Loodusajakirjad

Nii enne kui ka pärast teist maailmasõda on looduskaitsele kaasa aidanud vabatahtlikud entusiastid, kelle hulgas leidus
väga pühendunud inimesi, nagu Anton Ulpus. Selliste inimeste abiga toodi looduskaitse mõte rahvale lähemale, kirjutab Kaja Lotman. Lugu ilmus Eesti Looduse 2022. aasta oktoobrinumbris.

Eesti_Loodus10_2022-pages

Johannes Kreek oli enne teist maailmasõda Lõuna- Läänemaal tuntud pedagoog ja koolijuht, kes 1936. aastal
asus looduskaitse usaldusmehena otsima põnevaid loodusobjekte, kirjutab Kaja Lotman. Lugu ilmus Eesti Looduse 2020. aasta augustinumbris.

Eesti_Loodus08_2020-pages

Foto: Maris Mägi

Keskkooli ajal huvitas mind põhiliselt sport. Ka kirjandite kirjutamine kukkus hästi välja ja tundsin huvi ajaloo vastu.
Ajalugu oligi ainuke aine, mis mind teismeeas sügavamalt huvitas. Eriti Eesti muinasaeg ja tolleaegne vabadusvõitlus.
See oli muidugi teismelise romantilispatriootiline huvi. Suurem huvi teaduse vastu tekkis alles pärast keskkooli, Tartu
ülikooli aastatel. Siis hakkasid peale ajaloo sügavamalt huvi pakkuma ka geograafia, filosoofia, teoloogia ja semiootika.

Nimetan möödunud sajandi 90ndaid Tartu ülikoolis „õndsaks Tulviste ajastuks“, kuna olin sedasorti üliõpilane, kellele
meeldis kuulata väga paljusid kõrvalaineid eri teaduskondades. Ajal, kui Peeter Tulviste oli Tartu ülikooli rektor, sai sellist igavese tudengi tüüpi elu endale veel lubada. Hiljem, uue aastatuhande algul, poleks see enam võimalik olnud, aga selleks ajaks sai mul ülikool juba lõpetatud.

Tekst: JUHANI PÜTTSEPP  Fotod: INGMAR MUUSIKUS

Suur-kirjurähn oma sepikoja juures. Nagu laskesuusatamise võistlusel: tühi padrun välja, täis padrun sisse

Ajakirja Eesti Loodus 1974. aasta 9. numbris on ilmunud toonase Viljandi metsamajandi direktori Harry Paali kirjatükk „Mida sööb suur-kirjurähn?“. Toonases Rimmu metskonnas Songa vahtkonnas tehtud tähelepanekute järgi tundis suur-kirjurähn suviti huvi sealse männinoorendiku vastu, pistes pintslisse okkakahjuritena tuntud männivaablase ebaröövikud, kes üldiselt ei kuulu lindude toidulauale.

Tekst: IRIS REINULA, TSIPE AAVIK

Kolm elurikkuse sammast on geneetiline mitmekesisus, liigirikkus ja elupaikade mitmekesisus. Kui üks sammas mureneb, ei püsi koos ka teised. Ometi peetakse elurikkusest rääkides enamasti silmas liigilist mitmekesisust, mitte nähtamatuid geenijärjestuste erinevusi. Kui õnnestub õppida lugema geneetilist koodi, võime saada osa sellistest põnevatest ökoloogilistest ja evolutsioonilistest protsessidest, mis jäävad meile muidu varjatuks.

Tekst: KAJA LOTMAN

Eesti riikliku looduskaitse korralduse alguseks võib pidada 1935. aasta looduskaitseseadust. Selle järgi võeti ametisse esimene looduskaitseinspektor Gustav Vilbaste ning loodi esimene looduskaitsega tegelev riigiasutus – riigiparkide valitsus. Et laiendada looduskaitseliikumist ja säästa riigi vara, loodi tihe vabatahtlike usaldusmeeste võrgustik.

Siinne artikkel August Hiiemäe kohta on kolmas lugu esimestest entusiastidest, kes vabatahtlikult, raha ja privileegideta, asusid looma Eesti loodusväärtuste kaitse vundamenti. Varem on ilmunud ülevaade Johannes Kreegi (EL 08/2020) ja Anton Ulpuse tegevusest (EL 10/22).

August-Leopold Iisberg (hiljem Hiiemägi) sündis 7. oktoobril 1911. aastal Martna vallas Haeska küla Laaso talus. Alghariduse sai ta Haeska neljaklassilises koolis ja pärast seda jäi isa talusse abiliseks. Isa Priidu Iisberg oli haritud inimene ja lühikest aega Martna vallavalitsuses kirjutaja. Isa haiguse tõttu võttis August 1936. aastal talupidamise oma õlule.

Samal aastal teatab ajaleht Uus Elu, et riigiparkide valitsus on võtnud arvele uusi looduskaitse usaldusmehi, kelle hulgas on August Iisberg. Selleks ajaks oli Augustist kujunenud väga aktiivne ühiskonnategelane.

Alates 1930. aastast tegi ta kaastööd eesti rahva muuseumile ja eesti rahvaluule arhiivile. Tema kogutud rahvajutte on arhiivis mitu vihikut, sealhulgas legende kohalikest kividest, puudest ja allikatest. Looduskaitse usaldusmehena oli tema piirkonnaks Matsalu lahe põhjakalda rannik endise Martna valla piirist kuni Puiseni.

Usaldusmeeste ülesanne oli oma piirkonnas otsida tähelepanuväärseid loodusobjekte ja esitada ettepanekuid neid kaitse alla võtta, suhelda maaomanikega ning teha looduskaitse teavitustööd.

Hiiekivi, Ii je kivi, Ohvrikivi, Tõllukivi, Kalevipoja lingukivi – heal kivil mitu nime Kivi pakub võimalust mõtiskleda, milline võis olla esivanemate püha hiiekoht kivi ümbruses ja kuidas on lähikonna maastik muutunud Fotod: Pikne Kama

August Iisbergil oli mõte võtta kaitse alla kodukoha lähedal paiknev suur kivi – Kalevipoja lingukivi, mille kohta leidus rohkelt rahvapärimust. Asjaomase ettepaneku Gustav Vilbastele tegi ta 5. aprillil 1936. aastal. 1931. aastal oli ta selle kiviga seotud pärimuse saatnud eesti rahva muuseumile: „Haeska külas Tõnise-Hansu talu põllus on saunasuurune kivi, mille üle räägib vanajutt, et see olevat Kalevipoja lingukivi. Ennem on Martna kirik ilma tornita olnud, viimaks hakatud torni peale tegema, see ei ole aga kangelasele meeldinud. Ta tahtnud Saaremaalt linguga torni maha visata, aga õnnetust – lingu pael läinud puruks ja kivi kukkunud Haeska külas maha, kus praegu seisab.“

Rohkelt pärimust

1935. aastal on ta sama kivi kohta kirjutanud eesti rahvaluule arhiivile: „Kord tulnud Haeska külas elutsev Andruse Jüri, hüüdnimega Suur Jüri, Sinalepa mõisast kodu poole, käes olnud härjaike. Oli seal kündmas olnud. Härjad olid ikke ära purustanud, nüüd pidi selle asemele kodus uue tegema. Tema tee läinud küla põllul asuva Kalevipoja lingukivi juurest läbi. Eemalt näinud tema, et kivi juures põleb tulukene. Tema arvanud, et poisid-tüdrukud teevad lõket kivijuures. Saanud aga lähemale, näinud, et see pole mingisugune lõkketuli, vaid hoopis muud. Pole puid olnud. Leek tõusnud otsekui maa seest üles. Rahaauk, mõtelnud tema. Oli ju kuulnud et sellisel korral tuleb midagi raudasja tulle visata, aga temal pole muud käes olnud kui puust härjaike. Mõelnud, viskan õige selle tulesse, teeb mis teeb, ja viskaski. Aga mis siis sündinud! Käinud kõrvulukustav pauk ja tulest pole enam märkigi järele olnud. Teisel päeval sealt mööda minemas, leidnud ta sealt kohalt, kus õhtul tuli põlenud, neli kahekümne kopikalist vaskraha. Oleks raudasja visanud, oleks kõik raha august kätte saanud, aga puust eseme viskas, siis pole rohkem saanud. Visatud ikkest pole aga mingisuguseid jäänuseid järel olnud. Ka peale seda pole keegi seal näinud.“

Gustav Vilbaste vastas usaldusmehele 1936. aasta detsembris ja palus agaral usaldusmehel teha järgmist:

• saada maaomanikult allkiri kaitse alla võtmise nõusoleku kohta;

• mõõda kivi kõrgus, pikkus, laius, suurim ümbermõõt ja ristmõõt üle kivi;

• koosta kaardivisand, kus on märgitud kivi täpne asend;

• kogu juurde rahvapärimusi ja muistendeid;

• kui on veel sellised suuri kive, siis saada ka nende andmed.

Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) andmetel on kivi rändrahnude kartoteeki arvele võetud 1939. aastal, aga ametlikult looduskaitse alla arvatud alles 1959. aastal.

1964. aastal võeti kivi Eesti NSV ministrite nõukogu määrusega nr 573 kaitse alla kultuurimälestisena ja 1997. aastal registreeriti kultuuriministri määrusega nr 59 kui arheoloogiamälestis. Praeguseks on kivile määratud 50 m laiune kaitsevöönd. Aastal 2022 täiendati mälestise liiki: arvestades rohket pärimust, on nüüd tegemist loodusliku pühapaigaga.

Mõni aasta hiljem tegi Iibsberg ettepaneku võtta kaitse alla Haeska Tõllakivi ja Öörla mägi, „kus leidub palju rändrahne, veikeseid ja suuri“(Öörla mägi ehk looduslik kivikülv asub Matsalu rahvuspargis – K. L.). Mitmel korral pani ta ette võtta kaitse alla Matsalu lahe linnurikkad saared. Koostatud põhjendused näitavad tema loodustundlikku loomust ja head vaatlusvõimet.

August Hiiemägi kaitseliidu Haapsalu meredivisjoni sidepealiku vormis Allikas: loodushoiu ja turismi instituut. Läänemaa, lk 52. ERA.983.2.21

Hindas Matsalu linnurikkust

1938. aasta looduskaitse aruandest pärineb niisugune kirjeldus: „Matsalu lahes Lõunast Hommikuni ulatuval poolel asuvad saarekesed. Lõunapoolsel küljel on neid kolm, suuremad pindalaga paar kolm või rohkem hektaarilised. Nimetatud suuremad saared on asunikude heinamaadeks. Vähemad saarekesed Hommikupoolses osas Kasari ja Rannamõisa jõe suudme lahel. Need on õige veikesed, mõne ruutmeetrised, kaetud pilliroo ja kõrkjatega. Üllaltoodud saarekesed on sündsed vesilindude pesituse paigaks ja koduks. Leidub siin neid õige kirju pere, kes on neid saarekestel leidnud enesele kodu. Kevadel munemise hooajal külastades saarekesi tuleb õige ettevaatlikult astuda, et mitte munadele astuda. Mereneppide, kajakade pesad on lahtiselt lihtsalt munetud lausa maale ja neid on pesa pesa kõrval. Partidel ning teistel Merelindudel on juba korralikumad pesad tehtud.  On lõppenud kevadel munemise aeg ja algab haudumine. Siis käivad hullakad poisid lähedastest küladest lindude pesi eneste huvi pärast lõhkumas. Ka kogunevad merel viibivad kalurid korjavad mune enesele söögiks. Muidugi on see seadusega keelatud aga salaja toimetatakse edasi lõhkumise tööd. Ehki pesadest eemale hirmutatud linnud otsivad enestele teise pesitsuse paiga, kus võib jätkata rahus pooleli jäänud tööd kuid tulemuseks see, et haudumise aeg on veninud liig pikaks ja noored linnud ei saa küllalt elujõuliseks kasvada algavaks jahihooajaks. Hilisemad pojad on alles siis veel nn kohalike ütluse järgi verisulgedes, mille tõttu nad ei suuda jahimeeste eest hästi ära lennata ja nad jäävad paratamatult nende ohvriks. On tulnud juhtumeid, kus jahimees laseb päevas 80-100 noorlindu, mis on lihtsalt nende harmetute hävitamine. Minu arvates oleks küll hädatarvilik teostada nimetatud saarte kaitse alla võtmine lindude pesitsuseks.“

Teame, et esimesena pani ette Matsalu kaitse alla võtta Eerik Kumari, kuid tema pakkus piirkonnana Penijõe mõisa taga asuva roostikuala Lihula ja Kloostri mere osa. Ettepanek võtta kaitse alla linnurikkad saared tuli aga just August Hiiemäelt.

Ühtlasi oli August Hiiemägi aktiivne Haeska küla maanoorte seltsi liige, 1939. aastal valiti ta Haeska kalurite ühingu revisjonikomisjoni. 1938. aasta usaldusmehe aruandes Gustav Vilbastele on Hiiemägi maininud, et on kaitseliidu Haapsalu meredivisjoni sidepealik.

Matmispaik pole teada

August Hiiemäe sugulase Aino Admanni mälestuste järgi kutsuti Augustit Kustiks. Kusti oli olnud lahke, abivalmis, toimekas ja õpihimuline mees. Näiteks oli ta 1939. aastal meisterdanud raadioaparaadi, mida sai kuulata kõrvaklappidega. Keerulisel ajal, aastail 1939–1941, sattus Kusti töötama valla sekretärina. Lähisugulastele oli ta rääkinud kohutavaid ja nördima panevaid asju, mida tol ajal vallas teha tuli. Et laostada talunikke ja õhutada maal pingeid, korraldas Nõukogude võim 1940. ja 1941. a maareformi. Eramaaomand, mis ületas 30 hektarit, sundvõõrandati ja arvati riigi maafondi. Osa sellest jagati pisikeste tükkidena maata või vähese maaga põllutöölistele. Ta olevat püüdnud omakandi inimesi säästa küüditamisest. Sugulaste arvates lasid kas omakaitse või sakslased Augusti 1941. aasta sügisel maha, kuna ta oli olnud nõukogudeaegse vallavalitsuse töötaja.

Raamatus „Haeska sõnas ja pildis“ on märgitud, et sakslased hukkasid ta 1941. aastal Rohuküla sadamas ja matmispaik ei ole teada. Teda jäid leinama noor abikaasa ja väike poeg.

1941. aasta aprillis on August Hiiemägi veel saatnud eesti rahvaluule arhiivi toredaid läänemurdes lugusid, näiteks sellise õpetuse: „Nädälä esimesel päebal ei tohi mette raha taskost vällä anda kui esimesel päebäl raha vällä tuleb tingimatta anda siis tuleb raha enne kolm korda vasako jala vahelt läbi tõmmata ja siis tääb veel kolm korda peale sülitada kui sedäsi oo raha kunsitud siis oo kindel et vällä antud tagasi tuli kui aga põlnd täägä sedäsi tehtod, siis oli sehoke asi et tuli terbe nädälä otsä raha tasost vällä anda“.

Vilbas, Maire (koost) 2018. Haeska sõnas ja pildis. Haeska külaselts.

Uus Eesti, 1936, 29 aprill, nr 115. Määrati looduskaitse usaldusmees.

Uus Elu, 1939, 11. märts. Haeska kalurite ühingul tuleb juubel.

Postimees, 1937, 8. märts. Riigivanema auhinnad parematele rahvaluule-kogujatele.

Eesti rahvusarhiiv, arhiivitoimik ERA 983.2.21.

Eesti rahvaluule arhiiv, E71490(4)<Martna – A. Iisberg 1931.
KAJA LOTMAN (1960) on keskkonnaameti looduskasutuse osakonna nõunik.

Parasitoloog Ants Tulliga vestelnud Katre Palo

Ants Tull Foto: Urmas Saarma

ANTS TULL on sündinud 31. mail 1990. aastal Kundas. Pärast Kunda gümnaasiumi lõpetamist õppinud Tartu ülikoolis ökoloogiat ja elustiku kaitset. Magistritöö raames uurinud koertega levivaid siseparasiite Eesti linnades. 2022. aastal kaitses doktoritöö „Kodu- ja metsloomadega levivad zoonootilised siseparasiidid Eestis“. Töötab TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudis terioloogia teadurina. Andnud üliõpilastele loenguid ja praktikume selgroogsete zooloogiast, parasitoloogiast ning linnustiku liigilisest mitmekesisusest Eestis ja Euroopas. Pälvinud 2022. aastal üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil doktoriõppe astmes teise koha. Eesti terioloogia seltsi, Eesti looduseuurijate seltsi ja Eesti ornitoloogiaühingu liige.

Tekst ja fotod: URMAS JÜRIVETE

Tunamullu suvel tehtud välitööd pealinnas tõid põneva leiu, mis küll selgus alles aasta möödudes, kui kaasa võetud putukakogu lähemalt uurima hakati.

Kõigepealt oli kõrgustik, siis tekkis kihelkond ja siis rahvuspark. Ent kas piiride poolest on olnud tegu ühe ja sama maa-alaga? Kaardilt leiame ka Karula küla, aga see on üksnes väike asula kunagise suure mõisa ümbruses, ning kihelkonnakirik asub hoopis Lüllemäel.

Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE

Karula kihelkonna loodusolusid ilmestavad arvukad järved ja pisemad veesilmad, üks maalilisem kui teine. Pildil on 8 ha suurune Mikilä järv Foto: Janek Joab

Karulast on keeruline kirjutada lühidalt, sest teemasid, mida tuleks pikemalt selgitada, on rohkem kui küll. Juba maastik ise on keeruline ja põnev. See on lummanud kunstnikke, kirjanikke ning paljusid teisi romantilise hingelaadiga inimesi.

Kirjanik Bernard Kangro [4] on Karula kanti kirjeldanud järgmiselt: „Läbi rännata Karula küngasmaa – sellele pole võrdset. Ühe mäekese tagant kerkib esile teine – ümmargused, piklikud, äkiliste kallakutega, lehtpuusalud külgedel ja harjadel, sarapuuvõsa, lopsakad niidud, järvikud ja sookesed, kündja adraga mäeveerul otsekui alla kukkumas. Talud on peidetud puude rohelusse, mäekurudesse, üksikud puuhiiglased mõnel kuplil või üles-alla ja kiira-käära looklevate teede ääres – see on Karula. Kes tahab aga sisse hingata tõelist suurte laante hõngu, mingu Lauksaare [Laugsilla – toim], Perajärve, Koemetsa maile. Kilomeetrite kaupa on siin metsa – kõrget kuuske ja mändi, kaske ja haaba. Koemetsa talud asetsevad kui saarekesed määratus metsameres. Ülalt harvade kaskedega tikitud mäelt näeb silm ainult metsalatvu [—].“

Muidugi on Karula kant lummanud ka loodusteadlasi. Kõigil on siin midagi uurida, sest suhteliselt väikesel maa-alal paikneb eri tekkelooga pinnavorme, kus on kujunenud oma veerežiim ja mullastik ning sedamööd ka omapärane taimekooslus.

Seda haruldast mitmekesisust ongi määratud kaitsma Karula rahvuspark. Aga kõigest järjekorras. Kõigepealt teeme selgeks Karula piirid.

<!--zlick-paywall-->

Keeruline kõrgustik

Karula kõrgustikku saab defineerida nii geomorfoloogiliselt [5] kui ka maastikuliselt [1]. Suures osas need erinevalt määratletud alad kattuvad, erinevused ilmnevad vaid detailides. Kõrgustiku teket on kõige põhjalikumalt uurinud Reet Karukäpp, kelle hinnangul on selle pindala umbes 300 km2. Maastikurajooni suuruseks on Ivar Arold aga saanud 275 km2. Arvo Järvet [3] on kõrgustiku kogupindalaks hinnanud 350 km2. Tema arvates tuleks kõrgustiku hulka arvata ka Läti territooriumile ulatuvad kohati soostunud liivikud. Sageli peetakse neid Hargla nõo või Koiva orundi kaldatasandike osaks.

Ivar Arold on Karula kõrgustiku asendit kirjeldanud niimoodi: „Vaadeldav maastikurajoon on kujunenud ligi 40 kilomeetri pikkusel ja 4–8 kilomeetri laiusel lõuna-edelasihilisel kaarjal kõrgendikevööndil, mis ulatub Otepää kõrgustiku kagupiirilt Koiva ürgoruni ning ääristab lõuna- ja idaküljest Valga nõgu. Siinne pinnavormistik on kujunenud jääaja lõpul piki Võrtsjärve ja Võru-Hargla nõgu kulgenud liustikuvoolude otsmiste ning servmiste settekuhjatiste keeruka geoloogilise koostisega kompleksina.“

Jääme meiegi siin ruumi kokkuhoiu huvides ebamäärase omadussõna „keeruline“ juurde ja soovitame huvilistel tutvuda Reet Karukäpa kirjutistega [vt 5, 6]. Samuti on 1998. aasta oktoobris ilmunud Eesti Looduse Karula erinumber. Sealt tasub lugeda juba eespool tsiteeritud Arvo Järveti artiklit „Vaheldusrikas Karula maastik“. Muu hulgas on erinumbri väärt lugemisvara legendaarse geograafi Ilja Kala (1928–2014) artikkel Kaika ümbruse mägedest. Selle kirjutise puhul jääb vaid imetleda Kaika kandi maastiku vaheldusrikkust ja tunnustada Ilja Kala põhjalikkust: ta on vaevalt 10 km2 ala kohta koostanud ülimalt detailse ülevaate.

Karula maastikus on üks küngas teises kinni, enamik neist ümmarguse põhiplaaniga, mistõttu räägitaksegi kuplistikust. Nendele vaadetele lisavad idüllilisust lambakarjad Foto: Janek Joab

Kuppel kuplis kinni

Karula kõrgustiku peamine eripära on see, et vastupidi teistele Eesti kõrgustikele ei ole tal aluspõhjalist tuumikut. Seetõttu on absoluutsed kõrgused siin palju väiksemad kui lähedal asuval Otepääl, rääkimata juba Haanjast. Kõrgeim tipp on kõrgustiku keskosas asuv Rebasemõisa Tornimägi (138 m ü.m).

Künkad on Karulas peamiselt moodustunud irdjääst välja sulanud materjalist. Need moreenkuhjatised on kohati üsna järsunõlvalised ja päris suure suhtelise kõrgusega (5–25 m). Maastiku teeb omapäraseks just küngaste arvukus: keskmiselt 23 tippu ruutkilomeetril. Kuna paljud künkad on ümmarguse põhiplaaniga, räägitakse sageli Karula kuplitest. Maastiku kõrgussuhteid rõhutab tihti ka kuplite lael kasvav mets.

Künklikul maastikul leidub tippude kõrval alati omajagu orge. Karula veestikust võiks samuti pika loo kirjutada, sest eri liiki veekogusid paikneb siin palju. Kraavid ja jõed on küll lühikesed, kuid väärib tähelepanu, et Karula on veelahe, kust osa veest jõuab lõpuks Lätimaale Koiva jõkke ja teine osa Võrtsjärve.

Teatmikust teatmikusse liikunud info järgi on Karulas umbes 60 järve. Enamik neist asub kõrgustiku laiemas keskosas. Suurimad on Aheru (234 ha) ja Ähijärv (176 ha). Koos Pikkjärvega (35 ha) peetakse Ähijärve vaadete ja ilu poolest Karula kauneimaks. Ka Karula järvede kohta on 1998. aasta Eesti Looduse erinumbris avaldatud päris põhjalik artikkel [10]. Muidugi oleneb järvede täpne arv vaadeldava ala piiridest ning sellest, mida järveks pidada. Karula kandis on tegelikult veel hulk küngastevahelisi veesilmi, mille kohalik nimetus on lump. Just väikeveekogude olemasolu on taganud mudakonnale ja harivesilikule soodsad elupaigad. Maastikule lisavad võlu ka väiksemad ja suuremad sood, mis eraldavad künkaid üksteisest ja Karulat naaberkihelkondadest.

Madsa linnamägi avastati 2015. aastal. Seal tehtud väljakaevamised tõid ilmsiks, et paik oli kasutusel umbes 550.–600. aastal pKr Foto: Heiki Valk

Teateid muinasasustuse kohta

Võib arvata, et Karula järve- ja metsarikas maa meelitas inimesi siia elama juba kaugel kiviajal. Seda näib tõendavat Alakonnu järve kaldalt leitud tükk tulekivist nooleotsa, mille töötlus on tüüpiline Kunda kultuurile. Ent üldiselt on kiviaegseid leide siin kandis liialt vähe, et väita, nagu olnuks Karulas toona püsiasustus.

Viimastel kümnenditel tehtud arheoloogilised uuringud on põhjalikult muutnud ettekujutust Karula kandi muinasasustusest. Nii on selgunud, et püsiv inimasustus kujunes siin Rooma rauaajal (aastail 50–450 pKr). Siis rajati näiteks Ähijärve kaldale talu või küla, mis püsis aastasadu. Tollal kerkis Karulas Rebäse linnamäele esimene linnus. Enne viikingiaega (st enne aastat 800) oli inimasustus Karulas sedavõrd arvukas, et ka Madsa linnamäele tuli püstitada väike kaitseehitis. Selle kasutusaeg on dateeritud ajavahemikku 554–633 pKr. Kolmas kindlustatud koht rajati Värtemäele, kust on leitud juba ka viikingiaegset keraamikat. Rebäse linnuse muinasleidude põhjal oletatakse, et viikingiaegu tegeleti siin peamiselt kopranahkade müügiga [11].

Hilisrauaajal (1050–1200 pKr) toimus Karulas kummaline muutus. Ühelt poolt on märke, et asustus laienes ja kujunesid uued metsakülad, kuid samas hüljati kõik linnusekohad. Ühtlasi on see muutus tekitanud Eesti ajaloolastes küsimusi Karula haldusseisundi kohta. Üldiselt oletatakse, et Karula kihelkond oli Ugandi maakonna osa ja kuna võim koondus Otepääle, hakkasid kohalikud kindlustatud asulakohad hääbuma. Samas asus Karula iidse maantee rahutus läheduses, seepärast võis seal alati karta sõjakate võõraste retki. Keeruline maastik, metsad ja sood võisid aga kohalikele häid pelgupaiku pakkuda, seega polnudki vaja kallist linnust rajada.

Hääbunud kivikirik

Eeldatavasti oli Karula küllaltki iseseisev ja tähtis koht, et hakata siin peatselt pärast Ugandi vallutamist kirikut rajama. Üks vanimaid dokumente, kus on mainitud Karula kihelkonda, pärineb 1392. aasta 31. oktoobrist: paavst Bonifacius IX annab oma kirjas teada, et Tartu piiskopkonna „kihelkonna kirikusse Carwele’s“ määratakse uus preester, kuna eelmine oli surnud. Kirjast järeldub, et pühakoda oli rajatud juba palju varem. Pole aga teada, missugune ta välja võis näha, kuna kivist kirik rajati umbes sajand pärast paavsti kirja. Arhitektuuriliselt kuulub tänini osalt säilinud pühakoda 15. sajandi teise poolde ja oli pühitsetud Neitsi Maarjale.

Karula kivikirik on sajandite jooksul elanud üle raskeid aegu. Pühakoda on korduvalt põletatud, varemed on aastakümneid võsastunud, siis on müüridele taas katus peale pandud, kuni on puhkenud uus laastav sõda. Viimati põles kirik 1944. aasta augustis ja teda ei ole taastatud.

1995. aastal ehitati endise kirikumõisa ait ümber väikeseks kirikuks, kus Karula kogudus koos käib. Karula vana kirikut tasub siiski ettevaatlikult uudistama minna, sest selles on säilinud mitu 15. sajandile iseloomulikku kiviraiendit. Kuulsam neist on kooriosa idaseinas kahe inimfiguuriga kivi ehk niinimetatud Karula noorpaar [7].

Karula Püha Maarja kirik jäi varemeisse pärast 1944. aasta põlengut Foto: Taavi Pae 2006. aastal leiti Karula Püha Maarja kirikust põnev kiviraiend, mis kujutab meest ja lapseootel naist Fotod: Taavi Pae

Tuli ka õigeusk

Karula kihelkonna piirid on korduvalt muutunud. Muinaskihelkond hõlmas praegused Karula, Sangaste ja Valga alad, lisaks Hargla ja Urvaste osi. Mõne keskaegse üriku põhjal võib väita, et Karula oli seotud Sangaste kandiga, nii kirikuõpetajate kui ka mõisnike kaudu. Hiljem on osa Karula kihelkonna maadest antud Urvaste ja Hargla kihelkonnale ning Sangaste ja Vana-Antsla mõisale. Üldiselt ongi Karula maid üha ja jälle naabritele näpistatud.

Karula kihelkonda puudutas üsna tugevalt 19. sajandi keskel toimunud usuvahetus: õigeusku läks umbes 26% Karula inimestest. Vissi kõrtsi juurde valmis 1878. aastal Karula õigeusu kirik. Aastal 1900 pühitseti Kaika küla õigeusu kirik. Nii oli kihelkonnas lausa kaks õigeusu kogudust. Praegu õigeusu kogudust kihelkonnas ei ole ja Kaika puukirik on lagunenud.

Jupp läks Lätile

Põhjalikuma muutuse Karula kihelkonna elus ja piirides tingis Eesti ja Läti iseseisvumine 1918. aastal. Siis jagati Liivimaa kubermang mööda etnilist piiri kahe noore riigi vahel ära ning jupp Karula kihelkonna lääneosast läks Läti koosseisu. Kuna suur osa kunagisest Valga kreisist jäi samuti naaberriigile, loodi Eesti poolel uus Valga maakond, mille tarbeks napsati ajalooliste kihelkondade maid Võrust ja Viljandist. Enamik Karula kihelkonnast läks Valga maakonna haldusse, Kaika kant jäi aga Võrumaale.

Keeruline on öelda, kui palju on kihelkonna tükeldamine mõjutanud kohalike inimeste identiteeti. Kurdetakse küll, et ajalooline Karula kaotas suure osa oma endisest näost ning siin ei räägita enam võro keele Karula murrakut. Ent keele ja kultuuri kiire ühtlustumine oli 20. sajandil Eestis üldine tendents.

Küll aga mängis Karula tükeldamine veidrat rolli 1940. aastatel: Valgamaa Karulat lõid küüditamised palju rängemalt kui Võrumaale jäänud osa. Karula kandi ajaloo keerdkäikudest ja inimestest on tüseda raamatu kirjutanud Helbe Merila-Lattik [8].

Mullu sai valmis uus Mäekonnu vaatetorn, mille otsast saab hea ülevaate Karula kultuurimaastikele ja metsadele Foto: Sten Siniallik / RMK

Valu ja vaimustus loodusest

Võttes kõne alla rahvuspargi loomise juured, tuleb alustada looduskaitsjate ja -rändurite mälestustes talletatud Karula võlust, valust ja vaimustusest. Seesuguseid tundeid on neis tekitanud alates 1960. aastatest siinmail matkamine. Valu tegid maha jäetud lagunevad põlistalud ja metsastuvad põllud, mis andsid tunnistust küüditamisest ja kolhooside rajamisest. Hüljatud maastik kui monument nõukogude võimu jõhkrusele. Vaimustust on tekitanud looduse mitmekesisus, liigirikkus ning põlislaaned, mis kindlasti on väärt kaitset. See kõik jäi keskustest kaugele – Karulasse sattumine on olnud omaette seiklus.

1979. aastal loodi siin maastikukaitseala ja 1993. aastal selle põhjal rahvuspark, keskusega Ähijärvel. Rahvuspargist on aastate jooksul palju kirjutatud. Soovitame huvilistel lugeda kahte kirjutist. Eesti Looduse Karula erinumbris (1998/10) on ilmunud Kalevi Kulli ja Toomas Jüriado vestlus. Artiklis kajastub hästi see ideaal, mida Karula rahvuspargi loomine endas kandis: inimese ja looduse harmooniline ja jätkusuutlik kooseksisteerimine. Teiseks tasub veebilehelt looduskalender.ee üles otsida raamat „Pildikesi Karula rahvuspargist“. Rahvuspargi 30. aastapäevale pühendatud kaunite fotodega väljaanne annab hea ülevaate nendest väärtustest, mida Karulas hoitakse.

Viimaks vastus küsimusele, kas terve Karula kihelkond on ühtaegu rahvuspark. Ei, kaugeltki mitte. Karula rahvuspark on Eesti väikseim: 124 km2 võtab enda alla ainult väikese osa Karula kihelkonnast (450 km2) ning ka Karula kõrgustikust (umbes 300 km2). Nende kolme Karula piirid ei kattu kuigivõrd: nii Karula kihelkond kui ka rahvuspark ulatub palju kaugemale kui Karula kõrgustik (vt kaarti).

Lüllemäe jäi peale

Karula kihelkonna keskse asula nimi oli loomulikult Karula. Selle leiab kas ladina või alamsaksa keelde väänatuna juba keskaegsetest dokumentidest. Meenutame kas või paavsti kirja. Lahtine on muidugi küsimus, kuidas kõlas küla algne nimi ja mida see tähendas.

Tänapäeva kirjakeelega harjunud inimesel liiguvad mõtted tahtmatult „karu“ poole, seda enam, et lähedase Otepää kui karu pea pärimus justnagu toetaks seda versiooni. Tegelikult arvatakse, et algne nimevorm võis olla Karvola, mis on läänemeresoome keelealal levinud isiku- ja kohanimi [2].

Asulanimena tekitas Karula mõningast segadust, kuna Eestist leiame teisigi sama nimega külasid, näiteks Virumaalt Vihula kandist ja Viljandi lähedalt. Karula kihelkonnas endaski oli mitu Karulat: kirikuküla ja sellest umbes viis kilomeetrit eemal asuv mõisaküla. Tinglikult võib kolmandaks Karulaks pidada raudteejaama selle lähikonna majapidamistega. Millalgi 20. sajandi alguses hakkas kirikuküla-Karula asemel nimena levima Lüllemäe. Kihelkonnakalmistule minekust kõnelnud kohalik rahvas kui Lüllemäel käimisest. Seesuguse nimega küngas paikneb kirikust läänes Laatre–Hargla ja Puurina–Litsmetsa tee ristis. Mäe lõunapoolsel otsal asub Vabadussõja monument ja vana mahajäetud kalmistu. Kui 1926. aastal avati kirikukülas postkontor, siis see sai juba nimeks Lüllemäe. Karula kirikuküla ümbernimetamine Lüllemäeks oli pandud ette 1939. aasta asulareformi kavas, ent nimi muutus ametlikuks alles 1977. aastal, kui loodi Lüllemäe küla.

Tuntud tegelased kaugemast ajast

Karula kandi mõisnikud hakkasid maid taludeks kruntima võrdlemisi varakult. Esimesed talud tekkisid siin 1860. aastatel. Aastakümnetega kogunes majapidamistesse jõukust ja vaimuvara sedavõrd, et mõned perepojad saadeti õppima kõrgematesse koolidesse. Eesti kultuuritegelaste sünnikohtade uuringus, avaldatud 1938. aastal, on Anton Miks [9] märkinud, et Karula kihelkonnast pärineb neli kogu rahvale olulist tegelast.

Nimekirja esimene on 1898. aastal Kaagvere lähedal Saibasoo talus sündinud kunstnik Eduard Ole. Penza kunstikooli vilistlane Ole oli 1920. aastatel üks Eesti omapärasemaid kunstitegelasi, kes viljeles kubismi ja hiljem art déco stiili. Eduard Ole suri 1995. aastal paguluses Stockholmis.

Miksi nimekirja teine isik on Iigaste mõisa moonamehe pojana sündinud Karl August Baars (1875–1942). Baarsi seotus Karulaga on vaieldav, kuna Iigaste mõisa süda ise asub Sangaste kihelkonnas ja eluaegne seotus Viljandiga on teinud ta kuulsaks mulkide seas. Ent advokaadi, ajalehe Sakala peatoimetaja, Riigikogu liikme ja ministrina oli Baars kindlasti 20. sajandi alguskümnendite värvikas isik, keda tasub meeles pidada.

Karula südames Mäe-Mähkli talus sündis teinegi vabariigiaegne tipp-poliitik: August Kerem (1889–1942). Kerem õppis Riias agronoomiks, mobiliseerituna esimesse maailmasõtta lõpetas ta Peterburis suurtükiväe tehnikakooli. Võttis osa Vabadussõjast. Pärast Vabadussõda pöördus Kerem poliitikasse ja oli rahvaerakondlasena kõigi viie Riigikogu koosseisu liige ning veel 11 korral minister.

Üks kihelkonna tuntuim isik varasemast ajast on sõnameister Jaan Lattik, keda meenutab tema sünnikodu juures mälestuskivi Foto: Minnekon / Wikimedia Commons

Väärikaim August Miksi mainitud isik on ilmselt Jaan Lattik (1878–1967). Mäkiste renditalus sündinud Jaan lõpetas 1908. aastal Tartu ülikooli usuteaduskonna. Aastail 1910–1939 oli ta Viljandi Pauluse koguduse (maakoguduse) õpetaja, ühtaegu Eesti Asutava kogu ning Riigikogu kõigi koosseisude liige ja mitmekordne minister. 1944. aasta septembris põgenes Lattik Rootsi, kus teenis leiba arhivaari ja eesti koguduse õpetajana.

Jaan Lattikut on nimetatud „sõna käsitamise meistriks“. Seda oli ta nii kirikukantslis, Riigikogu saalis kui ka paljude raamatute loojana. Meie kirjanduslukku on ta läinud mitme jutukogu, jutustuse, reisikirja ja mälestuse autorina. Tema kodu ja lapsepõlve kujutavates humoristlikes lühijuttudes on hästi tabatud lapse mõtte- ja kõneviisi ning ohtralt kasutatud murdekeelt. Karula-huvilistel soovitame lugeda 1998. aastal Hando Runneli koostatud Jaan Lattiku jutustuste valikkogu „Kui meil veel püksa ei olnud“. Suure teoloogi, riigimehe ja kirjaniku 120. sünniaastapäeva puhul avati Lattiku sünnitalus mälestuskivi. Jaan Lattiku ja tema abikaasa säilmed toodi Rootsist 2008. aastal Eestisse. Nüüd puhkavad nad Viljandi Vanal kalmistul.

Karula vaimsus

Omaette peatükk on nüüdsed tuntud eestlased ja nende seos Karulaga. Karula on üks Eesti piirkond, kus saame rääkida maalisest gentrifi katsioonist: selle käigus suundub tegusam keskklass elama või suvitama maale, asudes seda ka muutma. Teise koduna on Karula ja selle ümbrus paljudele unistuste piirkond.

Muidugi ei saa ühes korralikus Karula-jutus jätta meenutamata Kaika Lainet. Laine Roht (1927–2013) oli üle Eesti kuulus rahvaravitseja, kelle juurde sõitsid tervise- ja teiste hädadega abi saama tuhanded inimesed üle kogu maa. Kaika nõid on küll üle kümne aasta olnud teispoolsuses, kuid need maastikud ja loodus, millest ta jõudu ammutas, on alles. Siia tasub tulla. Võib-olla saate siinsetelt küngastelt ja järvedest eluks tarvilikku energiat või rahvuspargi keskusest loodusharidust või 60 km pikkuselt Karula kihelkonnarajalt teadmisi kodu- ja kultuuriloost.

1. Arold, Ivar 2005. Eesti maastikud. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.

2. Eesti kohanimeraamat. Eesti keele instituut, veebiversioon: www.eki.ee/dict/knr.

3. Järvet, Arvo 1998. Vaheldusrikas Karula maastik. – Eesti Loodus 49 (10): 438-441.

4. Kangro, Bernard 1957. Harimäelt Koivani. Meie Maa, Eesti sõnas ja pildis IV, Lõuna-Eesti. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund.

5. Karukäpp, Reet 1974. Karula kõrgustiku reljeefist. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1973. Valgus, Tallinn, 36–51.

6. Karukäpp, Reet 1995. Karula kõrgustik. Liivimaa geoloogia. Ekskursioonijuht. Tartu Ülikool, Eesti Geoloogia Selts, Tartu.

7. Konsa, Marge; Jonuks, Tõnno 2010. Valgamaa Karula kiriku kiviraiendid. Tartu.

8. Merila-Lattik, Helbe 2005. Karm ja kaunis Karula. Eesti Folkloori Instituut.

9. Miks, August 1938. Märkusi Eesti kultuuritegelaste päritolu kohta. – Eesti Kirjandus 3: 129–141.

10. Mäemets, Aare; Laugaste, Reet; Mäemets, Helle 1998. Mägede ja metsade vahele peitunud järved. –Eesti Loodus 49 (10): 448–452.

11. Poska, Anneli jt 2017. Karula kõrgustiku taimkatte ning inimasustuse pärastjääaegne areng. Eesti Geograafi a Seltsi aastaraamat 42. Tallinn.

MAIT SEPP (1974) ja TAAVI PAE (1976) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, töötavad Tartu ülikooli geograafi aosakonnas.

Tekst: ANNE VAN DEN BERGHE

Must-toonekure pesakaamera, mis alustas ülekandeid 2007. aastal, oli esimene Eestis ja uudne ka maailmas. Tänu kaamerale oleme tundma õppinud selle liigi sigimiskäitumist. Must-toonekurg Karl II võitis Kotkaklubi pesakaamera jälgijate poolehoiu. Kahjuks pole see õnneliku lõpuga lugu.

Tekst: PIRET PAPPEL

Maaparandus on koos asjaomaste masinate ja võtete arenguga muutunud aina tõhusamaks, ühtaegu on paranenud teadlikkus selle tegevuse mõjust keskkonnale ja elurikkusele. Keskkonnaameti eestvõttel valminud juhendis teevad Tartu ülikooli loodusressursside õppetooli teadlased selgeks, kuidas kuivenduse kahjulikke mõjusid leevendada.

2008. aasta kevadlaager Alam-Pedjal Kirnas. Ees kükitavad (vasakult): Aivo Jakobson, Urmas Kõljalg, Kadri Pärtel, Mall Vaasma, Kadri Põldmaa, Bellis Kullman, Vello Liiv; taga: Liisi Liivlaid, Jüri Ketner, Indrek Sell, Sulev Järve, Kessy Abarenkov, Veiko Kastanje, Teele Jairus, Katrin Jürgens, Irja Saar, Sirje Azarov, Ilmar Lumiste, Heidi Tamm, Tõnu Ploompuu, Leho Tedersoo, Ilmi Parmasto, ?, Erast Parmasto, ?, Sergei Põlme

Kuidas saaks Eesti seeni paremini uurida ja tutvustada? 60 aastat tagasi jõudis osa Eesti looduseuurijate seltsi (LUS) liikmeid arusaamale, et neid küsimusi aitaks lahendada seltsi sees loodav oma rakuke ehk mükoloogiasektsioon.

Nüüdseks on mükoloogiasektsioonist saanud mükoloogiaühing (nimetus muutus 16. aprillil 2000), kuid töö on jätkunud: populariseeritakse seeni, kirjeldatakse seente elurikkust ja liikide levikut. Ühingul on praegu 41 liiget üle Eesti; tegevuse keskus asub Tartus, kus töötavad mükoloogiasektsiooni omaaegsete asutajate õpilased.

Aegade vältel on peale elukutseliste mükoloogide olnud liikmete hulgas metsandus- ja taimekasvatustaustaga inimesi, muuseumitöötajaid, õpetajaid, kunstnikke ja üliõpilasi. Igal aastal korraldatakse kevad- ja sügisseenelaager ning peetakse aastakoosolek Actiones. Mükoloogiaühingu tegevus arendab mitmekülgsel moel neid, kes seeni õpetavad ja uurivad – üksteist täiendades.

Siinne kirjatükk keskendub peamiselt ühingu tekkeloole; põhiallikas on Eesti mükoloogiaühingu arhiiv [12], kuna ühingu ajaloost on trükiseid ilmunud üsna napilt [7, 9, 13, 24].

Eellugu: krüptogaamide uurimine LUSi loomise järel

Kuinüüdne LUS 1853. aastal asutati, kuulus korrespondentliikmete hulka ka krüptogaamide ehk nii-öelda eostaimede uurijaid. Peagi ilmusid LUSi toetusel kirjastatud esimesed monograafiad Baltikumi seentest [3, 4], sammaldest [5] ja samblikest [1] ning loodi esimesed loodusteaduslikud kogud.

Heinrich August Dietrichist pole säilinud ühtegi portreed. Saame imetleda vaid tema allkirja

Eesti mükoloogia isaks peetakse aiandustegelast Heinrich August Dietrichit (1820–1897). Ta on koostanud uurimuse tuhatkonnast seenest [3, 4], kuivatanud tõenduseksemplarid ja avaldanud need 1852–1857 võrdluskogudes, millest kaheksa köidet [17] on täis tänini säilinud tolleaegse Eestimaa kubermangu seenestikust.

Haridustegelane Gustav Carl Girgensohn (1786–1872) oli silmapaistev harrastusbrüoloog. LUS toetas rahaliselt Girgensohni sambla- ja taimeretki. Hiljuti selgus, et ka üle saja seeneeksemplari (sh samblikud ja limakud, aastatest 1844–1859) tolleaegsest Liivimaa kubermangust on tema kogutud [18]. Teadaolevalt on need vanimad seeneeksemplarid praeguselt Eesti alalt.

Gustav Carl Girgensohn

Sõjaeelse Eesti vabariigi innukad seeneuurijad LUSis

Esimene elukutseline mükoloog Eestimaaloli Feodor Bucholtz (1872–1924), maa-aluste seente uurija. Ta õpetas Riias botaanikat ja avaldas Baltikumi seenestikust artikleid. 1919. aastal kutsuti ta botaanikaprofessoriks Tartu ülikooli ning samal aastal valiti LUSi asepresidendiks (liige oli ta olnud 1905. aastast alates) [10]. Juulis 1920 üllitas ta esimese eestikeelse seente kogumise juhendi [2]. Bucholtz jõudis oma lühikese elu jooksul palju: rajanud 1922. a Raadile TÜ taimehaiguste katsejaama koos seenekoguga, pani ta aluse taimehaiguste uurimisele Eestis.

Väljavõte LUSi teadaandest „Kuidas korjatakse seeni teadusliseks otstarbeks“ (Bucholtz, F. 1920) Elmar Emil Leppik allikas: TÜ fotokogu

Elmar Emil Leppik (kuni 1950 Elmar Lepik; 1898–1978) oli esimene eestlasest mükoloog ja fütopatoloog. Leppik õppis Tartu ülikoolis, siis Šveitsis, kus kaitses väitekirja 1928. Pärast õpinguid naasis ta Tartu ülikooli, et teadustöö kõrval juhtida taimehaiguste katsejaama ning harida põllumehi parasiitseente tõrjes [14]. 1940–1944 oli ta LUSi botaanikasektsiooni esimees [10]. Leppiku eestvõttel asutati mükoloogiline raamatukogu ja täiendati eenekollektsiooni [15]. Ta oli agar seente tutvustaja ning Eesti esimese seenenäituse eestvedaja 1936. aastal Eesti põllumeeste seltsi väljapanekul Tartus [11]. 1944. aastal põgenes Leppik Eestist. Aastast 1947 töötas ta Saksamaal ning aastast 1950 jätkas teadustööd Ameerika Ühendriikides.

Nikolai Witkowski (ka Witkowsky, Vitkovski; 1868–1948) oli tartlaste hulgas tuntud kui Seenevana. Hüüdnime ajendas tema iseloomulik välimus: vibalik pisut kühmus pika habemega vana mees. Witkowskil olid sügavad teadmised söögi- ja mürkseentest, korrakindlalt jälgis ta Tartu turul müüdavaid seeni ning avaldas nende kohta ülevaateid. LUSi ridadesse kuulus Witkowski alates 1930. aastate keskpaigast [22]. LUSi rahaline toetus võimaldas tal käia Tartu ümbruse metsade seeni uurimas [25]. Muide, osa tema valmistatud seenemudeleid saab näha Tartu ülikool loodusmuuseumi püsinäitusel.

Arst Tõnis Leisner (1894–1975; vt elulugu [21]) huvitus lehikseentest, eriti sellistest keerukatest rühmadest nagu vöödikute alamperekonnast Phlegmacium ja pilvikutest. Leisneri vaatluspäevikuid täiendavad joonistused seente viljakehadest ja mikroskoobi all nähtud eostest. Ta oli aktiivne söögiseente propageerija ja paljude emakeelsete seenenimetuste looja. Koos E. Leppiku ja N. Witkovskiga osales ta esimese seenenäituse korralduses 1936. aastal. Aastail 1946–1970 oli Leisner Eesti riikliku loodusmuusemi seenenäituste konsultant [20].

Mükoloogiasektsiooni asutamise ettepanek

Mükoloogiasektsiooni asutamine

Teine maailmasõda tõi meie seeneteaduse arengusse katkestuse, kuna professor Elmar Leppik emigreerus. Läks veidi aega, kuni Eesti mükoloogiat hakkas edendama Erast Parmasto (1928–2012). Aastal 1956 kaitses Parmasto bioloogiakandidaadi väitekirja torikseentest. Ent teadlasi ja seenehuvilisi oli tingimata vaja rohkem! Erast Parmasto kutsus kuus Tartu ülikooli bioloogiakursuste seenehuvilist üliõpilast 1957. aasta juulis üheks nädalaks Rutjasse ühislaagrisse. Etteruttavalt võib öelda, et viiest üliõpilasest (Kuulo Kalamees, Urve Kalamees (Haug), Ain Raitviir, Leili Järva, Peeter Põldmaa) said hiljem seeneteadlased ning K. Kalamees korraldas 1959. aasta sügisel Tartu esimese sõjajärgse seenenäituse.

Järgmise laagri korraldas Tartu ülikooli botaanikaringi juhendaja K. Kalamees 10.–20. augustil 1963. aastal Nigula looduskaitsealal. Seal osales neli üliõpilast ning Kuulo kõrval veel Tartu mükolooge: L. Järva, P. Põldmaa, U. Kalamees (Haug) ja E. Parmasto. Seeni otsiti Nigula rabasaartelt, Urissaarest, Orajõelt ja Arukülast, metsast ja põldudelt.Ööbiti Massiaru koolimajas. Laagrist lahkuti veendumuses, et järgmisel aastal tuleb üritust korrata. Hakati pidama plaane, mismoodi võiksid oma tegevust ühendada Tartu asutuste, s.o Tartu ülikooli, zooloogia ja botaanika instituudi ning Eesti põllumajandusakadeemia mükoloogide uurimisrühmad ja seenehuvilised üliõpilased ning amatöörmükoloogid.

3. detsembril 1963 saatis seitse LUSi liiget LUSi juhatusele kirja, kus tehti ettepanek luua mükoloogiasektsioon. J2 Kahe nädala pärast kiitis LUSi üldkoosolek ettepaneku heaks 23. detsembril 1963 kutsuti Tartu ülikooli botaanikakateedri August Vaga auditooriumis kokku uue sektsiooni asutamiskoosolek, kust võttis osa 13 inimest, valiti kolmeliikmeline juhatus kaheks aastaks ja kinnitati kodukord.

Sektsioon püstitas eesmärgi (väljavõte kodukorrast):

a) organiseerida seenestiku uurimist eriteadlaste ja asjaarmastajate poolt, korraldada selleks teaduslikke välitöid ja ekskursioone, ettekandekoosolekuid, seminare, nõupidamisi jne

b) anda oma liikmetele metoodilisi juhendeid vaatluste ja uurimuste korraldamiseks ning tulemuste avaldamiseks ettekannetes ja trükis

c) avaldada LUSi kaudu trükis oma liikmete poolt tehtud uurimistööde tulemusi

d) populariseerida mükoloogiat ja selle rakendusalasid (seente tundmist, kasulike seente kasutamist, võitlust kahjulike seentega jne) ajakirjanduse, raadio, televisiooni, näituste, loengute kaudu jt viisidel.

Töörühmad ja ühingu juhatamine

Tallinnas koondusid seeneuurijad Tõnis Leisneri ümber ning asutasid 16. juunil 1964 eraldi töörühma. J3 Valiti kolmeliikmeline juhatus; kohtuma hakati Eesti riiklikus loodusmuuseumis. 1964. a tegevusaruande põhjal oli sektsioonil Tartus 15 ja Tallinnas 15 liiget. Selleks et sektsioon tervikuna saaks paremini töötada, muudeti 14. detsembril 1968 kodukorda: juhatuse esimees oli nüüdsest ühine, aga mõlemas linnas oli nii abiesimees kui ka sekretär. Tallinna töörühma aktiivsemad liikmed peale Leisneri olid Heinrich Kelder, Uno Kalmeti, Johannes Moks, Väino Lasting, Harry Karis ja Georgi Štšukin. Peaaegu oleks loodud töörühm ka Jõgeval, kus kõige tegusamad olid Kaljo Kask abikaasa Leidaga ja Jaan Sarv.

Eesti mükoloogiaühingu juhatuste koosseis 1963–2023

Lühendid: ae – abiesimees, s– sekretär, l– liige, Tln – Tallinna töörühmas

 EsimeesJuhatuse liikmed1963–1965 1964–1967Kuulo Kalamees Tõnis Leisner (Tln)Kaljo Kivi (ae), Ain Raitviir (s) Kaljo Kask (ae Tln), Heinrich Kelder (s Tln)1966–1967Ain RaitviirKuulo Kalamees (ae), Kaljo Kivi (s)1968–1969 1968–1969Kuulo Kalamees Uno Kalmeti (Tln)Märt Hanso (ae), Leili Järva (s) Väino Lasting (ae Tln), Heinrich Kelder (s Tln)1970–1972Kuulo KalameesMärt Hanso (l) , Leili Järva (s) Väino Lasting (ae Tln), H. Kelder (s Tln); Uno Kalmeti (l Tln)1973Erast ParmastoKuulo Kalamees (l), Leili Järva (s), Harry Karis (ae Tln), H. Kelder (s Tln), Johannes Moks (l Tln)1974–1975Kuulo KalameesErast Parmasto (l) , Leili Järva (s) H. Karis (ae Tln), H. Kelder (s Tln), J. Moks (l Tln)1976–1978Ain RaitviirErast Parmasto (l), Anu Kollom (s) J. Moks (ae Tln), Thea Normet (s Tln), V. Lasting (l Tln)1979–1981Märt HansoBellis Kullman (l) , Mall Vaasma (s) V. Lasting (ae Tln), Thea Normet (s Tln), Vello Liiv (l Tln)1982–1984Erast ParmastoSiivi Raju (s), Kaljo Kask (l) Vello Liiv (ae Tln), Thea Normet (s Tln)1985–1987Ain RaitviirÕie Jaagomäe (ae Tln), Mall Vaasma (s)1988–1989Ain RaitviirÕie Jaagomäe (ae Tln), Urve Haug (l) , Urmas Kõljalg (s)1990–1993Kuulo KalameesUrmas Kõljalg (s), Georgi Štsukin (l Tln)1994–1995Urmas KõljalgKadri Põldmaa (s)1996–2000Urmas KõljalgHelle Järv (s)2001–2002Ain RaitviirKadri Leenurm (s)2003–2004Ain RaitviirIrja Saar (s)2004–2006Leho TedersooIrja Saar (s)2007–2008Irja SaarTiiu Tõrra (ae), Kadri Pärtel (s)2009–2012Irja SaarEde Leppik (ae), Teele Jairus (s)2013–2014Irja SaarIrma Zettur (s)2015-–016Külli Kalamees-PaniIrma Zettur (s)2017–2020Külli Kalamees-PaniJane Oja (s)2021–2022Külli Kalamees-PaniTriin Varvas (s)2023–Kadri PärtelAve Suija (ae), Triin Varvas (s)

Mükoloogiasektsiooni tegevus

Asutamise järel hakati hoogsalt tegutsema, iga kuu või paari tagant peeti ettekandekoosolekuid. Kuigi Tallinna ja Tartu töörühm kohtusid harva, vahetati omavahel aktiivselt kirju ja ürituste kutseid.

14. detsembril 1968 korraldati liikmetele esimene ühine aastakonverents, kus esitati ettekandeid, võeti aasta kokku ja plaaniti tuleva aasta tegevusi. Valiti sektsiooni ametnikud, seejärel näidati aasta jooksul leitud huvitavate seente pilte. 1969. aastal anti aastakoosolekule Märt Hanso ettepanekul nimetus Actiones. Neid koosolekuid on peetud iga aasta detsembris.

Koosolekutelon peetud au seesEesti mükoloogide tegevust. Koos botaanikasektsiooniga meenutati 1964. aasta mais Feodor Bucholtzi; oma õppejõust pidas ettekande Karl Eichwald. 1978. aasta Actiones’el võttis Elmar Leppiku 80. sünniaastapäeva puhul sõna Jaan Sarv, kes oli 1942–1944 Leppiku juhendatav üliõpilane. Koosoleku kutsel oli see sõnavõtt kirjas tagasihoidliku punktina „Meenutusi mükoloogia ajaloost“ ning seda pole mainitud aastaaruandes. [20] Kuigi tol ajal polnud sobilik väliseesti teadlasi avalikult esile tuua, hoiti tasahilju ajaloolist järjepidevust.

Tallinna osakonna põhijõud 1967. aastal Hiiumaal, vasakult Tõnis Leisner ja Heinrich Kelder. Leisner oli soliidne lipsuga härrasmees, teda nimetati austavalt doktoriks ja teietati Foto: erakogu

Peale aastakonverentside peeti ettekandeid ühistel ekskursioonidel. Käidi pärmivabrikus, šampinjonikasvanduses, TÜ dermatoloogiakateedris, korduvalt Jõgeva sordiaretusjaamas ja Saku maaviljeluse instituudi laboris. 1970. aastatel, kui mõni sektsiooniliige ekspeditsioonilt saabus, jagati koosolekutel värskeid muljeid eksootiliste kohtade (Altai mäestik, Primorje-Sahhalin-Kunašir, Kopet-Dagi mäestik, Kirgiisia, Turkmeenia) seentest jm.

Üks kord, 26. jaanuaril 1970, on peetud ka avalik väitluskoosolek, kus Erast Parmasto ja Hans Trass kõnelesid teemal „Samblikud – samblikud või lihheniseerunud seened“.

1978. aasta koosoleku kutse, mis saadeti sektsiooni liikmetele postiga Eesti mükoloogiaühingu logo, selle on loonud Vello Liiv 2000. aastatel

Sektsiooni suhtlusring on olnud liikmetele suur arengutugi. Näiteks Tõnis Leisner, kes oli sektsiooni asutamisel peaaegu 70-aastane, jagas lahkelt oma laialdasi lehikseente uurimise kogemusi. Väino Lasting õpetas tundma mikroseeni ja nende kultiveerimist, , teistele tundmatut meetodit . Omavahel vahetati erialakirjandust, prooviti koos seeni määrata eri kemikaalidega jne. Kuna mükoloogide uurimismeetodid on pidevalt muutunud, on hoitud end nendega kursis. Näiteks 1973. aasta 9. märtsi ühisel koosolekul botaanikasektsiooniga tutvustas Ain Raitviir matemaatilisi meetodeid süstemaatikas. 1979. ja 1980. aastal korraldati seminare mikroseentest, eraldi Tartus ja Tallinnas.

Alates 1975. aasta keskpaigast on ühingu töös tragilt kaasa löönud sisearhitekt Vello Liiv, kes on ikka ja jälle nii koosolekutel kui ka looduses õpetanud seente pildistamise nippe. See on paljusid innustanud seeni fotografeerima. Vello kaamerast on pärit lõviosa mükoloogiaühingu arhiivi fotodest ja tema on loonud ka ühingu logo.

Seenelaagrid

Kohe asutamise järel hakati seenehooajal metsaretki korraldama, alates 1968. aastast on kõiki liikmeid kutsutud igal aastal kevad- ja sügislaagrisse. Kujunenud töökorralduse järgi valitakse kevadmatkal välja sügislaagriks sobivaimad paigad ja seente uurimise kasvukohad.

Alguses olid seenelaagrid enamasti mitmepäevased ning ööbiti kas metsavahimajas, mahajäetud talus, koolimajas vms, nii mõnigi kord magati heintel ja elektrita hoones. Kohale jõuti ühissõidukiga, parimal juhul võis kohapeal saada auto majandist või metskonnast. Laagrite olme on küll praegu märksa mugavam, sõidetakse autodega, aga päevakava on ikka sama: hommikul minnakse loodusesse, õhtul mikroskopeeritakse ühiselt ja peetakse aru. Seenelaagreid on vääramatu jõuna häirinud põud (2002. a sügis) ja pandeemia (2020. a kevad). Laagrid on ühingu liikmete oodatuimad üritused, millest võtab osa kuni 30 inimest. Praeguseks on laagreid korraldatud üle kogu Eesti.

Põlendmaa seenelaagris 22. augustil 1966. Vasakult istuvad: Kuulo Kalamees, Aime Mäll, Heinrich Kelder; seisavad: Väino Lasting, Uno Kalmeti, Aino Kilk (Raudvassar), Viktor Saar, Thea Heinrichson (Normet), Märt Hanso 1979. aasta sügislaager Abrukal. Vasakult kükitavad: Vello Liiv, Marja Väli, Maret Saar, Mall Vaasma; seisavad: Tiiu Keskpaik, Siivi Raju, Kadri Annamaa, Märt Hanso, Urve Haug, Kuulo Kalamees, ?, Georgi Štšukin, Thea Normet ja Uno Kalmeti

Alguses publitseeriti usinalt laagrite seenenimekirju [6, 8, 19]. Aastal 1992 alustati tööd UTM-ruudustikupõhise Eesti seente levikuatlasega, kuhu on kantud andmed ka laagrites leitud seente kohta. Nüüd vormistatakse tulemused andmeportaalis PlutoF (https://app.plutof.ut.ee/study/view/74101). Huvilised saavad kõnealuste laagrite seenevaatlustest ja kogutud eksemplaridest ülevaate e-elurikkuse portaalist, kus on avaldatud ka seente viljakehade fotod. Seenelaagrid on andnud üsna suure panuse Eesti seeneliikide leiuandmete kogumisse; olulisemad leiud on alati pandud tallele seenekogudesse, aluseks mükoloogiauuringutele .

Muud tegevused

Omaette peatükki vääriks emakeelne mükoloogiline kirjavara, mida hakati ühingu loomise järel hoogsalt välja andma, kuid see ei mahu siinsesse ülevaatesse ja vääriks omaette ülevaadet. Esile võib tõsta ajakirja Folia Cryptogamica Estonica järjekindlat väljaandmist LUS mükoloogiaühingu ja Tartu ülikooli koostöös (1. kd 1972, 60. kd 2023).

Ühingu liikmed on harinud hulganisti inimesi: õpetanud seeni tundma näitustel ja matkadel, juhendanud seente välipraktikaid Tartu ülikoolis, Eesti maaülikoolis, Tallinna ülikoolis, kutsehariduskeskustes ja koolides. Loodetavasti on nõnda pandud alus uutele seenehuviliste põlvkondadele.

Autor tänab abi eest käsikirja toimetamisel Kuulo Kalameest ja Ave Suijat; faktiparanduste eest Märt Hansot ja Mati Koppelit.

1. Bruttan, Andreas 1870. Lichenen Est-, Liv- und Kurlands. Dorpat, H. Laakmann. 166 s.

2. Bucholtz, Feodor 1920. Kuidas korjatakse seeni teadusliseks otstarbeks. Tõlkinud Jaan Rumma. – Eesti looduskaitse, taimede ja loomade geograafia sektsiooni teadeanne. Nr. 3. Looduseuurijate Selts Tartu ülikooli juures.

3. Dietrich, Heinrich August 1856. Blicke in die Cryptogamenwelt der Ostseeprovinzen. – Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands 2 (1): 261–414.

4. Dietrich, Heinrich August 1859. Blicke in die Cryptogamenwelt der Ostseeprovinzen. – Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands 2 (1): 487–538.

5. Girgensohn, Gustav Carl 1860. Naturgeschichte der Laub- und Lebermoose Liv-, Ehst- und Kurlands. – Archiv für Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands 2 (2): 1–488.

6. Kalamees, Kuulo; Kelder, Heinrich; Lasting, Väino 1971. Eesti mükoloogide V suvelaager Hiiumaal. Juhendeid seente tundmaõppimiseks 4: 1–10. Eesti Looduseuurijate Selts Teaduste Akadeemia juures, Tartu.

7. Kalamees, Kuulo; Lasting, Väino 1973. Mükoloogiasektsioon saab kümneaastaseks. – Eesti Loodus 16?/24? (11): 682.

8. Kalamees, Kuulo; Kelder, Heinrich; Lasting, Väino 1976. Eesti mükoloogide teaduslikud suvematkad 1957–1971. – Eesti Looduseuurijate seltsi aastaraamat 64: 16–37.

9. Kalamees, Kuulo; Lasting, Väino 1978. Mükoloogiasektsioon. – 125 aastat Eesti Looduseuurijate Seltsi. Tartu: 85–87.

10. Kongo, Linda 2003. Eesti Looduseuurijate Seltsi 150 tegevusaastat 1853–2003. Eesti Looduseuurijate Selts, Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.

11. Lepik, Elmar 1936. Seentest, nende tarvitamisest ja seenmürgistustest. – Seente erinäituse puhul. Tartu näituse kataloog. 4.–7. septembrini 1936: 60–63.

12. LUSi mükoloogiaühingu arhiiv (1963–2022, TÜ loodusmuuseumis, käsikirjalised materjalid).

13. Parmasto, Erast 1980. Eesti seente uurimine ja Eesti mükoloogia 1777–1940–1980. – Eesti Loodus 31 (  ): 418–425.

14. Parmasto, Erast 1998. Elmar E. Leppik and Estonian mycology. – Folia Cryptogamica Estonica 33: 1–4.

15. Pärtel, Kadri 2016. Loodusteaduslike kogude varasalvest: Elmar Leppiku raamatukogu. – Eesti Loodus 67 (5): 24–25.

16. Pärtel, Kadri; Suija Ave 2023. Estonian Mycological Society: 60 years! – Folia Cryptogamica Estonica 60: 137–139.

17. Pärtel, Kadri; Suija, Ave; Yatsiuk, Iryna 2021a. The Estonian Mycological Collections of Heinrich August Dietrich (1820–1897). – Acta Baltica Historiae et Philosophiae Scientiarum 9 (2): 48–78.

18. Pärtel, Kadri; Suija, Ave; Yatsiuk, Iryna 2021b. The mycological collection of G. C.  Girgensohn from the middle of the 19th century. – Folia Cryptogamica Estonica 58: 109–119.

19. Raitviir, Ain 1958. Märkmeid Rutja ümbruse parasiitseenestiku kohta. – Floristilised märkmed 1: 67–69.

20. Ramst, Uve 2012. 50 seenenäitust Eesti loodusmuuseumis. – Eesti Loodus 63 (9): 54–57.

21. Ramst, Uve 2019.Tõnis Leisner: arst, sõjaväelane ja seenemees: – Eesti Loodus 70 (5): 54–55.

22. Tartu Ülikooli raamatukogu fond 126 Witkowski, Nikolai. Inventarinimistu. https://core.ac.uk/download/pdf/79109538.pdf.23. 1978. a. tegevuse aruanne. Mükoloogiasektsioon. – Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 70: 94.

23. 1978. a. tegevuse aruanne. Mükoloogiasektsioon. – Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 70: 94.

24. Vaasma Mall; Parmasto, Erast 1980. O работе секций микологии Эстонского общества естествоиспытателей в 1979 году. – Микология и фитопатология 14 (6): 543–544.

25. Witkowski, Nikolai. 1934. Über die höheren Pilze der Umgegend von Tartu. Eesti Loodusteaduste Arhiiv. II 15 (3/4). 111-180.

KADRI PÄRTEL (1974) on mükoloog.

Koostöös Eesti loodusuurijate seltsiga alustame märtsist vestlusõhtute sarja, kuhu on oodatud kuulama ja kaasa arutama kõik huvilised. Esimene üritus toimub 13. märtsil algusega kell 17.00 LUSi majas (Struve 2, Tartu). Oma teadustööst tuleb kõnelema kalageneetik ja molekulaarökoloog Anti Vasemägi, kes töötab Rootsi põllumajandusteaduste ülikoolis professorina ja on Eesti maaülikoolis vanemteadur.

Anti peamised uurimisteemad keskenduvad erisuguste veeorganismide geneetilise mitmekesisuse, kohastumuste ja ökoloogia mõistmisele ning hõlmavad genoomika, ekperimentaalse ökoloogia ja keskkonna DNA valdkondi.
Vestlusõhtuid on plaanis pidada üle kuu. Eesti Looduse tellijatele ja LUSi liikmetele on osavõtt tasuta, teistele maksab 5 eurot.

Eesti Loodus /Loodusajakiri

Ajakirja Horisont selle aasta esimeses numbris sai alguse artiklisari „Palverändurite jälgedel“. Uurime sarja autorilt, Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu vanemteadurilt Erki Russowilt, mis ajendas palverändurite teemal kirjutama? Kas 13. sajandil Liivimaale korraldatud palverännakud olid kantud vagast jumalateenimise soovist või tuleks neid nimetada relvastatud misjonitööks? Kui levinud olid palgalised palverännakud? Saatejuht Tiiu Rööp.

https://kuku.pleier.ee/podcast/loodusajakiri/173982

Tänavuse orhideenäituse programm on sisustatud põnevate ürituste, töötubade ja ekskursioonidega Foto: Katrin Mäeots

1.–10. märtsini toimuval Tartu ülikooli botaanikaaia orhideenäitusel saab sel aastal vaadelda põnevaid orhideeliike otse Ecuadorist. Näituse osana toimub ka orhideekonkurss, millest on võimalik oma orhideega osa võtta. Näituse programm on sisustatud põnevate ürituste, töötubade ja ekskursioonidega.

Näitusel on väljas erinevad orhideeliigid Ecuadorist, sealsest orhideeaiandist Ecuagenera. Näitusele saabuvate taimede hulgas on liike, mis on levinud laialdasemalt Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, kuid ka Ecuadorile ainuomaseid ja väga kitsa loodusliku levilaga liike ehk endeeme.

„Ecuagenera aiandi aastakümnete pikkuse töö tulemuseks on arvukad orhideeliikide avastused ning nende kaitsmine ja paljundamine, üha hoogustuv kaitsealade moodustamine ning uute hübriidide aretamine. Ecuador on loodusliku mitmekesisuse poolest üks rikkamaid riike kogu maailmas, kus ainuüksi orhideeliike on teada üle 4200! Mitmed nendest liikidest ja perekondadest on värskelt ka eestikeelse nime saanud,“ sõnas näituse korraldaja ja botaanikaaia vanemaednik Sten Mander.

Lisaks toimub sel aastal osana orhideenäitusest ka orhideekonkurss, kuhu on osalema oodatud kõik, kel õitseb kodus parasjagu mõni huvitav orhidee. Orhideekonkursi esikolmik selgitatakse välja rahvahääletuse tulemusena – kõigil orhideenäituse külastajatel on võimalik taimi hinnata ning valida oma lemmik. Võitjakolmikule paneb Tartu Ülikooli botaanikaaed välja väärilised auhinnad – põnevad orhideetaimed.

Orhideenäituse ajal toimuvad 2. ja 9. märtsil kell 14 töötoad, kus tutvustatakse orhideesid ja antakse nippe nende hooldamiseks. Töötuba viivad läbi botaanikaaia aednik Ingrid Akkermann ja Anni Oja, kes on oma teadmisi täiendanud Costa Rica Lankesteri botaanikaaias, mille üheks tegutsemissuunaks on kohalike orhideede paljundamine ning nende reintrodutseerimine.

Töötoas tegutsetakse botaanikaaia enda taimede näitel. Töötubades saab korraga osaleda kuni 15 inimest, osalemine on tasuline – 10 eurot inimene. Osalemiseks on vaja eelregistreeruda botaed@ut.ee või telefonis 737 6180. Lisateave töötubade kohta: Anni Oja, cashmir@gmail.com.

Lisaks töötubadele toimuvad orhideenäituse ajal ka ekskursioonid. Ekskursioonid toimuvad 1.–3. ja 8.–10. märtsil kell 11. Ekskursioonil osalemine on tasuline, pileti hind inimese kohta on 10 eurot ja maksimaalselt saab ühest ekskursioonist osa võtta 12 inimest. Osalemiseks on vaja eelregistreeruda botaed@ut.ee või telefonil 737 6180.

Orhideenäituse programmi kuulub ka 6. märtsil kell 18 Tartu Ülikooli botaanikaaias toimuv loodusõhtu „Orhideede sigimiskombestikust – purjus herilased, parfüümimeistrid ja kaunis petukaup“, kus linnaaednik ja orhidee-entusiast Anni Oja räägib orhideede sigimiskombestikust.

10. märtsil kell 14 toimub orhideekonkursi autasustamine, millele järgneb näituse ekskursioon. Ekskursioonile järgneb kontsert, kus esineb Lisanna Kuningas. Kontsert on osa Ellujäämise Kunstide Loodusloovusfestivali linnujämmikontserdisarjast, see kuulub Euroopa Kultuuripealinna põhiprogrammi.

Lisaks orhideenäitusele saab botaanikaaia õppeklassis samal ajal näha ka kunstniku Tõnu Tamme orhideemaale. Orhideenäituse puhul on botaanikaaed tööpäeviti avatud tavapärasest natuke kauem: näitust saab tulla vaatama E–R kell 10–18, L–P kell 10–17. Sissepääs botaanikaaia piletiga. Kõigil orhideehuvilistel on võimalik taimi kaasa osta.

Tartu ülikooli botaanikaaed /Loodusajakiri

Lamapuidu olemasolu metsas on üks vääriselupaiga tunnustest (autor: Ilja Matusihis)

Värske uuringu kohaselt leidub Tallinna metsades vääriselupaiku (VEP) rohkem kui 95 hektaril, millest ligi 2/3 paiknevad linnale kuuluval maal ja ülejäänud riigimaal.

Tallinna linnale kuuluvates metsades viidi Tallinna keskkonna- ja kommunaalameti tellimusel läbi vääriselupaikade inventuur, mille tulemusena leiti kümneid hektareid uusi vääriselupaiku ja sadakond hektarit potentsiaalseid vääriselupaiku. Vääriselupaigad on erilised, paari hektari suurused paigad vanas loodusmetsas, kus esineb väiksel alal rohkelt haruldasi ja ohustatud taime-, looma- ja seeneliike.

Vääriselupaigad paiknevad Tallinnas näiteks Nõmme-Mustamäe, Pirita jõeoru ja Aegna maastikukaitsealal, Pääsküla raba kaitsealal, Ülemiste järve ümbruses, Lillepi pargis ja Viljandi mnt ümbruse metsades. Suurima pindalaga VEP-d on Loomaaia territooriumil paiknev Veskimetsa (13,6 ha) ning Maarjamäel Klindiparki ümbritsev rusukalde mets (10,1 ha).

Teave vääriselupaikade kohta on Tallinnale vajalik selleks, et hoida linna metsade kõige liigirikkamaid osi ja võimaldada vanametsaliikidel levida ka teistesse õigesse ikka jõudnud metsadesse. „Suurem osa Tallinna metsadest on 70-90 aasta vanused ja seega just jõudnud sellesse ikka, mil nad muutuvad sobivaks vanametsaliikidele. See ei tule kellelegi üllatusena, et väljaspool Tallinna on sellises vanuses metsadele väga suur raiesurve. Seepärast vastab üha enam tõele paradoks, et loodusmetsa nägemiseks tuleb tulla Tallinna,“ ütles keskkonna- ja kommunaalameti looduskaitse juhtivspetsialist Meelis Uustal.

Uuringust selgus ka, et üle linna leidub sadu hektareid vanu metsi, millel on vääriselupaikadele iseloomulikud tunnused, kuid mis VEP-de looduslikkuse kriteeriumitele ei vasta. Valdavalt on tegemist linnaelanike seas armastatud puhkemetsadega, kus kasvavad 100–200 aasta vanused puud ja võivad elada mitmed haruldased liigid.

Tallinna vääriselupaigad torkavad silma ka oma eriilmelisuse poolest. Need paiknevad 15 erinevas metsa kasvukohatüübis. Kuigi valdavalt on tegemist männimetsadega, leidub vääriselupaiku ka kuusikutes, sanglepikutes, tammikutes, pärnikutes ja saarikuis.

Vääriselupaikade inventuur Tallinna linnale kuuluvates metsades viidi läbi eelmisel, Tallinna Euroopa rohelise pealinna aastal maist oktoobrini.

Tallinna linnavalitsus /Loodusajakiri

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Tekst. Erki Russow

Märtsi alguses avatakse Niguliste muuseumis näitus liivimaalaste keskaegsetest palverändudest, keskendudes Eestist ja Lätist päevavalgele tulnud arheoloogilistele leidudele. Näituse puhul ilmub tänavu Horisondis mitu teemakohast artiklit, neist esimeses tutvustab Erki Russow omaaegse palverännumaailma mitmekesist palet.

Vastseliina linnuse kabelis 1353. aastal aset leidnud imetegu oli piisavalt mõjukas, et pälvida paavst Innocentius VI heakskiitu.
Juba peatselt pärast 1354. aastat tunti linnust ametlikult tunnustatud palverännukohana,
kuhu tuldi nii Liivimaalt kui ka mujalt Euroopast Foto: Erki Russow

1524. aastal seadis Viljandi komtuur Rupert de Grave end pikemale palverännakule läänekristliku maailma teise serva. Mitme aasta peale veninud reis viis isand Ruperti esmalt Jeruusalemma Jeesuse hauale, sealt Rooma Peetruse radadele ning hiljem Saksamaa kaudu Hispaaniasse Santiago de Compostelasse Jaakobus Vanema pühapaika. Reisilt naasis ta 1528. aasta hilissuvel, olles jõudnud septembri hakul laevaga Lübeckist Tallinna ja sealt tagasi Viljandi ordulinnuse kõrgete müüride vahele.

Tekst: Ken Kalling

Nii nimetas Friedrich Reinhold Kreutzwald hemorroide. Kuigi päraku veenikomud on üks arstiteaduse ajaloos enim käsitletud vaevusi, eelistatakse sellest pigem viisakalt vaikida. Ka tõve rahvusvaheliselt tuntud nimetus on õigupoolest peitesõna, tähendades hemorroidikude, loomulikku osa anaalkanalist.

Niiviisi on hemorroidide kirurgilist eemaldamist kujutanud keskaegne raamatuillustraator. Ravitseja vasakus käes on veenikomude fikseerimise instrument, paremas aga nuga Allikas: Wikimedia Commons

Diskreetne teema