Loodusajakirjad

Tekst: MATI LAUR

Esimene maailmasõda ei viinud Õhtumaad hävinguni, kuid muutis oluliselt selle palet. Nii mõndagi kuldsena tundunud ajast oli jäädavalt möödas ning ees ootas midagi sootuks uut. Erinevalt kunstist ja kirjandusest, kus Esimese maailmasõja järgsetel aastatel jätkus uute voolude ja suundade võidukäik, oli maailmasõjajärgses ajalookirjutuses uuendusi vähe ja nendegi mõju hakkas avalduma alles pärast Teist maailmasõda.

Annaalide koolkonna sünd

Prantsusmaa kahe maailmasõja vahelise ajalookirjutuse tähtsündmuseks on peetud ajakirja „Annales d’histoire économique et sociale“ (Majandus- ja sotsiaalajaloo annaalid) ilmuma hakkamist 1929. aastal. Briti ajaloolane Peter Burk (1934) on seda sündmust nimetanud lausa „revolutsiooniks ajalookirjutuses“. „Annaalid“ ei näinud ilmavalgust Pariisis, vaid pärast Esimest maailmasõda taas Prantsusmaaga ühendatud Strasbourgis. Ajakirja asutajad Lucien Febvre (1878–1956) ja Marc Bloch (1886–1944) vastandusid ühelt poolt Saksa ajalookirjutuses valitsevale poliitilise ajaloo esiletõstmisele, teisalt polnud nõus sõjaeelsel Prantsusmaal positivismist lähtunud arusaamaga pidada ajalookirjutust üksnes „abiteaduseks“, mis kogub empiirilist materjali sotsiaalteadustele. Ajalookirjutus pidi ise saama teisi distsipliine (geograafia, sotsioloogia, psühholoogia, majandusteadus) integreerivaks sotsiaalteaduseks, mis eeldas Febvre’i ja Blochi nägemuses probleemidele ja analüüsile orienteeritud ajalookirjutust. „Kui pole probleeme, pole ka ajalugu“, väitis Febvre. „Kui te ei tea, mida te otsite, siis te ei tea ka, mida te leiate.“ Mitmekesistamist vajasid ka ajaloolaste kasutatud allikad. Teksti kui traditsioonilise allika kõrval sooviti enam näha arheoloogiliste ja etnoloogiliste materjalide, kaartide ja fotode kasutamist. Deterministlikesse õpetustesse, sealhulgas marksismi, suhtusid uue ajakirja väljaandjad ettevaatlikult ning üritasid „suuri teooriaid“ vältida.

Lucien Febvre pälvis laiema tuntuse raamatuga „Philippe II et la Franche Comté“ („Felipe II ja Franche Comté“, 1912), kus ta käsitles pärast Burgundia pärilussõda Habsburgide Hispaania liinile kuulunud piirkonna ajalugu 16. sajandi teisel poolel, üritades kokku sulatada nii poliitika, majanduse, õiguse, religiooni kui ka kirjanduse ja kunsti, et pakkuda võimalikult kõikehaaravat ja siduvat ajalugu. Kahe maailmasõja vahel avaldas Febvre mitu biograafiat – Eesti lugejale on ta tuntud Martin Lutherit ja Navarra Margaretat käsitlevate raamatute autorina, seades eesmärgiks kujutada oma kangelasi ümbritsenud ja mõjutanud ühiskonda. 

Marc Bloch sai tuntuks doktoritöö põhjal valminud raamatuga „Le rois thaumaturges“ („Imettegevad kuningad“, 1924), kus ta käsitles keskajast varauusaja lõpuni valitsenud uskumust, et kuninga puudutusel pärast kroonimistseremooniat olevat ravitoime näärmetiisikuse (scrofula) vastu. Kuigi hiljem on Blochi uurimust peetud mentaliteediajaloo üheks nurgakiviks, ei pöördunud ta hiljem teema juurde kunagi tagasi, pidades seda kerglaseks. Blochi peamiseks uurimisvaldkonnaks sai keskaegne feodaalühiskond. Raamatus „Les caractères originaux de l´histoire rurale française“ (Prantsuse külaajaloo põhijooni, 1931) vaatleb Bloch kaugemat minevikku olevikust või lähiminevikust tagasi vaatava pilguga, jälgides sel kombel agraarkorralduse kujunemist ning eristades uuendustele rohkem alteid valdkondi nendest, kus traditsioonid olid püsivamad. Paraku jäid Blochi kavatsused lõpuni teostamata. Kui ta liitus Teise maailmasõja ajal vastupanuliikumisega, vahistasid ta Saksa okupatsioonivõimud ning lasid maha.

Uued suunad Saksamaal

Samal ajal annaalide koolkonna sünniga Prantsusmaal tõusis Saksa ajalookirjutuses 1920. aastate lõpul esile Volksgeschichte (rahvaajalugu), mis pööras senisest rohkem tähelepanu lihtrahvale, eriti talupoegadele, asustusajaloole ja etnilistele suhetele. Siingi keskenduti sündmuste asemel struktuuridele, narratiivsele käsitlusele eelistati analüüsi, rõhutati koostööd teiste teadusharudega, kaasates just arheolooge, etnolooge ja keeleteadlasi. Pärast rahvussotsialistide võimuletulekut asuti Volksgeschichte raames põhjalikumalt tegelema Reichist väljapoole jääva saksa asustusala uurimisega, mida rahvussotsialistid kasutasid õigustamaks riigipiiride muutmist0. Seetõttu suhtutakse Volksgeschichte pärandisse ettevaatusega, eitamata samas suuna rolli sotsiaalajaloo esiletõusus Teise maailmasõja järgsel Lääne-Saksamaal. Kui palju läks 1930. aastate Saksa akadeemiline ajalookirjutus rahvussotsialismiga kaasa, selle üle kestavad vaidlused tänapäevalgi. Freiburgi ülikooli professor Gerhard Ritter (1888–1967) avaldas 1936. aastal elulooraamatu Preisimaa kuningast Friedrich Suurest, mida ühed on hinnanud natsimeelseks, teised, vastupidi, leidnud sellest osavalt peidetud natsirežiimi kriitikat.

Nii nägi välja ajakirja „Annales d’histoire
économique et sociale“ avanumbri kaas Ajalookirjutus
bolševistlikul Venemaal
toimis nagu
propagandaplakat.
Viktor Deni kujundatud
plakatil on tekst „Seltsimees
Lenin puhastab
maa roojastest“

Stalinliku ajalookirjutuse võit Venemaal

Saksamaast märksa suurem oli poliitilise diktatuuri mõju ajalookirjutusele kahe maailmasõja vahelisel Venemaal, kus pärast kommunistlikku riigipööret seati ajaloo uurimine (vulgaar)marksistlikele rööbastele. Tollane mõjukaim ajaloolane Mihhail Pokrovski (1868–1932) paistis juba enne bolševistlikku putši silma äärmuspahempoolsena, kes ei hoidnud end tagasi ka Lenini kritiseerimisest. 1920. aastatel said Pokrovski seisukohad ametliku ajalookontseptsiooni aluseks. Et Venemaa arengut Lääne-Euroopaga sünkroniseerida, nägi Pokrovski kapitalismi võrseid juba Ivan Julma ajal, mis tema terminoloogias kandis kaubanduskapitalismi nime. Pokrovski kritiseeris marksistlikelt positsioonidelt Vene alade ühendamist Moskva suurvürstiriigi ümber ning Vene koloniaalekspansiooni. Tema käsitluses oli Venemaa rahvaste vangla, mida sotsialistliku revolutsioonini iseloomustas armetu mahajäämus Euroopast. Tsaaridesse suhtus Pokrovski mõistagi sügava põlgusega.

Stalini võimu kindlustumine tõi murrangu ajalookäsitlusse. Pärast surma asuti Pokrovskit süüdistama skemaatilisuses ja elukauguses. 1930. aastatel tõsteti vahepeal põlu all seisnud Vene imperialistlik traditsioon ajalookirjutuse keskmesse. Tsarismi sõjalised võidud Euroopas ja Vene koloniaalekspansioon tõsteti au sisse ning veel äsja „rahvaste vanglasse“ surutud vähemusrahvuste ajaloos muutus Venemaaga liitmine „vabastamiseks“. Valitsevast kontseptsioonist irduvaid ajaloolasi süüdistati „kodanlikus objektiivsuses“ ning kui nad juhtumisi ka alanud repressioonides ellu jäid, ei leidnud nende uurimused enam avaldamist.

Uuenevad rahvaste ja riikide ajalood

Varasemate suundumuste jätkuna ilmus kahe maailmasõja vahel mahukaid mitmeköitelisi ülevaateid Euroopa riikide ajaloost. George Macaulay Trevelyan jätkas 1926. aastal avaldatud raamatus „History of England“ („Inglismaa ajalugu“) whig-history romantilist liberalismi, rõhutades brittide erilist arenguteed kui pidevat isikuvabaduste kasvu ning pidades parlamentarismi inglaste suurimaks kingituseks inimkonnale. Ameerika Ühendriikides suurt tähelepanu pälvinud ajalookontseptsiooni avaldas Charles Austin Beard (1874–1948) raamatus „The rise of American civilization“ „(Ameerika tsivilisatsiooni tõus“, 1927), nähes Ühendriikide ühiskonna kujunemise keskmes võitlust agraarse ja industriaalse arengusuuna vahel, mis kulmineerus Põhja ja Lõuna vahelise kodusõjaga. Tuntust pälvis prantsuskeelne Belgia ajaloolane Henri Pirenne (1862–1935) ja tema juba enne Esimest maailmasõda alustatud seitsmeköiteline „Histoire de la Belgique“ („Belgia ajalugu“, 1899–1932). Kuigi Belgia omariiklus oli raamatu valmimiseks kestnud sajandi, jäi seda Euroopa suurriikidega võrreldes napiks. Seetõttu keskendus Pirenne sotsiaal- ja majandusajaloole, otsides Belgia urbaniseerumise juuri ning vaatles Belgiat miniatuurse Euroopana, kus kohtuvad ja liituvad ladina ja germaani kultuur.

Oma ajalookäsitlust ja möödunu lahtimõtestamist vajasid Esimese maailmasõja järel loodud uued rahvusriigid. Ka Eesti rahvuslikus ajalookirjutuses tähistab kahe maailmasõja vaheline periood ajaloouurimise professionaliseerumist. Vastandudes senisele baltisaksa historiograafiale seati ajalookäsitluse keskpunkti talurahva olukord, rahvuslik ärkamisaeg ning rahvusriigi kujunemise lugu. 17. sajandi teine pool („vana hea Rootsi aeg“) ning 19. sajand olidki ajajärgud, mida rahvuslikus ajalookirjutuses maailmasõdade vahelisel perioodil kõige rohkem käsitleti. 1930. aastatel hakati paralleelselt välja andma kahte Eesti ajaloo koguteost. Eesti kirjanduse seltsi egiidi all ilmunud „Eesti ajalugu“ (1935–1940), peatoimetajaks Hans Kruus (1891–1976), jõuti Vene okupatsiooni tulekuks välja anda kolm köidet, mis jõudsid Rootsi aja lõpuni. Pooleli jäi ka kirjastuse Loodus välja antud „Eesti rahva ajalugu“ (1932–1937), mis põhiosas jõudis samuti 17. sajandi lõpuni, mõnes teemavaldkonnas ka 19. sajandini.

1939. aastal puhkenud Teine maailmasõda ei muutnud üksnes riigipiire. Raudne eesriie, mis oli eraldanud kommunistlikku Venemaad ülejäänud Euroopast, nihkus nüüd otse Euroopa südamesse, jagades nii Õhtumaa kui ka selle ajalookirjutuse pea pooleks sajandiks kaheks vastandlikuks leeriks.

Mati Laur (1955) on Tartu ülikooli uusaja ajaloo professor.

Tekst: OTT LUUK

Infograafika: ANDREI KUPJANSKI

Pärast pikka talve teevad esimesed õied ikka rõõmu – ja mida varem nad ilmuvad, seda parem. Eesti taluaedadele omastest lilledest on kõige varasemad õitsejad lumikellukesed.

Suur osa armastatud kevadlilli on elukäigult efemeroidid: nende maapealsed osad on lühiealised, mullas aga peitub varuaineid talletav sibul, mugul või risoom, mis elab üle nii palava suve kui ka jäised talvekuud. Püsiv säilitusorgan eristab neid tõelistest efemeeridest ehk lühieataimedest, kelle keha pärast viljumist sureb; uue hooajani kestavad ainult seemned. Kõik efemeroidid ei ole kevadised. Õied ja lehed ei pruugi väljas olla korraga. Nii on sügislilledel kevadel lopsakad lehed, ent õied ilmuvad sügisel, kui lehed on ammu kõdunenud.

Eesti looduslikus flooras puuduvad kõige varasemad kevadised sibullilled, kes tärkavad veel enne, kui maapind on korralikult sulanud ja lumevabaks saanud. Meie varasemad õitsejad on hoopis puittaimed (näsiniin, sarapuu, lepad). Läbi lume ja jää pressib oma õisikuid mõnikord tupp-villpea, keda lilleks nimetada on kerge liialdus.

Seega ei tasu imestada, et sissetoodud aialilledest on lumikellukesed pikka aega olnud ülipopulaarsed. Vaevalt leiab Eestist taluaeda, vana parki või kalmistut, kus ühtegi lumikellukest ei ole. Samuti on raske leida aeda, kus lumikellukesed üksnes korrapärases rivis peenral kasvaksid: nad paljunevad omasoodu ja kalduvad metsistuma.

Eesti aedade tavaline asukas on harilik lumikelluke (Galanthus nivalis). See on vana kultuurtaim ja Euroopas nii ulatuslikult naturaliseerunud, et algse loodusliku levila piire on võimatu täpselt seada. Tõenäoliselt ulatus levila Prantsusmaalt üle Kesk- ja Lõuna-Euroopa Valgevene, Ukraina ja Lõuna-Venemaani. Lumikellukese perekonnas eristatakse 20 liiki, mõnes käsitluses ka rohkem.

Euroopa aianduses on laialt levinud veel kurruline lumikelluke (G. plicatus, pärit Musta mere rannikult) ja suureõieline lumikelluke (G. elwesii, Kagu-Euroopa, Türgi lääneosa). Kuna huvi eksootiliste taimede vastu ei näi vaibuvat, müüakse ja kasvatatakse ka harvemaid liike. Looduslikult on liigirikkaim lumikellukeste piirkond Kaukaasia, kus leidub mitu kitsa levilaga endeemi. Huvitav on Sitsiilias ja Balkani maades levinud sügisene lumikelluke (G. reginae-olgae), mille üks alamliik õitseb hilissügisel, teine kevadel.

Põhjamaades on metsistununa leitud nelja või viit liiki lumikellukesi. Kuna praegusajal on väga lihtne hankida taimi ka välismaalt, võib uskuda, et eksootilisemaid lumikellukesi ei kasva meil nüüdseks mitte ainult innukate kollektsionääride kogudes, vaid ka lihtsamates iluaedades. Ja miks mitte ka aiatagustes.

Lumikellukestel püüavad pilku õied, kuid liike tuleb hakata määrama lehtedest, täpsemalt lehepakkest. Mugandina eesti keelde toodud vernatsioon (ld vernatio, ingl vernation) võib tähendada kahte seotud nähtust: noore lehe „kokkupakitud“ asendit avanemata pungas (eri viisil rullunud, voltunud jms, see ongi lehepake) või lahtirullumist pakitud asendist (seda on hea jälgida näiteks noortel sõnajalalehtedel). Lumikellukesel me rangelt võttes punga ei näe. See, kuidas lehelaba alge sibulasse ära mahub, on näha mullast sirutuvate tõusmete asendist ja hiljem lehealuselt, mullapinna juurest, kus lehed kilejast tupest väljuvad.

Harilikul lumikellukesel on lame ehk lihtne lehepake: lehelabad pole volditud ega rullitud, mullast tõuseb kaks lehte, pealispinnad lapiti vastamisi. Lehed on kitsad (enamasti 5–10 mm) ja saledad, sinakas- või valkjasrohelised. Taimed paljunevad paremini sibulatega kui seemnetega, moodustades tihedaid tutsakaid. See liik on tavaline parkides, aedades ja mujal inimasustuse lähedal, nii kultuuris kui ka metsistunult.

Harilik lumikelluke Foto: Ott Luuk Hariliku lumikellukese lehepake Foto: Ott Luuk

Kurrulisel lumikellukesel on laiad (tavaliselt 10–20 mm) lehed, mida aitab maapinnast läbi suruda käändunud lehepake: lehelabad on keskosas lapiti koos, kuid servad on kahekorra tagasi käändunud. Leht sirutub kasvades laiali, aga serv jääb veidi alla käändunuks. Lehed on põhitoonilt sinakasrohelised, värskelt lahtikäändunud servad eristuvad puhasrohelistena. Seemneline paljunemine on suhteliselt edukas ja nii moodustab kurruline lumikelluke hajusamaid kogumikke. Eestis on teada metsistumine Viidumäel, aga kuna tegemist on võrdlemisi tuntud ilutaimega, võib neid kohti olla rohkem.

Kurruline lumikelluke Foto: Toomas Kukk Kurrulise lumikellukese lehepake

Suureõielisel lumikellukesel on rullunud lehepake: välimine leht ümbritseb torujalt sisemist. Leherull pole nii silmatorkav kui piibelehel, ent siiski on selgesti näha, et üks leht ümbritseb teist. Lehed on sinakasrohelised, kuni 35 mm laiad ja avanenult voltideta, paatja tipuga. Eestist seni teada vaid aiataimena, sordid on hästi tuntud. Lõuna-Rootsis on leitud metsistunult.

Suureõieline lumikelluke Foto: Ott Luuk Suureõielise lumikellukese rullunud lehepake Foto. Ott Luuk

Rullunud lehepakkega on ka Voronovi lumikelluke (G. woronowii), kuid teda eristavad läikivad kollakasrohelised lehed. Värvilt meenutavad lehed märtsikellukese omi, laia tömbitipulise kuju poolest aga hoopis käokeeli. Eestis seni levinud vaid harva aiataimena, Lõuna-Rootsist on leitud metsistunult.

Voronovi lumikelluke Foto: Ott Luuk Voronovi lumikellukese lehepake Foto: Ott Luuk

Õisikuvars kasvab lumikellukestel lehtede vahelt, neist kaitstuna. Üldjuhul on varrel üks õis, kuid mõni sort kannab õisi siiski ka paarikaupa. Õie suurus, kuju ja rohekad laigud õielehtedel on looduslike liikide korral tähtsad eristustunnused, kuid samas on need omadused sordiaretajate meelevallas. Aias lumikellukeste õisi uurides ei saa me paraku kindlalt eristada liigiomaseid tunnuseid aretustöö viljadest. Lumikellukeste sorte on väga palju: kindlasti üle 1000, mõnede arvates isegi 3000. Vanad sordid pärinevad enamasti erilise välimusega seemikutest, mis on juhuslikult leitud aedades ja parkides omasoodu paljunenud kogumikest. Lumikellukeste teadlik ja sihipärane aretamine on pigem uus nähtus. Lumikellukesed annavad üsna kergesti hübriide, seepärast on sordi- ja liigitunnuste üle üsna raske arvet pidada.

Klassikaliste kultuurvormide hulka kuuluvad täidisõielised harilikud lumikellukesed, keda näeme ka Eesti vanades taluaedades. Aianduses tuntakse neid mõnikord sordinime ’Flore Pleno’ all, kuigi ilmselt pole kõik täidisõielised kaugeltki sama päritolu. Moodsatel sortidel võib leida peaaegu üleni rohelisi õisi (’Green Tear’, ’Green Mile’ jt). Peekrikujulise õiega sortidel on sisemised õielehed välimiste sarnased (’Poculiformis’ ja selle järgi nimetatud sordirühm).

Viimasel ajal on menukamaks muutunud nn kollased lumikellukesed: nende sigimik ja õielehtede tähnid on kollakasrohelised või peaaegu puhaskollased; mõnikord on neil sortidel ka lehed kollakad, isegi kui liigiomane oleks hoopis sinakas toon. Väga erilise või haruldase sordi sibulate eest on kollektsionäärid valmis maksma hulga raha. Eesti sortidest on oksjonil makstud hinna poolest kuulus Taavi Tuuliku ’Kullake’. Oma „kullakese“ võib avastada igaüks, kes suudab üldilmelt sarnaste lumikellukeste seas eriliste tunnustega isendeid märgata. Ei maksa hellitada lootust kergelt rikkaks saada, kuid omanäolise taime koduaeda võib leida küll.

Botaaniliselt pakub sordiomadustest rohkem huvi asjaolu, kas ja kuidas eri laadi lumikellukesed meie looduses võõrliikidena hakkama saavad. Varaste kevadtaimede metsistumist oleme hakanud süstemaatiliselt üles märkima hiljuti, alates uue taimeatlase välitöödest 2015. aasta kevadel. Vanemaid andmeid on vähe, need on juhuslikku laadi. Ülikoolides õppe- ja teadustööga seotud botaanikutel on keeruline varakevadel välitöödeks aega võtta, nõnda jääb rohkem avastusi harrastajate teha.

Praeguseks teame, et harilik lumikelluke tunneb ennast Eestis üsna koduselt, aga enamasti metsistub hooldatud aedade vahetus ümbruses. Kaugemale looduskooslustesse levinud või väga arvukad, vohavad leiukohad väärivad endiselt tähelepanu. Teiste lumikellukeste korral näivad botaanikud olevat aednikest veidi maha jäänud. Loodetavasti innustab see väike tutvustus lumikellukesi lähemalt uurima. Sibullilli on üsna tülikas herbariseerida, ent aiast pagenud „võõraste“ lumikellukeste leide saab edukalt dokumenteerida fotodega. Ei tohi vaid unustada, et peale õite peab piltidelt olema näha ka lehti, otse maapinna juurest. Niisiis ei ole pääsu lillede ees põlvitamisest!

OTT LUUK (1985) on botaanik, üks „Eesti taimede levikuatlase“ koostajaid.

Eestis võib põdraga suvel kohtuda metsas, raiesmikul, soode lähedal ja veekogude ääres. Talvel hoiab põder end selliste paikade ligi, kus on rohkem toitu Foto: Remo Savisaar

Eesti Looduse eelmises numbris [6] on käsitletud põtrade arvukuse muutusi Eesti aladel kuni sõjaeelse Eesti vabariigi lõpuni. Ülevaade jätkub sealt, kus Jüri Tõnisson lõpetas.

1939. aastal loendati Eestis 350 põtra [3], ent umbkaudu veerand sajandit hiljem 4300 isendit [2]. Toonane arvukus arvati olevat suurim võrreldes eelneva kahesaja aasta näitajatega. Edaspidi suurenes põtrade arvukus kiiresti, 1970. aastate alguses oli üle 10 000 isendi. Tolle aja küttimistulemuste ja vaatlusinfo põhjal tehtud arvutuste järgi küündis nende talvine arvukus 1970. aastate keskpaigaks vähemalt 17 000 isendini (J. Tõnissoni andmed).

Sellele järgnenud kümnend paistis silma suure arvukusega, mille tõttu põtrade toidubaas halvenes, ja 1980. aastate lõpus kahjustasid need sõralised ulatuslikult metsa. Ühiskonnakorralduse murranguliste muutustega kaasnenud laialdase salaküttimise ja huntide suure arvukuse koosmõjul vähenes põtrade arvukus 1990. aastate esimesel poolel järsult, küündides üheksakümnendate keskel tõenäoliselt ainult 5000–6000 isendini [7].

1990. aastate teisel poolel vähenes küttimis- ja kisklussurve tunduvalt, nõnda sai arvukus aegamisi suureneda: aastatel 2012–2015 oli see ligi kolm korda suurem kui üheksakümnendate keskel [11]. Oma osa selles oli kindlasti toidubaasil, mis oli pingelise metsaraie pärast paranenud. Omamoodi paradoksaalne, et intensiivne metsade majandamine, mille tõttu võivad mõne liigi asurkonnad sattuda väljasuremisohtu, mõjub teistele liikidele otsekui pärm, mis paneb nende asurkonnad kasvama. Ent suurema arvukusega kaasnesid taas ulatuslikud metsakahjud.

2013. aastal jõustunud jahiseaduse järgi said maaomanikud märksa suuremad õigused kui varem ja võimaluse rääkida kaasa jahiulukite asurkondade reguleerimises. Kohati tulistes aruteludes pakkusid eksperdid põtrade arvukuse mõõduka sihttasemeks 10 000 – 11 000 isendit. Selline tase peaks pikka aega tagama asurkonna elujõulisuse, võimaldama valdavalt hoida metsakahjusid talutaval tasemel ning jahimeestel küttida igal jahihooajal umbes 3500–4000 põtra.

Aastatel 2015–2019 kütiti põtru asurkonna aastasest juurdekasvust rohkem, seetõttu kahanes nende arvukus ligi kolmandiku võrra. Tol ajal lasti aastas 6304 isendit (2019) kuni 7390 isendit (2016). Edaspidi vähenes küttimissurve märkimisväärselt. 2023/2024. a talve lõpus oli üldarvukuse sihiks seatud 10 000 – 11 000 isendit [5]. Esialgse info järgi kütiti mullusel jahihooajal veidi üle 3500 põdra.

Tähtis on pidada silmas, et aastati on põtrade ja paljude teiste jahiulukite arv kõige väiksem talve lõpus, kui osa isendeid on jahihooajal ära kütitud, osa muudel põhjustel hukkunud ning uue põlvkonna sünd alles ees. Eestis sünnivad põdravasikad ajavahemikul aprilli lõpust kuni juuni alguseni, enamik mai esimesel poolel [5]. Enamasti sünnib üks või kaks, vahel harva kolm (haruharva neli) vasikat. Arvestades praeguse asurkonna soolist ja vanuselist koosseisu ja viljakusnäitajaid, on põtrade arvukus tänu sündinud vasikatele poegimisperioodi lõpuks üle poole suurem. Ent vasikate kevadine ja suvine suremus on päris suur ning nüüdsel suure kisklussurvega ajal saab umbes kolmandik kevadel sündinud vasikatest sügiseks hukka. Kevadel ja suvel hukkub ka vanemaid isendeid, kuid need kaod on vasikate omadega võrreldes tagasihoidlikud. Jahihooaja alguseks on asurkond olenevalt suviste kadude suurusest üle kolmandiku suurem kui möödunud talve lõpus.

Arvukus ja levila maailmas

2010. aasta seisuga võis vabalt elavaid põtru kohata 21 riigis. Põdrapopulatsioonid hinnati toona jätkusuutlikuks 13 riigis, neist kaheksas riigis kütitakse põtru regulaarselt. 2010. aasta andmete järgi võttis põdra maailmas enda alla umbes 26,2 mln km2, sellest 16,7 mln km2 Euraasias ja ülejäänud Põhja-Ameerikas (Kanada ja USA). Mõneti üllatuslikult elab põtru ka Horvaatias, Hiinas, Mongoolias ja Kasahstanis [1]. 20 sajandi algul asustati põtru koguni Uus-Meremaale, kuid elujõulist asurkonda seal ei tekkinud ning üldlevinud arusaamade järgi hääbus liik seal 1950. aastatel [4]. Siiski on sealt veel üsna hiljuti tulnud teateid põtru meenutavate loomade vaatluste, fotode ja jälgede kohta, kuid usaldusväärseid tõendeid seni ei ole.

Aastal 2010 kuulus tsirkumpolaarsesse põdraasurkonda ligi 2,212 miljonit isendit, neist umbkaudu 1,2 miljonit elutses Euraasias. 66% Euraasia põtradest paiknes kõigest 12% levilast (Skandinaavia, Baltimaad, Poola põhjaosa, Venemaa lääne osa ja Valgevene) ja ligi pool (47%) 2010. aastal jahisaagiks saadud põtradest kütiti vaid kümnendikul Euraasia levilast [1].

2010. aastal kätkes Eestisse jääv osa ainult 0,17% põdra levilast, aga põtrade üldarvust hõlmasid meie põdrad 0,66%. Suurim põtrade asustustihedus, 1,7% põdra levilast, on Rootsis, kus toonaste hinnangute järgi elas ligi 12% maailma põtradest. Siinkohal meenub ühe Kanada põlisrahva juht, kes 2016. aastal Brandonis ülemaailmsel põdrakonverentsil üllatuslikult väitis, et Rootsi on ju väga väike maa. Selle väite kummutasin ma oma ettekandes, andes teada, et Rootsi on päris suur, Eestist lausa kümme korda suurem.

Milline on põtrade arvukus maailmas praegu ja kas see on 15 aastaga oluliselt muutunud, saab ilmselt selgemaks tänavu suvel, kui üheksa aasta järel korraldatakse taas ülemaailmne põdrakonverents.

Põdra liikumise aktiivsus ja ulatus oleneb väga suurel määral ilmastikuoludest. Meie suurim imetaja oskab ka hästi ujuda Foto: Remo Savisaar

Põdra seire Eestis. Arvukuse hindamine

Põtrade arvukust levila eri osades saab hinnata mitmel meetodil. Igaühel neist on omad head ja vead. Üks usaldusväärsemaid meetodeid on lennuloendus, mida rakendatakse paljudes piirkondades Põhja-Ameerikas ja Skandinaavias. Suure kulukuse ja meie metsade tiheduse tõttu on seda meetodit Eestis katsetatud ainult üksikutes piirkondades.

Eestis on põtrade ja teiste ulukiliikide arvukust aastakümneid selgitatud välja peamiselt jahipiirkondade kasutajate igakevadiste arvukushinnangute järgi. Kõikidest jahipiirkondadest laekunud arvud liidetakse kokku ja saadakse näitaja, mida nimetatakse ka ametlikuks loendustulemuseks.

Sel moel kogutud andmestik kajastab küllaltki hästi suuremate arvukusemuudatuste suunda ja ka ulatust, kuid
absoluutarvudes hälbib saadud tulemus reaalsusest suurel määral. Seda on kinnitanud küttimisandmete
analüüs; ka praegu küsitakse jahipiirkonna kasutajate arvamust põtrade ja teiste suurulukite arvukuse kohta, kuid vastuseks saadud arve käsitletakse vaid indeksina, mis iseloomustab arvukuse muutuste suunda ja ulatust.

2006. aastal lisandus talvine ulukite jäljeradade loendus [8], mida jahimehed peavad oma jahipiirkonnas tegema igal talvel ühe korra. Kuna loendatakse umbes 12 km pikkustel enam-vähem ruudukujulistel püsimarsruutidel, nimetatakse seda ka ruutloenduseks. Nõnda saadakse põtrade suhtelist asustustihedust iseloomustav näitaja: jäljeindeks ehk ühe ööpäeva jooksul ühe kilomeetri pikkusele loendusrajale maha jäetud jäljeradade arv. Kuna loomade liikumise aktiivsus ja ulatus oleneb väga suurel määral ilmastikuoludest (temperatuur, sademed, lumikatte paksus ja tihedus, tuule tugevus ja suund), toidu kättesaadavusest ja ka inimtegevusest loenduspiirkonnas (nt raietööd, jahipidamine), ei tasu üksikute ruutude tulemuste põhjal teha väga kindlaid järeldusi lähipiirkonna arvukuse ja selle muutuste kohta. Loenduse kokkuvõttena saadavad jäljeindeksid seostuvad reaalsete arvukuse muutustega tunduvalt paremini. Selle meetodi kõige nõrgem külg on Eesti talvede heitlikud lumeolud, mille tõttu jääb mõnel talvel paljudel loendusradadel loendus tegemata.

Alates 2015. aasta kevadest on põtrade ja teiste hirvlaste asustustiheduse muutuste hindamiseks loendatud talvel hirvlaste pabulahunnikuid [12]. Keskkonnaagentuur korraldab sääraseid loendusi viiekümnel seirealal. Igal seirealal on omakorda kaheksa nelja kilomeetri pikkust ruudukujulist püsimarsruuti. Seal loetakse kahe meetri laiusel ribal kõik talvel maha poetatud pabulahunnikud kevadel kokku ja nende täpsed asukohad jäädvustatakse. Eesti eri paigus (nt Lahemaa rahvuspark, Järvselja, Tihemetsa, Tipu, Leluselja) on pabulaloendusi tehtud ka varem, kuid märksa väiksemas mahus.

Kõrvaltvaatajad võivad väljaheidete loendamisse suhtuda võõristavalt. Ent kui kõrvutada eri loendusmetoodikate häid ja halbu külgi, ilmneb, et põdra puhul ei leidugi teist niivõrd suure kuluefektiivsusega metoodikat kui pabulaloendus. Teatavasti on põtrade sügisesed ja talvised väljaheited veevaesed pabulad, mis meie kliimavöötmes püsivad metsa all nähtavad kevadeni. Loogika on lihtne: mida rohkem isendeid piirkonnas talvel elab, seda rohkem pabulahunnikuid metsa all leidub. Veelgi enam, teades, kui palju keskmiselt üks põder päevas pabulahunnikuid tekitab ja kui pika aja jooksul need hunnikud nähtavad püsivad, saab loendustulemuste põhjal küllaltki hästi hinnata loomade talvist asustustihedust piirkonnas. Tulemusi (pabulaindeksit ja sellest tuletatud asustustiheduse määrangut) tõlgendades tuleb aga silmas pidada, et osa loendatud pabulahunnikutest kuulub isenditele, kes olid jahihooajal juba ära kütitud või talve jooksul muudel põhjustel hukkunud.

Olulist teavet arvukuse ja selle muutuste kohta annavad ka küttimisandmed ja põdrajahi käigus kogutav vaatlusinfo. Jahiaegsetele põdravaatluskaartidele märgivad jahimehed info nii nähtud kui ka kütitud põtrade. See teave aitab kindlaks määrata asurkonna soolist koosseisu ja juurdekasvu (vasikate osakaalu). Näiteks viimasel kahekümnel aastal on sügiseses asurkonnas püsinud mõõdukas lehmade ülekaal, 1,26–1,44 põdralehma ühe pulli kohta, kuid vasikate osakaal sügiseses asurkonnas on suurkiskjate arvukuse suurenemise tõttu kahanenud kahekümne aasta taguselt 33%-lt 26%-ni viimastel aastatel [10]. Vaatluskaartide vahendusel kogutakse ka esmast infot näiteks kütitud ja hukkunud isendite kvoodi täitmist mõjutanud tegurite ja ulukikahjustuste kohta.

Vaatlusandmeted on väga tähtsad, prognoosimaks nii arvukuse muutusi kui ka järgneva jahihooaja küttimistarvet. Koos küttimisandmete ja infoga põtrade jahivälise suremuse (kiskjad, liiklusõnnetused, haigused, traumad ja muu) kohta võimaldab see andmestik ka ajas tagasi vaadata: kui suur pidi olema asurkond, et konkreetsel aastal oleksid arvukuses saanud toimuda muutused, mida võib eeldada arvukuse suhtelisi muutusi iseloomustavate näitajate alusel.

Värskete põdrakahjude seire

Põder toitub põhiliselt puude-põõsaste võrsetest, lehtedest ja koorest ning tema ööpäevane toidukogus oleneb aastaajast, isendi soost ja vanusest. Enamasti tarbib ta ööpäevas 10–30 kg toitu. Kõige selle tõttu on mõju metsale märkimisväärne. See on üks peapõhjus hoida põtrade arvukus Eestis mõõdukal tasemel. Hindamaks põdra survet männinoorendikele ja keskealistele kuusikutele, on juba seitseteist aastat järjepidevalt seiratud värskeid põdrakahjustusi. Praegusajal tehakse sellist seiret 101 piirkonnas, sh need seirealad, kus kevaditi loendatakse hirvlaste pabulahunnikuid. Eesmärgiks on igas seirepiirkonnas hinnata põtrade tekitatud kahjustusi kümnes männinoorendikus ja viies umbes 30–50-aastases koorimiseas kuusikus.

Viimasel kümnel aastal on värskete põdrakahjustustega noorte mändide osakaal kõikide seirealade keskmisena jäänud vahemikku 2,6–7,9%, näiteks 2024. aasta kevadel oli see 5,4% [11]. Õnneks on põdrad tunduvalt harvem koorinud keskealisi kuuski: eri aastatel on saanud viga üks kuni kuus kuuske tuhandest.

Kütitud põtradelt kogutakase bioproove

Alates 1987. aastast on Eestis kütitudpõtradelt kogutud alalõualuid, milles olevate hammaste arengu ja kulumispildi
põhjal määratakse isendi vanus. Peale selle mõõdetakse alalõualuu pikkust, mis iseloomustab looma kasvu. 1993. aastast peale on kütitud põdralehmadelt kogutud ka sigimiselundkondi, mis annavad teavet põdraasurkonna potentsiaalse viljakuse kohta. Nüüd kogutakse bioproove põhiliselt seire eesmärgil, kuid varem sai zooloog Anne Kirgi juhendusel neid materjale Tartu ülikoolis analüüsida ja nende põhjal on hulk üliõpilasi teinud diplomitöö. Samuti on selle materjali põhjal avaldatud teadusartikleid.

Viimase kahekümne aasta jooksul on keskmine tiinuse kollaskehade arv ühe põdralehma kohta olnud 1,3–1,6 ja keskmine loodete arv 1,2–1,48 [11]. Mõistagi olenevad viljakusnäitajad suurel määral põdralehma vanusest. Täiskasvanud isendite proovidest võib peaaegu igal aastal üle pooltel juhtudel leida mitu tiinuse kollaskeha ja mitu loodet ning mittesigivate isendite osakaal (pärast 10. oktoobrit kogutud proovide põhjal) on umbes mõni protsent, kuid sigivate mullikate pesakondadest lõviosa sisaldab ainult ühte loodet. See, kui palju põdralehmi üldse mullikaeas suguküpseks saab, oleneb suuresti sellest, kuidas neil on eelneva poolteise aasta jooksul õnnestunud kasvu koguda.

Põdralehmadel sünnib enamasti üks vasikas või kaks, vahel harva ka kolm (haruharva neli) vasikat. See põdraema on koos oma kaksikutega jäänud keskkonnaagentuuri rajakaamera ette Allikas: keskkonnaagentuur

Arvestades põdralehmade küttimise kuupäevi ja loodete vanust, jääb põtrade jooksuaja kõrghetk Eestis tavaliselt septembri kahele viimasele ja oktoobri esimesele nädalale: siis viljastub umbes kaks kolmandikku sigivatest põdralehmadest. Jooksuaeg tervikuna kestab umbes kolm kuud, augusti keskpaigast kuni novembri keskpaigani. Külmade ja lumerohkete talvede järel võib põtrade jooksuaeg Eestis veidi hilineda. Põdralehmade viljastamise aeg võib hilineda ka siis, kui septembrikuu keskmised õhutemperatuurid on kõrged [10]. Jooksuaja alguses viljastatud põdralehmade pesakonnad koosnevad märksa sagedamini mitmikloodetest kui hiljem viljastatute omad, ning samuti on nendes pesakondades palju suurem isasloodete osakaal. Selline seos paistab silma eeskätt nooremate, 1,5–3,5-aastaste põdralehmade pesakondade korral [9].

1. Jensen, William F. et al. 2020. A review of circumpolar moose populations with emphasis on Euroasian Moose distributions and densities. – Alces 56: 63–78.

2. Ling, Harry 1962. Põdra minevikust, olevikust ja tulevikust. – Eesti Loodus (6): 338–343.

3. Ling, Harry 1981. Põder. Valgus, Tallinn.

4. Nugent, Graham et al. 2001. Deer. Advances in New Zealand mammalogy 1990–2000. – Journal of the Royal Society of New Zealand 31: 263–298.

5. Randveer, Tiit 2004. Jahiraamat. Eesti entsüklopeediakirjastus, Tallinn.

6. Tõnisson, Jüri 2025. Põder on Eesti põlisasukas. – Eesti Loodus 76 (1): 14–19.

7. Tõnisson, Jüri; Randveer, Tiit 2003. Monitoring of moose-forest interactions in Estonia as a tool for game management decisions. – Alces 39: 255–262.

8. Valdmann, Harri; Poltimäe, Rivo 2025. Ulukite ruutloenduse rakendamine. SA Keskkonnainvesteeringute keskus 2004 aasta jahinduse programmi projekti aruanne.

9. Veeroja, Rauno et al. 2010. Conception date affects litter type and foetal sex ratio in female moose in Estonia. – Journal of Animal Ecology 79: 169–175.

10. Veeroja, Rauno et al. 2013. Winter climate, age and population density affect the timing of conception in female moose (Alces alces). – Acta theriologica 58 (4): 349–357.

11. Veeroja, Rauno jt 2024. Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2024. Keskkonnaagentuuri aruanne.

12. Veeroja, Rauno; Jõgisalu, Inga 2015. Põdra asustustihedus, elupaigakasutus, sesoonsed ränded ja parasitooside levik asurkonnas 1. vahearuanne. SA Keskkonnainvesteeringute keskus 2014. aasta projekt nr 7953 (Ulukiasurkondade seire ja rakendusuuringud) aruanne.

Rauno Veeroja (1978) on keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist.

.

Tekst: MARILIIS KÕUTS Joonised: TTÜ MERESÜSTEEMIDE INSTITUUT (PROJEKT ADAPTEST)

① Varakevad Juminda poolsaare tipus. Läänemerele iseloomulik talvine merejää on tulevikus tunduvalt haruldasem. Aeg-ajalt võib siiski tulla mõni ootamatult külm ja jäine talv Foto: Elvin Heinla

Kahtlemata soojeneb koos ülejäänud maailmaga üsna kiiresti ka Läänemeri. Oleme selja taha jätmas holotseeni kliimat, ees ootab tundmatus.
Kliimamuutuse võib lühidalt kokku võtta kui kliimasüsteemi oleku muutumise. Kliima on Maa pika ajaloo jooksul palju teisenenud – olnud kord soojem, kord jahedam –, selles ei ole midagi ebatavalist. Mõju on avaldanud näiteks vulkanism, kokkupõrge asteroidiga ja muutused Maa telje kaldenurgas. Praegune aeg paistab silma selle poolest, et suuri muutusi põhjustab üksainus Maal elav liik. Oma tegevusega oleme suutnud süsinikuringet ja kasvuhoonegaaside kogust atmosfääris niivõrd ulatuslikult mõjutada, et Maa pika aja jooksul välja kujunenud kiirgusbilanss on tasakaalust välja läinud.
Kiirgusbilanss on tasakaalus siis, kui Päikeselt tulnud energia ja süsteemi poolt ilmaruumi kiiratud soojuskiirgus on võrdsed. Sel juhul kliimasüsteemi temperatuur pikas vaates ei muutu. Kui energiat neeldub süsteemis vähem, kui hajub, siis temperatuur langeb. Vastupidisel juhul (energiat talletub rohkem, kui lahkub) temperatuur tõuseb ehk kliima soojeneb. Siin tulevad mängu kasvuhoonegaasid, mille hulga suurenemine võib tunduda tühisena, aga nende mõju kliimale on märkimisväärne. Kasvuhoonegaasid, sh veeaur, süsihappegaas ja metaan, neelavad atmosfääris Maalt tulevat pikalainelist kiirgust ehk soojuskiirgust; mida enam kasvuhoonegaase, seda rohkem jääb liigset soojust maalähedasse atmosfääri. Nii muutub Päikeselt Maale jõudva ja siit maailmaruumi hajuva kiirguse bilanss. Selle tõttu Maa süsteem soojenebki niikaua, kuni saabub uus tasakaalupunkt, seekord juba kõrgemal keskmisel temperatuuril.
Üldise temperatuuritõusuga kaasneb hulk muutusi, mis haaravad kõiki Maa sfääre ning mille tagajärjed võib kokku võtta märksõnaga „ebastabiilsus“ või lihtsamalt öeldes „korralik segadus“. Keskendume Läänemere keskkonnale ja selgitame praeguste andmete põhjal, millised muutused toob kliima soojenemine kaasa meie merele ja inimesele.

Läänemeri on osa suurest maailmast
Läänemeres on kliimamuutus laia haardega protsess, mis põhjustab suuri nihkeid mere füüsikalistes ja keemilistes parameetrites, näiteks temperatuuris ja happelisuses. Keskkonnatingimuste muutused mõjutavad omakorda meres elavaid taimi ja loomi ning nende kasvukohti ja elupaiku. Lõpuks kanduvad muutused üle inimühiskonda, näiteks väheneb oluliste kalaliikide arvukus või sagenevad üleujutused rannikualadel. Muutused mõjutavad üksteist ka vastakuti ning mõnel juhul võib tekkida positiivse tagasiside ring, mille korral hakkab muutus iseennast järjest võimendama. Näiteks kui jää kaob, väheneb aluspinna albeedo, sest valgus ei peegeldu enam tagasi, vaid neeldub meres. Selle mõjul soojeneb meri varasemast enam ning jää tekib järjest väiksema tõenäosusega.
See, kui palju keskmine õhutemperatuur Läänemere piirkonnas tulevikus muutub, oleneb mitmest tegurist. Paljuski oleneb globaalse kliimamuutuse kiirus ja ulatus inimkonna käitumisest ja otsustest: see kätkeb nii fossiilkütuste tarvitust, kasvuhoonegaaside heidet kui ka terviklikke toimivaid ökosüsteeme toetavate tegevusviiside kasutuselevõttu. Lähtudes majandusmudelitest, on valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu (IPCC) koostanud kliimastsenaariumid, mille kohaselt võib Maa õhutemperatuur sajandi lõpuks tõusta 1,5 kuni 4,4 oC. IPCC stsenaariumide põhjal on omakorda modelleeritud ja hinnatud Läänemerega seotud füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi muutujaid.

Praeguste hinnangute järgi on kõige tõenäolisem IPCC stsenaarium SSP2-4.5. Selle alusel prognoosivad teadlased Adapt- Est projekti raames Eesti rannikualade tulevikukliimat. Stsenaariumi SSP245 järgi võtab inimkond meetmeid, leevendamaks kliimamuutusi, kuid sellises tempos, et märkimisväärseid kliimamõjusid ei saa vältida. Valitud stsenaariumi kohaselt tõuseb Maa õhutemperatuur sajandi lõpuks ligikaudu 3,8 oC võrreldes tööstusrevolutsiooni
eelse aja omaga (ajavahemik 2081–2100 võrreldes perioodiga 1950-1900 Põhja-Euroopas).

② Prognoositud päev alates aasta algusest, kui merepinna temperatuur ületab 4 kraadi 1980. aastatel ning prognoos 21. sajandi keskpaigaks ja lõpukümnendiks.
Tinglikult on see aeg, kui kevadine segunemine lõpeb ja algab vetikavohang

Ökosüsteemiteenused
Kliimamuutusi ennustada püüdes peab arvestama, et niivõrd keerulise süsteemi ja nõnda suure hulga muutujate korral, mis kõik üksteist mõjutavad, on prognoosidesse sisse kirjutatud paratamatu määramatus. Küll aga saame olla kindlad, et tuleb palju ootamatusi. Kliimamuutuste ennustuste põhjal saab analüüsida muutustega kaasnevaid keskkondlikke ja sotsiaalseid tagajärgi ning välja töötada kohanemismeetmeid.
Hindamaks kliimamuutuse mõjusid inimühiskonnale, tulevad appi ökosüsteemiteenused ehk loodushüved. Ökosüsteemiteenused on looduslike ökosüsteemide omadused, mis loovad meie harjumuspärase igapäevase elukorralduse aluse, näiteks hapniku tootmine, süsiniku sidumine, energia ja eluslooduse ressursid. Tegelikult loodus muidugi ärilises mõttes teenusi ei paku, aga majandus- ja rahanumbrites mõtleval maailmal võib see aidata mõista muutuste tähtsust ja kõikehõlmavust.
Üldjoontes võib ökosüsteemiteenused jagada reguleerivateks ja tugiteenusteks (nt kliima reguleerimine, aineringed), varustusteenusteks (nt merest saadav toit ja energia) ning kultuurilisteks ehk ühiskondlikeks hüvedeks (nt meri kultuuri ja vaimse tervise mõjutajana). Kõnealused teenused toimivad vaid siis, kui neid pakkuvad looduslikud ökosüsteemid on terviklikud ja suure vastupanuvõimega. Võtmetähtsusega on reguleerivad ja tugiteenused, millest omakorda olenevad loodusvarade seisukord ja ühiskondlikud hüved.

Läänemere kliima tulevikus
Vaatleme Läänemere kliimamuutuste mõjusid eri muutujate kaupa. See pole kindlasti lõplik ülevaade, välja on jäänud näiteks lainetus, Läänemere tsirkulatsioon ja hoovused, sest nende tuleviku suhtes on veel üksjagu teadmatust. Kirjeldatud muutused on omakorda pandud mõne meile olulise Läänemerega seotud ökosüsteemiteenuse konteksti. Kindlasti ei ole siin üles loetud kõiki loodushüvesid. Tehtud valik peaks lugejat innustama kaasa mõtlema, milliste merehüvede kaudu kliimamuutused meid veel mõjutada võiksid.

Veetemperatuur
On selge, et tõusev õhutemperatuur toob kaasa kõrgemad mereveetemperatuurid. 1980. aastatest saadik on ääremered üle maailma soojenenud ookeanist kiiremini ja Läänemeri lööb siin rekordeid. Alates 1980. aastatest on siinne merepinna keskmistatud temperatuur tõusnud eri hinnanguil 1–2 oC. Muret teeb asjaolu, et mere soojenemise tempo tundub viimastel aastakümnetel olevat kümme korda kiirem kui 19.–20. sajandil. Ennustatakse, et olenevalt inimkonna sotsiaalmajanduslikest valikutest on Läänemere aastakeskmine pinnaveetemperatuur sajandi lõpuks 1,1 kuni 3,2∘C võrra kõrgem kui eelmise sajandi viimasel veerandil. Enim soojenb mere põhjaosa, sh Eesti rannikumeres suvel. See tähendab, et möödunud suve ekstreemse mereleitsaku temperatuurid muutuvad harjumuspäraseks. Siiski ei pruugi muutuse teekond olla lineaarne, pigem on oodata üleminekukliimale iseloomulikku mustrit ehk siis erinäolisi aastaid suuresti kõikuva veetemperatuuriga, kus soojenemise trend võib näida ajutiselt isegi katkevat, kuniks ületatakse järjekordne temperatuurirekord.
Ahelreaktsioonina hakkab soojem vesi omakorda mõjutama mereökosüsteemi omadusi gaaside lahustumisest vees kuni mereorganismide elumuseni. Kiiremini soojenevasse sügavusvahemikku jääb peaaegu kogu Lääne-Eesti madal mereala. Selles kuni 50-meetrises tsoonis asub hulk väärtuslikke mereelupaiku, mida iseloomustavad mitmesugused suurvetikate ja taimede ning sette peal ja sees elavate loomade kooslused. Elupaiku asustavate liikide vahel on pika aja jooksul välja kujunenud vastastikused suhted ning seeläbi moodustavad mereelanikud keerulisi ökoloogilisi võrgustikke, kus kõik lülid on üksteisega otseselt või kaudselt seotud. Läänemere jahedas merekeskkonnas kujunenud liikidele tähendab kiirelt tõusev keskmine meretemperatuur suurt kohanemissurvet. Isegi kui soojem meri mõnda liiki soosib või otseselt ei häiri, võivad sagedate ja intensiivsete mereleitsakute mõjud olla koguni akuutsed. Korduma kippudes võivad tundlikumad liigid selle tõttu sattuda väljasuremisohtu.
Liigi rollist võrgustikus oleneb see, kuivõrd mõjutab tema halvem seisund kõiki ülejäänud ökosüsteemiliikmeid. Üks selline elupaiku kujundav võtmeliik on Läänemeres näiteks põisadru (Fucus vesiculosus), kellega on otseselt seotud paljud toiduahelas kõrgemal asuvad organismid. Halvimal juhul võib põisadru arvukuse ja leviku vähenemise tõttu ilmneda kaskaadefekt, kus kaob veel hulk teisi liike. Seeläbi elurikkus väheneb, ökoloogiline võrgustik hõreneb ning kannatavad ökosüsteemihüved veekvaliteedist kuni mere vaatleja ehk inimese vaimse terviseni välja.
Veel üks ilmekas näide mereökosüsteemi suure muutuse kohta on aasta-aastalt varasemale ajale nihkuv kevadine fütoplanktonivohang, mis sajandi lõpuks võib alata üle kuu aja varem (vt ② ). Kuna fotosünteesivad mikrovetikad on kõigi mereliste toiduahelate esimene lüli, tähendab muutus sellel tasandil mõjusid ka kõrgematele liikidele, kes peavad varem alustava toidubaasiga n-ö kaasa tulema. Näiteks olenevad sellest paljud kevadel kudevad kalaliigid, kelle maimud vajavad arenemise ajal rohkesti toitu. Kui need kalad ei suuda oma kudemist õigesti ajastada, siis jääb nende järelkasv nälga ning populatsioonide pikaajaline saatus Läänemeres satub küsimärgi alla.

Teisest küljest võib soojenev meretemperatuur kätte mängida ka mõne trumbi. Meresoojusenergia kui loodushüve kasutusvõimalused võivad tulevikus koos kõrgema veetemperatuuriga avarduda. Aina enam saame talvises meres salvestunud soojust kasutada näiteks hoonete kütmiseks. Joonisel 3 on näha, et sajandi lõpuks võib näiteks Tallinna elanikel olla ligi kaks kuud rohkem meresoojuse küttepäevi, mis katab kaks kolmandikku talveperioodist. Meresoojusega on köetud juba üle kümne aasta Lennusadamas ja plaanis on seda rakendada ka Tallinna Hundipea sadama arenduses. Meresoojusenergia pikaajalist ja ettevaatlikku planeerimist ning mõistlikkuse piires rakendamist võib pidada üheks kliimamuutustega kohanemise meetmeks, sest see on kohalik ja stabiilne, suurendab meie energiajulgeolekut ning pakub alternatiivi fossiilkütustele.

③ Lisandunud päevade arv (võrreldes 1980. aastatega), kui merepinna temperatuur ületab 2,5 oC 21. sajandi keskpaigas ja lõpukümnendil. Tinglikult on see temperatuur, millest alates saab soojusvahetitega mereveest soojusenergiat ammutada

Soolsus
Läänemere soolsus varieerub palju nii ajas kui ka ruumis. Näiteks väheneb Läänemeres soolsus põhja poole liikudes ning erinevus ilmneb ka vertikaalselt: põhjas on soolasem vesi, pinnal magedam. Soolsust mõjutab korraga mitu tegurit, seetõttu on pikaajalisi muutusi keeruline prognoosida. Ennustuste järgi muutuvad tulevikus nii soolsust vähendavad kui ka suurendavad tegurid: ühelt poolt võib sademete ja jõgede vooluhulk suureneda, mis magestab merevett; teisalt võib globaalse meretaseme tõusuga suureneda ka Põhjamerest pärit sissevoolu hulk ja ruumala, mis toob siia rohkem soolast vett. Eesti merealade kohta koostatud esialgsete prognooside järgi hakkab soolsus sajandi keskel suuremal määral muutuma ning võib sajandi lõpuks väheneda, aga selles hinnangus on omajagu määramatust.
Võimalikud soolsuse muutused mõjutavad bioregulatsiooni ehk ökosüsteemi suutlikkust loomulikul viisil puhverdada Läänemerre sisse tulevate võõrliikide kahjulikku mõju ja levikut. Kuigi kohalikud liigid on varieeruva soolsusega kohastunud, põhjustavad suured muutused neis siiski stressi, mis võib väljenduda näiteks suuruse ja struktuuri muutustes; viimast on märgatud näiteks suurvetikate puhul. Teisest küljest mõjutavad vee soolsuse muutused (tihti koosmõjus muude tingimustega) seda, millised liigid Läänemerre pidama jäävad. Kui kohalikud liigid on surve all ja peale tuleb suur hulk võõraid, kujuneb suurem oht, et võõrliik haarab niši.

Kihistumine
Soolsuse ja temperatuuri erinevused kujundavad omakorda Läänemere ühe põhitunnuse: kihistunud veesamba. Kihistumise tingib soolase ja mageda vee erisugune tihedus, mille tõttu soolasem ja tihedam vesi vajub alla, selle peale aga asetub magedama vee kiht. Järsku soolsuse üleminekut veesambas nimetatakse halokliiniks. Läänemeres on see püsiv, asudes umbes 40–80 meetri sügavusel. Halokliinile lisandub suvel soojuslik kihistumine pinnalähedases tsoonis. Kihistumine takistab ainetransporti merepinna ja -põhja vahel, sest näiteks halo- ja termokliinis ei segune hapnik kuigi hästi. Mida rohkem erinevad kihid soolsuse ja soojuse poolest, seda tugevam barjäär tekib. Alates 1982. aastast on nii soojuslik kui soolsuslik kihistumine Läänemeres tugevnenud. Prognooside järgi soojuslik kihistus koos õhutemperatuuri kasvuga tulevikus suureneb, mis mõjutab suvel ja sügisel ühtviisi nii madalaid kui ka sügavaid alasid ning saavutab maksimumi sajandi lõpuks. Soolsusliku kihistumise prognoosi korral on määramatus suurem, sest seda mõjutavaid tegureid on palju. Esialgse prognoosi põhjal suureneb Eesti merealade kihistumine sajandi keskel ja väheneb sajandi lõpus.
Kihistumine süvendab Läänemeres hapnikupuudust ja eutrofeerumist ehk toitaineküllasust, mis on omavahel tihedalt seotud. Anoksia ehk hapnikupuudus muudab vee redokstingimusi, ehk siis keskkonda, kus toimuvad lämmastiku- ja fosforiringet kujundavad keemilised reaktsioonid. Hapniku kadudes häiruvad lämmastikku ja fosforit veest eemaldavad mehhanismid ning toitained jäävad pikemalt ringlema ja elustikku mõjutama. Kui lämmastiku puhul säilivad protsessid, mis seda näiteks gaasina süsteemist välja viivad, siis fosfor mattub vaid setetesse. Anoksia loob olukorra, kus nii-öelda vana fosforit vabastatakse setetest pidevalt ringlusesse, mille tõttu muutub Läänemere sisemine toitainekoormuse nõnda suureks, et see hakkab eutrofeerumist suunama, olenemata välistest piirangutest. Seejuures muutub ka toitainete osakaal: fosforit saab liiga palju, mis omakorda toob kaasa sinivetikate vohamise surnud ringi, nimelt annab fosfori liig vees tsüanobakteritele (sinikutele) mikrovetikate ees konkurentsieelise. On selge, et tulevikus ei kao kihistumine kuhugi, ent üks lootusekiir on võtta järjepidevalt mõõtmeid rohketoitelisuse vastu. Kui eutroofsus väheneb, siis Läänemere elukeskkond paraneb, mis omakorda aitab vähendada kliimamuutuste mõju.

④ Keskmine Eesti mereala jääpäevade arv aastas 1980. aastatel, 21 sajandi keskel (2040. aastad) ja sajandi lõpus (2090. aastad)

Jääkate
Läänemerele iseloomulik talvine merejää on üks ilmsemaid kliimamuutuse indikaatoreid, mille kiireid muutusi näeme juba praegu. Juba 19. sajandi lõpust saadik on Läänemerel mõõdetud maksimaalset jääulatust ja paksust ning jääperioodi pikkust. Kuigi jääga seotud parameetrite väärtused on olnud aasta-aastalt üsna kõikuvad, on pikaajaline trend selge: viimase sajandi jooksul (1921–2020) on jää ulatus kahanenud 6400 km2 kümnendi kohta. 1987. aastast saadik pole Läänemerel olnud ühtki ekstreemset jäätalve. Viimane karm talv oli aastal 2011, aga leebeid talvesid on olnud tavatult palju. Seejuures on tunduvalt kahanenud nii jää paksus kui ka jääperioodi pikkus.
Ennustuste järgi Eesti mereala jää järk-järgult õheneb ja taandub. Sajandi lõpus võib jääd leiduda ainult lühikest aega kitsaste ribadena madalatel rannikualadel. Aga see ei tähenda, et jää Läänemerest või Eesti rannikualadelt selle sajandi jooksul täiesti kaoks. Vähemalt esialgu muutub jääkatte esinemus ettearvamatuks: valdavalt soojade talvede vahel võib endiselt tulla mõni ootamatu, külm ja jäine talv. See on taas osake üleminekukliima mustrist, kus aastaaegade ja aastatevaheline ilm pole enam ootuspärane, vaid varieerub suuresti.

⑤ Maksimaalne ja keskmine jääkatteulatus kuude kaupa kolmel kümnendil (1980., 2040. ja 2090. aastad) ja jääkatte ulatus 15. veebruaril samal kolmel kümnendil

Jääkatte muutused mõjutavad otseselt jääst sõltuvaid liike, näiteks viigerhüljest, kes poegib ainult jää peal. Jääkatte taandumise ja muude tegurite koosmõjul kaob tõenäoliselt Soome lahe viigerhüljeste asurkond, kelle arvukus on juba praegu väga väike. Meie teine levinud mereimetaja hallhüljes suudab poegida ka rannikul, kuid seal on risk suurem, sest need alad on ligipääsetavamad ka kiskjatele ja inimestele. Hülged etendavad suurt tasakaalustavat osa Läänemere liigilises võrgustikus, mis on seda vastupidavam häiringutele, mida vähem on selles lünki. Teisalt on hüljes osa eesti kultuurist. Nende karismaatiliste mereloomadega on tihedalt seotud mitme väikesaare folkloor ja sellel liigil on tähtis koht meie rahva kujunemisloos.
Teine ökosüsteemiteenus, mida jääkatte muutused mõjutavad, on meretransport. Ühelt poolt võib mõju olla positiivne, sest vähenevad laevade energiakulud ning vajadus igal talvel jää sisse teed rajada. Teiselt poolt nõuab asjaolu, et jää täielikult ei kao, pidevat valmisolekut sadamates, ning jäämurdjaid täielikult maha kanda samuti ei tasu. Samuti peab jäätekke võimalusega endiselt arvestama ka merre erisuguseid objekte, näiteks tuuleparke ehitades. Üsna kindlalt ei saa talviti loota enam jääteedele, mille kadumist saab pidada pigem kultuuriliseks, mitte majanduslikuks kaotuseks.

⑤ Maksimaalne ja keskmine jääkatteulatus kuude kaupa kolmel kümnendil (1980., 2040. ja 2090. aastad) ja jääkatte ulatus 15. veebruaril samal kolmel kümnendil

Loe lisaks:
Meier, Markus et al 2022. Climate change in the Baltic Sea region: a summary. Earth System Dynamics 13: 457–593.
https://esd.copernicus.org/articles/13/457/2022.

Mariliis Kõuts (1987) on Tallinna tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi mereökoloogia teadur.

Tänavu möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest

Juhan (Johann) Kunder (26. detsember 1852 – 24. aprill 1888) Foto: Wikimedia Commons

Tekst: TOOMAS KUKK

Kooliõpetaja Juhan (Johann) Kunder (1852–1888) jõudis oma lühikese elu jooksul hämmastavalt palju. Ta avaldas näitemänge („Kroonu onu“, „Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus“, „Muru Miku meelehaigus: Nali ühes näituses“, „Mõrsja ja Märatsejad: kolmejauline näitemäng“ jt), muinasjutte („Ahjualune“, „Suur Peeter ja Väike Peeter“ jt), luulet ja õpikuid. Ühtlasi kuulus ta Eesti üliõpilaste seltsi, oli tuntud ühiskonnategelane, ajalehtede kaastööline jne. Rakveres, Tallinnas ja Viljandis on ikka väga põhjendatult antud tänavale Kunderi nimi.

Vända tehismärgala Tartumaal 2024. aastal: ligi kümme aastat pärast rajamist on ala kaetud tiheda taimestikuga. Tihe taimestik tagab selle, et märgala toimiks võimalikult tõhusalt: taimed seovad toitaineid ja seeläbi puhastavad vett. Ent suures koguses lisanduv surnud taimne biomass soodustab kinnikasvamist. Selleks et märgala puhastusvõime oleks ka edaspidi suur, tuleb aeg-ajalt eemaldada nii taimestik kui ka setted Foto: Kuno Kasak

Kümme aastat tagasi rajati Eestis esimene suuremõõtmeline puhastus-tehismärgala ehk puhastuslodu, mis on tõhusalt aidanud kinni püüda põldudelt pärit toitaineid ja vähendanud hajukoormust veekogudele. Nüüdseks on läbi tehtud ka esimene omataoline eksperiment maailmas – tehismärgala setet saab edukalt kasutada põllunduses.

Tekst: KUNO KASAK, MARGIT KÕIV-VAINIK

Põldudelt ärakantavad taimetoitained mõjutavad tugevalt nii Eesti siseveekogude kui ka Läänemere seisundit. Paraku ei ole tehnoloogiate areng ja paranenud töövõtted põllumajanduses suutnud märkimisväärselt vähendada hajukoormust ega selle mõju pinnaveekogudele. Hajukoormuse all mõistetakse valdavalt põllumajandusest lähtuvat, aga ilma kindla allikata taimetoitainete koormust veekeskkonnale. Veekeskkonda lisanduvate toitainete tõttu veekvaliteet üha halveneb, väheneb elurikkus, hoogustuvad sinivetikavohangud ja veekogude kinnikasvamine ning tekib palju muid keskkonnaprobleeme.

Inimene võiks niisamuti elada nagu kuklane: oma pesas ja pesaümbruses, mitte kaugemal Foto: Remo Savisaar

Valida ei ole siin midagi. Tillukestest batsillukatest kuni põiena paisuva (viisust ja õlekõrrest täna ei räägikski) universumini välja on kogu krempel me ümber puhas kuldne loodus. Ei saa üle, ei saa ümber.

Inimese tehtud asjad nii üdini looduslikud siiski ei ole: plast ja õlu ja teksapüksid ja eleegiline distihhon näiteks ei kuulu iseeneslikult tekkinud diskursusesse. Või kui iseenesest ta nüüd ikka. Juhuse või Jumala käpake võis mängus olla, nõnda on väidetud. Väidetud on ka, et n-ö reaalteadused uurivad Jumala loodut ja humanitaarteadused inimese loodut. Loodud loodust, mida uurida, jagub igatahes kauaks.

Loomad ja linnud ja kalad ja mäed ja seened ja puud ja lilled ja savi ja sammal ja liiv ja putukad ja taevatähed ja vaakum ja gravitatsioon ja … Nimekirja saaks jätkata, kuni internet täis saab või must auk tuleb. Internet ei kuulu looduse sekka, pigem eelmainit õlle ja teksapükste maailma. Ühesõnaga humanitaaria. Inimese kolb.

Omniva andis 10. märtsil uuendatud “Eesti fauna” markide sarjas välja kaks uut postmarki: aasta linnu ehk kormoraniga ning aasta kala ehk Euroopa angerjaga. Kormoraniga mark on järjekorras kahekümne viies aasta linnu postmark.

Nii kormorani kui angerja margi kujundaja on Riho Luuse. Aasta linnu mark on fotomark, kormorani foto autoriks on Mati Kose.

Kormoran (Phalacrocorax carbo) on meisterlik sukelduja ja ökosüsteemi tasakaalu hoidja, keda ekslikult peetakse võõrliigiks. Ometi on ta elanud meie vetes juba kiviajast saadik. Oma äratuntavas poosis – tiivad laiali – kuivatab ta sulgi pärast veealust kalapüüki.

Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu sõnul on tänuväärne, et aasta linnud postmarkidele jõuavad ning aitavad seeläbi meie mitmekülgset loodust tutvustada.

“Kormorani sulestik ei paista esmalt just kõige pilkupüüdvam, ent tähelepanelikumalt vaadates selgub, et tema sulestik on sinirohelise metalse läike ja soomuselaadse mustriga. Sarnane lugu on kormorani rolliga ökosüsteemis: ainult kormorani nokka jäänud kalu loendades jääb varju tema positiivne mõju ökosüsteemile, näiteks ümarmudilat süües aitab ta ohjata selle võõrliigi arvukust,” räägib Võhandu.

Aasta linnu postmark maksab 1.30 eurot ja sobib saatmiseks Eestis. Margi tiraaž on 20 000 tk. Mark on müügil Omniva e-poes ja postkontorites üle Eesti.

Eesti Ornitoloogiaühing valib aasta lindu alates 1995. aastast. Esimene postmark aasta linnu sarjas ilmus Eesti Ornitoloogiaühingu algatusel 2001. aastal ja sellel oli kujutatud kiivitaja.

① Kooreüraskid on võimekad mardikad, kes kuuse koore all toitudes ja paljunedes suudavad puid sedavõrd kahjustada, et need hukkuvad

Sel sajandil on kuuse-kooreüraskil Eestis tavapäraselt arenenud aastas kaks põlvkonda; samuti on teada, et teine põlvkond võib talvituda kuuse koore all [10]. Seetõttu on loogiline eeldada, et talvise sanitaarraiega saab üraskite arvukust piirata. Hiljuti tehtud uurimus seda siiski ei kinnita.

Tekst: KRISTJAN AIT, HEINO ÕUNAP, KRISTIINA PALM-HELLENURM, FLOORTJE VODDE, ARGO ORUMAA

Fotod: KRISTJAN AIT

① Üheks maailma reostunuimaks mereks tituleeritud Läänemere seisund viimastel aastakümnetel pigem paranenud. Tõsi, uued mured, nagu mikroplast ja ravimireostus, võivad juba lähitulevikus suuremaid probleeme põhjustada

Läänemere kalad kõlbavad süüa, kuid see ei tähenda, et kalad ise ei võiks haiged olla. Rohketoitelisusega kaasnevad probleemid, võõrliigid, ülepüük, kudealadele ligipääs, tervist mõjutavad kemikaalid – Läänemere kaladel jagub muresid. Isegi maksavähki põetakse.

Tekst ja fotod: RANDEL KREITSBERG

See oli alles äsja, kui istusin arvuti taha kindla sooviga asuda Eesti Loodusele artiklit kirjutama, aga nägin laua nurgal analüüsi ootavat mikroskoobislaidide karpi. „Viskan veel enne kiire pilgu peale,“ leidsin võimaluse kirjutamist edasi lükata.

Kõrsikud söövad meelsasti sääski Foto: Georg Aher

Sääserohketel aegadel pinisejaid eemale peletades on ilmselt paljud mõelnud, kas kuidagi saaks meelitada ligi neid, kes sääski söövad. Oleks ju tore, kui kõrva äärest mööda vihisev kiil püüaks ründava sääse kinni ja päästaks ebameeldivast pistest. Mõnikord on see võib-olla juhtunudki, kuid sääski on lihtsalt nii palju, et tuntavat leevendust üksik kiil ei too. Vahel tundub, et õhk on sääskedest lausa paks.

Hirmul on siiski suured silmad, sest mitte kõik sääsed ei himusta meie verd. Puude all suurte parvedena tantsivad sääsed on pigem surusääsed, kes valmikuna ei söö üldse midagi. Ka pistesääsklastest vajavad verd ainult emased. Neil on tarvis valgurikast toitu ning veri sobib selleks hästi.

Sääsed elavad varjulistes niisketes kohtades ja munevad oma munad vette. Kiire vooluga veekogud neile ei sobi, kuid seisev, madal ja soe vesi on väga meelepärane. Munadest koorunud vastsete elu ohustavad paljud vees olevad loomad. Surusääskede vastsed elavad mudas. Paljud neist langevad sealt toitu otsivate veelindude ning kiilivastsete ja teiste rööveluviisiga selgrootute ohvriks.

Pistesääsklaste vastsed ujuvad vabalt vees. Neid söövad kalad ja röövtoidulised veeputukad, näiteks selgsõudurid ja ujurid. Võib-olla napsab neist mõne kinni ka veepinnal kiirelt liikuv liuskur.

Metsasääsed munevad niiskesse taimestikku. Nende vastseid võivad ohustada jooksiklased, karihiired ja teised samblast ning taimede vahelt putukaid otsivad loomad.

Inimeste arvates saab muidugi liigagi suur osa sääsevastsetest valmikuteks. Ent ka täiskasvanuna on neil peale inimese käelöögi hulk muid võimalusi hukka saada. Kohe veekogude kaldal himustavad neid kiilid. Erinevalt sääskedest on nad väga osavad lendajad ja söövad ära paljud veekogust lendu tõusnud sääsed.

Tuule ja päikese eest lehtede alumisele küljele varjunud sääski ohustavad ämblikud, konnad, sisalikud ja putuktoidulised linnud, näiteks pöialpoisid, porrid ja tihased. Kärbsenäpid ja linavästrikud eelistavad püüda lendavaid sääski. Sääsed on ka nahkhiirte menüüs. Sääski vajavad toiduks paljud selgrootud ja kõikidesse selgroogsete klassidesse kuuluvad liigid. Ehk on sääsekuplasid kratsides lohutuseks, et nende kaudu oleme ka meie looduse toiduahelas, kuigi vastumeelselt.

SIRJE JA GEORG AHER

Eesti Looduse jaanuari-veebruarinumbris on avaldatud foto helendavatest lagritsatest. Teave foto allkirjas on napp, mistõttu selgitame seda põnevat nähtust ja avastust lähemalt.

UV-kiirguse põhjustatud fotoluminestsents taliuinakut tegeval lagritsal. Looma on pildistatud nii kõhtmiselt kui ka selgmiselt. Vasakpoolsed fotod on tehtud tavavalguse käes, keskmised UV-kiirguse käes ja parempoolsed UV-kiirguse käes, kuid läbi kollase filtri Fotod: Grete Nummert-Meister ja Karmel Ritson

Tekst: GRETE NUMMERT-MEISTER, KARMEL RITSON, KRISTEL NEMVALTS

① Suure-Jaani kihelkonna idapiiril asub Parika raba ja samanimeline looduskaitseala. Raba serval olev Parika Väikejärv on Eestis hästi tuntud oma südamekujulise kaldajoone poolest Foto: Martin Mark

Suure-Jaanile mõeldes tuleb paljudele esmalt meelde Lembitu ja Lõhavere muinaslinnus. Kihelkonnas asub üks Eesti mõisapärle – Olustvere, kus tegutseb meie vanim põllutöökool. Tuntud on Suure-Jaanist pärit muusikainimesed ja muusikafestival. Selles kihelkonnas paikneb üks kahest Eesti ilmaradarist.

Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE

Suure-Jaani, nagu nimigi ütleb, on suur nii ajaloo, tähtsate kultuuritegelaste kui ka territooriumi poolest: 515 ruutkilomeetriga kuulub see Eesti suurimate kihelkondade hulka.

Eesti teaduste akadeemia peasekretäri Anne Kahruga vestelnud Toomas Kukk

Foto: Ingel Lilienberg

Anne Kahru on sündinud 17. veebruaril 1955. Aastal 1978 lõpetas Tartu ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna cum laude bioloogi-mikrobioloogina. 1987. aastal kaitses Tartus biokeemia doktoritöö mikroobide energeetilisest ainevahetusest. 1978–1980 TTÜ küberneetika instituudi insener, 1980–2007 keemilise ja bioloogilise füüsika instituudis (KBFI) insener, nooremteadur, teadur, vanemteadur, juhtivteadur. Alates 2005. aastast KBFI keskkonnatoksikoloogia labori juhataja. 2018 valitud Eesti TA liikmeks ökotoksikoloogia vallas. Ökotoksikoloogilise uurimissuuna rajajaid Eestis. Tema uurimisrühm hakkas maailmas ühe esimesena uurima nanomõõdus metallioksiidide keskkonnaohtlikke omadusi ja toimemehhanisme. Avaldanud ligi 200 teadusartiklit ja juhendanud kümmekonda doktoritööd, kuulub oma valdkonnas maailmas enim viidatud teadlaste hulka. Eesti toksikoloogia seltsi asutajaliige ja juhatuse esimees 1997–2018. Pälvinud Eesti riigi teaduspreemia (2011) ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2017). Alates 2025. aasta veebruarist Eesti TA peasekretär.

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Eesti teaduste akadeemia president Mart Saarma: „Ma pole veel ühegi partei suust kuulnud, et nüüd tuleks täie hooga panustada kõrgtehnoloogilise tööstuse arendamisse, sest see on meie pääsetee.“ Foto: RETI KOKK / EESTI TEADUSTE AKADEEMIA

Mullu detsembris asus Eesti teaduste akadeemia (ETA) uue presidendina tööle neurobioloog Mart Saarma. Miks peaks Eesti hakkama teaduses senisest enam panustama rakendusuuringutesse ja kõrgtehnoloogilise tööstuse arendamisse? Millise sihiga võiks riik võtta igal aastal meie teaduse heaks laenu umbes 50 miljonit eurot? Milliseid lootustandvaid neuroloogiliste haiguste ravimikandidaate uuritakse tema laboris? Sellest ja paljust muust on Saarmaga vestelnud Horisondi peatoimetaja Ulvar Käärt.

Olete akadeemia presidendi kohuseid täitnud juba üle kuu aja (vestlesime 7. jaanuaril ehk päev enne Saarma inauguratsiooni – U. K.). Mis tuuled teil siin majas nüüd puhuvad?

Praegu puhuvad veel tutvumise tuuled, aga mul on mõned olulised mõtted, mida tahaksin siinsete kolleegide toetusel ellu viia. Miks akadeemia on olemas? ETA on teaduses ja arendustegevuses ainus organisatsioon, mis esindab kogu eesti rahvast ja riiki. Oleme katus kõigele ja peaksime nägema seda, mis on teadus- ja arendustegevuses kasulik kogu Eestile. ETA on kasvanud alusuuringute arendamise vaimus. Arvan, et lahknevus alusuuringute ning valdavalt ettevõtetes tehtavate rakendusuuringute vahel ei ole Eestile kasulik. Peamine põhjus, miks Eesti on praegu majandusraskustes, on see, et enam kui 30 iseseisvusaasta jooksul pole suudetud luua märkimisväärset kõrgtehnoloogilist tööstust, mis müüks oma teenuseid ja tooteid Euroopa ja maailma turul. Mida me siis praegu müüme? Palkmajasid! Tõsi, Bolt, Wise, Skeleton, Icosagen ja mitmed teised teevad rohkemat, aga niisuguseid ettevõtteid on meil vähe.

Võtame Ameerika firmad, näiteks Microsofti. See on loodud samal ajal kui Eestist võrsunud Skype, ent Microsofti aastas teenitud tulu on palju suurem kui terve Eesti riigieelarve ehk peaaegu 200 miljardit eurot. Kas sellist tulu on võimalik teenida ka mõnel Eesti ettevõttel? Muidugi on! Šveitsis Baseli linnas, mis on Tallinnast poole väiksem, on kaks farmaatsiafirmat: Roche ja Novartis. Üks neist paneb aastas teadus- ja arendustegevusse 10 ning teine 11 miljardit.

Meie mõistes on need kosmilised suurused.

Jah, aga me peame seadma endale julgeid eesmärke. Kui Eesti iseseisvus, siis püstitati julged eesmärgid ja riik arenes kiiresti. Nüüd on tekkinud seisak, ei ole uusi ideid ega lahendusi. Ma pole veel ühegi partei suust kuulnud, et nüüd tuleks täie hooga panustada kõrgtehnoloogilise tööstuse arendamisse, sest see on meie pääsetee. Meil tehakse vastupidi: teadus- ja arendustegevuse rahasid hoopis kärbitakse!

Näiteks Soome nii ei teinud, kui majandus 1990. aastate alguses Vene turu kadumisel käpuli kukkus. Siis kärbiti riigi kulusid igalt poolt, aga teadus- ja arendustegevusele anti raha juurde.

Meiegi peame alusuuringud ja firmades tehtavad rakendusuuringud kokku viima. Praegu on need üksteisest liiga lahus. Ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutus jagab küll firmadele teadus- ja arendustegevusteks toetusi, aga samas on nende koostöö ülikoolidega vähenenud. See on halb suundumus, sest ettevõtete ja ülikoolide koostööd peab tugevdama. Kui Soome majandust 1990. aastatel uuesti jalule aidati, siis tehti erilisi programme, mis stimuleerisid rahaliselt kõrgtehnoloogilise tööstuse ja ülikoolide koostööd. Ka meie peaks seda tegema. Rakendusuuringute toetamise programm NUTIKAS oli minu arvates väga tark algatus.

Siit koorub meil välja veel teinegi probleem. Kui 30 aastat tagasi nägi lõviosa ülikoolilõpetajatest oma tulevikku ülikoolis või instituutides, siis paljud praegused noored, keda ka ise õpetan, näevad oma tulevikku firmades. Aga kui mina peaksin praegu oma teadustöö lõpetama ja tahtma minna tööle mõnesse Eesti firmasse, siis on mul valida kahe ettevõtte vahel: Tartus Icosagen, mida juhib mu armas klassivend Mart Ustav, ja Protobios Tallinnas. Kahjuks ei tegele kumbki neist neuroteadustega. Mida ma siis teen? Ma lahkun siit ja minu koolitamiseks kulutatud Eesti maksumaksja raha läheb siit minema. 

Tõsi, Icosagen palkab praegu doktorikraadiga inimesi, samuti GScan ja ilmselt ka Skeleton. Aga seda peaks veelgi stimuleerima.

Kõik Euroopa ja Ameerika juhtivad farmaatsiafirmad teevad kõrgetasemelist teadust, mida avaldatakse mainekates väljaannetes Nature ja Science. Aga samas teevad nad teise käega ka raha. Näiteks koroonaviiruse mRNA-vaktsiini välja töötanud BioNTech’is töötas 200 inimest, aga firma tulu aastatel 2021 ja 2022 oli vastavalt 10 ja 11 miljardit eurot. 

Mina asutasin koos ühe kolleegiga DNA-diagnostikaga tegeleva firma Mobidiag, mis tegutses ja oli umbes sama suur kui Icosagen. Kui tuli koroonaviirus, siis oli selle juhil nii palju mõistust, et otsustas keskenduda koroonadiagnostikale. Kui esialgu oli ettevõtte aastane käive 20 miljonit eurot, siis 2021. aastal tõusis see 150 miljoni peale. Sama aasta kevadel müüsime selle ettevõtte peaaegu 700 miljoni euroga ameeriklaste firmale Hologic. Kui keegi oleks mulle kümme aastat varem öelnud, et Mobidiag müüakse peaaegu miljardi eest maha, siis ma oleks temalt tervisetõendit küsinud! (Muigab.) Ma näen Soomes oma kolleegide loodud firmasid, mida müüakse 100 või 500 miljoniga. Kõige parema müügi on teinud üks Oulus sündinud biotehnoloogiaettevõte, mis müüdi Jaapanisse 3,6 miljardi eest. Nad leidsid täiesti juhuslikult ühendi, mis reguleeris üht transkriptsioonifaktorit. Siis selgus, et see transkriptsioonifaktor reguleerib erütropoetiini geeni. Ehk on olemas üks väike molekul, mis võib tõsta veres hemoglobiini taset. 

Aasta alguses peeti välismaal õppivate noorteadlaste konverents, mida avades ütlesite, et meie teaduse rahastamine vajab radikaalset muutust ning senisest enam peaksime kulutama rakendusuuringutele. 

Eestis läheb praegu riigi eraldatud teadusrahast alusuuringutele veidi üle 60 protsendi ja vaid kolmandik jääb rakendusuuringutele. Samas näiteks Soome kulutab riigieelarvelisest teadusrahastusest umbes poole rakendusuuringutele.  

Teaduse rahastamisest rääkides ärritab mind levinud väide, et kuigi meie teadus on alarahastatud, siis on ime, et teeme samas nii kõrge tasemega teadust. Aga võtame ja arvutame. Eesti teadus saab miljoni elaniku kohta suurusjärgus 270 miljonit eurot aastas. Soomes on sama näitaja 400 miljonit. Arvestades, et umbes 70 protsenti sellest rahast läheb palkadeks, mis võrreldes Eestiga on Soomes palju suuremad, siis on meie olukord teaduse tegemiseks mõeldud rahadega isegi parem. Ent suur vahe on selles, et meil pole tööstust, mis märkimisväärselt toetaks teadust. Samuti oleme rahvusvahelistest allikatest rahastuse leidmisel väga viletsad. Vaatame näiteks Euroopa teadusnõukogu (ERC) jagatavaid grante. Nende saamisel pole Eesti üldsegi edukas. Terve Eesti, Läti ja Leedu koos on selles vallas sama edukad kui Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituut, kus asub ka minu labor.

Mida see meie teaduse või teadlaste kohta ütleb?

See näitab, et me ei ole Euroopa tippteadusega enamikul aladel konkurentsivõimelised. Või siis seda, et me ei oska kirjutada taotlusi. Seejuures ei saa ma näiteks aru, miks on meie teadusagentuuri grandid teistsuguse ülesehitusega kui ERC grandid. Keda see teenib? Lehekülgede kaupa tuleb kirjutada teksti, mida pole mitte kellelgi vaja ja mida mitte keegi kunagi ei loe. 

Olete seda meelt, et samamoodi kui Soome võiks Eesti võtta teadusesse panustamiseks sihipäraselt laenu. Miks?

2022. aastal leppisid Soome parteid kokku, et teaduse rahastamise suurendamiseks võetakse laenu nii, et igal aastal saab teadusvaldkond juurde 260 miljonit eurot. Tänavu oli see summa isegi 300 miljonit, sest 40 miljonit läks kvantarvuti arendamisse. Tuleval aastal oleks lisaraha 520, ülejärgmisel 780 miljonit jne. Kui praegu annab Soome riik teadus- ja arendustegevusele umbes 2,2 miljardit eurot aastas, siis kümne aasta pärast tõuseb see 4,2 miljardini. Seejuures on lähtekohaks tõsiasi, et iga teadus- ja arendustegevusse pandud euro annab tagasi 14 protsenti enam raha. See ei ole nagu hundikurku raha loopimine, vaid annab meile raha tagasi. 70 protsenti rahast läheb firmades tehtavatesse rakendusuuringutesse ning sel moel stimuleeritakse taas tihedamat koostööd firmade ja ülikoolide vahel. Ülejäänud 30 protsenti rahast läheb alusuuringutele, teadustaristu arendamiseks ja koolitamiseks.  Kui Soome riigivõlg on umbes 75 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis Eestis on see 30 protsendi kandis. Soome eeskujul võiks Eesti võtta samal põhimõttel laenu nii, et teadus- ja arendustegevused saaks igal aastal juurde 50 miljonit eurot. Kui paneme selle raha õigetesse firmadesse ja korraldame kvaliteedipõhise ausa rahajagamise, siis see raha tuleb meile tagasi kümnekordselt.

Mart Saarma viitab, et geenitehnoloogia tulemusel tekkis täiesti uus tööstusharu, mille maht on 14,5 triljonit dollarit aastas. „Nüüd oleme silmitsi tehisaruga ja see much bigger thing,“ märgib ta. Foto: RETI KOKK / EESTI TEADUSTE AKADEEMIA

Kas Soomes on seesuguse raha jagamise puhul ka eelistatud valdkonnad, kuhu meelsamini panustatakse, või pudistatakse raha ettevõtete vahel ühtlaselt laiali?

Soomes on aastate jooksul olnud riiklikke programme, mis on nii alusuuringutes kui ka rakendusuuringutes teatud alasid soodustanud. See võimaldab uuringuid teatud suundades edasi arendada.

Loota, et me suudame Eestis kõike teha, on mõttetu. Kui vaatan oma eriala pilguga Eestis ringi, siis meil sisuliselt puudub näiteks arvestatava tasemega elektronmikroskoopia, struktuuribioloogia ja kogu elektrofüsioloogia. Terved teadusharud puuduvad, sest meil lihtsalt ei ole inimesi. Aga sellest pole midagi, sest me saame teistega koostööd teha. Me ei ela enam Nõukogude Liidus raudse eesriide taga, vaid avatud Euroopa Liidus.

Mis valdkonnad võiksid olla Eestis teadusraha jagamisel eelistatud?

Näiteks üks selline valdkond on tehisintellekt, mis tuleb meile uksest ja aknast sisse ning hakkab üle võtma kõiki valdkondi. Geenitehnoloogia puhul kulus palju aastaid, enne kui mõisteti, et see muudab loodusteadusi täielikult. Veelgi enam, selle tulemusel tekkis täiesti uus tööstusharu, mille maht on praegu 14,5 triljonit dollarit aastas. Nüüd oleme silmitsi tehisaruga ja see on much bigger thing. See tungib kõikidesse eluvaldkondadesse: kultuuri, keelde, koolitusse, teadusesse, tööstusesse jne. Tehisaru muudab kõike. Isegi sotsiaalseid suhteid, sest robotite tõttu jäävad sajad ja sajad tuhanded inimesed töötuks. Robot pole ju kunagi purjus, ei virise ega taha palka saada. Neile on vaja ainult elektrit, mis tähendab, et see mõjutab ka energeetikat. Seepärast arvangi, et nüüd on selleks õige aeg, et Eesti panustaks just tehisaru valdkonda.

Kui vaadata tehisintellekti ajalugu, siis näeme, et see on arenenud käsikäes neuroteadusega. Kuna tehisarus kasutatakse põhilisi aju tööpõhimõtteid, siis võiksime Eestis panna need kaks asja kokku, et neuroteadus ja tehisaru oleks omavahel tihedalt seotud. Selle tulemusel jõuaks laboris arendatavad tooted ja teenused palju kiiremini turule. Peame seejuures arvestama asjaoluga, et teadus- ja arendustegevus toimuks käsikäes tehisaruga ehk uuel viisil. Mis tähendab, et peame senisest enam mõtlema ka patenteerimise peale. Tehisaruga seotud tooted ja teenused on praegu kõige kuumem valdkond, kus taotletakse patente.

Meil ju on tehisaru ja IT alal tublisid inimesi ning tehisaru tippkeskus. Meil on ka sel alal tegutsevaid iduettevõtteid. 

Aga loomulikult peame arendama ka alusuuringuid, sest ilma nendeta pole ka arvestatavat rakendusteadust. 

Ehk siis senisest suurem panus rakendusuuringutesse ei tohi tulla alusuuringute arvelt?

Just, mitte mingil juhul! Piltlikult öeldes oleme viimase kolme aastakümne jooksul alusuuringutesse panustades valmis ehitanud maja vundamendi. Nüüd peame sellele vundamendile ehitama heal tasemel rakendusuuringud. Peame lõpetama unistamise sellest, et ülikoolid teevad rakendusuuringuid. Ei tee! Sest ülikoolide professorid teavad nendest puudulikult. Rakendusuuringuid tehakse firmades ja nii on see igal pool maailmas. Ajal, mil olin ERC asepresident, kohtusime Euroopa kõrgtehnoloogilise tööstuse tippjuhtidega. Nende kõigi sõnum oli üks: ärge tegelege triviaalsete tööstuslepingutega, vaid innoveerige, avastage, leidke uusi meetodeid ja materjale – küll me siis teeme lepingud ja ka rakendame neid uusi saavutusi. Erandiks on loomulikult nn radikaalsed innovatsioonid, kus ka rakendustöö toimub alul akadeemilistes laborites. Toogem kas või näiteks geenitehnoloogia sünni. 

Siin jõuame jälle patentide juurde. Kui meil pole patente, siis pole ka midagi, mida saab rakendada. Kogu Eesti esitab aastas keskmiselt 50 patenditaotlust, samas tuleb neid näiteks elektroonikafirmalt Samsung 2000. Mis Eesti kõrgtehnoloogilisest tööstusest me räägime, kui neid numbreid vaatame?! 

Soome puhul olete meie mailgi juurutamist vääriva tegevusena viidanud poliitikute ja teadlaste regulaarsetele kohtumistele.

Soomes on parlamendil kord kahe kuu jooksul vabamas vormis õhtune istung, kus arutletakse mõne riigile tähtsa küsimuse üle. Sinna kutsutakse lisaks tippettevõtjatele tippteadlasi ja kultuuritegelasi, sest praegused ühiskondlikud probleemid on ju väga komplekssed. Need kohtumised on väga olulised, sest nende kaudu saavad teadlased poliitikutele tutvustada teatud probleemide teaduslikku käsitlust ja teaduslikke fakte. Samas saavad poliitikud ja teadlased seeläbi üksteisega parema kontakti – nende vahel tekib side. Mida aeg edasi, seda rohkem keerulisi küsimusi jõuab poliitikute ja otsustajate ette. Nad peavad nende küsimuste üle otsustamisel tundma nii teadust kui ka tehnoloogiat. Oleks ju kurb, kui otsuseid määrab üksnes avalik arvamus.

Juba ETA esimene president Karl Schlossmann on omal ajal öelnud: „Ükski rahvas ega riik ei tohi praegusel ajal rajada oma majapidamist muinasjuttudele ja unistustele, sest reaalsus on kujunenud keeruliseks hammasratastikuks; eksisammude korral võivad puruneda mitte ainult üksikud isikud, vaid rahvad ja riigid.“ Schlossmann oli tark mees, sest täpselt nii see on. Otsustajad peavad tuginema faktidele. Me ei saa öelda, et oleme hästi edukad rahvusvahelise teaduse rahastamisel, kui meil pole ühtegi tõsist rahvusvahelist lepingut mõne juhtiva tehnoloogiafirmaga või siis me ei saa peaaegu üldse rahvusvahelisi teadusgrante.

„Oleme viimase kolme aastakümne jooksul alusuuringutesse panustades valmis ehitanud maja vundamendi. Nüüd peame sellele vundamendile ehitama heal tasemel rakendusuuringud,“ sõnab Mart Saarma. Foto: RETI KOKK / EESTI TEADUSTE AKADEEMIA

Räägime veidi ka teie teadustööst. Olete uurinud närvirakke ja neurodegeneratiivsete haiguste, näiteks Parkinsoni tõve vastu aitavaid ravimikandidaate.

Tõsi, olen uurinud närvirakkude elu ja surma ning praeguseks oleme minu laboris leidnud neurodegeneratiivsete haiguste raviks kaks võimalikku ravimikandidaati. Praegu on käimas näiteks meie avastatud närvirakkude kasvufaktoril CDNF põhineva Parkinsoni tõve vastase ravimi arendus. Teise potentsiaalse ravimikandidaadina tegeletakse närvikasvufaktoriga GDNF. Täpsemalt oleme Eesti firma GeneCodega koostöös arendanud keemilisi molekule, mis matkivad GDNF-i valgu omadusi.

Oleme uurimisrühmas õppinud tegema paari väga olulist asja. Oskame kasvatada tüvirakkudest inimese dopamiinineuroneid. Mis on tähtis: me võime teha ka niisuguseid dopamiinineuroneid, millel on Parkinsoni tõve vastu toimivad mutatsioonid.

Neuronid erinevad teistest rakkudest selle poolest, et nad ei jagune ning neil on aksonid ja dendriidid. Mõne neuroni akson võib olla isegi meetri pikkune. Dopamiinineuronid hargnevad niiviisi, et üks dopamiinineuron võib moodustada 100 000 sünapsit. See on sama, kui pead üksinda rääkima korraga kõikide Tartu linna elanikega, võtma neilt info vastu, sellest aru saama ning saatma selle info põhjal omakorda infot edasi. Ja need 100 000 sünaptilist kontakti muutuvad ajas ja ruumis. Meil on ajus kokku 1011 närvirakku – sama palju on Linnutee galaktikas tähti – ja siis on nende vahel 1014 kontakti, mis muutuvad ajas ja ruumis. Ehk siis aju mälumaht on sisuliselt lõputu.

Millal võiks teie laboris arendatud Parkinsoni tõve ravimid turule jõuda?

Optimistliku hinnangu järgi võib see juhtuda viie-kuue aasta pärast.

Kas CDNF-ist ja GDNF-ist võib olla abi ka teiste neurodegeneratiivsete haiguste, näiteks Alzheimeri tõve vastu?

CDNF-ist võib tõesti olla abi Alzheimeri tõve ravis ja seda kinnitavad meie uuringud. GDNF-i positiivne toime on katseloomadel tuvastatud näiteks amüotroofse lateraalskleroosi ehk ALS-i (haigus, mis hävitab aegamisi aju ja seljaaju närvirakke, põhjustades halvatust ja lõpuks surma – U. K.), retinitis pigmentosa (haruldane geneetiline haigus, mis põhjustab silmas reetina fotoretseptorite degeneratsiooni ja nägemise kadu – U. K.), alkoholisõltuvuse ja ka kõhukinnisuse ravis.

1998. aastal teist valminud dokumentaalfilmis „Partituur neuroni genotüübile“ tõdesite, et me ei mõista keskseid nähtusi, nagu mis on aju olemus, millistel mehhanismidel põhineb liikumine, kuidas toimub rakkude jagunemine ning mis dirigeerib meie närvisüsteemi. Kuivõrd palju targemaks oleme vahepealse 25 aasta jooksul neis küsimustes saanud?

Tänu geenitehnoloogia, molekulaarbioloogia ja rakubioloogia arengule ning tüvirakkudele on tekkinud esimest korda võimalus uurida elavaid inimese närvirakke – nii haige kui ka terve omasid. Tohutult on arenenud nii rakkude kui ka organismi kuvamise meetodid. Kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia ja funktsionaalse magnetresonantstomograafia abil saame ajus toimuvaid muutusi jälgida väga suure lahutusega. Geenitehnoloogia pakub meile lisaarsenali. Seepärast on närvisüsteemi kirjeldamine radikaalselt muutunud. Seejuures on olnud palju abi ka ühest Microsofti asutajast Paul Allenist, kes on andnud palju raha aju kirjeldamise edendamiseks. Selle tulemusel on valminud Allen Brain Atlas. See on hästi suur andmebaas, mida saame nüüd kasutada. 

On tekkinud veel mõned kontseptuaalsed läbimurded. Me suudame nüüd elava looma ajus jälgida, kuidas aktiveeritakse eri närvirakke. Selle tõttu avastasid norralased Edvard ja May-Britt Moser imetajate ajus ruumitaju vahendavad rakud. Nad näitasid, kuidas moodustub ruumist pilt, ning ka seda, millised neuraalsed mehhanismid käivituvad, kui nähakse kedagi esimest korda. Siis aktiveerub ka teine närvivõrk, mis aitab nähtud inimest meelde jätta. Kui teda nähakse järgmine kord, siis tuntakse ta juba umbes 50 korda kiirema reaktsiooniajaga ära.

MART SAARMA

❚ Sündinud 29. juunil 1949 Tartus.

❚ 1967. aastal lõpetas Tartu 5. keskkooli (praegune Tartu Tamme gümnaasium) keemiakallakuga klassi.

❚ 1972. aastal lõpetas toonase Tartu riikliku ülikooli biokeemikuna ja 1975. aastal kaitses samas bioloogiakandidaadi väitekirja. 1987. aastal sai NSV Liidu teaduste akadeemia molekulaarbioloogia instituudis bioloogiadoktori kraadi.

❚ 1977. aastal sai teaduste akadeemia füüsika instituudi ja 1980. aastal teaduste akadeemia keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi molekulaarse geneetika osakonna juhiks.

❚ 1988. aastal sai professorikutse.  

❚ 1990. aastal valiti Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudi direktoriks ja professoriks. Alates 2020. aastast olnud selle instituudi teadusdirektor. 

❚ 2008–2009 juhatas Soome biokeskust.

❚ 1997–2015 töötas Tallinna tehnikaülikoolis: 1997–2002 geenitehnoloogia keskuse molekulaardiagnostika professorina, 2002–2011 geenitehnoloogia instituudi molekulaardiagnostika õppetooli bioeetika erakorralise professorina ja 2011–2015 matemaatika-loodusteaduskonna geenitehnoloogia instituudi molekulaardiagnostika õppetooli bioeetika külalisprofessorina.

❚ Viimastel aastatel on teadustöös keskendunud neurotroofsete faktorite bioloogia ja nende raviotstarbelise rakendamise uurimisele. 

❚ Teadustöös on uurinud närvisüsteemi arengut ja närvirakkude surma mehhanisme ning närvikasvufaktorite kasutamise võimalusi neurodegeneratiivsete haiguste raviks. Seejuures on avastanud mitu gliiarakkudest pärineva neurotroofse faktori (GDNF) retseptorit. Koos kaastöötajatega avastas 2005. aastal uue närvirakkude kasvufaktori CDNF. Ta on arendanud väikemolekulaarseid GDNF-i mimeetikume, mis suudavad kaitsta närvirakke. 

❚ Tema uurimistulemusi on rakendatud biotehnoloogia- ja farmaatsiatööstuses ning tal on hulk patente ja patendiperekondi, aga ka mitu uurimis- ja litsentsilepingut rahvusvaheliste farmaatsia- ning biotehnoloogiaettevõtetega. Mitme biotehnoloogiaettevõtte asutaja.

❚ Olnud mitme riikliku ja rahvusvahelise institutsiooni teadusliku nõukogu liige või esimees: Euroopa teadusnõukogu (ERC) asepresident, Eesti teadus- ja arendusnõukogu liige, Heidelbergi neuroteaduse keskuse nõuandva kogu esimees ja Euroopa Liidu inimaju projekti nõukogu liige. Peale selle Eesti teaduste akadeemia, Soome tehnikateaduste akadeemia, Euroopa molekulaarbioloogia organisatsiooni ja Academia Europaea liige ning Soome teaduste akadeemia ja Rootsi kuningliku teaduste akadeemia välisliige. 

❚ Pälvinud Eesti Vabariigi Valgetähe II klassi teenetemärgi, Soome Valge Roosi Rüütelkonna I järgu teenetemärgi ja Soome Lõvi Rüütelkonna komandöriristi.

Tekst: KEN KALLING

Sellise diagnoosiga inimesi on mainitud 1970. aastal ajakirjas Eesti Loodus. 1979. aasta ajalehest Sirp ja Vasar loeme aga „mongoloidsest idiootiast“. Mõlemad kirjutised räägivad pärilikkusest, mõlemal korral on esitatud diagnooside rööpnimetus: Downi haigus või tõbi. Pealkirjas toodud mõisted on hinnangulised ja oma aja ära elanud, kuid aitavad sisse juhatada ülevaate ühe diagnoosi eelarvamusrikkast ajaloost.

Downi sündroomiga lapsi sünnib kõili rahvastel

Kromosoomihäire

Downi sündroomi korral on 21. kromosoomil kolm eksemplari normaalse kahe asemel, siit tuleneb veel üks nimetus: trisoomia 21. Vähestel juhtudel võivad põhjuseks olla muud vead sama kromosoomi jagunemisel. Tegu on inimese levinuima kromosoomhaigusega, mida põhjustavad häired loote varases arengus. Veel 1980. aastatel usuti, et selle sündroomiga lapsi sünnib rohkem emadel, keda on tihti röntgeniga uuritud, varasematel aegadel kahtlustati vanemate tuberkuloosi. Praegu spetsiifilisi ohutegureid esile ei tooda, ainuke selge risk on ema vanus: 30-aastastel naistel on Downi lapse sünni tõenäosus 1 : 1000, üle 45-aastastel naistel 1 : 30.

Keskmise sünnitaja vanus läänemaailmas suureneb, teisalt on juba pool sajandit edenenud sünnieelne diagnostika.

Praegusajal aborditakse Euroopas üle 90% tuvastatud trisoomia 21 juhtudest, USA-s kolmveerand. Ehkki kõiki rasedaid ei uurita, mõned vanemad otsustavad jätta raseduse katkestamata ning on riike, kus abordid on keelatud, on sünnieelne diagnostika usutavasti vähendanud Downi sündroomiga laste sünde Euroopas poole peale. Eestis on see näitaja suurem: aastatel 2000–2014 sündis meil 159 selle diagnoosiga last, samal ajal katkestati kõik avastatud 342 Downi sündroomiga rasedust. Motiiv on jätta siia ilma toomata ränkade terviseriskidega lapsed.

Downi sündroomiga kaasnevad sageli südamerikked, soodumus leukeemia ja Alzheimeri tõve tekkeks ning endokrinoloogilised ja autoimmuunsusprobleemid. Nendel põhjustel oli säärase saatusega inimeste eluiga veel 100 aasta eest keskmiselt alla 10 aasta. Nüüdisajal on see arenenud riikides ravi, aga ka suhtumise paranemise tõttu kuni 60 aastat. Suurim mure on aga trisoomia 21-ga kaasnev arengupeetus.

Pildil on umbes kuueaastase neandertali tüdruku sisekõrva sisaldav koljuosa, mille patoloogia viitab Downi sündroomile ja tõenäolisele kuulmispuudele ning tasakaaluhäiretele. Sellised luuleiud viitavad, et juba muistsel ajal hooliti erivajadustega inimestest
Allikas: Mercedes Conde-Valverde et al. 2024

„Mongol meie seas“

Downi sündroomiga inimestel on mõni tunnus, mida rassiteadus peab omaseks „kollasele“ inimtõule. Siit on tulnud tõve ajalooline nimetus „mongolism“. Sellise nimetuse andis sündroomile seda kirjeldanud inglise arst John Langdon Down 19. sajandi keskpaigas. Tänapäeval me võibolla ei taju siin negatiivset varjundit, ent kolonialismiajastul alavääristati Euroopas „kollast rassi“.

Samas oli sellisel nimetamisel ka positiivne pool: Down arvas nimelt olevat leidnud tõestuse, et inimkond on ühist algupära (toona seati seda kahtluse alla), sest kuidas muidu saaks eurooplasel sündida „mongolist“ laps. Veel 1924. aastal ilmus Inglismaal raamat „Mongol meie seas“, mis püüdis tõestada, et Downi sündroom on atavism, mis kajastab kunagi aset leidnud eurooplaste ja aasialaste ristumist. Hiljem on nähtud nii aasialastel kui ka Downi sündroomiga inimestel sarnasust sõrmemustrites.

Mongolism, mongoloidne idiotism jm sellised meditsiinilised terminid hakkasid taanduma 1960. aastatel, kui olid selgunud nähtuse põhjused, aga ka eetilistel kaalutlustel. Väidetavalt võttis selle nimetuse vastu sõna isegi Mongoolia rahvavabariigi esindaja ÜRO-s.

Downi sündroomiga lapsi sünnib kõigil rahvastel. Leidub erinevusi, kuid neid ajendavad pigem ühiskondlik-kultuurilised tegurid, nagu perepoliitika, meditsiini ja religiooni mõjud. Maailmas elab teadaolevalt ligi kuus miljonit Downi sündroomiga inimest.

Oligofreenia

Rassistliku alatooniga nimetus ei ole ainus ebameeldiv aspekt Downi sündroomi ajaloos: tõbe on häbimärgistatud ka psühhiaatria valdkonnas. Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi oli Downi tõbi liigitatud psüühikahäirete, täpsemalt oligofreenia (intellektuaalne mahajäämus, nõrgamõistuslikkus) alla. Samast alajaotusest pärinevad ka kurikuulsad, tavakäibes kuritarvitatavad mõisted „debiilik“, „imbetsill“ ja „idioot“. Nende puhul võis rääkida ka kergest, keskmisest ja raskest vaimsest mahajäämusest, kusjuures Downi sündroomi põdejaid väideti leiduvat kõigil kolmel tasemel.

1990. aastal WHO-s heaks kiidetud haiguste klassifikatsioonis ei ole idiotismi jt samalaadseid mõisteid enam kasutatud. Downi sündroom on psüühikahäirete vallast nihkunud kaasasündinud väärarendite, deformatsioonide ja kromosoomianomaaliate alajaotisse. Uusima, 2019. aastal heaks kiidetud versiooni järgi kuulub trisoomia 21 arenguhäirete hulka.

Downi sündroomiga inimeste vaimne alaareng võib ulatuda kergest sügavani. Varasematel aegadel pandi sellised lapsed valdavalt kas eriinternaatkooli või hooldusasutusse, ent praegusajal püütakse neid arenenud riikides aktiivselt sotsialiseerida. Suureneb lastevanemate arv, kes saavad teadlikult sellise diagnoosiga lapse. Empaatia ja vaev on end ära tasunud: kümnendik Rootsi Downi sündroomiga lastest õpib üldhariduskoolides, gümnaasiumi lõpetavad siiski vähesed. USA-s teeb viiendik selle saatusega inimesi palgatööd, abiks on sobiv töökorraldus ja tugi. Toe tagavad seltsid ja ühingud, näiteks Eestis, kus 2015. aasta seisuga elas teadaolevalt veidi alla 700 Downi sündroomiga inimese, tegutseb Downi sündroomi ühing.

Tunnistus ühiskondade pingutustest Downi sündroomiga inimesi enam kaasata, on selle seisundiga näitlejad tele- ja kinoekraanidel. Pildil näitleja Lauren Potter (vasakul) Los Angelese eriolümpia avamisel 2015. aastal koos tolleaegse Los Angelese linna pea Eric Garcetti ja ajakirjanik Maria Shriveriga Foto. Wikimedia Commons

Pärilik seisund

Kaua aega oli Downi sündroomi tekkemehhanism ebaselge. Sellest hoolimata oli sõjaeelsel eugeenika kuldajal mõnes riigis tegemist (sund)steriliseerimise näidustusega. Nii loodeti vältida puudega laste sündi. Ka Eestis steriliseeriti 1930. aastatel steriliseerimisseaduse alusel „oligofreenikuid“. Samal ajal kasutasid selle praktika vastased kasutasid Downi sündroomi siiski pigem näitena selle kohta, et inimesi, kes järglasi ei saa (nagu toona usuti), sünnib ikka. Seega polevat mõtet eeldada, et mingi inimrühma sigimist piirates suudetaks nende hulka tulevikus vähendada. Nüüd teame, et Downi sündroomiga mehed on pigem viljatud, naised kuni pooltel juhtudel fertiilsed ning et nendel on tõepoolest oht saada samasuguse diagnoosiga laps.

1959. aastal seletati ära sündroomi põhjustav mehhanism ning sellest sai meditsiinigeneetika valdkond. Eelarvamuslikud eugeenilised kaalutlused on nüüdseks taandunud, kuid eetilised küsimused on jäänud. Märksõnad on ühelt poolt abort, teiselt poolt sünnieelse diagnostika käigus teavitatud lapsevanemate otsus jätta rasedus alles ja laps ilmale tuua. Tänapäeval võiks eeldada, et vanemad on oma otsustes vabad, kuid see ei pruugi nii olla, arvestades ühiskondlikke mõjureid ja eelarvamusi.

Downi sündroomi ümber põimub niisiis terve eetiliste probleemide võrgustik, alustades nimest ja lõpetades kahtlusega, kas seda sündroomi saab üldse haiguste alla liigitada. Võibolla peaksime kromosoomihäirete kohta, mis vähemalt praeguste teadmiste põhjal on ravimatud, kasutama mõistet „seisund“. See näitaks samuti empaatiat asjassepuutuvate suhtes.

Ken Kalling (1963) on teadusloolane.

Tekst: AGUR BENNO

Varasemate aegadega võrreldes on praegusaja Eestis näha märksa vähem mundri- kandjaid. Kaitseväelasi ja kaitseliitlasi, politseinikke ja päästjaid ehk küll, aga teised omaaegsed vormikandjad, näiteks raudteelased, on riietatud nõnda, neid võiks pidada pigem klienditeenindajateks, mitte vana väärika raudteelasemundri kandjaiks. Ent see pole alati niimoodi olnud.

Juba üle saja aasta tagasi lõppenud tsaariajal oli peale sõjaväe ja politsei eri mundritesse riietatud ka enamik riigi- ametnikke, kelle hulka kuulusid ka näiteks kooliõpetajad. Samuti pidasid paljud seltsid, kas või näiteks priitahtlike pritsimeeste oma, vajalikuks rõhutada ühtsust riietuse kaudu. Uhkeid mundreid kandsid valitseja õukondlased. Nende mundreid nägi muidugi rohkem Peterburis ja Moskvas, aga kubermangulinnades märksa vähem, eelkõige kuberneri ja näiteks rüütelkonna peamehe seljas. Igas kubermangus olid ametnikele ja aadlikele ette nähtud üsna ühelaadsed, kuid näiteks tikandi, nöö-pide ja värvide poolest veidi eristuvad mundrid. Läänemere provintsides lisandusid neile eraldi maanõunike (Landrat) mundrid.

Tekst: KALJU ANNUK

Kunstniku kujutlus James Webbi teleskoobist kosmoses. Suure kuusnurksetest osadest koosneva kuldse peegli all paikneb viiekihiline päikesekaitse. Peegli eest on kolm pikka tugiposti, mille otsas asub väike abipeegel. Peapeegli keskel on must ninakoonus, mille kaudu siseneb valgus peegli taga olevatesse seadmetesse.
Illustratsioon: NASA

2021. aasta esimesel jõulupühal said astronoomid suurepärase jõulukingituse: Maalt startis Euroopa kosmoseagentuuri kanderakett Ariane 5, mis viis kosmosesse James Webbi teleskoobi (JWST). Seda oli kaua oodatud, ent seni oli teleskoobi ülessaatmine ikka ja jälle mitmel põhjusel edasi lükkunud. Anname ülevaate, missugune see teleskoop on, milliseid vaatlusi tehakse ning mida uut loodetakse nõnda universumi saladuste kohta teada saada. Ühtlasi tõstame esile selle esimesi põnevaid avastusi.