab tuhandeid loodusesõpru ning juba avamispäeval käis värskeid metsaande uudistamas üle 400 seenehuvilise – lisaks näitusele viivad muuseumi õpetajad läbi mitmeid
seeneteemalisi õppeprogramme nii kooli- kui ka lasteaialastele.

Seenenäitusel on võimalik tutvuda söödavate, mittesöödavate ja mürgiste seentega, lisaks imetleda seeneriigi mitmekesisust. Külastajate küsimustele annavad vastused konsultandid. Muuseumipoes pakume seeneteemalisi meeneid, ehteid ja kõike, mida seenelkäigul vaja läheb! Näitus on avatud iga päev kell 10–18, neljapäeviti kell 10–19. Sissepääs muuseumipiletiga.

Seeneteadlane Tõnu Ploompuu vast avatud seenenäitusel Foto: Arno Mikk

„Meie vastu on huvi kordades suurem, kui praegune maja ära mahutab. Aga kas Eesti Loodusmuuseumi kauaoodatud uue maja ehitus lähiajal ka algab, sõltub valitsuse järgmiste nädalate otsustest. Kui otsus on positiivne, siis on lootust, et mõne aasta pärast tervitame seenehuvilisi uues ja oluliselt avaramas muuseumis,“ märkis Heidi Jõks.

Eesti Loodusmuuseum

Tekst: TÕNU FELDMANN, KATRIT KARUS Fotod: TÕNU FELDMANN

Looduses liikuja, rääkimata kalastajast, on kindlasti sattunud mõne veekogu äärde ja märganud seal kasvavaid taimi. Olles jõe kaldal, tasub taimestikku terasemalt silmitseda.

Tekst: PIRET PAPPEL Fotod: KRISTA TAKKIS

Elektrita ei saa. Energiavaldkond tuleb kliimamuutustele mõeldes ümber korraldada, kuid see ei tohi kahjustada eluslooduse mitmekesisust. Pärnumaale hakatakse tänavu sügisel ehitama Nurme päikeparki, millest saab elurikkuse näidisala.

Veljo Runneliga vestelnud Triin Nõu

Veljo Runnel 2022. aastal Matsalu loodusfilmide festivalil Foto: Jaan Künnap / Wikimedia Commons

Veljo Runnel on sündinud 28. augustil 1971 Paides. 1989. aastal lõpetanud Paide keskkooli ja 1993. aastal Tartu ülikooli bioloogina (entomoloogina), magistriõppe 2010. Töötanud mitmesuguste loodushariduslike projektidega Tartu keskkonnahariduse keskuses, Eestimaa looduse fondis, Tartu ülikooli loodusmuuseumis ja Eesti keskkonnahariduse ühingus. ERRi ja Kuku raadio saadete pikaajaline kaasautor.

Tekst: UKO RAND

Kaitsmaks inimest ja elusloodust ioniseeriva kiirguse võimaliku kahjuliku mõju eest, viib keskkonnaamet läbi riiklikku kiirgusseiret ja haldab varajase hoiatamise süsteemi. Kiirgusseire üldine eesmärk on koguda infot kõigi keskkonnasfääride radioaktiivsuse tasemete kohta.

Loodusuurijate päeva osalised õppekäigul Meelva rabas. Ekskursiooni juhtis Tarmo Evestus keskkonnaametist Foto: Toomas Kukk

Räpina aianduskoolis peeti 7.–9. juulil 40. looduseuurijate päeva. Toimusid ettekanded kohaliku looduse kohta, erinevaid liigirühmi tutvustavad töötoad ning õppekäigud loodusesse. Osalesid peamiselt looduseuurijate seltsi liikmed, kelle seas on nii mainekaid loodusteadlasi kui ka harrastusuurijaid. Samuti oli osalejate seas aianduskooli töötajaid ning Eesti looduskaitse seltsi Räpina osakonna liikmeid.
Esimene töötuba algas juba reede õhtul, kui Ain Piiri eestvedamisel tutvuti ööliblikatega ning käidi neid ka lilleaias otsimas. Jaan Kivistik tutvustas mõisapargi tuntumaid ja vähemtuntud taimi (nende seas harilike liikide kloone ja mutante, näiteks hariliku vahtra sorti „Paldiski“) ning põnev retk kestis hiliste öötundideni.
Laupäeval kuulati ettekandeid, kus teiste seas sai kohaliku looduse tutvustamiseks sõna Räpinast pärit ökoloog Anneli Palo. Töötubades uuriti koos Henn Timmi ja Helle Mäemetsaga vee piiril leiduvat elustikku (peamiselt taimi ja selgrootuid), Annelie Ehlvest Tartu loodusmajast oli üles seadnud põneva tigusid tutvustava töötoa, Ain Piir ja Villu Soon tutvustasid nii päevaliblikaid kui kimalasi.
Järgnesid õppekäigud Krõnstali metsa ja Meelva rabasse. Päev lõppes looduseuurijate seltsi 170. juubeli piduliku tähistamisega Sillapää lossis. Looduseuurijate päev on traditsiooniline sündmus, mida on korraldatud erinevates Eesti piirkondades alates aastast 1931.
Looduseuurijate päev on ka varem Räpinas toimunud, kuid aasta oli siis 1976. Korraldajad tänavad aianduskooli ja Sillapää lossi personali lahke vastuvõtu eest.

Eesti looduseuurijate selts

Tekst: MARIS HINDRIKSON, URMAS SAARMA, EGLE TAMMELEHT, HARRI VALDMANN

Eestis on suurkiskjate seiret tehtud juba pikka aega. Pidevalt arenenud seiremetoodikatest on meie lähiriikides, eelkõige Skandinaavias, kindlalt eelistatud geneetilist seiret, kuna sellel on hulk häid külgi. Tutvustame neist peamisi ning arutleme, kuidas võiks geeniandmeid rakendada suurkiskjate seires ka Eestis.

Tekst: JUHANI PÜTTSEPP

Möödunud suvel tähistasime Johannes Voldemar Veski 150. sünniaastapäeva. Keelemehena aitas Veski luua 180 000 oskussõna, sealhulgas ka sadu loodusteaduslikke termineid.

Tekst: PEEP MÄNNIL Fotod: Ingmar Muusikus

Meie rahvusloom hunt võib näida tugeva ja mõjuka liigina, kuid inimkeskses ühiskonnas on tal palju ohte. Suurim on üldsuse halvustav hoiak ja sellest kannustatud poliitilised otsused, mis kipuvad unustama, et ka loodusel on õigus jätkusuutlikule elule.

Tekst: JULIA GELLER, MARIA VIKENTJEVA

Puik, puutäi, metspiu, -kronks, -liisu või -lutt. Need on ühe ämblikulaadse elusolendi rahvapärased nimetused. Nimerohkuse tõttu võib eeldada, et puuk on olnud eestlastele laialt tuntud. Meil on küllaltki hea ülevaade puukide levikust ja pidevalt jälgitakse, kui suur on inimeste oht nakatuda nn puugihaigustesse.

Tekst ja fotod: ELLE ROOSALUSTE

Üks eduka seire põhialuseid on pikka aega kogutud andmete võrreldavus: nõnda saab looduse muutusi lahti mõtestada ja meetmeid võtta. Kui vaatleme seires tehtud muudatusi rannaniitude näitel, ei ole need täielikult korda läinud.
Iga töö metoodika valik oleneb eesmärgist, sellest omakorda mõõdetavate või hinnatavate parameetrite valik.

Tekst: SIRJE JA GEORG AHER

Foto: Georg Aher

Eestis ehitatakse harva siilile talvepesa, kuid mujal Euroopas on see üsna levinud. Miks? Erinevalt mitmest teisest väikeimetajast meeldivad siilid inimestele, kuid siilide arvukus on kahanenud. Entusiastlik niitmine, usin põldude mürgitamine, hekkide vähesus ja kindlasti ka veel teadmata asjaolud on tema toidubaasi ning elupaiku tublisti vähendanud. Siil sööb ka maas pesitsevate lindude mune ja poegi, vihmausse, sisalikke ja isegi madusid, kuid tema põhitoidus on ikkagi putukad. Et siil ennast talve üleelamiseks piisavalt paksuks sööks, võiks talle suvel vahel õhtuti kassi- või koerakrõbuskeid välja panna. Marjaks kulub ära ka madalas nõus olev puhas vesi.
Talvel saavad paljud siilid hukka. Nad kas ei ole saanud suvel piisavalt toitu, ei leia talvepesale sobivat kohta ja piisavalt materjali või ärkavad talveunest liiga vara. Niiskus ja liigne soojus on talvel siili suurimad vaenlased. Kõige parema talvepesa teevad endale siilid ise.
Kui keegi otsustab siili pesaehitusega aidata, peab enne tegutsemist hoolega järele mõtlema, muidu võib hoopis kurja teha. Pesa peab olema õiges kohas, kuiv, tuuletõmbuseta, kuid õhurikas, ja mitte liiga soe. Kõigepealt tuleb vaadata, kas teie aias üldse leidub käiguteedest
kõrvale jäävat paika, mis oleks varjuline ja pisut kõrgemal, et sinna ei valguks vihma- ega lumesulamisvesi.
Siili pesakaste on müügil mitmeid, ka ise saab neid valmistada internetist leitavate juhiste abil. Põhjata kast täidetakse hõredalt kuivade puulehtedega, mille alla võiks riputada kuiva mulda ja sammalt. Puulehti pannakse ka kasti kõrvale, et siil saaks vajaduse korral neid ise juurde tuua. Hea, kui lähedal leidub suvel niitmata kõrrelisi. Nende lehtedest teeb loomake puulehtede vahele mugava pesa. Muidugi ei saa olla kindel, et siil teie pakutud pesa omaks võtab, kuid vähemalt olete proovinud ja püüdnud parandada kahaneva arvukusega looma olukorda.

Tekst: LEELO TUNGAL

Ja lõhnab angervaks / ja tulilill / ja ohakas. / On hilissuvi, on hilissuvi /
ja pihlapuus / on marjakobar / ja männikus / on kanarbik. / Ja seda suve /
ei tule enam, / ei tule enam / seda suve. (Viivi Luik)

Praegusajal autoga Sõrve säärele sõites on keeruline tajuda, et Sõrve poolsaar on päris pikk: Salmest Sääre külani umbes 30 kilomeetrit ehk vana aja mõõtude järgi terve päevatee. Nii ei tasu imestada, et poolsaarel asus lausa kaks kihelkonda: Jämaja ja Anseküla. Käime sel korral ära Anseküla kihelkonna maadel.

Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE

Tekst ja fotod: IVAR SIBUL

Kui mandrijää oli nüüdse Eesti alalt taandunud, jõudis peagi siia harilik mänd. Praegu on mänd meie metsade levinuim puuliik.

Tuule poolt kujundatud harilikud männid Abruka külje all asuval Vahase saarel

Harilik mänd kasvab väga suurel maa-alal Euroopas ja Aasias. Võrreldes männiperekonna teiste liikidega on tal kõige ulatuslikum levila. Selle põhjapoolseim punkt asub Loode-Norras, idapiir kulgeb Ida-Siberis Jakuutias Verhojanski ja Stanovoi mäe idanõlval, kagupiiriks on Amuuri jõgi, Dauuria, Sajaani ja Altai mäestik; lõunapiiriks aga Lõuna-Prantsusmaa, Karpaadid, Ungari ja Põhja-Itaalia.

Lõunapoolsetes piirkondades on levik katkendlik, üksteisest eraldatud osaareaalid on teada Püreneedes, Balkani mäestikes, Prantsuse Sevennides, Väike-Aasias (Anatoolia mägismaal), Kaukaasias jm.

Šoti mänd

Leviku läänepiir on Šotimaa läänerannik. Ingliskeelses maailmas tuntakse harilikku mändi „šoti männina“ (Ühendkuningriigis Scots pine ja USA-s Scotch pine). Suurbritannias ongi harilik mänd praegusajal looduslikult levinud ainult Šotimaal, kuigi kultiveerituna ja naturaliseerununa võib teda kohata kõikjal Briti saartel.

Ajalooliste ja arheoloogiliste andmete põhjal hakkas hariliku männi looduslik levik Briti saartel kahanema umbes 5500 aastat tagasi, kui kliima muutus soojemaks. Umbes 300–400 aastat tagasi kasvas harilikku mändi looduslikult ka Walesis ja Inglismaal, kust ta kadus samamoodi nagu Iirimaal, Taanis ja Madalmaadel peamiselt üleraiete ja karjatamise tõttu.

Väljaspool Euraasiat kohtab harilikku mändi kultiveerituna ja naturaliseerunult rohkesti mitmel pool Ameerika Ühendriikides (eriti kirde- ja loodeosas ning keskosariikides ja Suure järvistu piirkonnas) ja Lõuna-Kanadas, kus ta on enim kultiveeritud männiliik. Harilik mänd oli Uues Maailmas üks esimesi introdutseerituid puid, kes toodi Põhja-Ameerikasse umbes 1600. aastal. Mõnes piirkonnas, sealhulgas Ontarios ja Michiganis, on ta tänapäeval arvatud aga invasiivsete puuliikide hulka. Invasiivsusest hoolimata ei kasva harilik mänd Põhja-Ameerikas sageli hästi, arvatavasti tema kodumaa ja sealse elupaiga kliima- ja pinnaseerinevuste tõttu ning osaliselt kahjurite ja haiguste pärast, sestap on puud sageli nõrgakasvulised ja väändunud. Harilik mänd on väga tundlik sealse kodumaise, kuid kogu Euraasias kardetava võõrorganismi männi-laguussi (Bursaphelenchus xylophilus) rünnete suhtes. Nematoodid ründavad Põhja-Ameerikas kõige sagedamini just kuni kümne aastaseid puid ja tapavad nakatatud männid juba mõne nädala jooksul.

Kuigi harilikku mändi tarbitakse Põhja-Ameerikas nii paberipuidu kui ka saepalgina, hinnatakse teda USA-s peamiselt jõulupuuna. 1950. aastatest kuni 1980. aastateni oli see puuliik üks populaarsemaid jõulupuid USA-s. Praegusajal on tema populaarsus selles valdkonnas veidi vähenenud, hõlmates siiski umbes kolmandiku igal aastal Ühendriikides raiutud 35 miljonist jõulupuust. USA-s kasutatakse kõnealust liiki rohkesti ka ilutaimena haljastuses ja avatud maastikel erosiooni tõkestajana. Kultiveerituna kohtab harilikku mändi maailmas veel Uus-Meremaal jm.

Männikute pindala väheneb

Eestis on harilik mänd kõige levinum metsapuu: katab ligi 31% Eesti metsamaast (2021). Riigimetsades võtab mänd metsamaa pindalast ja tagavarast enda alla lõviosa (vastavalt 41% ja 43%), kuid erametsade männikute pindala ja tagavara on ainult 22% ja 28%.
Eesti metsamaa pindala on viimase poolsajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ent samal ajal on männikute osakaal metsamaa üldpinnast aasta-aastalt hoopis vähenenud.
Meie männirikkamad piirkonnad on läänesaared, mandri kirde- ja põhjaosa ning Kagu-Eesti. Saaremaal ja Hiiumaal hõlmavad männienamusega puistud ligi kaks kolmandikku riigimetsade pindalast, mandril leidub enim männikuid aga Võrumaal (55% riigimetsadest ning vastavalt 30% ja 31% juriidilistele ja füüsilistele isikutele kuuluvate puistute pindalast).

Kui Eesti metsamaa pindala on viimase poolsajandi jooksul suurenenud, siis männikute osakaal metsamaa üldpinnast on aasta-aastalt hoopis vähenenud (allikas: keskkonnaagentuur)

Kagu-Eestis (Põlva- ja Võrumaal) hõlmavad männikud ligi 40% kõigi puistute pindalast. Vähem leiab männimetsi Jõgeva-, Tartu- ja Viljandimaalt (vastavalt 18%, 20% ja 21%).
Samas erinevad männirohkemad piirkonnad tublisti puistute tootlikkuselt. Kui Lääne- ja Loode-Eesti õhukestel muldadel jäävad männimetsad enamasti madalaks ning puude tüvedki on peenevõitu, Kagu-Eestis aga kasvavad Eesti kõige suurema tagavara ja tootlikkusega männikud. Keskmine Eesti männimetsade hektaritagavara on umbes 250 m3/ha.

Üks Eesti esimesi asukaid jäätumise järel
Harilik mänd oli kase kõrval üks esimesi puuliike, mis pärast mandrijää taandumist (10 000 – 11 000 aastat tagasi) asus kujundama meie metsakooslusi. 9000 aasta eest hakkas mänd ulatuslikumalt levima. Selle tarbeks lõi soodsad olud põhjaveetaseme tõus, mille oli tinginud Antsülusjärve pealetung maismaale. Samal ajal said, eriti sisemaal, jõudsalt levida ka laialehised puud ning mänd tõrjuti liivastele aladele. Ent ligikaudu 4000 aasta eest kliima jahenes, mille tõttu tungisid peale kuusemetsad ja vähenes laialehiste puuliikide levik. Mõneti hakkasid männimetsad taas laienema ligikaudu 3000 aastat tagasi. Praegusajal oleneb levik eelkõige inimese kaasabist.
Harilik mänd suudab kasvada väga mitmekesistes oludes. Ta saab ühtviisi hästi hakkama nii merelises kui ka mandrilises kliimas, samuti pika polaarpäeva ja lühikese vegetatsiooniaja ning lõunapoolsetel aladel lühikese päeva ja pika taimekasvuperioodi oludes. See liik talub hästi erisugust mulla pH-d, vähest või rohket mulla- ja õhuniiskust ning ka mulla väikest toitainesisaldust, ta võib kasvada rabades ja siirdesoodes, kuivadel happeliste liivadega nõmmealadel, graniidil või paepealsetel õhukestel kuivadel muldadel.

Mänd talub vapralt toitainevaest ja happelist rabapinnast. Rabamännid Meenikunno maastikukaitsealal Põlvamaal

Kasvab üksi või koos kuuse ja kasega
Eestis näeme harilikku mänd sageli kasvamas puhtpuistuna, eelkõige kuivematel liivmuldadel ja looaladel. Kõige rohkem on meil mustika-kõdusoo (14%), mustika- (12%), pohla- (10%) ja jänesekapsa-mustikamännikuid (9%). Väga kuivi liivamaid katvad samblikumännikud hõlmavad aga alla 1% männikute kogupindalast. Jänesekapsamännikuid on seevastu ligi 6% ning umbes sama palju ka sinilillepedastikke. Veidi vähem leidub jänesekapsa-pohla- ja loomännikuid, vastavalt 5% ja 4% männimetsade üldpinnast. Rabastuvates metsades ehk kõrvemetsades (karusambla-mustika, karusambla ja sinika kasvukohatüüp) kasvab umbes 6% ning soodes (siirdesoo ja raba) 15% männikutest.
Harilik mänd moodustab suure tootlikkusega puhtpuistuid eelkõige vett läbilaskvatel värsketel saviliivmuldadel, kuid kasvab ka niiskematel muldadel koos kuuse ja lehtpuudega. Segapuistus ongi männi kaaslased tavaliselt kuusk või kask. Mulla toiteainesisalduse suhtes vähenõudliku liigina kasvab ka luiteliivadel ja rabas. Hariliku männiga on metsastatud ammendatud põlevkivikarjääre, mistõttu võib teda kohata puistangualadel Ida-Virumaal.

Harilikku mändi on Ida-Virumaal külvatud ja istutatud endistesse põlevkivikarjääridesse

Veidi üle ühe protsendi meie männikute kogupindalast võtavad enda alla mineraalsed tehispuistangud.
Harilik mänd on valgusnõudlik, talub põuda, pakast ja hilist külma ning alustab kasvu küllaltki madalate plusskraadide juures.

Vormirikkus
Kõrgekasvulise puuna ei sobi mänd kitsukesse väikesesse koduaeda. Küll aga võib ise võra kujundades ja võrseid kärpides kujundada temast eripärase nudi- või kääbuspuu või soetada sobiliku kasvukujuga sordi hoopis puukoolist.

Kuna männi levik on lai, tema välistunnused varieeruvad suuresti ja liiki iseloomustab muutlikkus, eristatakse harilikul männil rohkesti vorme võra kuju, tüve kõrguse, koore ning okste värvuse ja pikkuse, käbide suuruse ja värvuse jm tunnuste järgi. Kokku on harilikul männil teada üle 200 sordi.

Kumeraks kärbitud võraga harilik mänd eraaias. Selle puu vanus on seitse aastat

Kasvuvormi järgi eristuvad sordid on näiteks püstja sammasja võraga ’Fastigiata’ ja ’Sentinel’, lühikeste okste ja kompaktse võraga madalakasvulised ’Nana’, ’Compressa’ ning hallikassinakate okastega tuuleluudadest saadud Eesti sordid ’Tuulepesa’, ’Jõgeva’ ja ’Kääbusmänd’ või USA päritolu maad mööda roomav ’Repens’. Silma paistavad ka talvel säravkollaste ja kevadel kahvatusinakate okastega heakasvuline ’Aurea’ või madalam ’Gold Coin’, kelle kollane okkavärvus säilib suvelgi. Perspektiivne on ka kevadel erkkollaste ning ülejäänud aastal kollaste okaste ja püstise kasvuga kääbussort ’Trollguld’. Kollase talvevärvusega on ka ’Wintergold’ ja ’Aureopicata’ ning kollakas- ja piimvalgekirjude okastega ’Variegata’. Sortide ’Inverleith’ ja ’Barrie Bergman’ noored võrsed paeluvad pilku eriti valgete okastega. Leidub sorte, mille okkad on hõbehallid (’Argentea Compacta’) ja hallikas- või rohekassinised (’Glauca’, ’Kamon Blue’, ’Doone Valley’, ’Albyns’, ’Watereri’).

Sordi’Trollguld’ okkad on kollased aasta ringi. Värvus muutub eredamaks talvel ja päikeselises kasvukohas Männisort ’Watereri’püüab pilku sinakasroheliste okastega

Alamliigid ja teisendid

Harilik mänd on jagatud mitmeks alamliigiks või teisendiks. Kuigi läbi aegade on kirjeldatud üle 140 hariliku männi alamliigi ja teisendi, tunnistatakse tänapäeval neist ainult kolme-nelja, sest väliselt ei erine need üksteisest sageli kuigipalju. Näiteks väikeste käbide, lühikeste okastega, madalatüveline ja okslik rabamänd (P. sylvestris var. nana; sün. var. turfosa). Selle teisendi alla on praegusajal kokku võetud kõik rabades kasvavad hariliku männi vormid: f. willkommii, f. litwinowi, f. pumila ja f. sphagnicola. Tuntud hariliku männi teisendid on ka rannaluidetel kasvav ning meretuultest mõjutatud ühekülgse võra ja viltuse ning kõverdunud tüvega madal luitemänd (P. sylvestris f. deflexa). Niisuguseid puid kohtab Saaremaal Järve luidetel, Pärnus Merimetsa männikus ja mujal.

Omal ajal tekitas meie metsakasvatuses probleeme kõvera ja oksliku tüvega ning Eesti kliimaoludele ebasobiv darmstadti mänd (P. sylvestris var. superrhenana; sün. P. sylvestris var. haguenesis). Nüüdseks maha raiutud darmstadti männipuistud rajati aastatel 1870–1885 Saksamaalt Darmstadti seemneäridest ostetud seemnetest. Kõige parema kasvuga ning majanduslikult kõige hinnatum on aga sihvaka sirge tüvega riia mänd (P. sylvestris var. rigensis; sün. P. rigensis; sün. P. sylvestris var. septentrionalis; sün. P. sylvestris var. baltica). Eestis moodustab riia mänd kõige ilusamaid ja suurema tootlikkusega männipuistuid eelkõige Kagu-Eestis. Ilusaid kõrgeid mastimännikuid leidub ka Pärnumaa rannaluidetel ja mujalgi.

Sambliku kasvukohatüüp on iseloomulik nõmmemetsadele. Alusmetsa siin tavaliselt pole, maapind on tihedalt kaetud samblikega. Saja aasta vanuse samblikumänniku keskmine kõrgus Eestis on 16 meetrit

Fennoskandias leidub polaarjoonest põhja pool lapi mändi (P. sylvestris var. lapponica), kelle käbid ja seemned on väiksemad kui lõunapoolsetel puudel, puit ühtlaste kitsaste aastarõngastega, pehme ja kergesti töödeldav, ei paisu, ei tõmbu kokku ega väändu nagu lõunapoolsetel liigikaaslastel. Kuni 15 m kõrguseks kasvava lapi männi tüvi on puistus kasvades väga sirge; pikk ja teravatipuline kitsaskoonusjas võra aga horisontaalselt asetsevate peente ja lühikeste okstega.

Hariliku männi põhiteisend P. sylvestris var. sylvestris kasvab suuremal osal levilast: Šotimaast kuni Kesk-Siberini. Rannikualadel ja liivikutel kasvav haakjas mänd (P. sylvestris var. hamata; sün. P. hamata, P. kochiana, P. armena, P. sosnowskii)on mõõtmetelt tagasihoidlik, käbid tugevalt ebasümmeetrilised ja konksjalt kõverdunud apofüüsiga. Seda teisendit võib kohata Balkanil, Põhja-Türgis, Krimmis ja Kaukaasias. Hariliku männi teisendit P. sylvestris var. mongolica iseloomustab kahvaturoheline võra, hallikasrohelised võrsed ja kuni 12 cm pikkused okkad; teda näeb kasvamas Ida-Siberis, Põhja-Mongoolias ja Kirde-Hiinas. Peale selle paksude seemnesoomustega P. sylvestris var. nevadensis, kes kasvab Sierra Nevadas Lõuna-Hispaanias ja mujal Pürenee poolsaarel ning Venemaa ja Ukraina piirialadel levinud P. sylvestris var. kreacea. Baltikumis ja mujal põhjalas võib märgata ka muhumändi ehk muhkmändi (P. sylvestris f. gibberosa), kelle tüve välispind on muhklik, aastarõngad aga salmilised ja põimunud.

Männi paljunemisest, kiirest kasvust ja sellest, kuidas männipuitu kasutatakse, saab lugeda järgmisest ajakirjanumbrist.

1. 1. Aastaraamat Mets 2021. 2023. Keskkonnaagentuur, Tallinn.

2. Carlisle, Alan; Brown, A. H. F. 1968. Biological flora of the British Isles: Pinus sylvestris L. – Journal of Ecology 56 (1): 269–307.

3. Earle, Christopher J. (ed.). 2023. Pinus sylvestris. The Gymnosperm database.

4. Farjon, Aljos 2005. Pines: Drawings and descriptions of the genus Pinus (2nd ed.). Leiden, Koninklijke Brill.

5. van Gelderen, Dirk Martinus; van Hoey Smith, James Richard Pennington 2000. Conifers: the illustrated encyclopedia. Vol. 1: A–K, Vol. 2: L–Z, The Royal Boskoop Horticultural Society, Timber Press.

6. Krüssmann, Gerd 1979. Die Nadelgehölze: Eine Nadelholzkunde für die Praxis. 3., neubearbeitete Auflage, Barey, Berlin, Hamburg.

7. Laas, Eino 2004. Okaspuud. Atlex, Tartu.

8. Mathiesen, Andres 1934. Dendroloogia. Puuteaduse käsiraamat metsateadlastele, aednikkudele ja loodusesõpradele. Akadeemilise Metsaseltsi Kirjastus, Tartu.

9. Morgenthal, Julius 1964. Die Nadelgehölze. 4. Auflage, Gustav Fischer Verlag, Jena.

10. Pihelgas, Endel 1963. Hariliku männi selektsioon. ENSV Ministrite Nõukogu Metsanduse ja Looduskaitse Peavalitsus. Tallinn, ENSV Põllumajandussaaduste Tootmise ja Varumise Ministeeriumi Teaduslik-Tehnilise Informatsiooni Büroo.

11. Richardson, David M. (ed.). 2000. Ecology and Biogeography of Pinus. Cambridge University Press.

12. Roht, Urmas 2013. 90 tähtsamat okaspuud. Atlex, Tartu.

13. Sander, Rein 2011. 101 Eesti puud ja põõsast metsas, pargis, aias. Varrak, Tallinn.

14. Sarvas, Rito 2002. Havupuut. 2. painos, Painopaikka Karisto Oy, Hämeenlinna.

15. Sibul, Ivar 2014. Harilik mänd (Pinus sylvestris L.). – Mänd Eestis, Tartu: 41–55.

16. Steven, Henry Marshall; Carlisle, Alan 1959. The native pinewoods of Scotland. Edinburgh. Oliver and Boyd.

17. Szmidt, Alfred E.; Wang, Xiao-Ru 1993. Molecular systematics and genetic differentiation of Pinus sylvestris (L.) and P. densiflora (Sieb. et Zucc.). – Theoretical and Applied Genetics 86 (2–3): 159–165.

IVAR SIBUL (1972) on Eesti maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor.

Tekst ja fotod: MARKO PROUS

Lehevaablasi on Eestis teada umbes 350 liiki [4, 9] ent üle 50 liigi võib tõenäoliselt veel juurde leida, kui Eesti faunat põhjalikumalt uurida.