Loodusajakirjad

Telli voog Uudisvoog Loodusajakirjad
Eesti Loodus Horisont Loodusesõber Eesti Mets
Internetiaadress: https://www.loodusajakiri.ee
Uuendatud: 2 minutit 54 sekundit tagasi

Üllatavad arhiivileiud ja Alliksaare fond

8 aprill, 2024 - 07:03

REBEKKA LOTMAN, MARIA-KRISTIINA LOTMAN JA MIHHAIL LOTMAN

Kirjandusteadlastele seisneb arhiivitöö võlu ja väärtus muu seas ennustamatuses: mõnikord juhtub, et uurimistöö materjale otsides satuvad ette üllatavad dokumendid. Enamasti minnakse ju arhiivi kindlaid tekste otsima või uurima, ent vahel avastatakse selle käigus midagi hoopis ootamatut ja huvitavamat.

Nii näiteks tekkis meil ajakirja Keel ja Kirjandus poeetika erinumbrisse Jaan Bergmanni luulekunstist artiklit kirjutades/koostades/kavandades korraga mõte, et ehk on mõnes arhiivis säilinud tema sulest pärineva esimese eestikeelse poeetikaõpetuse „Luuletuskunst I“ (1878) teine osa, ehkki pole isegi teada, kas ta on selle üldse kirja pani või oli see tal üksnes plaanis. Ühtlasi lõbustas meid seejuures paralleel Aristotelese teosega „Poeetika“, mille teine osa ei ole samuti säilinud. Mõistagi me ei leidnud otsitut, aga eri arhiividest ja fondidest tulid päevavalgele põnevamadki asjad: Bergmanni tõlgitud esimesed eestikeelsed trioletid ja mitmesugused klassikaliste tekstide eestindused, tema vaimukas ja terav algupärane pilaeepos „Jaaniida“ – taas esimene eestikeelne üllitis sellest žanrist. Samuti selgus, et trükis ilmunud väike-eepose „Hiirte ja konnade sõda“ tõlge ei ole sugugi tema koolipõlves loodud variant, vaid hilisem põhjalik töötlus.

Juhan Sinimäe tertsiinides lõpetamata värssromaani 1. raamatu 1. laul, mille tegevuspaik on sõja-eelne Tallinn EKM EKLA, f 169, m 377:4

Põnevad leiud

Kord tekkis huvi uurida Juhan Sinimäe säilikuid – tema sulest pärineb üks luulekogu, teenimatult varju jäänud sonetikogu „Isamaa“ (1936). Ehk leidub arhiivimaterjalides veel selles luulevormis tähelepanuväärset materjali? Tõepoolest pakkus kirjanduslooline arhiiv sedagi, ent põhileiuks kujunes hoopis kaks, paraku küll lõpetamata, käsikirjalist värssromaani, mis on seninägematud juba vormilt: tegu on ainsa teadaoleva riimides eestikeelse tertsiinides romaaniga. Kui Harald Rajamets otsustas Dante “Jumaliku komöödia” tertsiinide tõlkimisel riimidest loobuda, siis Sinimäe tertsiinid on reeglipäraselt riimitud. Ehkki teosed on jäänud poolikuks, on tegu rikkaliku uurimismaterjaliga: neist esimene sisaldab ligi 5000 värsirida, olles mahult võrreldav näiteks värssromaaniga „Jevgeni Onegin“. Tõenäoliselt on need kirjutatud 1950. või 1960. aastatel, tegevuspaik on aga Eesti Vabariik enne teist ilmasõda: Tallinna kohvikud, ärid, lehetoimetused, st tegu on n-ö põrandaaluse kirjandusega, mis sügaval Nõukogude ajal kuidagi ilmuda ei oleks saanudki. Töö selle allikaga alles käib.

Mõnikord aga selgub hoopis üllatuslikult, et tekst, mida on peetud ammu jäljetult kadunuks, on kogu aeg arhiivis tolmunud ja pikisilmi leidjat oodanud. Selline saatus oli Aleksander Tassa tõlgitud Oscar Wilde’i tragöödial „Salomé“, mida Tassa ei pidanud pärast Henrik Visnapuu meisterliku eestinduse ilmumist arvatavasti enam vajalikuks avaldada. Tõlge on eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis tervikuna säilinud (EKLA säilik F 219, M 27:10). Selle käsikiri reedab, et tegemist on alles viimistlemata mustandiga: tekstis on sulgudes venekeelseid sõnu, paralleelvariante, mahakriipsutusi, hooletusvigu. Just käsikiri annab meile märku tõlkija valikutest ja strateegiatest ning paljastab ka selle, et Tassa on selle teksti tõlkinud Balmonti venekeelsest variandist või vähemalt kasutanud seda. Niisiis on dokumendil siiski teatav tõlke- ja kultuurilooline väärtus ning tänu leiule saab nüüd öelda, et eesti keelde on draamat „Salomé“ tõlgitud lausa kolmel korral.

Artur Alliksaare oletatav autoportree, mida ümbritsevad värsikatked ja sõnade loetelud EKM EKLA, f 316, m 6:1

Vahel kannavad vilja ka süstemaatilised otsingud. Nii näiteks oli kaua aega kadunud Marie Underi tõlge Franz Grillparzeri „Medeast“, mis oli loodud Estonia teatri lavastuse jaoks (1930) ja jäänud avaldamata. Selle jälgi pole üheski käsikirjade andmebaasis ning ka arhiiviotsingud ei andnud tulemusi. Lõpuks aga selgus, et tõlge on siiski Estonia arhiivis tallel (säilik nr 419), ent jäänud andmebaasides kajastamata. Väärtuslikuks teevad selle muu seas lavastaja käsikirjalised märkused ja mahakriipsutused, mis annavad aimu sellest, millist osa tekstist teatripublik kuulis.

Arhiivileidude kõrval ongi kirjandusteadlasele tähtis uurimistöö käsikirjadega, tekstoloogiline analüüs. Kui me räägime ilukirjanduslikust teosest, siis peame eristama seda, mis on tekst lugeja jaoks, ja seda, mis ta oli autori jaoks. Selle aspekti on Juri Lotman toonud esile juba 1970. aastal ilmunud raamatus „Kunstilise teksti struktuur“. Lugejale on tekst see, mis on avaldatud: iga sõna on omal kohal, igal lausel on kindel tähendus. Teisiti on autoril, kes pidevalt valib õigeid sõnu ja väljendeid võimalikust hulgast, kusjuures eri variantidel ei või olla mitte üksnes stilistiline, vaid ka tähenduslik erinevus. Nii on Mandelštami luuletuses „Мастерица виноватых взоров…“ selline rida: Полухлебом плоти накорми (ihu poolleivaga toida, 1990, lk 209), varasemas autogrammis seisab aga hoopis vastupidine korraldus: Полухлебом плоти не корми (ihu poolleivaga ära toida, 1990, lk 537). Juri Lotman on toonud näiteid Puškini loomingust, meie aga oleme viimasel ajal tegelenud Alliksaare pärandiga.

Nutikas viis oma loomingut alles hoida

Alliksaare loominguga on seotud mitu legendi, mida ta on võib-olla ka ise levitanud. Esimese legendi järgi kirjutas ta kohe puhtalt, seda, mis parasjagu pähe tuli. Teine, mis on esimesega mõnes mõttes vastuolus, kõlab umbes nii: tõelise boheemlasena ei hoolinud Alliksaar oma pärandi säilimisest, ta trükkis masinkirjas mitu koopiat, läks nendega linna peale, jagas need sõpradele ja tuttavatele laiali ning nüüd ei ole neid enam võimalik kätte saada; kuna ta aga tegi eri koopiatesse eri parandusi, polegi selge, milline on luuletuse õige tekst. Mõlemad legendid on huvitavad, kuid vastuolus. See, et Alliksaar jagas oma tekste laiali, ei tähenda, et ta poleks neist hoolinud, vaid vastupidi: ta hajutas nende kaotsimineku riske. Vaenulike asjaolude kiuste (sundasustamine, kodutus, tulekahju) ongi suurem osa tema pärandist säilinud ja arhiveeritud.

Ossip Mandelštam jagas luuletajad kaheks tüübiks: ühed, kes luuletavad paberil, kirjutusvahend käes, ja teised, kes loovad oma peas. Viimaste hulka paigutab Mandelštam ka enda (ehkki siingi ta mõneti mütologiseerib: on luuletusi, mida ta tõepoolest lõi peas ja hiljem dikteeris, aga mõnest on siiski olemas ka mustandid). Teise näitena võiks tuua vene luule valdkonnast Puškini, kelle iga luuletuse loomise etapid on jäädvustunud arvukates mustandites ja variantides. Artur Alliksaar kuulub kindlalt teise gruppi. Arhiivis on säilinud arvukalt tema luuletuste mustandeid ja ka toormaterjali, mida ta kavatses hiljem kasutada. Sinna kuuluvad näiteks riimuvate sõnade nimekirjad, aga ka värsimõõtude ja riimide skeemid, glossid (haruldaselt kõlavad sõnad) ja lihtsalt sõnad, mis olid ühel või teisel põhjusel tema tähelepanu äratanud.

Alliksaare käsikirjaline luuletus „Lamburilaulud kihutavate (lendavate) kiirrongide tamburitel“. Mustand iseloomustab ilmekalt luuletaja tööprotsessi, tema kirjutamismeetodit. EKM EKLA, f 316, m 6:1

Samas hoolitses Alliksaar väga oma loomingu või ettevaatlikumas sõnastuses vähemalt osa oma loomingu säilimise eest. Tekstidest on mitu koopiat, algul käsikirjas, hiljem masinkirjas, ning ta hoidis neid hoolikalt. Osa tekste on eri põhjustel hävinud, peamiselt arvatavasti tulekahjus, kuid ka poolikuid, põlenud lehti on hoolega tallel ja nüüd saab neid uurida Tartus Eesti kirjandusloolises arhiivis. Alliksaare loomingu väljaandjad alates Paul-Erik Rummost Urmas Tõnissoni, Mall Jõgi ja Margit Mõistlikuni on teinud oma tööd suure armastuse ja pühendumusega, kuid need väljaanded on tehtud n-ö lugejalt lugejale. Alliksaare loomingu teaduslikku väljaannet veel ei ole, kuid ta vääriks seda kindlasti.

Niisiis on arhiivitöö vajalik mitmest aspektist. Esiteks on see võimalus taasavastada veel uurimata ja isegi unustatud tekste. Teiseks on tekstide teaduslikuks käsitluseks oluline käsikirjade variatsioonide, mustandite võrdlus, kust avanevad tööprotsess, tekstiloomestrateegiad ja eri perioodide esteetilised eelistused. Kolmandaks on kõnekas materjal seegi, mis käsikirjadel tekste ümbritseb ja saadab: alates rõhutustest ja märkustest kuni kritselduste ja joonistusteni, kust ilmnevad autori hoiakud, silmaring ja isiksus.

Arhiivitöö on kasulik kogemus ka üliõpilastele, sest säilikute kaudu ilmutavad kirjandus ja selle kaanonisse kuuluvad teosed end hoopis uuest küljest. Ning viimaks võib arhiiv pakkuda võimsaid emotsioone: kirjandusteadus pole üksnes kuiv teoreetiline arutlus, üht suurimat rahuldust toob tõeline avastamisrõõm – hetkedel, kui päevavalgele tulevad vanad ja tolmused ammu unustatud säilikud.

Loe lisaks:

Lotman, R., Lotman, M.-K. 2021. Noore Jaan Bergmanni poeetika. Luulekunst kui lõbu ja õpetus. – Keel ja Kirjandus 1–2, 83–105.

Lotman, M.-K., Lotman, R. 2020. Jaan Bergmanni pilaeepos „Jaaniida“: tekst, kontekst ja intertekst. – Methis Vol. 21, No 26, 285–303.

О. Э. Мандельштам 1990. Сочинения в двух томах. Том 1. Москва: Художественная литература.

Käsikirjaliste Alliksaare sonettide kohta vt Lotman, R. 2024. Eesti dekadentlik sonett. – Keel ja Kirjandus 1–2, 170–172.

Rebekka Lotman (1978) on Tartu ülikooli maailmakirjanduse kaasprofessor, toimetaja ja tõlkija. 2019. aastal kaitstud doktoritöös uurinud eesti sonetti.

Maria-Kristiina Lotman (1974) on Tartu ülikooli maailma keelte ja kultuuride instituudi klassikalise filoloogia kaasprofessor, toimetaja ja tõlkija. Doktoritöös uurinud antiikvärsi värsisüsteeme, meetrumit, rütmi ja semantikat.

Mihhail Lotman (1952) on Eesti kirjandusteadlane, semiootik ja poliitik, Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi semiootika külalisprofessor. Tema erialased huvid on seotud ennekõike värsianalüüsi, kultuurisemiootika, kirjandusteooria, vene kultuuriloo, retoorika ja poliitikaga.

Käsikirjade osakond – uurija abiline

8 aprill, 2024 - 07:02

ARNE MERILAI

Tosin aastat tagasi hakkasin ma kuulutama kirjandusteoreetilise ühendvälja ideed. Selle aluseks on kirjanduslike suhete väli, mis lähtub klassikalisest kolmikust: autor, teos, lugeja. See triaad ei ole muidugi ammendav, kuna vajalikud on ka maailma, keele ja teiste tekstide lähted. Need kuus positsiooni on kirjandusliku suhtevälja kaart, mille põhjal tõlgendatakse ühtlasi sõnakunsti kas praktiliselt või teoreetiliselt.

Kui kõneldakse sõnakunsti sisust ja sotsiaalsest sõnumist, lähtutakse teose ja maailma suhetest. See on semantiline, referentsiaalne väli. Kui vaadeldakse teose vastuvõttu üksikisiku või ühiskonna poolt, võetakse aluseks lugeja aspekt. Üks tekst tekitab niisama palju või isegi rohkem teoseid, kui on selle lugejaid. Teostevaheliste mõjude eritlus esindab intertekstuaalset ja komparatiivste vaatepunkti. Lingvistiline, sageli lähilugev või semiootiline analüüs, käsitleb teost kui keelelist antust, formaalset märgisüsteemi. Keelekesksusega on tihedalt seotud poeetika vaatlus, mis keskendub teose sisemisele kunstilisele ehitusele ehk teksti enesele osutavale kvaliteedile. Poeetika ehk vormikeel on kirjandusele eriomane valdkond. Semantika ehk sisu on samuti ülioluline, kuid mitte ainuüksi kirjandusele spetsiifiline, sest käib kõikide tekstide kohta. Kokkuvõttes saavad kõik need vaatepunktid hakkama ka ilma autorit kaasamata, kuigi kirjanikuta kirjandus on siiski puudulik.
Autorikeskseid käsitlusi on nimetatud romantilisteks teooriateks, kuivõrd need kaldusid imetlema geniaalset loojat, keda peeti teose algupäraks. Nüüd on juba ära nähtud, et 1) teos tekib siiski alles lugeja teadvuses; 2) teksti taga on hulgaliselt teisi „autoreid“ ja eeskujusid; 3) keel – diskursused – maailm kõnelevad omatahtsi, autorile eelnedes ja teda ületades; 4) kujundlikul mõtlemisel ja ütlemisel on omad igavikulised mustrid ja seaduspärad, millest enamik ei ole nende kasutajate leiutised. Kuigi me enam ei arva, et sõnakunst sünnib ainuüksi autori vaimust, tema hingeelust ja eluloost, ei tohi siiski maha salata andekat loojat kui põhitegijat. Juhan Liivi luulet on võimatu eristada tema lüürilisest minast, autori siseilmast. Kultuur ei teki abstraktselt, vaid on konkreetsete loojate ja loometegude tulemus, mida tuleb hoida ja väärtustada.

Eesti kultuurilooline arhiiv eile, täna ja homme

8 aprill, 2024 - 07:01

Kristi Metste, Eve Annuk

Me ei teaks oma kirjanikest, kirjanduse ega kultuuri loost suurt midagi, kui ei oleks Eesti kultuuriloolise arhiivi (EKLA) kogusid. Nendeta ei oleks olnud ega oleks praegugi võimalik ükski kirjanduslik alusuuring. EKLA kogude olemasolu on kummatigi muutunud nii enesestmõistetavaks, et sageli suhtutakse arhiivi otsekui isetekkelisse ja iseenese jõust toimetavasse masinavärki. Ja tõepoolest, suurem osa tööst, mis on vajalik selleks, et arhiiv oleks elus, kasvaks ja täieneks, et tema varad jõuaksid unustuse sügavikest aktiivsesse kultuurikäibesse, tehakse varjus. Loojate selja taga, nagu on välja öelnud Jaan Kaplinski, on inimesed – raamatukoguhoidjad, arhiivitöötajad, keele ja kirjanduse õpetajad, kirjastajad, bibliograafid, kultuurilooliste materjalide kogujad, korraldajad, väljaandjad –, kes teevad „märkamatult ja isegi pool-nimetult tööd, milleta rahvuskultuur, üleüldse kultuur ei saaks olemas olla, kesta“.

EKLA asutati 6. aprillil 1929. aastal ja on sestsaati hoole ja armastusega täitnud eesmärke, mis asutamisel seati: koguda eesti eraõiguslikke arhiive ja teisi kultuurilooliselt väärtuslikke materjale, neid hoida, teha uurimisele kättesaadavaks ja hoolitseda nende trükis avaldamise eest.

Eestis levib koerte südameusstõbe põhjustav parasiit

2 aprill, 2024 - 14:57
Parasiidi elutsüklis on äärmiselt tähtsal kohal siirutajad, pistesääsklased Foto: Pixabay

Eesti maaülikooli loomaarstid koostöös Taani kolleegiga avaldasid teadusartikli, milles kirjeldatakse varasemalt siinses kontekstis eksootiliseks ja reisimisega seonduvaks parasiidiks peetud koerte südameussi (Dirofilaria immitis) levikut Eestis.

Uuringut koordineerinud Eesti maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetooli nooremteaduri ning loomaarsti Maare Mõttuse sõnul on see oluline haigustekitaja, kelle levimust Eesti koerte populatsioonis on seni tõenäoliselt tugevalt alahinnatud.

D. immitis on koerte südameusstõve põhjustav zoonootiline ehk inimesi nakatav ümaruss, kelle peamisteks peremeesliikideks on kodu- ja metsikud kiskjalised. Kokku on maailmas peremeesliigina kirjeldatud rohkem kui 30 erinevat loomaliiki. Parasiidi elutsüklis on äärmiselt tähtsal kohal siirutajad, pistesääsklased, kelles toimub parasiidi vahepealne areng ja kelle vahendusel kantakse nakatamisvõimelised haigustekitaja vastsed järgmistele peremeesorganismidele.

Maare Mõttuse sõnul analüüsiti selle teadustöö käigus Eesti maaülikooli väikeloomakliinikus südameusstõve diagnoosi saanud ja ravitud koerte haigusjuhtumeid aastatel 2021–2022. „Diagnoosisime haigustekitaja ka neil kodukoertel, kes ei ole kunagi väljaspool Eesti riigi territooriumit viibinud – ei reisinud ega ka teistest riikidest meile sisse toodud. See kinnitas parasiidi lokaalset levikut,“ selgitas Mõttus.

Mõttus selgitas, et juba enam kui 10 aastat tagasi diagnoositi Eestis analoogseid siirutajaid, peremehi ja keskkonnatingimusi vajav teine perekonna Dirofilaria liik (Dirofilaria repens). „Seda diagnoositakse meie kodukoertel nüüd võrdlemisi sageli ja see oli meile ka ajendiks, miks uurida täpsemalt südameusside levikut Eestis,“ sõnas Maare Mõttus.

D. immitis on laialt levinud paljudes regioonides üle maailma. Euroopa kontekstis on see parasiit endeemiline Lõuna-Euroopas, kuid selle areaal laieneb jõudsalt põhja poole.

Mida see haigus peremeesorganismile (koerale) kaasa toob? Millised hädad või vaevused ilmnevad?

Täiskasvanud parasiidid elavad peamisel koera südames ja kopsuarterites. Koerte kliinilised tunnused varieeruvad tugevalt. Selleks võivad olla ebaspetsiifilised tunnused nagu loidus, kaalukadu, koormustaluvuse langus, köha jne.

Samas võib välja kujuneda eluohtlik kliiniline seisund, näiteks õhkrinnaku teke kopsukoe rebenemisel. Samuti võib olla tagajärjeks caval sündroomi ehk õõnesveeni-sündroomi teke, mille puhul tekib täiskasvanud parasiitide tõttu ummistus ühe südameklapi piirkonnas (peamiselt trikuspitaalklapis või südamest väljuvates veresoontes) ning kujunevad välja parempoolse südamepuudulikkuse tunnused. Sel juhul ravita jäänud loom sureb.

Mida koeraomanik peaks silmas pidama? Kas ja kuidas on see ravitav või sümptomid leevendatavad?

Kuna kliinilised tunnused võivad olla väga mitmesugused, on ka märkamine varieeruv. Ühel juhul ei pruugi omanik looma juures midagi väga ebatavalist märgata; teisel juhul võib tekkida patsiendil näiteks väga äge hingamisraskus, millega peab pöörduma loomakliiniku erakorralisse vastuvõttu.

Sagedasemad tunnused, mis võivad tekkida on köha, koormustaluvuse langus, hingamismustri muutus, häälekas hingamine jne. Esmaseks diagnostikaks on pea igas loomakliinikus kättesaadav antigeeni tuvastamisel põhinev kiirtest, mille positiivne vastus küll ei kinnita diagnoosi lõplikult, kuid on tugevaks indikatsiooniks edasisele uurimisele.

Diagnoosi kinnitamiseks kasutatakse erinevaid täiendavaid teste (näiteks ELISA, PCR, Knott test jm). Vajalik on ka südame ultraheliuuring ehk ehhokardiograafia võimalike südamemuutuste ja täiskasvanud parasiitide tuvastamiseks. Tuleb arvestada, et haiguse ravi on pikk ning seotud ohtudega, mistõttu on õige diagnoos hädavajalik.

Millal tuleks arsti poole pöörduda?

Iga loomaga, kaasa arvatud terve loomaga, on soovitav vähemalt kord aastas korraliseks kontrolliks ja plaaniliseks vaktsineerimiseks loomaarsti poole pöörduda.

Südameusstõve vastu vaktsineerida ei ole võimalik, küll aga on soovitatav teha seda teiste meil levinud haigustekitajate (näiteks Leptospira) vastu. Vaktsineerimise eelselt teeb loomaarst üldise tervisekontrolli ja omanikul on võimalik saada tagasisidet oma murekohtadele või tähelepanekutele seoses loomaga. Kui on kahtlus tervisemurede esinemisele, saab paika panna edasise diagnostikaplaani.

Kas haiguse levikut või oma lemmiku haigestumist on võimalik ennetada?

Haiguse leviku ennetamiseks on oluline tuvastada õigeaegselt nakatunud loomad (haigustekitaja reservuaarid) ning rakendada vajalikku ravi. Haigustekitajaga mitte kokku puutunud peremeesorganismide seisukohalt on oluline ennetustegevus.

Südameusstõve tekitajaga nakatumise vältimiseks on võimalik kasutada ennetavaid preparaate (erineva toimeaine välisparasiiditõrje preparaadid), mis ei lase siirutajatel lemmiklooma hammustada või hävitavad vastsestaadiumis olevad haigustekitajad, sõltuvalt millise toimemehhanismiga preparaati kasutatakse. Soovitatav on regulaarne ja korrektne parasiiditõrje, mille kohta loomaomanik saab infot oma loomaarstilt. Siinkohal on äärmiselt oluline jälgida konkreetse preparaadi tootja juhiseid ning küsimuste korral konsulteerida loomaarstiga, kuna ebapiisav või ebakorrektne manustamine suurendab riski haigustekitajal resistentsuse kujunemiseks.

Kindlasti on oluline lemmikloomaga reisiplaanide tegemisel teada sihtkohas levivaid infektsioonhaiguseid, nende siirutajaid ja võimalike ennetamise meetmeid. Ka selle kohta on võimalik nõu küsida oma loomaarstilt.

Kas selle haiguse levik meie lemmikloomadel kujutab ka ohtu inimestele?

Tegemist on küll peamiselt koerte haigustekitajaga, kuid kirjeldatud peremeesliikide ringis on üle 30 erineva loomaliigi (kaasa arvatud ka inimene), siis on teema vaieldamatult oluline.

Täna on peamine kahtlus, et parasiit on Eestisse toodud imporditud koertega. Me ei tea, mil määral esineb seda parasiiti näiteks täiskasvanuna talvituvate siirutajate (pistesääsklaste) populatsioonis või eri liiki metsloomadel. On tugev kahtlus, et see parasiit võib levida ka meil sülvaatilises (ehk metsatüüpi) elutsüklis. Näiteks võib see esineda peremeesliikidel nagu rebane, kährikkoer, hunt, karu ja paljud teised. Seega vajab see valdkond tulevikus kindlasti täiendavaid uuringuid.

Korrelatsioonis loomadel kirjeldatud haigusjuhtumite kasvuga on viimastel aastatel kirjeldatud endeemilistes alades ka rohkem inimjuhte. Eestis ei ole tänaseks veel ühtegi inimjuhtu kirjeldatud.

Inimestel tekivad peamiselt kopsukoe muutused, esineb seletamatut vahelduva kuluga palavikku, valu rindkere piirkonnas, väsimust, vaba vedeliku rinnaõõnes ja muid kliinilisi tunnuseid.

Siinkohal on oluline välja tuua, et antud haigustekitaja ei levi otse nakatunud peremehelt (näiteks kodukoer) inimesele, vaid ülekandumiseks on vajalik ikkagi siirutaja (pistesääsk), kelles toimub esmalt parasiidi vahepealne areng.

Kas keskkonna tervise muutumine (kliimamuutus) on põhjus, miks see haigus on Eestisse jõudnud? Kust riikidest või piirkondadest on see haigus meie juurde levinud?

Kindlasti on oluline roll kliimamuutustel, kuna parasiidi arengutsükli kiirus vektorites on otseses seoses väliskeskkonna temperatuuriga. Seega on oodata, et parasiidi levik intensiivistub soojemate perioodide pikenedes.

Lisaks sellele on viimases pistesääsklaste liigilise mitmekesisuse uuringus (Kirik et al., 2022) tuvastatud Eestis uusi sääseliike. On ootuspärane, et kliima muutumisega võib tulevikus meie ala osutuda sobivaks elupaigaks uutele siirutaja-liikidele.

Kindlasti on haiguse levikul oluline seos ka lemmikloomade suurenenud liikumisega. Kriisiaeg (sõda Ukranias) on sundinud hulgaliselt inimesi liikuma koos lemmikloomadega teistesse riikidesse. Peame arvestama ka asjaolu, et koos lemmikutega võivad meie regiooni jõuda haigustekitajad, mis on meie piirkonnale võõrad.

Sama probleem puudutab ka päästetud loomi (näiteks hiljuti meedias kajastatud Hispaania hurtade temaatika). Nagu uudises mainitud, on see haigustekitaja Euroopas endeemiline just lõunapoolsetes riikides (näiteks Hispaania, Itaalia jne), kuid areaal laieneb jõudsalt põhja poole ja nagu meie uuringust selgub, ei ole selle haigusega nakatumiseks enam vaja Eestist välja reisida.

Lisateave:

Maare Mõttus
loomaarst, nooremteadur Eesti Maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetoolis
maare.mottus@emu.ee

Tänavuse kevade kõige linnurikkam linn on Pärnu

2 aprill, 2024 - 14:37


Märtsi viimasel pühapäeval toimunud linnade linnuvaatluspäeval selgus, et selle kevade kõige linnurikkam linn on Pärnu. Vaatlejad märkasid suvepealinnas 104 liiki linde, mis on kõigi aegade rekord.

Pärnu Vallikäär mullu hilissügisel Foto: LeeMarx / Wikimedia Commons

Eesti ornitoloogiaühingu 31. märtsil korraldatud linnade linnuvaatluspäev läheb ajalukku kõigi aegade liigirohkeimana. Esimest korda 23 aasta jooksul vaadeldi ühes linnas rohkem kui sadat linnuliiki: Pärnus pandi liike kirja 104, Tallinnas kohati täpselt 100 liiki. Vaadeldud liikide koguarv küündis 141, mis on samuti uus rekord. Kevadine ilm soodustas ka aktiivset osavõttu: 67 inimest tegi vaatlusi 26 linnas.

Linnade linnuvaatluspäeva eestvedaja Tarvo Valker tõdes, et nii pikki vaatlusnimekirju soodustas väga varane kevad, eeskätt just vaatluspäevaks kohale jõudnud erakordne soojalaine. „Mitmel pool oli soojakraade 15 ringis. Vaatlejad nägid mitmeid rändlinde, keda märtsis kohatakse haruharva: näiteks märgati juba esimest suitsupääsukest, aga ka väiketülli, räuska, mitmeid kivitäkse. Kõige haruldasemateks linnuliikideks olid Pärnus kohatud jääkajakas ja lääne-pöialpoiss. Harvemini kohatavatest lindudest täheldati veel näiteks alki, krüüslit ja kaljukotkast,“ tõi Valker esile tähelepanuväärsemad vaatlused.

Kõige linnurikkama linna tiitli sai seekord Pärnu 104 liigiga, järgnesid Tallinn 100 liigiga ning Haapsalu, Paldiski ja Tartu 85 liigiga.

Ässad ehk liigid, keda vaadeldi vaid ühes linnas
Haapsalu: mustlagle, kanada lagle, naaskelnokk, räusk
Keila: händkakk
Paldiski: alk, krüüsel, väikekajakas, hele-urvalind
Pärnu: karvasjalg-viu, rüüt, väiketüll, tutkas, suurkoovitaja, jääkajakas, lääne-pöialpoiss, männi-käbilind
Tallinn: hallpõsk-pütt, suitsupääsuke
Tapa: kaljukotkas
Tartu: rägapart, heletilder
Võru: kõrvukräts, kukkurtihane

Tulemuste tabelit leiab lehelt eoy.ee/linnade-linnuvaatlus.

Linnade linnuvaatluspäeva korraldab Eesti ornitoloogiaühing 2002. aastast. Eelmisel aastal tehti vaatlusi 24 linnas, linnurikkamad linnad olid Tartu 86 ja Tallinn 85 liigiga.

Juhul kui märkate kokkuvõttes vigu, siis andke sellest palun teada linnade linnuvaatluspäeva koordinaatorile Tarvo Valkerile (tarvo.valker@eoy.ee).

Eesti ornitoloogiaühing / Loodusajakiri

Loodusajakiri: Tartu eraaedade elurikkus

29 märts, 2024 - 14:59

Tartu ülikooli kolme projekti koostöös uuriti Tartu eraaedu: küsitleti Tammelinna, Ülejõe ja Ihaste linnaosa aiaomanikke ning vaadeldi elustikku. Mida teada saadi, sellest räägivad semiootik Nelly Mäekivi, sotsioloog Maie Kiisel ja bioloog Veljo Runnel. Saatejuht on Tiiu Rööp.

https://kuku.pleier.ee/podcast/loodusajakiri/173986