Loodusajakirjad
SEIK | Saja-aastases aias lainetab õitemeri
Tekst: JUHANI PÜTTSEPP Fotod: INGMAR MUUSIKUS
Arhitekt Udo Tiirmaa ja puuviljandusteadlane Toivo Univer (vasakul) tänavu maikuus inspekteerimas Aleksander Kurvitsa aeda
Kas šimpansid ravitsevad end taimedega?
Vabas looduses elavate šimpansite menüüs on taimetoit tähtsal kohal ja tihti söövad nad ka nigela toiteväärtusega liike, millel on samas teada raviomadusi. Põhjalike uuringuteta ei saa hinnata, kas inimahvid pruugivad ravimtaimi teadlikult või kogemata, koos muu toiduga. Ajakirjas PLOS One ilmunud uurimus väidab, et šimpansid, kes on tervisega kimpus, söövad tõesti raviomadustega taimi.
Inglise teadlased jälgisid pikka aega Ugandas Budongo metsakaitsealal elava šimpansikarja käitumist ja toidulauda. Nii kujunes nimekiri taimeliikidest, mida sõid vaid haiged või vigastatud loomad. Seejärel uuriti 13 liigi põletiku- ja mikroobivastaseid omadusi. Selgus, et paljude taimeliikide ekstrakt pidurdas bakterite kasvu.
See toime avaldus kõige tugevamalt ühe pagoodipuu perekonda (Alstonia) kuuluva liigi kõdupuidul. Ühtlasi leiti sel olevat põletikuvastane toime ning seetõttu sobib see haavaraviks. Põletikku leevendavad ka ühe ebejala (Christella) perekonna liigi lehed. Uurijad vaatlesid üht vigastatud jäsemega isast šimpansit, kes otsis ja sõi just selle sõnajala lehti, ilmselt vaigistamaks valu ja vähendamaks paistetust.
Kuna loomadelt võeti ka uriini- ja väljaheiteproove, oli teadlastele teada, kes šimpansitest olid parasiitidega nakatunud. Üks sellistest isenditest sõi krugipuu perekonda (Scutia) kuuluva puuliigi koort. Seega otsivad šimpansid oma hädadele leevendust taimeriigist. Inimesele on need teadmised samuti kasulikud, sest aitavad leida uusi taimseid toimeaineid, mida kasutada, et luua uusi ravimeid.
PhysOrg/Loodusajakiri
Vikipeedia kogub fotosid Eesti küladest
Alanud on Vikipeedia pildikogumiskampaania „Külast külla“, mis kestab kuni suve lõpuni. Igal külal on oma lugu, mis ootab avastamist, olgu pildil mõis, bussipeatus, vana kõrts või kena maastikuvaade. Eriti oodatud on jäädvustused kohtadest, millest senini veel pilte pole. Fotod aitavad täiendada Vikipeedia piltide andmebaasi ja rikastada kõigi teadmisi Eesti ajaloo ja kultuuri kohta.
Võistlusel osalevad fotod, mis on Vikipeediasse üles laaditud ajavahemikul 1. juunist kuni 31. augustini. Täpse juhendi lingi leiab eestikeelse Vikipeedia avalehelt, saadaval on ka kaardirakendus, kust saab vaadata, millistest paikadest on pilte puudu. Loomulikult on teretulnud ka kõik teised fotod.
Auhindu on välja pannud kohalikud omavalitsused ja ettevõtted. Kampaanias löövad kaasa näiteks Väike-Maarja vald, Anija vald, Hiiumaa vald ja paljud teised. AS Barrus tunnustab parimaid Võrumaa külapiltide (fotod Antsla, Kanepi, Põlva, Rõuge, Räpina, Setomaa ja Võru vallast) jäädvustajaid 1000 euroga.
Pildikogumiskampaaniaga seotud küsimustele vastab Pille Priks (pille@wikimedia.ee). Tema on ka kontaktisik neile omavalitsustele ja ettevõtetele, kes soovivad oma auhinna välja panna.
Wikimedia Eesti / Loodusajakiri
Eesti tuleohukaardid uuenevad
Tekst: TÕNU OJA Kaardid: ALEKSEI VAŠTŠENKO (keskkonnaagentuur)
Suvel ja kuival ajal teevad inimestele muret metsa- ja maastikupõlengud. Sama mure on päästeametil, kliimaministeeriumil, kohalikel omavalitsustel ja maaomanikel. Paraku on põlengud kliima muutumise tõttu pigem sagenenud.
Vikipalu metsapõleng puhkes Aegviidu lähedal 10. juunil 2018 ja kestis 11 päeva, levides kokku ligi 200 hektarile. Põlenguala 21. juunil, nähtuna Sentineli satelliidilt Allikas: Copernicus Sentinel Vikipalu metsapõleng puhkes Aegviidu lähedal 10. juunil 2018 ja kestis 11 päeva, levides kokku ligi 200 hektarile. Põlenguala 21. juunil, nähtuna Sentineli satelliidilt Allikas: Copernicus Sentinel Vikipalu metsapõleng puhkes Aegviidu lähedal 10. juunil 2018 ja kestis 11 päeva, levides kokku ligi 200 hektarile. Põlenguala 21. juunil, nähtuna Sentineli satelliidilt Allikas: Copernicus Sentinel
Eesti ei ole kindlasti maailma kõige tuleohtlikum piirkond, ent tuli teeb kahju siingi. Laias laastus võime eristada kulupõlenguid ja metsatulekahjusid. Kevadisel ajal enne roheluse tärkamist on tuleoht võimalike kulupõlengute tõttu märgatavalt suurem.
Keskkonnaagentuur on juba aastaid iga päev koostanud tuleohukaarti, mille alusel kehtestab päästeamet piirangud. Tuleoht arvutatakse niinimetatud Nesterovi meetodil 22 ilmajaamas üle Eesti ja see integraalne näitaja interpoleeritakse kogu Eesti tarbeks. 1940. aastatel Valentin Nesterovi loodud meetodi lähteandmed on sademete hulk samal ja eelmisel päeval, õhutemperatuur ning kastepunkt. Kastepunkt kajastab suhtelist õhuniiskust, täpsemalt temperatuuri, mille korral hakkab õhuniiskus kondenseeruma. Iseenesest väga loogiline: mida rohkem on sademeid ja mida suurem on suhteline õhuniiskus, seda väiksem on põlengu tekke tõenäosus. Kõiki vajalikke parameetreid igas ilmajaamas ei mõõdeta, sestap ei saa ka rohkem punkte kasutusele võtta, ehkki ruumilise katvuse mõttes on 22 punkti liiga vähe.
Aastatel 2019–2020 rakendus riigi tellimusena programmi „Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamine“ kaugseireprojekt, millel oli palju osalisi. Üks neljast projekti sihist oli parandada tuleohutuse prognoosi, tellija oli päästeamet. Töö käigus tegi Tartu ülikooli geograafiaosakond ettepaneku rakendada Kanadas kasutatavat tuleohutuse hindamise viisi. Füüsika instituudilt saime täppismeteoroloogia andmed ja Tõravere observatooriumist põlevmaterjali kaardistuse. Kanada tuleohuindeksit FWI (Forest fire weather index) kasutab ka Euroopa kosmoseorganisatsioon ja mitu riiki, sh Põhjamaad. Eri rakendustes on ohuklasside skaalat ja täpset algoritmi rakendamise viisi täpsustatud. Peale tuleohuindeksi arvutamise hõlmab projekt põlengu leviku mudeleid, põlengu ohjeldamist ja kahjude hindamist. FWI juurde tuleme peatselt tagasi.
Aastal 2023 sai alguse Euroopa Life’i programmi projekt AdaptEst, mille põhieesmärk on Eestis kliimamuutustega paremini kohaneda. Projektil on 16 partnerit, juhtpartner on kliimaministeerium, projekt kestab kuni aastani 2032. Seitsmenda tööpaketi üks osa on tuleohukaardi uuendus, mis põhineb RITA kaugseireprojektis pakutud lahendusel. Praegu on Kanada süsteemi põhjal käsil esimene samm: hinnata tuleohtu. Töö on kavandatud kaheks aastaks, osalevad keskkonnaagentuur (KAUR), keskkonnaministeeriumi infotehnoloogiakeskus (KeMIT) ja TÜ geograafiaosakond. Nüüdseks on varem valminud prototüüp pandud tööle KAUR-i ja KEMIT-i arvutivõrkudes, seega seal, kus see peaks tööle jäämagi. Sellel suvel katsetame ja täpsustame tuleohuklasse, võrreldes nii senise Nesterovi meetodi arvutusi kui ka eri FWI-rakendusi maailmas (Kanada originaalskaala, Euroopa kosmoseagentuuri tuleohuportaali EFFIS skaala, Rootsi tuleohuskaala). Sügiseks on võrdlusandmed käes, neid analüüsitakse ja järgmisest aastast peaks uus süsteem rakenduma.
Tagasi FWI juurde. Mille poolest on uus süsteem parem?
FWI arvutatakse samuti sademete ja õhuniiskuse andmete järgi. Need ongi põhitegurid, mis tuleohtu mõjutavad. Peale selle võetakse FWI korral arvesse temperatuuri ja tuule kiirust ning suunda. Mõnevõrra erineb see, mis päeva (aja) temperatuuri andmeid kasutatakse ning sademeandmete kumuleerimine. Kui Nesterovi meetodi korral mõõdetakse temperatuur ja kastepunkt nii, et lõuna ajal avaldatav tuleohukaart põhineb sisuliselt eelmise päeva andmetel, siis FWI korral peaks lõunaks jõudma arvutused teha värskemate andmetega. FWI korral kasutatakse pikema ajavahemiku sademeandmestikku kui Nesterovi indeksit rakendades: Nesterovi meetodi järgi kõrvaldab mõni sajupäev pärast põuda tuleohu, aga tegelikult see ei pruugi nii olla.
FWI arvutus käib mitme vahesammuga: kõigepealt leitakse peenema ja jämedama põlevmaterjali niiskus ning põuamäär, mis oleneb pikema perioodi sademest ja temperatuurist. Eeldatavasti annavad need kolm niiskusmäära täpsema hinnangu tuleohule, pealegi saab neid kasutada ka tule levikut mudeldades. Seejärel leitakse peenmaterjali niiskuse (õigemini selle puudumise) põhjal tule algse leviku kiirus (loogika seisneb selles, et peenike kuiv kraam, nagu laastud ahjus, süttib kergemini). Jämedama materjali niiskuse ja põuamäära järgi leitakse süttivmaterjali kättesaadavus. Laast võib küll kergesti süttida, aga kui laastutuli ei pane põlema jämedamaid puid, suurt tuld ei teki. Kolmanda sammuna arvutatakse FWI koondindeks.
Mitu eelist
Peale indeksi rehkenduse valemist tulenevate eeliste leidub uuel metoodikal ka teisi häid külgi. Meteoroloogilised täppisandmed saadakse rasterväljana kogu Eesti jaoks, ruumilise lahutusega 1 x 1 km. Sademete hulk selgub sademeradari kaudu ja muud andmed meteroloogiliste mudelite põhjal, mida vajaduse korral kalibreeritakse ilmajaamade järgi. See tähendab, et 22 punkti asemel, kus indeks arvutatakse, on meil punkte umbes 44 000 ehk 2000 korda rohkem. See ruumiline detailsus on tähtis. Uue metoodika järgi ei interpoleerita indeksi kompleksnäitajat, vaid indeks arvutatakse väljana iga rastripiksli jaoks eraldi (vt joonist).
Peale selle on kasutusel detailsemad põlevmaterjali hulga ja struktuuri andmed, mis võimaldavad paremini hinnata nii tule tekke tõenäosust kui ka tule võimaliku leviku kiirust. Tuleohuindeksi arvutamine on põlengueelne ennetav tegevus.
Tuleoht 7. juunil 2024, arvutatuna senise Nesterovi metoodika järgi (vasakpoolne) ja uue metoodika FWI järgi (parempoolne). FWI tuleohuklassid on Kanada originaalmudeli omad ja annavad mõnevõrra väiksema tuleohu. Eestile sobiv klasside jaotus otsustatakse sügisel, kui on analüüsitud suvise võrdluse tulemusi Tuleoht 7. juunil 2024, arvutatuna senise Nesterovi metoodika järgi (vasakpoolne) ja uue metoodika FWI järgi (parempoolne). FWI tuleohuklassid on Kanada originaalmudeli omad ja annavad mõnevõrra väiksema tuleohu. Eestile sobiv klasside jaotus otsustatakse sügisel, kui on analüüsitud suvise võrdluse tulemusi Tuleoht 7. juunil 2024, arvutatuna senise Nesterovi metoodika järgi (vasakpoolne) ja uue metoodika FWI järgi (parempoolne). FWI tuleohuklassid on Kanada originaalmudeli omad ja annavad mõnevõrra väiksema tuleohu. Eestile sobiv klasside jaotus otsustatakse sügisel, kui on analüüsitud suvise võrdluse tulemusi
Jooniselt on näha tulemuste sarnasus (suurema tuleohuga alad kattuvad mõlema meetodi järgi), aga ka märkimisväärselt erinev ruumiline lahutus. Joonisel eristub kolm piirkonda (tumepunane ovaal). Vasakpoolsel pildil on näha suurema tuleohu piirkond Pärnumaal. Interpolatsioon tuleb Kihnu ilmajaama andmetest, aga saarte sademete hulka ei tohiks niimoodi mandri kohta üldistada, nii Tõstamaa kui ka Häädemeeste rannik võivad olla sajusemad. Teine piirkond vasakpoolsel kaardil on Põlvamaa idaosa. Kogu lõunapoolne Põlvamaa on saanud suurema tuleohu, interpoleerides Võru ilmajaama andmeid. Ei lõuna- ega idapiiril pole seal ühtegi ilmajaama. Võrust kogutud andmete interpoleerimine Räpina ja Mehikoorma piirkonda ei ole ilmselt õigustatud. Parempoolsel pildil on esitatud Tallinna ümbrus. Harku ilmajaamas on tõesti olnud suurem tuleoht ja seda näitab ka FWI. Aga vana meetodi järgi on seda hinnangut laiendatud kogu Harjumaale ja Lääne-Virumaa põhjarannikule.
TÕNU OJA (1955) on Tartu ülikooli geoinformaatika ja kartograafia professor.
Pärnu Riia värav
Suvises Pärnus ringiuitaja ei leia linnaruumis märke 17. sajandi lõpus ehitatud suurejoonelisest Riia väravast. Saates on külas Ragnar Nurk, Tallinna linnaplaneerimise ameti arheoloog, kellelt kuuleme, kus paiknes Riia värav ning miks see oli uhkem kui tänini säilinud Tallinna värav. Saame ka teada, kes võis olla keeruka ja läbimõeldud ülesehitusega Riia värava arhitekt. Saatejuht on Tiiu Rööp.