Loodusajakirjad

Tekst: MATI LAUR

Esimene maailmasõda ei viinud Õhtumaad hävinguni, kuid muutis oluliselt selle palet. Nii mõndagi kuldsena tundunud ajast oli jäädavalt möödas ning ees ootas midagi sootuks uut. Erinevalt kunstist ja kirjandusest, kus Esimese maailmasõja järgsetel aastatel jätkus uute voolude ja suundade võidukäik, oli maailmasõjajärgses ajalookirjutuses uuendusi vähe ja nendegi mõju hakkas avalduma alles pärast Teist maailmasõda.

Annaalide koolkonna sünd

Prantsusmaa kahe maailmasõja vahelise ajalookirjutuse tähtsündmuseks on peetud ajakirja „Annales d’histoire économique et sociale“ (Majandus- ja sotsiaalajaloo annaalid) ilmuma hakkamist 1929. aastal. Briti ajaloolane Peter Burk (1934) on seda sündmust nimetanud lausa „revolutsiooniks ajalookirjutuses“. „Annaalid“ ei näinud ilmavalgust Pariisis, vaid pärast Esimest maailmasõda taas Prantsusmaaga ühendatud Strasbourgis. Ajakirja asutajad Lucien Febvre (1878–1956) ja Marc Bloch (1886–1944) vastandusid ühelt poolt Saksa ajalookirjutuses valitsevale poliitilise ajaloo esiletõstmisele, teisalt polnud nõus sõjaeelsel Prantsusmaal positivismist lähtunud arusaamaga pidada ajalookirjutust üksnes „abiteaduseks“, mis kogub empiirilist materjali sotsiaalteadustele. Ajalookirjutus pidi ise saama teisi distsipliine (geograafia, sotsioloogia, psühholoogia, majandusteadus) integreerivaks sotsiaalteaduseks, mis eeldas Febvre’i ja Blochi nägemuses probleemidele ja analüüsile orienteeritud ajalookirjutust. „Kui pole probleeme, pole ka ajalugu“, väitis Febvre. „Kui te ei tea, mida te otsite, siis te ei tea ka, mida te leiate.“ Mitmekesistamist vajasid ka ajaloolaste kasutatud allikad. Teksti kui traditsioonilise allika kõrval sooviti enam näha arheoloogiliste ja etnoloogiliste materjalide, kaartide ja fotode kasutamist. Deterministlikesse õpetustesse, sealhulgas marksismi, suhtusid uue ajakirja väljaandjad ettevaatlikult ning üritasid „suuri teooriaid“ vältida.

Lucien Febvre pälvis laiema tuntuse raamatuga „Philippe II et la Franche Comté“ („Felipe II ja Franche Comté“, 1912), kus ta käsitles pärast Burgundia pärilussõda Habsburgide Hispaania liinile kuulunud piirkonna ajalugu 16. sajandi teisel poolel, üritades kokku sulatada nii poliitika, majanduse, õiguse, religiooni kui ka kirjanduse ja kunsti, et pakkuda võimalikult kõikehaaravat ja siduvat ajalugu. Kahe maailmasõja vahel avaldas Febvre mitu biograafiat – Eesti lugejale on ta tuntud Martin Lutherit ja Navarra Margaretat käsitlevate raamatute autorina, seades eesmärgiks kujutada oma kangelasi ümbritsenud ja mõjutanud ühiskonda. 

Marc Bloch sai tuntuks doktoritöö põhjal valminud raamatuga „Le rois thaumaturges“ („Imettegevad kuningad“, 1924), kus ta käsitles keskajast varauusaja lõpuni valitsenud uskumust, et kuninga puudutusel pärast kroonimistseremooniat olevat ravitoime näärmetiisikuse (scrofula) vastu. Kuigi hiljem on Blochi uurimust peetud mentaliteediajaloo üheks nurgakiviks, ei pöördunud ta hiljem teema juurde kunagi tagasi, pidades seda kerglaseks. Blochi peamiseks uurimisvaldkonnaks sai keskaegne feodaalühiskond. Raamatus „Les caractères originaux de l´histoire rurale française“ (Prantsuse külaajaloo põhijooni, 1931) vaatleb Bloch kaugemat minevikku olevikust või lähiminevikust tagasi vaatava pilguga, jälgides sel kombel agraarkorralduse kujunemist ning eristades uuendustele rohkem alteid valdkondi nendest, kus traditsioonid olid püsivamad. Paraku jäid Blochi kavatsused lõpuni teostamata. Kui ta liitus Teise maailmasõja ajal vastupanuliikumisega, vahistasid ta Saksa okupatsioonivõimud ning lasid maha.

Uued suunad Saksamaal

Samal ajal annaalide koolkonna sünniga Prantsusmaal tõusis Saksa ajalookirjutuses 1920. aastate lõpul esile Volksgeschichte (rahvaajalugu), mis pööras senisest rohkem tähelepanu lihtrahvale, eriti talupoegadele, asustusajaloole ja etnilistele suhetele. Siingi keskenduti sündmuste asemel struktuuridele, narratiivsele käsitlusele eelistati analüüsi, rõhutati koostööd teiste teadusharudega, kaasates just arheolooge, etnolooge ja keeleteadlasi. Pärast rahvussotsialistide võimuletulekut asuti Volksgeschichte raames põhjalikumalt tegelema Reichist väljapoole jääva saksa asustusala uurimisega, mida rahvussotsialistid kasutasid õigustamaks riigipiiride muutmist0. Seetõttu suhtutakse Volksgeschichte pärandisse ettevaatusega, eitamata samas suuna rolli sotsiaalajaloo esiletõusus Teise maailmasõja järgsel Lääne-Saksamaal. Kui palju läks 1930. aastate Saksa akadeemiline ajalookirjutus rahvussotsialismiga kaasa, selle üle kestavad vaidlused tänapäevalgi. Freiburgi ülikooli professor Gerhard Ritter (1888–1967) avaldas 1936. aastal elulooraamatu Preisimaa kuningast Friedrich Suurest, mida ühed on hinnanud natsimeelseks, teised, vastupidi, leidnud sellest osavalt peidetud natsirežiimi kriitikat.

Stalinliku ajalookirjutuse võit Venemaal

Saksamaast märksa suurem oli poliitilise diktatuuri mõju ajalookirjutusele kahe maailmasõja vahelisel Venemaal, kus pärast kommunistlikku riigipööret seati ajaloo uurimine (vulgaar)marksistlikele rööbastele. Tollane mõjukaim ajaloolane Mihhail Pokrovski (1868–1932) paistis juba enne bolševistlikku putši silma äärmuspahempoolsena, kes ei hoidnud end tagasi ka Lenini kritiseerimisest. 1920. aastatel said Pokrovski seisukohad ametliku ajalookontseptsiooni aluseks. Et Venemaa arengut Lääne-Euroopaga sünkroniseerida, nägi Pokrovski kapitalismi võrseid juba Ivan Julma ajal, mis tema terminoloogias kandis kaubanduskapitalismi nime. Pokrovski kritiseeris marksistlikelt positsioonidelt Vene alade ühendamist Moskva suurvürstiriigi ümber ning Vene koloniaalekspansiooni. Tema käsitluses oli Venemaa rahvaste vangla, mida sotsialistliku revolutsioonini iseloomustas armetu mahajäämus Euroopast. Tsaaridesse suhtus Pokrovski mõistagi sügava põlgusega.

Stalini võimu kindlustumine tõi murrangu ajalookäsitlusse. Pärast surma asuti Pokrovskit süüdistama skemaatilisuses ja elukauguses. 1930. aastatel tõsteti vahepeal põlu all seisnud Vene imperialistlik traditsioon ajalookirjutuse keskmesse. Tsarismi sõjalised võidud Euroopas ja Vene koloniaalekspansioon tõsteti au sisse ning veel äsja „rahvaste vanglasse“ surutud vähemusrahvuste ajaloos muutus Venemaaga liitmine „vabastamiseks“. Valitsevast kontseptsioonist irduvaid ajaloolasi süüdistati „kodanlikus objektiivsuses“ ning kui nad juhtumisi ka alanud repressioonides ellu jäid, ei leidnud nende uurimused enam avaldamist.

Uuenevad rahvaste ja riikide ajalood

Varasemate suundumuste jätkuna ilmus kahe maailmasõja vahel mahukaid mitmeköitelisi ülevaateid Euroopa riikide ajaloost. George Macaulay Trevelyan jätkas 1926. aastal avaldatud raamatus „History of England“ („Inglismaa ajalugu“) whig-history romantilist liberalismi, rõhutades brittide erilist arenguteed kui pidevat isikuvabaduste kasvu ning pidades parlamentarismi inglaste suurimaks kingituseks inimkonnale. Ameerika Ühendriikides suurt tähelepanu pälvinud ajalookontseptsiooni avaldas Charles Austin Beard (1874–1948) raamatus „The rise of American civilization“ „(Ameerika tsivilisatsiooni tõus“, 1927), nähes Ühendriikide ühiskonna kujunemise keskmes võitlust agraarse ja industriaalse arengusuuna vahel, mis kulmineerus Põhja ja Lõuna vahelise kodusõjaga. Tuntust pälvis prantsuskeelne Belgia ajaloolane Henri Pirenne (1862–1935) ja tema juba enne Esimest maailmasõda alustatud seitsmeköiteline „Histoire de la Belgique“ („Belgia ajalugu“, 1899–1932). Kuigi Belgia omariiklus oli raamatu valmimiseks kestnud sajandi, jäi seda Euroopa suurriikidega võrreldes napiks. Seetõttu keskendus Pirenne sotsiaal- ja majandusajaloole, otsides Belgia urbaniseerumise juuri ning vaatles Belgiat miniatuurse Euroopana, kus kohtuvad ja liituvad ladina ja germaani kultuur.

Oma ajalookäsitlust ja möödunu lahtimõtestamist vajasid Esimese maailmasõja järel loodud uued rahvusriigid. Ka Eesti rahvuslikus ajalookirjutuses tähistab kahe maailmasõja vaheline periood ajaloouurimise professionaliseerumist. Vastandudes senisele baltisaksa historiograafiale seati ajalookäsitluse keskpunkti talurahva olukord, rahvuslik ärkamisaeg ning rahvusriigi kujunemise lugu. 17. sajandi teine pool („vana hea Rootsi aeg“) ning 19. sajand olidki ajajärgud, mida rahvuslikus ajalookirjutuses maailmasõdade vahelisel perioodil kõige rohkem käsitleti. 1930. aastatel hakati paralleelselt välja andma kahte Eesti ajaloo koguteost. Eesti kirjanduse seltsi egiidi all ilmunud „Eesti ajalugu“ (1935–1940), peatoimetajaks Hans Kruus (1891–1976), jõuti Vene okupatsiooni tulekuks välja anda kolm köidet, mis jõudsid Rootsi aja lõpuni. Pooleli jäi ka kirjastuse Loodus välja antud „Eesti rahva ajalugu“ (1932–1937), mis põhiosas jõudis samuti 17. sajandi lõpuni, mõnes teemavaldkonnas ka 19. sajandini.

1939. aastal puhkenud Teine maailmasõda ei muutnud üksnes riigipiire. Raudne eesriie, mis oli eraldanud kommunistlikku Venemaad ülejäänud Euroopast, nihkus nüüd otse Euroopa südamesse, jagades nii Õhtumaa kui ka selle ajalookirjutuse pea pooleks sajandiks kaheks vastandlikuks leeriks.

Mati Laur (1955) on Tartu ülikooli uusaja ajaloo professor.

Tekst: OTT LUUK

Infograafika: ANDREI KUPJANSKI

Pärast pikka talve teevad esimesed õied ikka rõõmu – ja mida varem nad ilmuvad, seda parem. Eesti taluaedadele omastest lilledest on kõige varasemad õitsejad lumikellukesed.

Suur osa armastatud kevadlilli on elukäigult efemeroidid: nende maapealsed osad on lühiealised, mullas aga peitub varuaineid talletav sibul, mugul või risoom, mis elab üle nii palava suve kui ka jäised talvekuud. Püsiv säilitusorgan eristab neid tõelistest efemeeridest ehk lühieataimedest, kelle keha pärast viljumist sureb; uue hooajani kestavad ainult seemned. Kõik efemeroidid ei ole kevadised. Õied ja lehed ei pruugi väljas olla korraga. Nii on sügislilledel kevadel lopsakad lehed, ent õied ilmuvad sügisel, kui lehed on ammu kõdunenud.

Eesti looduslikus flooras puuduvad kõige varasemad kevadised sibullilled, kes tärkavad veel enne, kui maapind on korralikult sulanud ja lumevabaks saanud. Meie varasemad õitsejad on hoopis puittaimed (näsiniin, sarapuu, lepad). Läbi lume ja jää pressib oma õisikuid mõnikord tupp-villpea, keda lilleks nimetada on kerge liialdus.

Seega ei tasu imestada, et sissetoodud aialilledest on lumikellukesed pikka aega olnud ülipopulaarsed. Vaevalt leiab Eestist taluaeda, vana parki või kalmistut, kus ühtegi lumikellukest ei ole. Samuti on raske leida aeda, kus lumikellukesed üksnes korrapärases rivis peenral kasvaksid: nad paljunevad omasoodu ja kalduvad metsistuma.

Eesti aedade tavaline asukas on harilik lumikelluke (Galanthus nivalis). See on vana kultuurtaim ja Euroopas nii ulatuslikult naturaliseerunud, et algse loodusliku levila piire on võimatu täpselt seada. Tõenäoliselt ulatus levila Prantsusmaalt üle Kesk- ja Lõuna-Euroopa Valgevene, Ukraina ja Lõuna-Venemaani. Lumikellukese perekonnas eristatakse 20 liiki, mõnes käsitluses ka rohkem.

Euroopa aianduses on laialt levinud veel kurruline lumikelluke (G. plicatus, pärit Musta mere rannikult) ja suureõieline lumikelluke (G. elwesii, Kagu-Euroopa, Türgi lääneosa). Kuna huvi eksootiliste taimede vastu ei näi vaibuvat, müüakse ja kasvatatakse ka harvemaid liike. Looduslikult on liigirikkaim lumikellukeste piirkond Kaukaasia, kus leidub mitu kitsa levilaga endeemi. Huvitav on Sitsiilias ja Balkani maades levinud sügisene lumikelluke (G. reginae-olgae), mille üks alamliik õitseb hilissügisel, teine kevadel.

Põhjamaades on metsistununa leitud nelja või viit liiki lumikellukesi. Kuna praegusajal on väga lihtne hankida taimi ka välismaalt, võib uskuda, et eksootilisemaid lumikellukesi ei kasva meil nüüdseks mitte ainult innukate kollektsionääride kogudes, vaid ka lihtsamates iluaedades. Ja miks mitte ka aiatagustes.

Lumikellukestel püüavad pilku õied, kuid liike tuleb hakata määrama lehtedest, täpsemalt lehepakkest. Mugandina eesti keelde toodud vernatsioon (ld vernatio, ingl vernation) võib tähendada kahte seotud nähtust: noore lehe „kokkupakitud“ asendit avanemata pungas (eri viisil rullunud, voltunud jms, see ongi lehepake) või lahtirullumist pakitud asendist (seda on hea jälgida näiteks noortel sõnajalalehtedel). Lumikellukesel me rangelt võttes punga ei näe. See, kuidas lehelaba alge sibulasse ära mahub, on näha mullast sirutuvate tõusmete asendist ja hiljem lehealuselt, mullapinna juurest, kus lehed kilejast tupest väljuvad.

Harilikul lumikellukesel on lame ehk lihtne lehepake: lehelabad pole volditud ega rullitud, mullast tõuseb kaks lehte, pealispinnad lapiti vastamisi. Lehed on kitsad (enamasti 5–10 mm) ja saledad, sinakas- või valkjasrohelised. Taimed paljunevad paremini sibulatega kui seemnetega, moodustades tihedaid tutsakaid. See liik on tavaline parkides, aedades ja mujal inimasustuse lähedal, nii kultuuris kui ka metsistunult.

Kurrulisel lumikellukesel on laiad (tavaliselt 10–20 mm) lehed, mida aitab maapinnast läbi suruda käändunud lehepake: lehelabad on keskosas lapiti koos, kuid servad on kahekorra tagasi käändunud. Leht sirutub kasvades laiali, aga serv jääb veidi alla käändunuks. Lehed on põhitoonilt sinakasrohelised, värskelt lahtikäändunud servad eristuvad puhasrohelistena. Seemneline paljunemine on suhteliselt edukas ja nii moodustab kurruline lumikelluke hajusamaid kogumikke. Eestis on teada metsistumine Viidumäel, aga kuna tegemist on võrdlemisi tuntud ilutaimega, võib neid kohti olla rohkem.

Suureõielisel lumikellukesel on rullunud lehepake: välimine leht ümbritseb torujalt sisemist. Leherull pole nii silmatorkav kui piibelehel, ent siiski on selgesti näha, et üks leht ümbritseb teist. Lehed on sinakasrohelised, kuni 35 mm laiad ja avanenult voltideta, paatja tipuga. Eestist seni teada vaid aiataimena, sordid on hästi tuntud. Lõuna-Rootsis on leitud metsistunult.

Rullunud lehepakkega on ka Voronovi lumikelluke (G. woronowii), kuid teda eristavad läikivad kollakasrohelised lehed. Värvilt meenutavad lehed märtsikellukese omi, laia tömbitipulise kuju poolest aga hoopis käokeeli. Eestis seni levinud vaid harva aiataimena, Lõuna-Rootsist on leitud metsistunult.

Õisikuvars kasvab lumikellukestel lehtede vahelt, neist kaitstuna. Üldjuhul on varrel üks õis, kuid mõni sort kannab õisi siiski ka paarikaupa. Õie suurus, kuju ja rohekad laigud õielehtedel on looduslike liikide korral tähtsad eristustunnused, kuid samas on need omadused sordiaretajate meelevallas. Aias lumikellukeste õisi uurides ei saa me paraku kindlalt eristada liigiomaseid tunnuseid aretustöö viljadest. Lumikellukeste sorte on väga palju: kindlasti üle 1000, mõnede arvates isegi 3000. Vanad sordid pärinevad enamasti erilise välimusega seemikutest, mis on juhuslikult leitud aedades ja parkides omasoodu paljunenud kogumikest. Lumikellukeste teadlik ja sihipärane aretamine on pigem uus nähtus. Lumikellukesed annavad üsna kergesti hübriide, seepärast on sordi- ja liigitunnuste üle üsna raske arvet pidada.

Klassikaliste kultuurvormide hulka kuuluvad täidisõielised harilikud lumikellukesed, keda näeme ka Eesti vanades taluaedades. Aianduses tuntakse neid mõnikord sordinime ’Flore Pleno’ all, kuigi ilmselt pole kõik täidisõielised kaugeltki sama päritolu. Moodsatel sortidel võib leida peaaegu üleni rohelisi õisi (’Green Tear’, ’Green Mile’ jt). Peekrikujulise õiega sortidel on sisemised õielehed välimiste sarnased (’Poculiformis’ ja selle järgi nimetatud sordirühm).

Viimasel ajal on menukamaks muutunud nn kollased lumikellukesed: nende sigimik ja õielehtede tähnid on kollakasrohelised või peaaegu puhaskollased; mõnikord on neil sortidel ka lehed kollakad, isegi kui liigiomane oleks hoopis sinakas toon. Väga erilise või haruldase sordi sibulate eest on kollektsionäärid valmis maksma hulga raha. Eesti sortidest on oksjonil makstud hinna poolest kuulus Taavi Tuuliku ’Kullake’. Oma „kullakese“ võib avastada igaüks, kes suudab üldilmelt sarnaste lumikellukeste seas eriliste tunnustega isendeid märgata. Ei maksa hellitada lootust kergelt rikkaks saada, kuid omanäolise taime koduaeda võib leida küll.

Botaaniliselt pakub sordiomadustest rohkem huvi asjaolu, kas ja kuidas eri laadi lumikellukesed meie looduses võõrliikidena hakkama saavad. Varaste kevadtaimede metsistumist oleme hakanud süstemaatiliselt üles märkima hiljuti, alates uue taimeatlase välitöödest 2015. aasta kevadel. Vanemaid andmeid on vähe, need on juhuslikku laadi. Ülikoolides õppe- ja teadustööga seotud botaanikutel on keeruline varakevadel välitöödeks aega võtta, nõnda jääb rohkem avastusi harrastajate teha.

Praeguseks teame, et harilik lumikelluke tunneb ennast Eestis üsna koduselt, aga enamasti metsistub hooldatud aedade vahetus ümbruses. Kaugemale looduskooslustesse levinud või väga arvukad, vohavad leiukohad väärivad endiselt tähelepanu. Teiste lumikellukeste korral näivad botaanikud olevat aednikest veidi maha jäänud. Loodetavasti innustab see väike tutvustus lumikellukesi lähemalt uurima. Sibullilli on üsna tülikas herbariseerida, ent aiast pagenud „võõraste“ lumikellukeste leide saab edukalt dokumenteerida fotodega. Ei tohi vaid unustada, et peale õite peab piltidelt olema näha ka lehti, otse maapinna juurest. Niisiis ei ole pääsu lillede ees põlvitamisest!

OTT LUUK (1985) on botaanik, üks „Eesti taimede levikuatlase“ koostajaid.