Loodusajakirjad

Varjumetsad

12 juuli, 2024 - 11:36

Nahkhiireuuringud on viinud mind iseäralikesse varjumetsadesse ja pannud muretsema, et selliseid kooslusi on jäänud aina vähemaks. Miks on need nahkhiirtele olulised?

Tekst ja fotod: MATTI MASING

RAJAKAAMERA LOOD | Hall-kärbsenäppide kaks esimest elunädalat

9 juuli, 2024 - 13:32

Hinnomäe pooleteise hektari suuruses kuusikus pesitses 2022. aasta suvel kaks paari hallkärbsenäppe. Ühe pesa juures jälgisin linnupere toimetamisi alates poegade koorumisest kuni väljalennuni ehk täpselt kaks nädalat.

Tekst ja fotod: ARNE ADER / loodusemees.ee

Murdunud remmelgas poegadele hälliks

INTERVJUU | Looduse taastamise määrus aitab elul edasi kesta

9 juuli, 2024 - 12:34

LIHTNE KÜSIDA | Milline metsamari on parim?

8 juuli, 2024 - 13:06

Et sellele küsimusele vastata, tuleb kõigepealt täpsustada, kellele parim.

Inimese vaatevinklist on parimad need metsamarjad, mis maitsevad hästi, sisaldavad rohkesti kasulikke aineid ning mida on kerge noppida ja säilitada. Niisiis peaaegu kõik meie metsamarjad. Nende hulka ei kuulu ehk lillakas: ehkki tal on hea hapukas maitse, kasvab ta hõredalt ja marjas on suur seeme. Samuti ei ole kuigi hinnatud sinikas, sest tal on omapärane maitse ning usutakse, et ta põhjustab halba enesetunnet (loe selle paikapidavuse kohta lk 13–14). Pihlakaid lisatakse salatitesse ja moosidesse, kuid rästaste ja siidisabade õnneks ei tarvita inimesed mõrkja maitsega pihlamarju kuigivõrd. Ka toompihlakad jäävad enamasti lindudele.

Erinevalt lindudest ja imetajatest ei pea putukad marjadest eriti lugu. Samas on marjataimede õies leiduv nektar, pungad ja lehed paljudele putukatele tähtis toit. Kui mustikas õitseb öökülmade ajal, mil kimalased, erakmesilased, kärbsed ja teised tolmeldajad ei ole aktiivsed, siis ei tasu marjasaaki loota. Mustikalehed on toiduks mitut liiki liblikatele, näiteks raba-võiliblikale ja rohetiivale. Mustikalehti söövad ka mitut liiki vaksikud, konkureerides laanepüü ja teiste metsas elavate kanalistega. Mustikamarjadel on kindel koht metsise suvises menüüs.

Kõiki metsamarju, sealhulgas mõnda sellist, mis inimesele mürgine, söövad hiired, kährikud, mägrad, oravad, nugised, rebased ning isegi hundid, rääkimata karudest. Tundub siiski, et mürgistest marjadest toitujaid on vähe. Enamasti levivadki need taimed risoomi abil. Ühtlasi kasvab neid üsna harvalt, näiteks näsiniint. Söödavate marjade seemneid levitavad edukalt linnud.

Seega on väga raske vastata, milline mari on parim. Inimesed peavad väga headeks maasikaid, vaarikaid, murakaid, mustikaid, pohli, põldmarju ja jõhvikaid. Need kõik on tervisele väga kasulikud. Me pole oma eelistustes üksi, sest marjad on eluks vajalikud paljudele loomadele. Loodetavasti jätkub marjadele piisavalt kasvukohti ning seeläbi ka loomadele toitu ja elupaiku.

SIRJE JA GEORG AHER

Eesti kihelkonnad| Iisaku kihelkond: kriivad, poluvernikud ja rahvuspark

8 juuli, 2024 - 13:00

Tartust Jõhvi sõites keerab maantee Kauksi kohalt Peipsist eemale. Tosin kilomeetrit läbi laante ja metsadevaheliste põldude ning hakkabki paistma haljendav küngas kirikutorniga. Oleme jõudnud Alutaguse pealinna Iisakusse. Ümber selle laiub Iisaku kihelkond, mille ulatuslikud loodusmaastikud kuuluvad omakorda Alutaguse rahvuspargi koosseisu.

Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE Fotod: SVEN ZAČEK

AASTA SAMMAL | Roheline kõrv maapinnal

8 juuli, 2024 - 12:43

Aasta seen kamperriisikas

8 juuli, 2024 - 12:27

Tekst: IRJA SAAR Fotod: VELLO LIIV

Eesti mükoloogiaühing on valinud 2024. aasta seeneks kamperriisika(Lactarius camphoratus). Üks valiku ajend oli Tartu ülikooli emeriitprofessori Kuulo Kalamehe 90 aasta juubel tänavu 15. aprillil. Ta on oma pika karjääri jooksul uurinud lehikseeni, sealhulgas perekonda riisikas. Eesti riisikaliikide kohta avaldas ta 2011. aastal raamatu Tartu ülikooli loodusmuuseumi sarja „Eesti elurikkus“ esimese üllitisena.

AASTA PUU| Millised on Eesti suurimad tammed?

8 juuli, 2024 - 11:39

Eestis kasvab kümneid tähelepanuväärsete mõõtmetega hariliku tamme isendeid. Mõni on eriti võimas tüve jämeduse poolest. Ainuüksi üle kuuemeetrise ümbermõõduga tammesid on teada üle kümne. Tammeaasta puhul on paslik üle vaadata, kus kasvavad meie kõige suurema rinnasümbermõõduga tammed.

Tekst ja fotod: HENDRIK RELVE

TEGUTSE TEADLIKULT | Kogu loodusannid koduapteeki

8 juuli, 2024 - 11:20

Tekst ja fotod: MARTIN TIKK

Kägu on rahvapärimuses endelind

8 juuli, 2024 - 11:00

Tekst: MALL HIEMÄE

Inimene on teisi eluslooduse liike ja rühmi iseloomustanud nii võrdluses inimühiskonnaga kui üksteisega. Hea ja halva skaalal on näiteks meie rahvuslind suitsupääsuke väärtustatud oma laulu ja seose poolest kodukohaga, kuid näiteks ronk on välimuse, eluviisi ja eraklikkuse poolest arvatud pahade hulka. Ent kägu on pärimuskultuuris vastuoluline tegelane, kelle positsiooni on määranud ta iseäralik elulaad: pesa ei ehita, poegi ei kasvata.

Kas kukulind või kägu?

AASTA LIND| Kägu eesti kirjanduses: oraaklist Käo-Jaanini

8 juuli, 2024 - 10:56

LOODUSE ANNID | Meie metsamarjad püsivad au sees

8 juuli, 2024 - 10:45

Parasvöötme metsad, ka Eestimaal, on marjarikkad. Sestap on marjulkäigud eestlastele küllaltki tavapärased, kuigi praegusajal korjatakse neid loodusande märksa vähem kui varem. Siiski on paljud metsamarjad hinnatud saadused.

SEIK | Saja-aastases aias lainetab õitemeri

8 juuli, 2024 - 10:20

Tekst: JUHANI PÜTTSEPP Fotod: INGMAR MUUSIKUS

Kas šimpansid ravitsevad end taimedega?

8 juuli, 2024 - 10:10

Vabas looduses elavate šimpansite menüüs on taimetoit tähtsal kohal ja tihti söövad nad ka nigela toiteväärtusega liike, millel on samas teada raviomadusi. Põhjalike uuringuteta ei saa hinnata, kas inimahvid pruugivad ravimtaimi teadlikult või kogemata, koos muu toiduga. Ajakirjas PLOS One ilmunud uurimus väidab, et šimpansid, kes on tervisega kimpus, söövad tõesti raviomadustega taimi.

Inglise teadlased jälgisid pikka aega Ugandas Budongo metsakaitsealal elava šimpansikarja käitumist ja toidulauda. Nii kujunes nimekiri taimeliikidest, mida sõid vaid haiged või vigastatud loomad. Seejärel uuriti 13 liigi põletiku- ja mikroobivastaseid omadusi. Selgus, et paljude taimeliikide ekstrakt pidurdas bakterite kasvu.

See toime avaldus kõige tugevamalt ühe pagoodipuu perekonda (Alstonia) kuuluva liigi kõdupuidul. Ühtlasi leiti sel olevat põletikuvastane toime ning seetõttu sobib see haavaraviks. Põletikku leevendavad ka ühe ebejala (Christella) perekonna liigi lehed. Uurijad vaatlesid üht vigastatud jäsemega isast šimpansit, kes otsis ja sõi just selle sõnajala lehti, ilmselt vaigistamaks valu ja vähendamaks paistetust.

Kuna loomadelt võeti ka uriini- ja väljaheiteproove, oli teadlastele teada, kes šimpansitest olid parasiitidega nakatunud. Üks sellistest isenditest sõi krugipuu perekonda (Scutia) kuuluva puuliigi koort. Seega otsivad šimpansid oma hädadele leevendust taimeriigist. Inimesele on need teadmised samuti kasulikud, sest aitavad leida uusi taimseid toimeaineid, mida kasutada, et luua uusi ravimeid.

PhysOrg/Loodusajakiri

Vikipeedia kogub fotosid Eesti küladest

8 juuli, 2024 - 10:07

Alanud on Vikipeedia pildikogumiskampaania „Külast külla“, mis kestab kuni suve lõpuni. Igal külal on oma lugu, mis ootab avastamist, olgu pildil mõis, bussipeatus, vana kõrts või kena maastikuvaade. Eriti oodatud on jäädvustused kohtadest, millest senini veel pilte pole. Fotod aitavad täiendada Vikipeedia piltide andmebaasi ja rikastada kõigi teadmisi Eesti ajaloo ja kultuuri kohta.

Võistlusel osalevad fotod, mis on Vikipeediasse üles laaditud ajavahemikul 1. juunist kuni 31. augustini. Täpse juhendi lingi leiab eestikeelse Vikipeedia avalehelt, saadaval on ka kaardirakendus, kust saab vaadata, millistest paikadest on pilte puudu. Loomulikult on teretulnud ka kõik teised fotod.

Auhindu on välja pannud kohalikud omavalitsused ja ettevõtted. Kampaanias löövad kaasa näiteks Väike-Maarja vald, Anija vald, Hiiumaa vald ja paljud teised. AS Barrus tunnustab parimaid Võrumaa külapiltide (fotod Antsla, Kanepi, Põlva, Rõuge, Räpina, Setomaa ja Võru vallast) jäädvustajaid 1000 euroga.

Pildikogumiskampaaniaga seotud küsimustele vastab Pille Priks (pille@wikimedia.ee). Tema on ka kontaktisik neile omavalitsustele ja ettevõtetele, kes soovivad oma auhinna välja panna.

Wikimedia Eesti / Loodusajakiri

Eesti tuleohukaardid uuenevad

8 juuli, 2024 - 10:03

Tekst: TÕNU OJA Kaardid: ALEKSEI VAŠTŠENKO (keskkonnaagentuur)

Suvel ja kuival ajal teevad inimestele muret metsa- ja maastikupõlengud. Sama mure on päästeametil, kliimaministeeriumil, kohalikel omavalitsustel ja maaomanikel. Paraku on põlengud kliima muutumise tõttu pigem sagenenud.

Eesti ei ole kindlasti maailma kõige tuleohtlikum piirkond, ent tuli teeb kahju siingi. Laias laastus võime eristada kulupõlenguid ja metsatulekahjusid. Kevadisel ajal enne roheluse tärkamist on tuleoht võimalike kulupõlengute tõttu märgatavalt suurem.

Keskkonnaagentuur on juba aastaid iga päev koostanud tuleohukaarti, mille alusel kehtestab päästeamet piirangud. Tuleoht arvutatakse niinimetatud Nesterovi meetodil 22 ilmajaamas üle Eesti ja see integraalne näitaja interpoleeritakse kogu Eesti tarbeks. 1940. aastatel Valentin Nesterovi loodud meetodi lähteandmed on sademete hulk samal ja eelmisel päeval, õhutemperatuur ning kastepunkt. Kastepunkt kajastab suhtelist õhuniiskust, täpsemalt temperatuuri, mille korral hakkab õhuniiskus kondenseeruma. Iseenesest väga loogiline: mida rohkem on sademeid ja mida suurem on suhteline õhuniiskus, seda väiksem on põlengu tekke tõenäosus. Kõiki vajalikke parameetreid igas ilmajaamas ei mõõdeta, sestap ei saa ka rohkem punkte kasutusele võtta, ehkki ruumilise katvuse mõttes on 22 punkti liiga vähe.

Aastatel 2019–2020 rakendus riigi tellimusena programmi „Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamine“ kaugseireprojekt, millel oli palju osalisi. Üks neljast projekti sihist oli parandada tuleohutuse prognoosi, tellija oli päästeamet. Töö käigus tegi Tartu ülikooli geograafiaosakond ettepaneku rakendada Kanadas kasutatavat tuleohutuse hindamise viisi. Füüsika instituudilt saime täppismeteoroloogia andmed ja Tõravere observatooriumist põlevmaterjali kaardistuse. Kanada tuleohuindeksit FWI (Forest fire weather index) kasutab ka Euroopa kosmoseorganisatsioon ja mitu riiki, sh Põhjamaad. Eri rakendustes on ohuklasside skaalat ja täpset algoritmi rakendamise viisi täpsustatud. Peale tuleohuindeksi arvutamise hõlmab projekt põlengu leviku mudeleid, põlengu ohjeldamist ja kahjude hindamist. FWI juurde tuleme peatselt tagasi.

Aastal 2023 sai alguse Euroopa Life’i programmi projekt AdaptEst, mille põhieesmärk on Eestis kliimamuutustega paremini kohaneda. Projektil on 16 partnerit, juhtpartner on kliimaministeerium, projekt kestab kuni aastani 2032. Seitsmenda tööpaketi üks osa on tuleohukaardi uuendus, mis põhineb RITA kaugseireprojektis pakutud lahendusel. Praegu on Kanada süsteemi põhjal käsil esimene samm: hinnata tuleohtu. Töö on kavandatud kaheks aastaks, osalevad keskkonnaagentuur (KAUR), keskkonnaministeeriumi infotehnoloogiakeskus (KeMIT) ja TÜ geograafiaosakond. Nüüdseks on varem valminud prototüüp pandud tööle KAUR-i ja KEMIT-i arvutivõrkudes, seega seal, kus see peaks tööle jäämagi. Sellel suvel katsetame ja täpsustame tuleohuklasse, võrreldes nii senise Nesterovi meetodi arvutusi kui ka eri FWI-rakendusi maailmas (Kanada originaalskaala, Euroopa kosmoseagentuuri tuleohuportaali EFFIS skaala, Rootsi tuleohuskaala). Sügiseks on võrdlusandmed käes, neid analüüsitakse ja järgmisest aastast peaks uus süsteem rakenduma.

Tagasi FWI juurde. Mille poolest on uus süsteem parem?

FWI arvutatakse samuti sademete ja õhuniiskuse andmete järgi. Need ongi põhitegurid, mis tuleohtu mõjutavad. Peale selle võetakse FWI korral arvesse temperatuuri ja tuule kiirust ning suunda. Mõnevõrra erineb see, mis päeva (aja) temperatuuri andmeid kasutatakse ning sademeandmete kumuleerimine. Kui Nesterovi meetodi korral mõõdetakse temperatuur ja kastepunkt nii, et lõuna ajal avaldatav tuleohukaart põhineb sisuliselt eelmise päeva andmetel, siis FWI korral peaks lõunaks jõudma arvutused teha värskemate andmetega. FWI korral kasutatakse pikema ajavahemiku sademeandmestikku kui Nesterovi indeksit rakendades: Nesterovi meetodi järgi kõrvaldab mõni sajupäev pärast põuda tuleohu, aga tegelikult see ei pruugi nii olla.

FWI arvutus käib mitme vahesammuga: kõigepealt leitakse peenema ja jämedama põlevmaterjali niiskus ning põuamäär, mis oleneb pikema perioodi sademest ja temperatuurist. Eeldatavasti annavad need kolm niiskusmäära täpsema hinnangu tuleohule, pealegi saab neid kasutada ka tule levikut mudeldades. Seejärel leitakse peenmaterjali niiskuse (õigemini selle puudumise) põhjal tule algse leviku kiirus (loogika seisneb selles, et peenike kuiv kraam, nagu laastud ahjus, süttib kergemini). Jämedama materjali niiskuse ja põuamäära järgi leitakse süttivmaterjali kättesaadavus. Laast võib küll kergesti süttida, aga kui laastutuli ei pane põlema jämedamaid puid, suurt tuld ei teki. Kolmanda sammuna arvutatakse FWI koondindeks.

Mitu eelist

Peale indeksi rehkenduse valemist tulenevate eeliste leidub uuel metoodikal ka teisi häid külgi. Meteoroloogilised täppisandmed saadakse rasterväljana kogu Eesti jaoks, ruumilise lahutusega 1 x 1 km. Sademete hulk selgub sademeradari kaudu ja muud andmed meteroloogiliste mudelite põhjal, mida vajaduse korral kalibreeritakse ilmajaamade järgi. See tähendab, et 22 punkti asemel, kus indeks arvutatakse, on meil punkte umbes 44 000 ehk 2000 korda rohkem. See ruumiline detailsus on tähtis. Uue metoodika järgi ei interpoleerita indeksi kompleksnäitajat, vaid indeks arvutatakse väljana iga rastripiksli jaoks eraldi (vt joonist).

Peale selle on kasutusel detailsemad põlevmaterjali hulga ja struktuuri andmed, mis võimaldavad paremini hinnata nii tule tekke tõenäosust kui ka tule võimaliku leviku kiirust. Tuleohuindeksi arvutamine on põlengueelne ennetav tegevus.

Jooniselt on näha tulemuste sarnasus (suurema tuleohuga alad kattuvad mõlema meetodi järgi), aga ka märkimisväärselt erinev ruumiline lahutus. Joonisel eristub kolm piirkonda (tumepunane ovaal). Vasakpoolsel pildil on näha suurema tuleohu piirkond Pärnumaal. Interpolatsioon tuleb Kihnu ilmajaama andmetest, aga saarte sademete hulka ei tohiks niimoodi mandri kohta üldistada, nii Tõstamaa kui ka Häädemeeste rannik võivad olla sajusemad. Teine piirkond vasakpoolsel kaardil on Põlvamaa idaosa. Kogu lõunapoolne Põlvamaa on saanud suurema tuleohu, interpoleerides Võru ilmajaama andmeid. Ei lõuna- ega idapiiril pole seal ühtegi ilmajaama. Võrust kogutud andmete interpoleerimine Räpina ja Mehikoorma piirkonda ei ole ilmselt õigustatud. Parempoolsel pildil on esitatud Tallinna ümbrus. Harku ilmajaamas on tõesti olnud suurem tuleoht ja seda näitab ka FWI. Aga vana meetodi järgi on seda hinnangut laiendatud kogu Harjumaale ja Lääne-Virumaa põhjarannikule.

TÕNU OJA (1955) on Tartu ülikooli geoinformaatika ja kartograafia professor.

Looduse annid: mesi

5 juuli, 2024 - 14:10

Viimased kütid-korilased

5 juuli, 2024 - 14:00

Pärnu Riia värav

5 juuli, 2024 - 11:10

Suvises Pärnus ringiuitaja ei leia linnaruumis märke 17. sajandi lõpus ehitatud suurejoonelisest Riia väravast. Saates on külas Ragnar Nurk, Tallinna linnaplaneerimise ameti arheoloog, kellelt kuuleme, kus paiknes Riia värav ning miks see oli uhkem kui tänini säilinud Tallinna värav. Saame ka teada, kes võis olla keeruka ja läbimõeldud ülesehitusega Riia värava arhitekt. Saatejuht on Tiiu Rööp.

https://kuku.pleier.ee/podcast/loodusajakiri/182756

Eesti Looduse 25. fotovõistlus

1 juuli, 2024 - 16:48

Ajakiri Eesti Loodus on kuulutanud välja fotovõistluse, mis sel aastal toimub 25. korda. Eesti Looduse fotovõistlus on üks Eesti suuremaid loodusfotokonkursse. Osaleda saab kuni 16-aastaste noorte ja täiskasvanute kategoorias. Auhindu saavad parimad looma-, taime- ja seenefotod. Samuti jagatakse palju eriauhindu, näiteks elurikkuse, liigikaitse, aasta orhidee või looduse maastike ja mustrite kategoorias. Uudsena antakse seekord koostöös keskkonnaameti PuisniiduLIFE-i projektiga välja eriauhind „Pärandit kandvad puisniidud“.

Kõik võistlusele saadetud fotod peavad olema tehtud Eestis ning taim, loom või seen peab olema pildil selgelt äratuntav. Koos võistlustööga ootame lühikest lugu, kus ja mil moel pilt on tehtud ja kes on pildil. Autori nõusolekul lähevad võistlusele edastatud vaba litsentsiga fotod eestikeelse Vikipeedia fotokogu täienduseks nagu varasematelgi aastatel; parimaid tunnustab Vikipeedia auhindadega.

Fotosid saab võistlusele esitada alates 1. juulist kuni 30. septembrini veebilehel fotovoistlus.horisont.ee. Samast leiab ka võistluse tingimused, toetajad ja eelmiste aastate parimad tööd. Seekordse fotovõistluse põhitoetajad on Fotoluks ja Vikipeedia, peale selle senised sponsorid.

Kirjale on lisatud Eesti Looduse 2024. a fotovõistluse võidutöö vaenukäost. Foto autor on Ave Kruusel. Fotot võib tasuta kasutada fotovõistluse kajastamisel, viidates autorile. Kui soovite suuremat faili, võtke meiega ühendust.

Ajakirju Eesti Loodus ja Horisont on alates 2001. aastast andnud välja MTÜ Loodusajakiri.

Lisateave:

Toomas Kukk
Eesti Looduse peatoimetaja
toomas.kukk@loodusajakiri.ee
518 9420