Loodusajakirjad

Päevapaabusilm Foto: Tauno Erik / Wikimedia Commons

Neljas taksonoomiapäev on pühendatud Tartu ülikooli botaanikaaia 220. aastapäevale ja keskendub aedade elurikkuse hoidmisele.

Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed ning NATARC konsortsium korraldavad 9. juunil kell 11–15 konverentsi „Elurikkus meie aedades“. Konverents on eesti keeles ja toimub Tartus Vanemuise tn 46 õppehoone ringauditooriumis. Osaleda on võimalik ka veebis.

Konverentsi peateema on inspireeritud elurikkusest meie aedades. Ettekanded keskenduvad aedade, parkide ja botaanikaaedade rollile liikide säilitamises ja levikus, nende elurikkuse analüüsimisele ning andmete haldamisele PlutoF infosüsteemis.

Teiste seas kõnelevad konverentsil Kaarin Hein (Tartu ülikool), Toomas Kukk (Eesti maaülikool), Meelis Pärtel (Tartu ülikool) ja Tõnu Ploompuu (Tallinna ülikool). Esinejate nimekiri täieneb jooksvalt ning registreerunud isikutele saadetakse lõplik kava otse e-postile. Värskeim info konverentsi kohta asub TÜ loodusmuuseumi kodulehel. Konverentsi järel on osalejad oodatud pidulikule vastuvõtule Tartu Ülikooli botaanikaaias.

Konverentsil osalemine on tasuta, ent palume registreeruda hiljemalt 4. juuniks (k.a) kell 12.

Palume levitada infot ürituse toimumise kohta aedadest ja elurikkusest huvitatud kolleegide ja sõpradega.

Lisainfo ja küsimused: Martin Vipp martin.vipp@ut.ee +372 5667 9409

Looduskaitsekuu tänavune juhtmõte „Loodus linnas“ kutsub avastama linnaloodust ja mõtisklema selle tuleviku üle. Kuu aja jooksul saab osa võtta retkedest ja töötubadest ning õppida oma loodusvaatlusi andmebaasidesse sisestama. Info looduskaitsekuu ettevõtmiste kohta on koondatud Keskkonnaameti kodulehele keskkonnaamet.ee/looduskaitsekuu.

Kuu aja jooksul korraldavad keskkonnahariduskeskused, teadusasutused ja muuseumid ja loodusturismi ettevõtjad üle Eesti retki, mis viivad loodusesse nii jalgsi, kanuudel kui ratastel. Osaleda saab töötubades või külastada loodusfestivale.

Keskkonnaamet ja keskkonnaagentuur kutsuvad huvilisi vaatlusretkedele, et õppida märkama ja tundma linnalooduses leiduvaid liike, kellega jagame ühist elupaika. Retkedel on võimalus õppida ka vaatluste sisestamist loodusvaatluste andmebaasi.

Looduskaitsekuu avamisel 15. mail tunnustatakse inimesi, kelle teod on eeskujuks looduse hoidmisel. Eesti Vabariigi president Alar Karis ning kliimaminister Kristen Michal annavad üle Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia, looduskaitsemärgid ning noore looduskaitsja märgid.

Looduskaitsekuud hakati tähistama 1980. aastal ning tavapäraselt kestab looduskaitsekuu emadepäevast keskkonnapäevani juuni alguses. Möödunud aastal oli looduskaitsekuu juhtmõte „Püsiv ja muutuv Eesti looduses“, mis kutsus märkama muutuseid looduses meie ümber.

Keskkonnaamet/Loodusajakiri

Eesti Looduse kevadnumbri põhiteema on looduse taastamine. Aveliina Helm annab ülevaate, miks see on tähtis nii elurikkuse kui ka kliima seisukohalt. Marko Kohvi ja Piret Pungas-Kohvi artiklist saab teada, milliseid inimtekkelisi
muresid lahendab soode taastamine. Tähistame tänavust puisniiduaastat: Toomas Kukk selgitab, mida seda maastikutüüpi taastades silmas pidada.
Juhani Püttsepp kirjutab Supilinna üleujutustest. Asjatundjad meenutavad, kuidas susi sai Eesti rahvusloomaks. Mait Sepp ja Taavi Pae viivad lugeja Eesti kõige piibellikuma nimega kihelkonda Maarja-Magdaleenasse.
Veel saab lugeda aasta orhideest valgest tolmpeast, käimlasisu kompostimisest ja vaenukäost. Linnuhuviline leiab rabahanede määraja ja aiapidaja juhised, kuidas vältida võõrliike.

Loodusajakiri

Tekst: Martin Tikk Fotod: Merike Linnamägi

Okeaaniast pärit pesa-raunjalg (Asplenium nidus) pidas Põhja-Eesti pangametsas mitu aastat vastu

Agaralt aiandusega tegeledes võib tahtmatult sekkuda lähiümbruse looduslike ökosüsteemide toimimisse. Aeda istutatud võõramaised liigid võivad levida loodusesse, samuti varitseb oht tuua eksootiliste taimedega kaasa uusi haigusi ja kahjureid. Kuidas olla tark ja teadlik aednik ning toimetada loodusega kooskõlas?

Jüripäeval, 23. aprillil 2018 kuulutati saates „Osoon“ välja Eesti rahvusloom hunt. Samal ajal kutsuti kokku rahvuslooma ümarlaud. Sinna kuuluvad hundiga seotud põhiliste huvirühmade esindajad: Eesti jahimeeste selts, Eesti lamba- ja kitsekasvatajate liit, Eesti looduskaitse selts, Eesti terioloogia selts, samuti loodusturismi edendajad, ametkondade esindajad, ajakirjanikud, loodushuvilised, pärimusetundjad ja kultuuritegelased.

Foto: Jüri Jõepera

Rahvuslooma ümarlaua rajamise ajend oli soov koondada hundiga seotud huvirühmi, et edendada omavahelist suhtlust ja kasvatada usaldust. Ümarlaua kutsus kokku Helen Arusoo.

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Tekst: Mait Sepp, Taavi Pae

Aluskaart: maa-ameti geoportaal

Palamuse kihelkonna on kirjutanud kuulsaks Oskar Luts, Äksit teame Otto Wilhelm Masingu kaudu ning Kodavere saab uhkustada oma keelega. Ent mida me teame nende vahele jäänud Maarja-Magdaleena kihelkonnast?

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Tekst: Aveliina Helm

Niitude taastamine aitab maastikele tagasi tuua juba haruldaseks jäänud lemmikuid. Kullerkupud ja pääsusilmad hakkavad taastatud puisniitudel ja niisketel loopealsetel taas tavalisemaks muutuma Foto: Aveliina Helm

Loodetavasti teab Eesti Looduse lugeja une pealtki seda, et elurikkuse käekäik ja inimeste elukeskkonna seisund on lahutamatult seotud. Looduse säilimine on meie kõigi ühine siht. Paljudele liikidele ei ole viimane sajand olnud lihtne.

Kaitse seda, mis on veel alles, ning taasta seda, mis on kahjustunud

Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) 2019. aasta koondhinnangu põhjal [1] sureb maakera kaheksast miljonist taime- ja loomaliigist lähimatel aastakümnetel välja miljon liiki. Seega keskmiselt iga kaheksas liik; okaspuudest iga kolmas, imetajatest iga neljas, kahepaiksetest peaaegu iga teine liik. Maailma liigirohkeimas elustikurühmas, nimelt putukate seas, on väljasuremisohus iga kümnes liik, kuid andmete puudulikkus seab selle hinnangu küsimärgi alla. Elurikkuse kao põhjused ei ole müstilised, need on hästi teada. Laias laastus on iga ohustatud liigi ja ökosüsteemi kannatuste taga vähemalt üks viiest põhitegurist või nende kombinatsioonist: 1) elupaikade häving ja halvenenud seisund; 2) saaste (ennekõike pestitsiidid, lämmastiku- ja fosforisaaste, valgussaaste, müra; prügi on selles loetelus üsna tagumises otsas); 3) ülepüük, üleküttimine või muu ülekasutus; 4) kliimamuutuse mõjud, ennekõike ekstreemsed ilmastikuolud ja 5) invasiivsete võõrliikide levik.
Pole mingi ime, et neist viiest kõige suurem mõju on elupaikade kaol ja halvenenud ökoloogilisel seisundil: inimene on oma käe järgi ümber kujundanud 75% maismaapinnast ja 66% maailmamerest. Sellise tegususe tagajärg on ohtlikud ja tuleviku mõttes ennustamatud mõjud kogu biosfäärile ja selle elu toetavatele protsessidele.
Euroopa looduse seisund ei ole globaalsest parem. Sihipärase tegevuse tõttu on mõne Euroopa piirkonna elurikkus ja elustikurühma seisund paranenud – looduskaitse toimib! –, kuid maismaa, mere ja magevee(kogude) üldseisund halveneb endiselt (IPBES, 2018). Paljude maismaa- ja veeliikide asurkonnad ja levilad on tunduvalt kahanenud, elupaikade terviklikkus ja toimimine halvenenud.

Viljandi lossimägede nõlvu pügasid mullu linnalambad. Ka tänavu mai keskel tuuakse kohale kümmekond lammast, kes jäävad lossimägedesse kogu suveks Foto: Maarja Evert

Eestiski on looduse üldseisundi olulised näitajad langustrendis. Põllulindude arvukus on viimase 30 aastaga kahanenud 50%, metsalindude oma 40% [2]. Eesti punase nimestiku piirkondliku hindamise põhjal on iga viies hinnatud liik ohustatud. Eesti maakasutussektor on muutunud süsiniku sidujast ja talletajast kliimamuutustesse panustajaks, kusjuures kasvuhoonegaaside emissioon Eesti põldudelt, metsadest, asulatest ja kahjustatud turvasmuldadest ületab transpordisektorist lähtuvat heidet. Nagu ülejäänud Euroopas, on ka meil kaitstavate alade looduse seisund parem kui nendest aladest väljapoole jäävas maastikus [3] ning mõne elupaiga või liigi kaitsel astutud sammud on andnud tulemusi. Teisalt on aga praktikas saanud tõeks see, mida ökoloogiliste seaduspärasuste kehtivuse tõttu oleme pikka aega teadnud: kaitstavatest aladest üksi ei piisa, eriti kui neid on pindalalt vähe või kui nad pole looduskaitse mõttes piisavalt tõhusad. Ka kaitstavate alade vahele jäävates maastikes peab leiduma mitmekesiseid elupaiku, et loodus saaks toimida, looduse hüved säilida, elurikkuse kadu pidurduda ning rohkem liike kodu leida.

Mida siis teha?

Juba kahel korral on inimkond elurikkuse konventsiooni (The Convention on Biological Diversity) järgi püstitanud ühise eesmärgi peatada elurikkuse kadu. 2000. aastal sõlmiti esimene selline kokkulepe, mille põhjal pidanuks edasine looduse häving olema pidurdatud aastaks 2010. Seda eesmärki ei õnnestunud saavutada ka aastaks 2020. Kahekordse äpardumise tõttu on nüüd ilmselge, et senine asjakorraldus ei ole piisav, takistamaks looduse hävimist. Peale selle, et kaitsta veel säilinud loodust, peame aktiivselt asuma hüvitama tehtud kahju: parandama, taastama elupaikade seisundit ning kõikjal maastikel, mitte üksnes senistel looduskaitsealadel, võtma ette sihipärased loodushoiutööd.

Mis on looduse ökoloogiline taastamine?

Looduse taastamine on laias laastus iga tegevus, mis aitab hüvitada ökosüsteemidele või liikidele tehtud kahju ja parandada nende seisundit. Sõnapaarile „looduse taastamine“ lisatakse looduslike ökosüsteemide korral sõna „ökoloogiline“, märkimaks, et kahjustunud loodusseisundit parandades peab eesmärgiks olema ökosüsteemide ja maastike terviklikkus. Hädavajalik on rakendada teadmisi koosluste ökoloogiast, populatsiooniökoloogiast, liikide levikust ja paljunemisest, geneetikast, liikidevahelistest vastastikmõjudest, suktsessioonist ning ajaloolistest ja evolutsioonilistest teguritest [4].
Rahvusvaheline ökoloogilise taastamise ühing (Society for Ecological Restoration, SER) määratleb ökoloogilist taastamist kui protsessi, mis aitab hävinud, kahjustatud või degradeerunud ökosüsteemil taastuda (the process of assisting the recovery of an ecosystem that has been degraded, damaged, or destroyed; Gann et al. 2019). Nii ei ole taastamine mitte ökosüsteemide (taas)rajamine tükk tüki haaval – see on võimatu – või mingil kombel ajaratta tagasikeeramine ökosüsteemide kunagisse seisu, vaid tuleb luua tingimused, mis võimaldavad leevendada kahju põhjustanud tegureid ning ökosüsteemidel taas kõigiti toimida. Selleks et oleks võimalik taastuda, tuleb looduse hävingul kiiresti sabast kinni saada. Mida vähem on ökosüsteemid kahjustunud, seda tulemuslikumad ja kulutõhusamad on taastustööd. Päris hävinud ökosüsteeme või väljasurnud liike ei saa enam kuidagi tagasi.

Ökoloogilise taastamise ühingu (SER) standardites välja töötatud taastamistöö kontiinum. Töid tehakse kahjustumise tasemest
lähtudes, igas olukorras tuleb taotleda parimat võimalikku seisundit. Eesmärk on iseseisvalt toimivate looduslike ökosüsteemide taastumine
(Gann et al. 2019)

Peale looduskoosluste ökoloogilise taastamise võime rääkida üldiselt looduse seisundi parandamisest kahjustunud piirkondades. Alati ei pea taotlus olema heas looduslikus seisundis ökosüsteem, vaid saab seada hoopis tagasihoidlikumaid eesmärke. Nii on näiteks väga suure inimmõjuga kohtades – linnades, põllumajandusmaadel, majandusmetsades, ammendunud kaevandusaladel, taristus – hädavajalik loodust mitmel moel soosida.
„Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter“ – loodust ja elukeskkonda soodustavaid töid tuleb planeerida vajadust mööda. Seda rõhutab ka ökoloogilise taastamise ühing (SER), kes on välja töötanud rahvusvahelised taastamise standardid. Nende nõuete järgi tuleb looduse seisundit parandada samm sammu haaval, lähtudes olukorrast (joonis).
Linnadest või üksluistest põllumaadest me põlismetsi rajada ei saa ega tahagi, kuid ökosüsteemide seisundit ja looduse hüvede kättesaadavust saame eri tegevuste kaudu ja eri viisil kõikjal parandada. Kas neid tegevusi peaks eristama looduskoosluste ökoloogilisest taastamisest ja nimetama kuidagi teisiti, seda võiksime veel arutada.

KUIDAS TAASTADA?
Igal ökosüsteemil ja igal maastikul on oma vajadused. Üldjuhul peab taastustöid planeerides ja ellu viies pidama silmas kaheksat põhiprintsiipi ja tegema neli oskuslikult plaanitud sammu (Gann et al. 2019).

Kaheksa taastamistöö põhimõtet

1. Kaasa sidusrühmasid.
2. Kogu ja rakenda kõiki teadmisi, nt peale teadusandmete ka kohalikku pärimusteadmust.
3. Ammuta teadmisi heas seisundis ökosüsteemide (Native reference ecosystem) toimimisest, võttes ühtaegu arvesse praegusi keskkonnamuutusi.
4. Sea eesmärgiks looduslike protsesside taastumine.
5. Kasuta mõõdetavaid näitajaid ja püstita selged eesmärgid.
6. Taotle parimat võimalikku seisundit (vt joonist).
7. Võta kohapeal taastamisvõtteid rakendades aluseks nende ühtesobivus maastiku, valgala või piirkonna meetoditega.
8. Taasta samm-sammult, lähtudes algsest seisundist (joonis).

Neli põhisammu
• Tee kindlaks ökosüsteemidele kahju põhjustanud tegurid. Planeeri leevendus- ja taastamismeetmed.
• Võta käsile taastamistööd (nt sule kraavid, külva turbasamblaid).
• Seira tulemust, dokumenteeri ja avalikusta.
• Hoia taastamise tulemusel saadud ökosüsteeme.

Sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud

Ruumiline fookus on looduse taastamisel viimasel aastakümnel liikunud üksikutelt aladelt maastikele; varasemast oskuslikumalt on hakatud arvesse võtma kohalikke sotsiaalmajanduslikke olusid. Ökoloogilises mõttes saab taastamine/taastumine edukas olla vaid siis, kui negatiivseid mõjutegureid õnnestub vähendada kogu maastikul; kui liikidele suudetakse tagada head levikuvõimalused ning osatakse tähelepanu pöörata kõikide oluliste troofiliste tasandite seisundile. Taastumise teele aidatud ökosüsteemide pikaajalise jätkusuutlikkuse tagab aga ainult kohalike kogukondade side loodusega – taastamine peab käima käsikäes kohalike inimeste, nende tegevuste ja plaanidega.
Taastustöö tasub end ära: looduse kahjustumine on erakordselt kulukas, ohtlik ja kahandab peaaegu olematuks tulevaste põlvede võimaluse elada turvalises keskkonnas. Iga taastustöödesse pandud euro hinnanguliselt tagasi 8–38 eurot, sest elukeskkond paraneb, kliimaohud vähenevad ja majandusvõimalused mitmekesistuvad [5]. Nii Eestist kui ka maailmast on rohkelt näiteid selle kohta, kus taastamine on aidanud edeneda väljasuremisohus liikidel (kõre ja Euroopa naarits Eestis, sookilpkonn Leedus), parandanud kohalike elanike elatusallikaid, taastanud kalavarusid (Pärnu jõestiku elupaikade taastustööd) ning parandanud looduse hüvede seisu ja seeläbi üldist elukeskkonda.

Mida looduse taastamiseks tehakse?

Vajadus looduse seisundit parandada on üha selgem, seetõttu osutatakse sellele nii kohaliku tasandil kui ka maailmas aina rohkem tähelepanu. Eelmisel aastal algas ÜRO ökosüsteemide taastamise kümnend, mis aitab ellu viia juba 2014. aastal rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) ja Saksamaa valitsuse algatatud nn Bonni väljakutse (Bonn Challenge) raames kokku lepitud eesmärki taastada üle maailma 350 miljonit hektarit kahjustatud ökosüsteeme ning parandada kohalike kogukondade elatusallikaid ja elukeskkonda.
Euroopas on vajadus loodust taastada pandud kirja nii elurikkuse strateegias, veepoliitika raamdirektiivis kui ka tervikuna rohelises kokkuleppes. Kõige tähtsamana on praegu Euroopa parlamendis arutlusel Euroopa looduse taastamise seadus, mille eesmärk on parandada looduslike elupaikade, aga ka majandusmetsade, põllumaade, linnade ja kalastuspiirkondade ökoloogilist seisundit ning inimeste elukeskkonda ja ühtlasi suunata majandust nii, et tulusam oleks tegutseda loodushoidlikult. Pöidlad pihku! Selline üheaegne fookus looduse taastamisele kõigis ELi riikides aitab välja töötada ja rakendada toimivaid lahendusi, edendada riikidevahelist koostööd loodushoiu valdkonnas ja valida loodust hindavat majandusmudelit ning ergutada maapiirkondade toimetulekut ja väikeettevõtlust

Mida on Eestis tehtud?

Eestis on taastamistöid juba tublisti tehtud, aga peamiselt kaitstavatel aladel. Eri projektide käigus on tehtud ulatuslikke töid kuivendamisest ja turbakaevandamisest kahjustatud soodes, kus eesmärk on kahandada kuivendamise mõjusid ja aidata märgalale iseloomulikul elustikul taastuda. Kahjustatud soode taastamine on ühtviisi tähtis selleks, et ennistada elupaiku, parandada veerežiimi ja pidurdada pidevat kasvuhoonegaaside heidet kuivendatud aladelt. Peale soode on üksjagu korda saadetud jõgede looduslikkuse ja kalapopulatsioonide ning eri liikide elupaikade taastamisel ja pärandniitudel.
Võssa ja pilliroogu kasvanud luhad, rannaniidud, puisniidud või loopealsed ei ole enam sobilik elupaik ohustatud niiduelustikule. Ent ka kohalikud elanikud ei kasuta neid alasid igapäevaelus enam kuigivõrd. Taastatud pärandniitudel karjatatakse loomi ja tehakse heina; nii mõneski piirkonnas on niitude taastamise tulemusena uuesti kujunenud väiketalud ja toodetakse kohalikku toitu. Aastatel 2014–2019 sai keskkonnaameti eestvõttel teoks Lääne-Eesti loopealsete taastamise projekt „Elu alvaritele“, mis pälvis Euroopa Komisjoni looduskaitseprojektide auhinna suure sotsiaalmajandusliku mõju eest. Nii mõnigi pere lõi endale maale kodu ning asus niitudega seotud toodete ja tegevustega elatist teenima.

Kokkuvõte

Kaitse seda, mis on veel alles, ja taasta seda, mis on kahjustunud. Otsuseid tehes peab sellest põhimõttest lähtuma nii Eestis kui ka kogu maailmas. Senine kogemus on näidanud, et kui luua mõtestatud ja teaduspõhise töö kaudu sobivad tingimused ja teha seda enne, kui on liiga hilja, siis loodus taastub. Eesti hetkeseis on parem kui Lääne-Euroopal ning taastustööd seetõttu vähem kulukad ja tulemuslikumad. Mida suurem on aga tehtud kahju, seda keerukam ja kulukam on kahjustunud funktsioone ja elurikkust taastada ja seda kauem see kestab. Päris hävinud loodust enam kuidagi tagasi ei saa.

Mida on esmatähtis teha eri ökosüsteemides?

Ökoloogiline taastamine võetakse ette selleks, et kahjustatud, degradeerunud
või täielikult hävinud ökosüsteemide elurikkus ning neile omased funktsioonid ja protsessid taastuksid. Heas seisundis
ökosüsteemid on vastupidavad häiringutele ja kliimamuutuse mõjudele ning tagavad elutähtsad looduse hüved maastikel ja linnades. Iga ökosüsteemi korral on fookus ja eesmärk isesugune, kuid alati on oluline kaasata kohalikud elanikud ja maaomanikud: üksnes siis on taastamistööd pikka aega tulemuslikud.

MÄRGALAD

Taastada ja hoida looduslikku veerežiimi, kahandada kuivendamise mõjusid.
Vähendada reostuskoormust.
Tagada keskkonnaolude ja maastiku sobivus, et taas saaks kujuneda iseloomulik liigiline koosseis; vajaduse korrall aidata sellele kaasa, näiteks külvates turbasamblaid.
Tagada alade piisav suurus, et võimaldada ökoloogilistel ja hüdroloogilistel protsessidel toimida ning parandada sidusust (ühenduvust) teiste märgaladega.

Taastatav ala Tudusoos Foto: Aveliina Helm

NIIDUD

Tagada sobiv hooldus niitmise, karjatamise või muu traditsioonilise majandamise abil.
Hoida ja parandada elupaikade struktuurset ja liigilist mitmekesisust.
Selleks et taastumist kiirendada, külvata vajaduse korral niitudele iseloomulikke taimeliike või taasasustada hävinud populatsioone.
Pidurdada invasiivsete liikide levikut.
Parandada niitude sidusust maastikul, et tagada liigiline ja geneetiline mitmekesisus.
Tagada niitude pikaajaline säilimine, soodustades sobivaid hooldusvõtteid.

Alvar Tupenurme pangal Foto: Annely Holm

METSAD

Soodustada metsade loodusliku struktuuri taastumist, sh puude vanuselist ja liigilist mitmekesisust, vanade puude ja häilude hoidu.
Soodustada eri laguastmes lamapuidu olemasolu ja teket, tagada tüügaspuude ja püsti surnud puude olemasolu.
Vähendada heas seisundis metsade killustatust maastikul, tagada liikide võimalus levida.
Vähendada kuivendamise ja raiete mõjusid.

Põlismets Lääne-Virumaal Sirtsis Foto: Renno Nellis

LINNAD

Suurendada rohealade ja puude-põõsaste hulka linnades.
Suurendada rohealade looduslikku mitmekesisust, asendades liigivaese muru kodumaistest liikidest linnaniitudega ning taastades linnaruumis olevaid looduslikke elupaikasid.
Igaühe looduskaitse: julgustada elanikke tegutsema nii, et see toetaks aedade, õue- ja pargialade elurikkust.
Kasutada vähem selliseid maastikuarhitektuuri võtteid, mis ei arvesta kohaliku loodusega (ingl blandscaping).
Parandada linnalooduse sidusust ja luua ühendusteid linnaümbruse looduslike ökosüsteemidega.
Vähendada valgus- ja mürasaastet. Kahandada saastavate ainete mõju.
Pidurdada invasiivsete liikide levikut linnaruumis.

Linnaniit Rakveres Foto: Kristiina Jürisoo

PÕLLUMAJANDUSMAASTIKUD

Suurendada põllumajandusmaastike mitmekesisust liigendades põlde rohumaaribade, hekkide, puutukkade, veekogude ning niidukooslustega.
Parandada elupaikade seisundit põlde ümbruse maastikus.
Vähendada väetiste, pestitsiidide ja veekasutuse negatiivset mõju keskkonnale.
Rakendada keskkonnahoidlikke, nn taastava põllumajanduse võtteid.
Taastada ja hoida põllumajandusmaastike pärandniite ja väärtuslikke rohumaid. Kaitsta turvasmuldi ja leevendada kuivenduse mõjusid.

Eesti maakari taastatud loopealsel Saaremaal Ilplas Foto: Aveliina Helm

VEEKOGUD

Taastada veekogude looduslik seisund, iseloomulikud hüdroprotsessid ja kvaliteet elupaigana. Kõrvaldada tehisobjektid, mis mõjutavad suuresti ökosüsteemi toimimist.
Vähendada reostuskoormust, eriti põllumajandusest pärit saasteainete hulka.
Vältida veekogude ja neile iseloomulike liikide ülekasutust ja häirimist.
Vajaduse korral taasasustada hävinud või kõvasti kahjustunud liikide populatsioonid.
Tagada veekogude edasine säästev kasutamine ja kaitse.

Paikusel asustatakse lõhesid Foto: Aldis Toome / RMK

Taastamine ja kliima

Loodus ja kliima on omavahel tugevalt seotud. Loodushoid ja ökosüsteemide hea seisundi taastamine aitab kliimamuutusi leevendada ning võimaldab muutuste mõjudega paremini kohaneda. Heas seisundis ökosüsteemid on turvalised süsinikulaod ning aitavad siduda atmosfäärist liigset süsihappegaasi.

Selleks et taastada ammendunud karjäärialasid ja hävinud niiduökosüsteeme,
kogutakse niiduliikide seemneid. Kui külvata liigirikastelt aladelt kogutud seemnesegu, saab kiirendada koosluste taastumist.
Pildil kogub ettevõtte Nordic Botanical esindaja spetsiaalselt loodud kogumismasinaga seemneid Valgamaa niidult Foto: Taavi Paal

Looduse hävimine aga aitab kliimamuutustele kaasa. Ajavahemikul 2000–2009 lisandus Maa kahjustamise tõttu igal aastal atmosfääri 3,6–4,4 miljardit tonni CO2 ekvivalenti, mis hõlmab ligikaudu 10% inimkonna kasvuhoonegaaside heitest. Kliimamuutused ja elurikkuse kadu on mürgine kokteil: kahjustunud ja vaesunud ökosüsteemid ei suuda atmosfäärist süsihappegaasi siduda ja on kliimamuutuste negatiivsetele mõjudele vastuvõtlikumad, võimenduv kliimamuutus aga kahjustab veelgi loodust ja selle võimet süsinikku siduda. Et sellest ohtlikust tsüklist välja saada, tuleb keskenduda ökosüsteemide taastamisele ja kaitsele ning väärtustada heas seisundis ökosüsteeme süsiniku sidujate ja talletajatena, mis ühtlasi hoiavad meile kestmiseks vajalikku looduslikku mitmekesisust. Näiteks
kui taastataks halvas või ebasoodsas seisundis elupaigad Euroopa kaitstavatel aladel, saaks igal aastal siduda veel ligikaudu 300 miljonit tonni CO2 ekvivalenti [6]. Võrdluseks: Eesti iga-aastane emissioon on ligikaudu 12–15 miljonit tonni CO2 ekvivalenti. Süsinikuneutraalsust ei ole võimalik saavutada, kaitsmata loodust ja taastamata kahjustatud ökosüsteeme. Heas seisundis loodus on meie tähtsaim liitlane. Elurikkust ja kliimat puudutavad eesmärgid tuleb püstitada ja tööd planeerida ühiselt. Kui kukume läbi ühel alal, läheb nii ka teisega [7].

Aveliina Helm (1979) on Tartu ülikooli taastamisökoloogia professor.

1. Brondizio, Eduardo S. et al. (eds.) 2019. Global assessment report on biodiversity and ecosystem services of the Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services.
   IPBES secretariat, Bonn, Germany. doi.org/10.5281/ zenodo.3831673.
2. Euroopa Komisjon 2022. Looduse taastamise määruse mõjuaruanne / Proposal for a Nature Restoration Law. Impact assessment accompanying the proposal. environment.ec.europa.eu/ publications/nature restoration-law_en.
3. Gann, Georg D. et al. 2019. International principles and standards for the practice of ecological restoration. Second edition. – Restoration Ecology S1-S46.
4. Helm, Aveliina jt 2020 (täiend 2021). Metsa-, soo-,niidu- ja põllumajanduslike ökosüsteemide seisundi ning ökosüsteemiteenuste baastasemete üleriigilise hindamise ja kaardistamise lõpparuanne. ELME projekt. Tellija: keskkonnaagentuur.
5. Keskkonnaagentuur, 2021. pmk.agri.ee/sites/ default/files/inline-files/Linnud_2021_0.pdf.
6. Kopsieker Lisa et al. 2021. Climate mitigation potential of large-scale restoration in Europe. Analysis of the climate mitigation potential of restoring habitats listed in Annex I of the Habitats Directive. Institute for European Environmental Policy.
7. Pörtner, Hans Otto et al. 2021. Report on IPBESIPCC Co-sponsored workshop report on biodiversity and climate change. IPBES Secretariat, Bonn. doi: 10.5281/zenodo.4659158.
8. Török, Peter; Helm, Aveliina 2017. Ecological theory provides strong support for habitat restoration. – Biological Conservation 206: 85–91.

Tekst: Tiiu Kull Fotod: Arto-Randel Servet

Eesti orhideekaitse klubi (EOKK) on tänavuse aasta orhideeks valinud valge tolmpea (Cephalanthera longifolia). Õitsev tolmpea paistab kaugele ja teda on raske teiste liikidega segi ajada. Taime on põnev uurida, sest talle on omased paljunemise eripärad ja varjatud kooselu seentega. Tolmpeade seisundit on Eestis hinnatud ohualtiks, kuna sobivad kasvukohad kipuvad kaduma.

Tekst: Sirje ja Georg Aher

Eesti orhideekaitse klubi on valinud valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) tänavuse aasta orhideeks Foto: Georg Aher

Kasside, jäneste, oravate, koerte ja paljude teiste imetajate ning ka putukate jalgadel on käpad, kuid siiski ei ole nad käpalised.

Tekst ja fotod: Arne Ader

Foto 1. Vaenukägu kontrollib kuldnokapesakasti. Õõnsuse ülevaatuse käigus on ta pesast kaasa haaranud udusule

Aia pesakastiasukana on vaenukägu pigem vähe tuntud. Ometi on temalgi huvi selliste majakeste vastu.

Tekst ja fotod: Uku Paal

Foto 1. Tundrahane ja rabahane on lihtsam eristada, kui samas parves leidub kahe liigi isendeid. Vasakul hakkab silma kolm rabahane, kes
hoiavad kokku. Nad on natuke suuremad, noka oranž ala on neil enamasti laiem ja nokad natuke pikemad. Saaremaa, aprill 2015

Uue linnusüstemaatika järgi on varem rabahane alamliikidena tuntud tundrahani (Anser serrirostris) ja rabahani (Anser fabalis) eraldi liigid. Nende eristamine teeb peavalu nii linnuvaatlejatele, looduskaitsjatele kui ka jahimeestele.

Tekst: Priit-Kalev Parts

Sõna „inimene“ tuleneb ladinakeelsest sõnas „humus“, mis tähendab mulda. Olla inimene tähendab mõista, et me oleme võrsunud mullast ja saame jälle mullaks. Mõne aastakese me tantsime elulaval ja saame osa Jumala aupaistest. (…) sellest piisab täiesti.
Isa Richard Rohr

Vanimad kirjalikud juhised inimsõnniku väetisena kasutamiseks on kirja pandud Shangi dünastia aegses (1766–1122 e.m.a) Hiinas kilpkonnakilbist tahvlitele . 20. sajandi algul, pärast rohkem kui kolme tuhande aastast inimsõnnikuga väetamise praktikat, oli Hiina suurlinnade vesi joogikõlblik . Idamaades on epideemiad olnud tunduvalt haruldasemad ja piiratud ulatusega. Seevastu Euroopas pärinevad teated kihisevatest jõgedest ja laastavatest katkudest juba antiik-Roomast.
Kuigi praeguseks on Hiina üks maailma suurimaid kunstväetiste kuritarvitajaid, kasutati seal veel 1950ndail väetisena ära 90% ja kasutatakse endiselt 30% inimsõnnikust. 19. sajandil levis põlluviljakuse säilitamiseks inimsõnniku linnadest maale toimetamine Hiina eeskujul ka Euroopas ja Ameerikas. Paraku läänes eeskujuliku ringmajanduskultuurini ei jõutudki, see kiskus „peldikuks kätte ära“ – mõne üksiku erandiga nagu näiteks Holland. Inimsõnnik hakkas kunstväetistele ja WC-dele „turgu“ kaotama 1960ndail.
Olgu märgitud, et inimsõnniku väetiseks töötlemisel on oma tööstuslik ajalugu ka Eestis. Nimelt töötles inimsõnnikut pulberväetiseks Tartu pudretivabrik (1887–1950ndad). Asutatud eraettevõtja poolt, läks see 1919 Tartu linna omandisse ja oli väga kasumlik äri. Pudreti tehnoloogia seisnes teadaolevalt peamiselt päikse käes kuivatamises ja polnud päris lõhnatu . Kindlasti polnud tegemist komposteerimisega ning tänaste teadmiste valguses polnud see protsess ka epidemioloogiliselt läbinisti laitmatu. (Pudretivabrikust saab lugeda Horisondi 2015. aastal ilmunud keskkonnaajaloo erinumbrist).
„Antropogeense“ sõnniku puhul peab enne põllumajanduslikku kasutust kompostimisel hoolsam olema kui teiste liikide väljaheidete puhul, kuid see on täiesti tehtav. Inimsõnniku sõimamine sitaks ei lase puhta magevee ning mulla ja toidu ammendumise probleemistikust täiskasvanud inimese kombel kõnelda . Samas hinnatakse, et Maa lämmastikuringe on veelgi hullemini segi paisatud kui süsinikuringe ning toidukasvatuseks absoluutselt asendamatu fosfori tootmine tipneb 2040. aasta paiku . Seega on inimsõnniku koha taastamisega looduslikus aineringes tuli takus.

Töökad mikroorganismid

Kuidas komposteerumine õieti käib? Kui keskkonnatingimused on sobivad (süsiniku-lämmastiku suhe ehk C:N umbkaudu 30:1, olemas parajalt niiskust, õhku, soojust), hakkab kompostis tegutsema tuhandeid liike leigelembeseid ehk mesofiilseid mikroorganisme (bakterid, kiirikbakterid, vetikad, seened). Mesofiilse lagunemise temperatuuriks loetakse enamasti vahemikku 20°–45°C. Ühed organismid söövad teisi ja temperatuur tõuseb. Soojus äratab soojalembeste ehk termofiilsete mikroorganismide (tegutsevad kõrgemal temperatuuril) spoorid.
Enamasti hinnataksegi termofiilset faasi komposteerumisel kõige kõrgemalt, kuna teadaolevalt hävib enamik inimsõnnikus mõeldavaid patogeene (bakterid, viirused, paelussid jnt) 40–60 °C juures minutite või tundide jooksul ning viimase pooleteise sajandi jooksul oleme harjunud bioloogilist ohutust seostama steriliseerimisega. Kompostihunnik on termofiilses faasis päevi või kuid ning näib seega seisvat steriliseerimise ideele turvaliselt lähedal. Patogeenide elutsükli katkestamisel pole aga temperatuur kaugeltki ainus tegur, see võib isegi kahjuks tulla. Liiga kõrge temperatuuri puhul elurikkus väheneb halvemal juhul sinnamaani, et kompostimassis jääb domineerima ainult üks bakteriperekond (Geobacillus); tervishoiu jaoks kõige parema lõpptulemuseni jõuame kasutades maksimaalselt mitmekesise mikroelustiku kogu evolutsioonilist tööriistakasti. Samuti on liigkuumusega steriliseeritud monokultuurne kompostimass kerge saak ebasoovitavate liikide, näiteks Salmonella perekonna sissetungiks.
Komposteerimise optimaalseima temperatuuri määratlemine jääb seega akadeemiliseks igavikuprobleemiks, see on lihtsalt niivõrd mitmetahuline valdkond. Praktikule piisab teadmisest, et kui paari labidatäie sügavusel on mass tuntavalt ihusoe (vahemikus 35°–55°C) ja see saab aastapäevad rahus olla, on kõik korras. Pärast termofiilset faasi hakkab temperatuur langema ja komposteerimise töörindele naaseb üha enam mesofiilseid organisme oma kirjeldamatus elurikkuses. Aednikul ja põllumehel maksab meeles pidada ka seda, et liiga kuuma komposteerumisega lähevad kaotsi väärtuslikud toitained, järele jääb ainult tuhk.

Katkine toiduahel Joonis: Torm Parts

• Globaalselt vastutab põllumajandus 11% kasvuhoonegaaside eest.
• Veevärk vastutab ca 3% kasvuhoonegaaside eest
• 13% keskmise tööstusriigi elektritoodangust kulub veevärgile .

Süsteem vajab muutust

Hüppeliselt kerkinud energiahinnad on pannud omavalitsused ja majapidamised otsima kokkuhoiukohti valgustusest toasoojani. See pole aga siiani avalikkuse tähelepanu alla toonud tõsiasja, et tööstuslik-linlik ainevahetuse korraldus on olemuslikult energiamahukas ja vältimatult saastav. Kui viga on süsteemis, siis mistahes innovatsioon saab teha ainult kosmeetilisi parandusi.
Praegu on ühiskondliku ainevahetuse hiiglaslik energiakulu sisse kirjutatud seadustesse ja tavadesse, kõikmõeldavad süsteemid peavad kohustuslikus korras toetuma ohtrale kütusele, masinatele ja betoonile. Aga meenutagem, et praegune (ajalooliselt väga uus!) süsteem kujunes välja maailmasõdade „püssirohutehaste jääkvõimsuste“ ja odavate fossiilkütuste tõttu. Praeguseks oleme jõudnud energialoojangu ajajärku , kus me ei saa enam endale lubada sama kalleid süsteeme – ei rahaliselt ega keskkondlikult. Komposteerimine on tuhandeid aastaid vana praktika, siin pole mitte kui midagi uurida, tuleb lihtsalt pihta hakata.

Terve toiduahel. Torm Partsi joonis

Käesolevas artiklis keskendun ringmajanduse ühele tahule, nimelt inimese väljaheidete tagasitoomisele toidusüsteemi. Inimsõnniku koht aineringes on lahutamatult seotud süsinikuringe ja veega, seda ei saa käsitleda lahus muust majandusest ja ühiskondlikust ainevahetusest. Nii näiteks moodustavad omavalitsuste jäätmevoos paberitooted umbes 29%, toidu- ja aiajäätmed umbes 32% . Kõik kolm suuremat jäätmeliiki komposteerimise teel lihtsalt ja odavalt mullaks töödeldavad tekkekohas (nt aiamaal) või tekkekoha lähedal (nt asulalähedasel põllul, haljasalal, tühermaal vms). Kus iganes leidub sobivas vahekorras süsinikku ja lämmastikku (ca 30:1) ning on tagatud vee ja niiskuse juurdepääs, seal käivitavad bakterid jt mikroorganismid komposteerumisprotsessi iseenesest ja täiesti tasuta.
Praegu on komposteerimine jäätmekäitluse kosmeetiline kõrvalharu, süsteem ise kui tervik on äärmiselt tsentraliseeritud, kogumis- ja sorteerimissüsteem tarbetult keerukas, energia- ja taristumahukas, kujutades endast sellisena omaette keskkonnaprobleemi. Näiteks minu maakonnalinnast Viljandist viiakse puulehed komposteerimisele… Tartusse! Aga meil on veel isegi hästi – näiteks Taanist viiakse puulehed Norra või Saksamaale!
Ka protsessid on sageli mikrobioloogiliselt ebatõhusad (haljastusjäätmete komposteerimissegu on mikroelustiku aktiveerumiseks liiga lämmastikuvaene, sõnnik saastatud reoveega, mullaelustik protsessi kaasamata betoonist aluse tõttu jne), mida püütakse kompenseerida tehnoloogiliselt (spetsiaalsed reaktorid, kallis segamistehnika jne). Tulemusena on kalli protsessi lõppsaadus majanduslikult väheväärtuslik, kuna see nõuab täiendavat transporti lõppkasutuskohta, on põllumajanduslikult perspektiivitu, kaasneva (nt transport, rajatised) ning jääkreostuse (P, N jääk puhastatud reovees) osakaal on suur.
Haljastus-, paberi-, puidu- ja haljastusjäätmete komposti majanduslikku väärtust parandaks hüppeliselt lämmastiku- ja fosforirohke inimsõnniku lisamine kompostisegule. Selle tulemusel mikrobioloogiliselt aktiivsem keskkond loob eeldused ka toidu- ja isegi loomsete jäätmete (väljaheited, korjused) turvaliseks komposteerimiseks, mis võimaldaks praegust jäätmekäitlustaristut ja -logistikat hüppeliselt lihtsustada. Inimsõnniku komposteerimise abil hoitakse ära kõige keerukamalt käideldava komponendi sattumine veevärki ning toitained (N, P, K) ei pääse saastama veeökosüsteeme, vaid naasevad mulda ning taaskasutatakse toidusüsteemis.
Selline menetlus lühendaks oluliselt käitlusahelat (energia-, taristu- ja toormesääst!) ning vähendaks orgaanilise aine keskkonnakoormuse murdosani tänasest. Arvestades seda, et 60–70% Eesti mineraalväetistest imporditakse Venemaalt ning ka läänes toodetakse lämmastikväetist Vene gaasi abil, tähendaks orgaanilise toorme lühikese ahelaga taaskasutamine tohutut pikaajalist julgeolekupoliitilist kasu ning rahalist kokkuhoidu.

Üks tänini ilmutuslikult mõjuvaid uurijaid ja põllumajanduspraktikuid, kes astus varakult vastu lääne
keemiakesksele põllumajandusteadusele ja -praktikale, oli Sir
Albert Howard (1873–1947) Foto: Wikimedia Commons

Howard rõhutas, et põllumajandus peab rajanema
bioloogiateadusel, mitte keemia „N-P-K-mentaliteedil“ (lämmastik- fosfor-kaalium), toonitas talupojateadmuse võtmetähtsust, uuris, propageeris ning rakendas idamaade tuhandete aastate vanuseid
maaviljelustavasid. Howard juhtis varakult tähelepanu sellele, et ajaloos pole vastu pidanud ükski loomadeta põllumajandussüsteem ning et vanimate põllumajandusviiside olemuslik osa on inimsõnniku kasutamine.

Jäätmetega peab tegelema seal, kus need tekivad

Praktikas on otstarbekas pihta hakata pakkuma kohapealsete jäätmeteket ennetavaid teenuseid ning kvaliteetse ja lihtsalt kättesaadava toorme kasutussevõttu ning tootestamist. Näiteks koguneb avalikel suurüritustel väljaheiteid ja tiheasustusaladel komposti tugiaineks sobilikke haljastusjäätmeid. Samuti jääb mitmesugustel tootjatel sageli üle puidu-, paberi- jm peenmaterjali. Ka kõik muud biojäätmed on sõnnikukompostis edukalt mullaks tehtavad. Loomulikult võiks osa sellest kraamist ka kütteks kasutada, kuid praeguses kliimaolukorras võiks üheksa korda mõõta, enne kui midagi põlema pista .
Majanduslikult kõige säästlikum on orgaanilise aine tsentraliseeritud käitlusest täielikult loobuda. Arvestades pika aja jooksul välja kujunenud linnataristut, on ilmselt mõnda aega rööpselt vajalik komposteerimise keskne korraldamine asumi kaupa. Kas see peaks põhinema pigem nö konteinermeetodil või mõnel tehniliselt keerukamal viisil , läheks siin artiklis liiga pikaks arutleda ja see pole ka sisuliselt kuigi oluline. Piltlikkuse ja lihtsuse huvides lähtun siin konteinermeetodist.

Kompostimine on lõhnatu, selle kasti võib rajada kas või köögi akna alla. Paljudele meeldibki rajada kompostikast silmapaistvasse kohta ja esteetiliselt võimalikult kaunina, nt vitstest. Sel juhul ei tühjendata ega lammutata seda võib-olla kunagi – tekib kuhikpeenar, millele istutatakse kõrvitsaid, maasikaid vms. Kui täidetud kompostikastile panna peale mulda või küpset komposti, võib seal hakata taimi kasvatama kohepärast komposti sulgemist. Kevadisel ajal saab hästi ära kasutada komposteerumisel tekkivat soojust ja kasvatada näiteks tomateid. Juba umbes 40 sentimeetri sügavusel
näitab termomeeter 50 kraadi Celsiuse järgi Foto: Juhan Javoiš

Käimlatehnoloogia valikust sõltumata võiks asumipõhine komposteerimiskorraldus välja näha nii, et omavalitsused, ettevõtted jts ladustavad puulehti, saepuru jms valdavalt tselluloosist koosnevat tugiainet aunadesse. Trapetsja ristlõikega aunad, laiusega 4 meetrit ja kõrgusega kuni 2 meetrit (olenevalt tugiaine iseloomust, kasutada olevast tehnikast jms) rajatakse omavalitsuse majandusmaadele, söötis põldudele vms tasastele ja mitte liiga tuulistele aladele. See jooksvalt kogunev aine hakkab ilmastiku toimel tasapisi ise kõdunema. Tugiaine auna harjale moodustatakse vagu, kuhu kallatakse toidu- ja loomsed jäätmed ning fekaalid (loomade-lindude huvi välistamiseks eelistatult selles järjekorras). Fekaale koguvad ja transpordivad juba tegutsevad keemilisi käimlaid käitavad ettevõtted.
Lohk kaetakse tugiainega, vajadusel kohendatakse auna või lisatakse kihte. Seejärel jäetakse aun 1–2 aastaks komposteerima. Erinevalt laialt levinud eelarvamusest ei vaja kompostihunnik segamist – see on isegi kahjulik, kuna jahutab kompostimassi, põhjustades NO2 emissiooni (300× võimsam kasvuhoonegaas kui CO2 !), terviseriske käitlustöötajatelejne. Seega ei nõua aunad komposteerumisperioodil praktiliselt mingit hooldust. Aeroobse keskkonna tagab kompostihunnikule asjakohaselt valitud tugiaine poorne struktuur, vihmaussid ning komposteerivate mikroorganismide ujumisoskus.
Vastavalt tugiaine omadustele ja komposti kasutuseesmärkidele võib vajadusel hunnikuid mingil määral siiski segada (näiteks kui soovitakse saada väga ühtlase struktuuriga komposti). Meie kliimas ei vaja kompostihunnik ka mingit katmist ega kastmist: tugiaine auna kuju ja mõõtmed ning optimaalne maht tagavad sobiva niiskusrežiimi. Loomulikult tuleb kasuks, kui komposteerimiskoht paikneb puude vilus, sest päikselõõsas võib hunnik liigselt kuivada ja komposteerumine peatuda. See pole siiski kuigi tõsine mure – meie vihmases kliimas hakkab varem või hiljem sadama ja komposteerumine jätkub.
Kompostimassi võib aasta-paari pärast maha müüa või veel parem – müüa eelmüügi korras. Selleks tuleb aunad vm vormid ehitada lõppkasutajale sobivasse kohta ning sobiva kujuga. Aasta-paari pärast võib kompostihunnikud kohapeal laiali ajada (nt põllu, haljasala, rekultiveeritava tööstus- või kaevandusmaa puhul). Arvestades kerkivate kütusehindadega oleks veelgi majanduslikum rajada kompostiaunad põldudele või jäätmaadele nende lõplikku asukohta – paari aasta pärast saab huumusevaaludele rajada järk-järgult arenevad püsiistandused (nt viljapuud-põõsad, metsapuud vms koos kiiret tulu toovate üheaastaste köögiviljadega, mis hiljem asenduvad mitmeaastaste roht- või puistaimedega), nii et minimaalse töövaevaga kujuneb alleekõlvik (vrd ing k alley cropping), viljapuuistandik või toidusalu.
Vastavalt olukorrale, nt väiksemate rahvaürituste korral, pole transportida üldse vaja, kuna tekkiv orgaaniline materjal on komposteeritav kohapeal. Võib-olla istutatakse kompostihunnikule hiljem midagi kasvama või see laotatakse laiali. Mõeldav on toimida isegi nii, et festivale vm suurüritusi korraldataksegi paikades, kuhu on plaanis rajada istandus või on seal muu vajadus kompostmulla järele, nii et üritus on toimumiskohale positiivse mõjuga ning toob maa valdajale majanduslikku kasu.

Kokkuvõtvalt – kohapeal kompostimine võimaldab omavalitsustel hoida energia-, taristu- ja jäätmekäitluskuludelt (20–50%). Nutika paberitäitmise korral oleks ilmselt rahvusvaheliselt süsinikukvootide turult võimalik rahagi teenida. Käegakatsutava kasuna võimaldab kompostimine haljastus- või põllumajandusettevõtetel ja omavalitustel saada soodsalt ja suures koguses looduslike antibiootikumidega rikastatud kompostmulda. Omavalitsustele, avalike suurürituste korraldajatele, fekaalide kogujatele jts on see võimalus arendada rohelist kuvandit ning jäätmetest odavalt lahti saada – õigemini vältida jäätmeteket. Sest öelgu bürokraadid mida tahes – komposteerimine pole jäätmekäitlus, vaid orgaanilise aine väärindav taaskasutus (upcycling).

Kompostimiseks piisab kahest lihtsast kastist: sellal kui ühte kasti täidetakse, teine küpseb või on juba tühjendamise faasis (tühjendatakse sedamööda, kuidas aias tehakse peenraid vm istutusi). Toimetada saab mugavamalt, kui lähedal on näiteks vihmaveetünn, et pesta „ööpotte“, harju ja käsi. Fotol demonstreerib loo autor oma kompostikasti, mis on põõsa vilus vastu pidanud üle 15 aasta Foto: Juhan Javoiš

 
Praktiline komposteerimine. Tööjuhend kodumajapidamise jaoks

Kui sulle ei meeldi bakterid, siis sa oled valel planeedil.
Craig Venter, inimgenoomi esmakaardistaja

Komposteerimine algab viisakast kogumisest. Kuigi disainilahendusi praeguseks välja töötatud tuhandeid, lähtun järgnevalt peamiselt inimsõnniku komposteerimise elava klassiku Joseph Jenkinsi mudelist selle geniaalse lihtsuse, odavuse ja didaktilise selguse pärast.

1. Osta „ööpotiks“ vähemalt kolm 20 l kaanega värviämbrit. Ehita oma maitse järgi „prillpink“ – st kast, tool vms, millel saab istuda ja mille alla saab asetada ämbri. „Paigalda“ need privaatsesse kohta ja hakka kasutama! (Loomulikult sobib ka traditsiooniline ööpott, Biolani jts tooted.) Seda „süsteemi“ saab kasutada nii püsivas kohas kui ka rändavana.

2. Hangi kempsus kasutamiseks peenemat kattematerjali (näiteks saepuru, sõklaid, turvast), selle jaoks eraldi ämber ja tõstmiseks kühvlike. Kuivaine põhiülesanne on siduda haisu ja vältida loksumist, komposteerumine algab õues kompostikastis.

3. Ehita õue kompostikast, aun, korv vms. Rusikareegel on, et kompostikasti mõõtmed võiksid olla umbes 1,5×1,5×1,5 m – väiksemas on tõhusa komposteerumise käivitumiseks liiga vähe mahtu, suurema puhul võib õhu juurdepääs südamikku jääda puudulikuks.
Kompostikasti võib ehitada näiteks neljast euroalusest, punuda vitstest, rullida armatuurvõrgust. Kokku vajad vähemalt kahte kasti – sellal kui üks on „küpsemiseks“ suletud, täidad teist.

Inimsõnniku komposteerimise elav klassik ja mitmete selleteemaliste bestsellerite autor Joseph Jenkins kasutab komposteerimiseks sellist „aiamajakest“. Sellal kui ühte kasti täidetakse, teine küpseb või on juba tühjendamise faasis (tühjendatakse vastavalt sellele, kuidas aias tehakse peenraid vm istutusi). Vihmavesi kogutakse tünni, selle veega pestakse „ööpotte“, harju ja käsi, suure sajuga üle räästarennide voolav vesi kulub ära kompostis. Katusealuses enam-vähem kuivana püsiv kattematerjal on mugavalt kättesaadav ka talvel.
Allikas: https://humanurehandbook.com/instructions.html
Loomulikult rajab igaüks komposti vastavalt oma vajadustele, võimalustele ja maitsele. Näiteks minu majapidamises on kompostikast piklik (ca 1,5×1,5×4 m) ning otsast avatav, sest üsna intensiivse aiapidajana tekib mul suures koguses kompostimist vajavaid umbrohujuuri, rohtu jms, mistõttu tahan kasti täitma ja tühjendama pääseda käsikäruga.

4. Kompostikasti täitmine. Kompostikast rajatakse otse maa peale, et mullaelustik saaks rikastada komposti
mikroelustikku ja vastupidi. Enne esimest käimlatühjendust tuleb kasti põhja panna ohtralt (umbes 20–40 cm paksune kiht) süsinikurohket kraami: põhku, heinu, saepuru, vanas kastis komposteerumata jäänud materjali jne. Jenkins soovitab kaevata kasti põhja labidasügavuse augu ja täita selle kuivainega, et vältida väljavoolu ja parandada ühendust mullaelustikuga. „Ööpottide“ sisu ja köögijäätmed peaks kallama komposti keskele. Seda kuivainega kattes on mõistlik kohe teha „pesa“, pannes kasti servadesse kuivainet rohkem. Nii tekib servadesse soojusisolatsioon, mis ühtlasi väldib väljavoolu, pessa jääb vihmavesi paremini püsima ning järgmiseks potitühjenduseks on kõik valmis. Jenkins soovitab
enne järgmist täitmist pesa hargiga veel süvendada, et uus materjal puutuks juba kääriva kraamiga kiiresti
kokku.

5. Kui kompostikast täis saab, kata see kuivainega, soovitatavalt heina või põhuga. Need ei võta kindlasti tuult alla ja näevad loomulikud välja. Üldjuhul ei tunne loomad mingit huvi sõnnikusisaldusega komposti vastu, nii et kasti pealtpoolt kaitsta pole vaja. Kui mingid elukad siiski ligi tikuvad, aseta peale näiteks terasvõrk.

6. Tühjendamine. Oota umbes üks aasta. Sellest piisab. Kui sa ikka kardad, oota veel üks aasta. Kasuta aias või
istuta midagi otse komposti.

7. Ikkagi, ma ei tea, kas ma oskan? Lõpeta
muretsemine, hakka pihta!

Priit-Kalev Parts (1972) on väikeettevõtja ja säästliku eluviisi propageerija.

1. Berger, Wolfgang 2009. Results in the Use and Practise of Composting Toilets in Multi Storey Houses in Bielefeld and Rostock, Germany. Presentation. Berger Biotechnik AG, Hamburg.

2. Griffiths-Sattenspiel, Bevan; Wilson, Wendy 2009. The Carbon Footprint of Water. River Network. Portland.

3. Howard, Albert 1943 (1940). An Agricultural Testament. New York ja London: Oxford University Press.

4. Jenkins, Joseph C. 2021. The humanure handbook. Shit in a nutshell. Grove City, Joseph Jenkins, Inc.

5. Jewitt, Sarah 2011. Geographies of shit: Spatial and temporal variations in attitudes towards human waste. – Progress in Human Geography 35 (5): 608– 626.

6. Jouhara, Hussam et al. 2017. Municipal waste management systems for domestic use. – Energy
139: 485–506.

7. Leppik, Lea 2013. Jaama pudrett ehk Miks Tartu sai veevärgi nii hilja. – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI: 181–203.

8. Reay, David 2015. Nitrogen and Climate Change: An Explosive Story. Paldgrave Macmillan UK.

9. Rhodes, Christopher J. 2013. Peak Phosphorus – Peak Food? The Need to Close the Phosphorus Cycle. – Science Progress 96: 109–152.

10. Shiming, Luo; Ce Geng, Nong 2002. The utilization of human excreta in Chinese agriculture and the challenge faced. South China Agricultural University.

11. Zeldovich, Lina 2021. The Other Dark Matter. The Science and Business of Turning Waste into Wealth and Health. University of Chicago.

Tekst ja fotod: Aapo Ilves

Limatünnik

Loodus ja inimese elutoimetused olid varem rohkem lahutamatud. Teinekord võis see põim olla küllaltki määrdunud, aga ometi sai looduse loogika paremini selgeks.

Tekst: Piret Pappel

Elurikkuse mängu Liigipiirid loojad Heli Aomets (vasakul) ja Anete Altrov Foto: Raimond Vink

Juubelihõngulisel kümnendal Negavatil võistlevad tänavu ka ökoloogiat ja elurikkust tutvustav lauamäng ning keskkonnahoidlikud õhufiltrid, milles pruugitakse lambavilla ja põdrasamblikku.

Kristin Kooskora foto Viljandimaa Intsu küla Sinialliku allikast ja sinna viidud andidest. Mulluse kuvavõistluse žürii hindas pildi andide auhinna vääriliseks

Algab järjekordne hiite kuvavõistlus, kuhu oodatakse fotosid ja videoid hiitest ja teistest ajaloolistest looduslikest pühapaikadest. Võistluse eesmärk on jäädvustada ja väärtustada põliste pühapaikade kultuuri- ja
looduspärandit ning innustada inimesi nendega tutvuma.

Kuvavõistlus toimub eesti, soome ja vene keeles ning keskendub soome-ugri rahvaste ühisele pärandile.

Võistluse peaauhind on 1000 eurot, hõimurahvaste auhind 300 eurot, Soome auhind 300 eurot ja kuni 16aastaste auhind 200 eurot. Lisaks on välja pandud Vana-Võrumaa, Virumaa, saarte jm eriauhinnad. Seoses
rahvusvaheliste sanktsioonidega ei määrata ka sel aastal rahalisi auhindu Vene Föderatsiooni ja Valgevene elanikele.

Hiite kuvavõistlus toimub alates 2008. aastast ja tänavune on järjekorras 16. Teadaolevalt on see ainus omataoline fotovõistlus maailmas. Kuvavõistlusele saadetud fotod moodustavad ainulaadse kultuuriloolise arhiivi, mis on veebis vabalt kättesaadav aadressil https://www.hiis.ee/kuva/kuvavoistlused.

Lähem teave, võistluse eeskiri ja kuvade üleslaadimine võistluse
veebilehel https://www.hiis.ee/kuva/2023.

Hiite Maja sihtasutus / Loodusajakiri

Tekst ja foto: Hannes Rohtma

Foto on pälvinud 2022. aastal Eesti Looduse fotovõistlusel Vikipeedia auhinna

Lehterämblik on meile tuttava majaämbliku lähedane sugulane. Mõlemad koovad saagi püüdmiseks lehtrikujulise võrgu. Suurema osa ajast veedavad nad selle lehtri põhjas saaki oodates.

Isane namiibia vuril. Selle liigi sulgede veekindlus on zoolooge hämmastanud juba pikka aega Foto: Yathin sk / Wikimedia Commons

Paljude linnuliikide sulgedel on märkimisväärne omadus vett tõrjuda. Ega ilmaasjata öelda, et kellelegi on näiteks noomimine nagu hane selga vesi, ta ei pane seda üldse tähele.

Veelindudel on ülihästi arenenud päranipunääre, mille rasvataolise võidega saavad haned ja pardid takistada sulgi märgumast. Kuid Kagu-Aafrika kõrbetes elutsev namiibia vuril (Pterocles namaqua) teeb oma sulgede veekindlusega teistele liikidele ära.

Esimest korda pani seda harukordset omadust tähele inglise ornitoloog Edmund Meade-Waldo, kes pidas vurilaid kodus, kuid tema väiteid peeti liialdatuks. 1960ndatest on teada loodusvaatlusi, kus isased vurilad lendasid pesast rohkem kui 20 kilomeetri kaugusel asuva veekogu juurde. Seal kastsid nad end umbes viieks minutiks vette. Surnud lindude tehtud katsed kinnitasid, et selle ajaga imendub vurila kõhusulgedesse ligemale 25 milliliitrit vett. Osa veest aurustub tagasilennul, kuid järelejäänust saavad juua pojad, keda namiibia vurilal on kaks või kolm.

Namiibia vurila suled on seega zooloogidele huvi pakkunud juba pikka aega. Kuid alles nüüd lubab tehnoloogia areng hakata saladust lahti muukima. Kui Harvardi ülikooli võrdleva zooloogia muuseumi kollektsioonist pärit sulgi uuriti võimsa skaneeriva elektronmikroskoobiga, sai mõndagi selgemaks.

Igas zooloogiaõpikus on kirjas, et linnu sulelaba koosneb suleroo külge kinnituvatest udemetest ja neile kinnituvad omakorda väikeste kidakestega suleebemed. Namiibia vurila kõhualuste sulgede ebemed on kinnituskoha küljest pisut krussis ja kidakesi selles piirkonnas polegi. Sule selline ehitus võimaldabki sel käsna kombel vett koguda.

Journal of the Royal Society Interface /Loodusajakiri

Professor Aveliina Helm inauguratsiooniloengu järel. Helm juhib Tartu ülikooli maastike elurikkuse töörühma, professoriks valiti ta möödunud aastal Foto: Andres Tennus / Tartu ülikool

Tartu ülikooli taastamisökoloogia professor Aveliina Helm pidas 21. märtsil ülikooli aulas inauguratsiooniloengu „Kas loodust saab taastada?“. Professor tõdes, et viimase sajandi kiired muutused maakasutuses, loodusressursside tarbimises ning inimühiskonna sotsiaalsetes ja majanduslikes toimemehhanismides on asetanud looduse erakordselt suure surve alla.
Looduse kaitse ja kahjustatud ökosüsteemide taastamine on hädavajalikud, et tagada toiduga kindlustatus, säilitada meile sobiv elukeskkond ja leevendada kliimamuutuste mõju. See ei tähenda kõikjale metsiku looduse toomist, vaid oluliste ökoloogiliste protsesside välja selgitamist ja säilitamist tuleviku tarbeks. Piisab ka inimkesksest väikesest sammust nagu näiteks linnapargikoosluste mitmekesistamisest, mis vähendab ohutegurite mõju. Loengut saab vaadata portaalist UTTV.

Tartu ülikool / Loodusajakiri