Loodusajakirjad

Telli voog Uudisvoog Loodusajakirjad
Eesti Loodus Horisont Loodusesõber Eesti Mets
Internetiaadress: https://www.loodusajakiri.ee
Uuendatud: 6 minutit 57 sekundit tagasi

Germanni märgi on pälvinud akadeemik Dimitri Kaljo

8 aprill, 2024 - 13:59

Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia nõukogu otsuse alusel on eesti akadeemik Dimitri Kaljo pälvinud Gottfried Albrecht Germanni märgi.

Germanni märgiga tunnustatakse Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia kui ka mujal tegutsevaid isikuid, kes on märkimisväärselt panustanud asutuse arengule ja eesmärkide täitmisele. Traditsioon anda välja Germanni märk sai alguse 2022. aastal ülikooli loodusmuuseumi 220. aastapäeval.

Dimitri Kaljo on eesti geoloog ja Eesti teaduste akadeemia liige. Ta õppis Tartu Üüikoolis paleontoloogiat ja lõpetas ülikooli 1953. aastal cum laude. Tema uurimistöö peasuundadeks on olnud Eesti ordoviitsiumi ja siluri tetrakorallide taksonoomia ja biogeograafia, graptoliitide biostratigraafia, nende ladestute stratigraafiline liigestus, Balti basseini fatsiaalne arengulugu ja paleoökosüsteemid ning isotoopgeoloogia.

„Dimitri Kaljo on silmapaistev teadlane ja panustanud väga tugevalt Eesti loodusteaduslike kogude, sealhulgas Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia kogude arendamisse. Tema initsiatiivil algatati Eesti teaduskogude riiklik programm, mis tagas kogude rahastamise ning arenduse alates selle sajandi algusest,“ sõnas Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia direktor Urmas Kõljalg.

Eesti vanim muuseum, Tartu ülikooli loodusmuuseum alustas tegevust 1802. aastal, kui saabus esimene looduslooline kollektsioon. Aasta hiljem alustas tegevust botaanikaaed. Toona Tartu ülikoolis loodusteaduste professorina töötanud Gottfried Albrecht Germann nimetati mõlema asutuse esimeseks direktoriks.

Gottfried Albrecht Germanni märk antakse Dimitri Kaljole üle 17. aprillil toimuval Eesti teaduste akadeemia üldkogu aastakoosolekul.

Tartu ülikooli loodusmuuseum / Loodusajakiri

Alanud on üle-eestiline käopärimuse kogumine ja käokellade loendus

8 aprill, 2024 - 12:10

Eesti Ornitoloogiaühing ja Eesti Rahvaluule Arhiiv kutsuvad inimesi üles jagama meenutusi kohtumisest käoga, uskumusi kukulinnust ning lugusid käokelladest. Käopärimuse kogumine ja käokellade loendus kestavad novembri alguseni.

„Käesoleva aasta linnuks valitud kägu on tuntud nii pesaparasiidina kui ka endelinnuna. Lisaks käo eluviiside uurimisele ja tutvustamisele tekkis meil ka huvi, millised on inimeste reaalsed kokkupuuted käoga ning millised uskumused käo kohta tänapäeval levivad,“ selgitas käopärimuse kogumise eestvedaja Elle-Mari Talivee. „Käost rääkides ei saanud me meeskonnaga üle ega ümber ka käokelladest, mistõttu lisaks tavapärastele käovaatluste kogumisele otsustasime korraldada ka käokellade loenduse,“ lisas Talivee.

Kogemuslugude ja rahvapärimuse kogumisvõistlust korraldavad Eesti Ornitoloogiaühing ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv. Mälestused kohtumisest käoga, samuti teadmised ja uskumused aasta linnust saab kirja panna veebilehel kratt.folklore.ee või saata aadressile kukulind@eoy.ee. Küsimused ja täpsemad juhised leiab siit.

Käokellade loenduse eesmärk on teada saada, kui palju käokelli Eesti kodudes leidub ja milline on nende lugu. Oma perekonna käokella loo saab üles tähendada aasta linnu lehel oleval veebivormis või saata aadressile kukulind@eoy.ee. Täpsema info leiab siit.

Nii käopärimuse kogumine kui ka käokellade loendus kestavad 3. novembrini. Ornitoloogiaühing avaldab kokkuvõtted aasta linnu lehel ja tunnustab kaastööde autoreid detsembris Tallinnas toimuval suurel linnuõhtul.

Aasta linnu projekti veab Eesti Ornitoloogiaühing, toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Lisateave:
Elle-Mari Talivee
Käopärimuse kogumise eestvedaja
kukulind@eoy.ee
Tel 5191 1810

Riho Marja
Käokellade loenduse eestvedaja
riho.marja@gmail.com

Väliseestlaste ajaloopärandi hoid kui rahvuslik ühistöö

8 aprill, 2024 - 12:07

PIRET NOORHANI

Mu vanatädi Friida elas Ameerikas. Teadsin lapsena seda fakti ja mäletan koguni fotot, mis  kujutas New Jersey eramaja ja selle ees kummalist hõlsti ja peakatet kandvat noort daami – vanatädi tütart ülikooli lõpetamas. Sellest ei tehtud saladust, et vanatädi seal elas, aga sellest ka ei räägitud, vähemalt minu kuuldes. Ja mina ei küsinud. Ei seda, kuidas ta oli sinna sattunud või millega tegeles. Lapsele oli see lihtsalt üks fakt täiskasvanute maailmast. Siis, kui mul viimaks küsimused tekkisid, polnud enam vanaema, vastajat.

See oli mu esimene kokkupuude väliseestlusega. Või kas peaks siinkohal kirjutama Välis-Eestiga, sest see oli üks kauge ja võõras koht, pigem imaginaarne kui reaalne. Nüüdseks olen ise seal, Välis-Eestis, ligi 15 aastat elanud ja töötanud – Torontos väliseesti muuseumis, (VEMU). Aga mu teekond Kanadasse algas Eesti kultuuriloolisest arhiivist.

Käsikirjakogud eesti vanema kirjakeele allikana

8 aprill, 2024 - 10:23

ANNIKA VIHT

Kuidas võisid kõnelda meie esivanemad kaks-, kolm- või nelisada aastat tagasi? Mil viisil arendati suuliste kohamurrete põhjal välja kirjakeel, mis tegi võimalikuks eestikeelse hariduse, ilukirjanduse, kohtupidamise ja suhtluse igal erialal meditsiinist põllumajanduseni? Neile küsimustele aitavad vastata eesti kultuuriloolises arhiivis (EKLA) leiduvad allikad.

Eesti kirjakeele esimesed arendajad olid saksa pastorid, kes soovisid õppida tundma keelt kui usu kuulutamise vahendit ning kelle tähtsaim siht oli tõlkida eesti keelde pühakiri. Neid kirjakeele algusaegade tõlkepüüdlusi saab jälgida EKLA-s talletatud piibliversioonide alusel: Johannes Gutslaffi lõunaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1647(?)–1657), Andreas ja Adrian Virginiuse põhjaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1687–1690) ning põhjaeestikeelse Uue Testamendi versioonis, mida tuntakse Tartu käsikirjana (1703–1704). Igas versioonis on omamoodi kasutatud rahvakeele ainest, loodud lähteteksti edasiandmiseks tarvilikke uusi sõnu ja eemaldutud senise eesti kirjakeele tavast.

Müüt ja sotsiaalsed rollid Vaino Vahingu isikuarhiivis

8 aprill, 2024 - 08:47

INDREK OJAM

Kuigi kultuuris osalevad kõik inimesed, saavad vähestest kultuuriloolised isikud selle sõnapaari kitsas tähenduses. Nende sõnalist või ainelist pärandit talletatakse avalikus asutuses, nagu eesti kultuurilooline arhiiv (EKLA). Kui sirvida EKLA-s fondideks korrastatud käsikirjakogude nimekirja, ilmneb, et peale organisatsioonide, nagu näiteks Eesti Kirjanduse Selts, võtavad enamiku sellest enda alla eraisikute nimed. Mõni neist on tuntud üsna kitsale, kindla erialalaringkonna inimestele, teisi teavad tänu kooliõpikutele ja televisoonile kümned tuhanded eestlased. Kirjanik Vaino Vahing (1940–2008) ei ole nii tuntud nagu eesti kultuuri käilakujud Lydia Koidula ja Anton Hansen  Tammsaare, kuid kuulub kindlasti teise kategooriasse. Seda võib öelda pärast Rainer Sarneti stiilse dokumentaalfilmi „Vaino Vahingu päevaraamat“ linastumist 2021. aastal, mille tulemus on Vaino Vahingu isikumüüdi kinnistumine.

Koidula pärand

8 aprill, 2024 - 07:05

SIRJE OLESK

Eesti kirjanduse hoidmisel, õpetamisel ja uurimisel on viimased sada viiskümmend aastat säilinud habras järjepidevus. Selle alguses on Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ ja muinasjutud ning Koidula luuletused ja näidendid.

Johann Voldemar Jannseni perekond 1860. aastatel (vasakult): istuvad tütar Lydia, Johann Voldemar, abikaasa Emilie, tütar Eugenie; seisavad pojad Eugen, Julius, Leopold ja Harry Allikas: EKM EKLA

Lydia Jannsen, abielus Michelson (1843–1886) on meie ärkamisaja sümbol, luuletaja, kelle loomingu parem osa on mitmel põhjusel (emakeele lugemikud pooleteise sajandi vältel ja laulupeod) elav tänapäevani ja loodetavasti kaua ka edaspidi. Niisugune järjepidevus ei ole tähtsusetu, sest nii kaua, kui ühel rahval on kirjanduslik traditsioon, mida tunneb suur hulk selle rahva liikmeid, on lootust, et see rahvas oskab olla ühtne.

Lydia Jannsen esimestel Tartu-aastatel Allikas: EKM EKLA

Koidula on kirjutanud umbes 300 luuletust, millest autori eluajal ilmus väiksem osa. Esikkogu „Vaino-Lilled Eesti-rahva meeleheaks“avaldati ilma autori nimeta 1866. aastal. Raamatut märkasid nii Kreutzwald kui ka Jakobson, sest laenulisest sisust hoolimata oli see sündivas eesti kirjanduse midagi uut. Kohe järgnenud luulekogu „Emmajõe Öpik“ (1867) oli juba suur samm edasi; seal olid Koidula esimesed tuntud isamaalaulud „Sind surmani“ ja „Mu isamaa on minu arm“. Mõlemast luuletusest sai eesti laulupidude raudvara. Esimesel laulupeol 1869. aastal lauldi neid noore eesti helilooja Aleksander Kunileid-Sabelmanni viisiga; 1943. aastal tegi „Isamaale“ viisi noor Gustav Ernesaks, ja edaspidi on lauldud ja lauldakse seda Ernesaksa viisiga. Kui Jannsen ja Kunileid ja peaaegu kõik teised ärkamisaja tegelased olid Nõukogude ajal maha vaikitud kui „kodanlikud“ ja „natsionalistlikud“, siis Koidula luuletused ja Ernesaksa meloodiad olid „patriootlikena“ lubatud ja soositud.

Naisterahvale ei sobinud trükis esineda

„Meil aiaäärne tänavas /kas ilma komata? / kui armas oli see“ … Me kõik oleme seda luuletust oma kooliõpikutes näinud ja ehk ka pähe õppinud. See tekst, vähe tuntud pealkirjaga „Kodu“, ilmus ajalehes Eesti Postimees 1865. aastal, ja see oli Lydia esimene trükis ilmunud luuletus üldse. Eesti kirjandus alles hakanud kujunema. „Kalevipoja“ rahvaväljaanne oli ilmunud 1862. aastal ja Vanemuise selts tuli Jannseni eestvõttel kokku 1865. aastal. Siis olid Jannsenid kolinud Tartus oma majja Tiigi tänaval ja seal oli Jakobson pakkunud Lydiale kirjanikunime, sest maailmas, kus tema elas, ei sobinud naisterahvastele avalikkuses, sh trükis esineda. Koidula oli nimi, mille Jakobson pakkus, ja ettevaatlikult (K…la; Ko..la) hakkas Lydia Jannsen seda kasutama, kuni võttis päriselt omaks. Jakobsoni teene oli ka see, et ta võttis kümmekond Koidula luuletust oma „Kooli lugemise raamatusse“ (1. trükk 1867) ja lisas neid uustrükkides veelgi. Nii levis Koidula looming ka laiemalt, sest tema mõlemad luulekogud kadusid varsti müügilt. Uustrükke neist ei tehtud ja Koidula eluajal ei ilmunud ka ühtegi uut luulekogu, luuletusi avaldati ajalehes, nii nagu ka Koidula jutte, mis samuti jäid eluajal tema oma nime all raamatuna välja andmata.

Jannsenite elumaja Tartus Tiigi tn 32 (hävis Teises maailmasõjas) Allikas: EKM EKLA

Jannsenite kodu Tartus oli 1860. aastate lõpus ja uue kümnendi alguses Eesti rahvusliku liikumise keskus. Seda mainet kandsid ajaleht Eesti Postimees, Vanemuise selts ja nende mõlema eesotsas olev Johann Voldemar Jannsen. Kuid ajad muutusid. Lydia Jannsenist sai Lydia Michelson ja ta kolis arstist abikaasaga Peterburi lähedale Kroonlinna, mis paiknes Soome lahes Kotlini saarel. See ümbrus ei sobinud Koidulale, ei kliima poolest ega vaimselt. Alguses käis ta tihedasti vanematekodus Tartus või õe Eugenie Rosenthali juures Tallinnas, kuid tervise pidev halvenemine ning ajalehe allakäik pärast isa Janneni halvatust viisid teda üha rohkem Eesti asjadest eemale. Ka olukord Eestis muutus, kui algas ääremaade venestamine ja lõhe rahvuslikus liikumises sai järjest nähtavamaks.

Kas liiga „ässitavad“ luuletused?

Kui Koidula 1886. aastal Kroonlinnas rinnavähki suri, jäid kõik tema käsikirjad perekonna kätte. Koidula kodune keel oli olnud saksa keel, nii nagu see oli siis tavaline neis peredes, kus üks abielupool oli haridust saanud eestlane. Tol ajal oli neid peresid vähe, sageli olid need rahvuslikus mõttes segaabielud, nagu näiteks Kreutzwaldi või Jakob Hurda abielud. Koidula surmaeelse soovi järgi saatis tema abikaasa Eduard Michelson mapi käsikirjalehtedega Eestisse, Paistu kirikumõisa Jaan Bergmanni kätte. Pastor Bergmann oli tol ajal tuntud kui vormikindel ja hästi eesti keelt tundev luuletaja, kes võttis ülesannet Koidula luuletustest raamat koostada väga tõsiselt. Ta parandas luuletaja käsikirju, pani neile mõnikord uusi pealkirju, redigeeris keelt ja kui tundis, et luuletustes riivatakse kirikut, siis ka sisu. Väljaandmisega tekkisid rahalised raskused, nii et trükki käsikiri „Koidula laulud“ ei jõudnud.

Koidula kiri Kreutzwaldile 28. juunil 1868 Allikas: EKM EKLA

Vahepeal otsustas Eduard Michelson oma naise loomingu omal kulul välja anda ja nõudis originaalkäsikirjad tagasi. Bergmann võttis kuulda Koidula venna Eugen Jannseni hoiatust ja tegi luulekogust koopia, mis jäi Eestisse. Originaalid jõudsid tagasi perekonna kätte ja Eduard Michelson uuris neid tekste nii palju, kui tema olematu või kasin eesti keele oskus võimaldas. Ta kahtles, sest tal oli tekkinud tunne, et ta naise luuletused olid „ässitavad“, ja see ei meeldinud talle. Nii seisis käsikiri Michelsoni laual kuni 1907. aastani, mil ta suri.

1908. aastal alustasid Koidula tütred Anna ja Hedvig Michelson Eesti kirjanduse seltsiga läbirääkimisi ema luulekogu väljaandmise asjus, kuid neilgi oli tunne, et ema luuletused õhutavad rahvustevahelist vaenu. Et luuletuste sisus ise orienteeruda, olevat nad kavatsenud eesti keele ära õppida, enne kui käsikirja ära annavad. Sealt kuskilt on pärit ka kuuldus, et kui tütred tõesti tahtsid 1921. aastal Eestisse opteeruda, siis ei tundnud nad oma siinseid sugulasi ja olevat vaid osanud ütelda, et nende vanaisa olevat Eestis välja andnud „sotsialistlikku ajalehte“.

Koidula luuletuste väljaande puudumine Eestis hakkas muutuma piinlikuks. Nii võttis Eesti kirjanduse selts käsile Bergmanni parandustega ärakirja ja tellis luulekogu koostamise Gustav Suitsult (teiseks koostajaks võeti Jaan Kärner). Koidula „Kogutud luuletused“ ilmusid 1925. aastal. Luuletused, mis olid varem ajalehes või mujal ilmunud, avaldati raamatus autori versioonis, teised aga Bergmanni parandustega. Kriitikast hoolimata võeti see väljaanne edaspidi ilmuvate Koidula luuletuste trükkimisel aluseks.

Paberitega kohvri keerdkäigud

Soov Koidula arhiiv ja tema tekstide algupärased autograafid kätte saada muidugi jäi, kuid kontakte Nõukogude Venemaaga oli raske hoida. Siis puhkes sõda. Sõja järel oli teada, et Koidula raamatud ja käsikirjad olid jäänud tema vanema tütre valdusse Leningradis. Hedvig (siis vene kombel Jadviga) Michelson oli blokaadi ajal 1941. aastal surnud. Käsikirjad oletati olevat hävinud. Kirjandusmuuseumi töötajad püüdsid selles siiski selgust saada ja käisid asja Leningradis uurimas. 1958. aasta alguses leiti niimoodi osa Koidula perekonnale kuulunud raamatuid, mis toodi ära Tartusse. Siis saadi ka teada, et olevat olnud ka kohver paberitega. Edasisel uurimisel selgus, et Hedvig Michelson oli selle enne surma jätnud oma korterinaabri, eesti tütarlapse Alida (Aliide) Aagi kätte ja 1952. aastal oli Alida Aak toimetanud selle oma sugulaste juurde Viljandisse.

Lydia Koidula materjalide üleandmine kirjandusmuuseumile 10. aprillil 1958. aastal. Vasakult: muuseumi teaduslik sekretär Abel Nagelmaa, arhiivraamatukogu töötaja Veera Kangur, arhiivraamatukogu juhataja Leida Laidvee ja materjalide üleandja Ellen Kõrge

Pärast Eesti vabanemist 1990. aastal võisid kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna töötajad mitmelgi korral kuulda, et nõukogude võimu esimestel kümnenditel oli varjatud ja hoitud kultuuriloolisi pabereid, et need ei sattuks „punaste“ kätte. Nii ilmselt olid mõtelnud ka Koidula arhiiv hoidjad, kuni nad 1958. aastal hakkasid mõistma, et „punased“ ei lähe niipea kuhugi. Käsikirjakohvri tõi Alida Aagi poolõde Ellen Kõrge 10. aprillil 1958. aastal ise Tartusse ja müüs käsikirjad kirjandusmuuseumile. Isegi kui sel pikal teekonnal oli mõni käsikirjaleht kaduma läinud, võis nüüd hakata Koidula luuletusi ette valmistama autentseid tekste sisaldavaks väljaandeks.

Kirjandusmuuseumi kauaaegne teaduslik töötaja Eva Aaver tegi hoolikalt põhjaliku töö ning raamat „Lydia Koidula. Luuletused. Tekstikriitiline väljaanne“ (687 lk) ilmus kirjandusmuuseumi ja kirjastuse Eesti Raamat väljaandena 1969. aastal.

Koidula luuletusi ei ole väga palju tõlgitud. Need on aga olnud tähtsad eesti kirjanduslikus traditsioonis ja eesti lauluvaras. Koidula luuletuste võlu on nende ehedas intensiivsuses. Tema parimad luuletused on kõik ülistuslaulud isamaale, kallile Eestile, mille kohta autor ei ütle tegelikult palju muud kui seda, et see isamaa on talle armas ja et keegi ei suuda lahutada „eesti mulda ja eesti südant“. Peale isamaalaulude, mida on korduvalt viisistatud ja mida peamiselt lauldakse, mitte ei loeta, on Koidula luuletuste raudvaras ka mõned loodus- ja koduluuletused, saksaliku Heimatdichtung’ivaimus, mille tundmine on Eestis väga pikaaegne traditsioon. Kõik eestlased teavad, kuidas kõlab „Meil aiaäärne tänavas“ ja ikka veel lauldakse matustel „Ema südant“.

Loe lisaks:

Lydia Koidula. Luuletused. Koostanud E. Aaver. Eesti Raamat 1969.

Aino Undla-Põldmäe. Koidulauliku valgel. Eesti Raamat 1981.

Lydia Koidula 1843–1886. Koostanud Eva Aaver, Heli Laanekask, Sirje Olesk. Ilmamaa 1993.

Madli Puhvel. Lydia Koidula. Elu ja aeg. AS Ajakirjade Kirjastus 2016.

Malle Salupere. Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel. Tänapäev 2017.

Sirje Olesk (1954) on eesti kirjandusteadlane, -kriitik ja tõlkija. Tema uurimisteemad on olnud seotud Aino Kallase, Nõukogude aja eesti kirjanduse, luule ning Eesti ja Soome vaheliste suhetega.

Gusta Suitsu luule taasavastamine

8 aprill, 2024 - 07:04

MART VELSKER

Olen väikeste pausidega käinud eesti kultuuriloolise arhiivi lugejateruumis aastakümneid ning alati on see koht mulle mõjunud püsiva ja turvalisena keset maailma, mis selle aja jooksul on väga palju muutunud. Kirjandusmuuseumiski on olnud muutusi, aga see, kui lauanurgale ilmub arvuti või ametisse asub uus töötaja, ei muuda asja sügavamat tähendust. Tähendus on jäänud samaks ja tegelikult suures osas ka ruum: ikka on käsikirjade uurija selja taga suur sedelkataloog, lauad on samamoodi reas ning materjale tuuakse tellimise peale kuskilt „alt“ – salapärasest sügavusest.

Üllatavad arhiivileiud ja Alliksaare fond

8 aprill, 2024 - 07:03

REBEKKA LOTMAN, MARIA-KRISTIINA LOTMAN JA MIHHAIL LOTMAN

Kirjandusteadlastele seisneb arhiivitöö võlu ja väärtus muu seas ennustamatuses: mõnikord juhtub, et uurimistöö materjale otsides satuvad ette üllatavad dokumendid. Enamasti minnakse ju arhiivi kindlaid tekste otsima või uurima, ent vahel avastatakse selle käigus midagi hoopis ootamatut ja huvitavamat.

Nii näiteks tekkis meil ajakirja Keel ja Kirjandus poeetika erinumbrisse Jaan Bergmanni luulekunstist artiklit kirjutades/koostades/kavandades korraga mõte, et ehk on mõnes arhiivis säilinud tema sulest pärineva esimese eestikeelse poeetikaõpetuse „Luuletuskunst I“ (1878) teine osa, ehkki pole isegi teada, kas ta on selle üldse kirja pani või oli see tal üksnes plaanis. Ühtlasi lõbustas meid seejuures paralleel Aristotelese teosega „Poeetika“, mille teine osa ei ole samuti säilinud. Mõistagi me ei leidnud otsitut, aga eri arhiividest ja fondidest tulid päevavalgele põnevamadki asjad: Bergmanni tõlgitud esimesed eestikeelsed trioletid ja mitmesugused klassikaliste tekstide eestindused, tema vaimukas ja terav algupärane pilaeepos „Jaaniida“ – taas esimene eestikeelne üllitis sellest žanrist. Samuti selgus, et trükis ilmunud väike-eepose „Hiirte ja konnade sõda“ tõlge ei ole sugugi tema koolipõlves loodud variant, vaid hilisem põhjalik töötlus.

Juhan Sinimäe tertsiinides lõpetamata värssromaani 1. raamatu 1. laul, mille tegevuspaik on sõja-eelne Tallinn EKM EKLA, f 169, m 377:4

Põnevad leiud

Kord tekkis huvi uurida Juhan Sinimäe säilikuid – tema sulest pärineb üks luulekogu, teenimatult varju jäänud sonetikogu „Isamaa“ (1936). Ehk leidub arhiivimaterjalides veel selles luulevormis tähelepanuväärset materjali? Tõepoolest pakkus kirjanduslooline arhiiv sedagi, ent põhileiuks kujunes hoopis kaks, paraku küll lõpetamata, käsikirjalist värssromaani, mis on seninägematud juba vormilt: tegu on ainsa teadaoleva riimides eestikeelse tertsiinides romaaniga. Kui Harald Rajamets otsustas Dante “Jumaliku komöödia” tertsiinide tõlkimisel riimidest loobuda, siis Sinimäe tertsiinid on reeglipäraselt riimitud. Ehkki teosed on jäänud poolikuks, on tegu rikkaliku uurimismaterjaliga: neist esimene sisaldab ligi 5000 värsirida, olles mahult võrreldav näiteks värssromaaniga „Jevgeni Onegin“. Tõenäoliselt on need kirjutatud 1950. või 1960. aastatel, tegevuspaik on aga Eesti Vabariik enne teist ilmasõda: Tallinna kohvikud, ärid, lehetoimetused, st tegu on n-ö põrandaaluse kirjandusega, mis sügaval Nõukogude ajal kuidagi ilmuda ei oleks saanudki. Töö selle allikaga alles käib.

Mõnikord aga selgub hoopis üllatuslikult, et tekst, mida on peetud ammu jäljetult kadunuks, on kogu aeg arhiivis tolmunud ja pikisilmi leidjat oodanud. Selline saatus oli Aleksander Tassa tõlgitud Oscar Wilde’i tragöödial „Salomé“, mida Tassa ei pidanud pärast Henrik Visnapuu meisterliku eestinduse ilmumist arvatavasti enam vajalikuks avaldada. Tõlge on eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis tervikuna säilinud (EKLA säilik F 219, M 27:10). Selle käsikiri reedab, et tegemist on alles viimistlemata mustandiga: tekstis on sulgudes venekeelseid sõnu, paralleelvariante, mahakriipsutusi, hooletusvigu. Just käsikiri annab meile märku tõlkija valikutest ja strateegiatest ning paljastab ka selle, et Tassa on selle teksti tõlkinud Balmonti venekeelsest variandist või vähemalt kasutanud seda. Niisiis on dokumendil siiski teatav tõlke- ja kultuurilooline väärtus ning tänu leiule saab nüüd öelda, et eesti keelde on draamat „Salomé“ tõlgitud lausa kolmel korral.

Artur Alliksaare oletatav autoportree, mida ümbritsevad värsikatked ja sõnade loetelud EKM EKLA, f 316, m 6:1

Vahel kannavad vilja ka süstemaatilised otsingud. Nii näiteks oli kaua aega kadunud Marie Underi tõlge Franz Grillparzeri „Medeast“, mis oli loodud Estonia teatri lavastuse jaoks (1930) ja jäänud avaldamata. Selle jälgi pole üheski käsikirjade andmebaasis ning ka arhiiviotsingud ei andnud tulemusi. Lõpuks aga selgus, et tõlge on siiski Estonia arhiivis tallel (säilik nr 419), ent jäänud andmebaasides kajastamata. Väärtuslikuks teevad selle muu seas lavastaja käsikirjalised märkused ja mahakriipsutused, mis annavad aimu sellest, millist osa tekstist teatripublik kuulis.

Arhiivileidude kõrval ongi kirjandusteadlasele tähtis uurimistöö käsikirjadega, tekstoloogiline analüüs. Kui me räägime ilukirjanduslikust teosest, siis peame eristama seda, mis on tekst lugeja jaoks, ja seda, mis ta oli autori jaoks. Selle aspekti on Juri Lotman toonud esile juba 1970. aastal ilmunud raamatus „Kunstilise teksti struktuur“. Lugejale on tekst see, mis on avaldatud: iga sõna on omal kohal, igal lausel on kindel tähendus. Teisiti on autoril, kes pidevalt valib õigeid sõnu ja väljendeid võimalikust hulgast, kusjuures eri variantidel ei või olla mitte üksnes stilistiline, vaid ka tähenduslik erinevus. Nii on Mandelštami luuletuses „Мастерица виноватых взоров…“ selline rida: Полухлебом плоти накорми (ihu poolleivaga toida, 1990, lk 209), varasemas autogrammis seisab aga hoopis vastupidine korraldus: Полухлебом плоти не корми (ihu poolleivaga ära toida, 1990, lk 537). Juri Lotman on toonud näiteid Puškini loomingust, meie aga oleme viimasel ajal tegelenud Alliksaare pärandiga.

Nutikas viis oma loomingut alles hoida

Alliksaare loominguga on seotud mitu legendi, mida ta on võib-olla ka ise levitanud. Esimese legendi järgi kirjutas ta kohe puhtalt, seda, mis parasjagu pähe tuli. Teine, mis on esimesega mõnes mõttes vastuolus, kõlab umbes nii: tõelise boheemlasena ei hoolinud Alliksaar oma pärandi säilimisest, ta trükkis masinkirjas mitu koopiat, läks nendega linna peale, jagas need sõpradele ja tuttavatele laiali ning nüüd ei ole neid enam võimalik kätte saada; kuna ta aga tegi eri koopiatesse eri parandusi, polegi selge, milline on luuletuse õige tekst. Mõlemad legendid on huvitavad, kuid vastuolus. See, et Alliksaar jagas oma tekste laiali, ei tähenda, et ta poleks neist hoolinud, vaid vastupidi: ta hajutas nende kaotsimineku riske. Vaenulike asjaolude kiuste (sundasustamine, kodutus, tulekahju) ongi suurem osa tema pärandist säilinud ja arhiveeritud.

Ossip Mandelštam jagas luuletajad kaheks tüübiks: ühed, kes luuletavad paberil, kirjutusvahend käes, ja teised, kes loovad oma peas. Viimaste hulka paigutab Mandelštam ka enda (ehkki siingi ta mõneti mütologiseerib: on luuletusi, mida ta tõepoolest lõi peas ja hiljem dikteeris, aga mõnest on siiski olemas ka mustandid). Teise näitena võiks tuua vene luule valdkonnast Puškini, kelle iga luuletuse loomise etapid on jäädvustunud arvukates mustandites ja variantides. Artur Alliksaar kuulub kindlalt teise gruppi. Arhiivis on säilinud arvukalt tema luuletuste mustandeid ja ka toormaterjali, mida ta kavatses hiljem kasutada. Sinna kuuluvad näiteks riimuvate sõnade nimekirjad, aga ka värsimõõtude ja riimide skeemid, glossid (haruldaselt kõlavad sõnad) ja lihtsalt sõnad, mis olid ühel või teisel põhjusel tema tähelepanu äratanud.

Alliksaare käsikirjaline luuletus „Lamburilaulud kihutavate (lendavate) kiirrongide tamburitel“. Mustand iseloomustab ilmekalt luuletaja tööprotsessi, tema kirjutamismeetodit. EKM EKLA, f 316, m 6:1

Samas hoolitses Alliksaar väga oma loomingu või ettevaatlikumas sõnastuses vähemalt osa oma loomingu säilimise eest. Tekstidest on mitu koopiat, algul käsikirjas, hiljem masinkirjas, ning ta hoidis neid hoolikalt. Osa tekste on eri põhjustel hävinud, peamiselt arvatavasti tulekahjus, kuid ka poolikuid, põlenud lehti on hoolega tallel ja nüüd saab neid uurida Tartus Eesti kirjandusloolises arhiivis. Alliksaare loomingu väljaandjad alates Paul-Erik Rummost Urmas Tõnissoni, Mall Jõgi ja Margit Mõistlikuni on teinud oma tööd suure armastuse ja pühendumusega, kuid need väljaanded on tehtud n-ö lugejalt lugejale. Alliksaare loomingu teaduslikku väljaannet veel ei ole, kuid ta vääriks seda kindlasti.

Niisiis on arhiivitöö vajalik mitmest aspektist. Esiteks on see võimalus taasavastada veel uurimata ja isegi unustatud tekste. Teiseks on tekstide teaduslikuks käsitluseks oluline käsikirjade variatsioonide, mustandite võrdlus, kust avanevad tööprotsess, tekstiloomestrateegiad ja eri perioodide esteetilised eelistused. Kolmandaks on kõnekas materjal seegi, mis käsikirjadel tekste ümbritseb ja saadab: alates rõhutustest ja märkustest kuni kritselduste ja joonistusteni, kust ilmnevad autori hoiakud, silmaring ja isiksus.

Arhiivitöö on kasulik kogemus ka üliõpilastele, sest säilikute kaudu ilmutavad kirjandus ja selle kaanonisse kuuluvad teosed end hoopis uuest küljest. Ning viimaks võib arhiiv pakkuda võimsaid emotsioone: kirjandusteadus pole üksnes kuiv teoreetiline arutlus, üht suurimat rahuldust toob tõeline avastamisrõõm – hetkedel, kui päevavalgele tulevad vanad ja tolmused ammu unustatud säilikud.

Loe lisaks:

Lotman, R., Lotman, M.-K. 2021. Noore Jaan Bergmanni poeetika. Luulekunst kui lõbu ja õpetus. – Keel ja Kirjandus 1–2, 83–105.

Lotman, M.-K., Lotman, R. 2020. Jaan Bergmanni pilaeepos „Jaaniida“: tekst, kontekst ja intertekst. – Methis Vol. 21, No 26, 285–303.

О. Э. Мандельштам 1990. Сочинения в двух томах. Том 1. Москва: Художественная литература.

Käsikirjaliste Alliksaare sonettide kohta vt Lotman, R. 2024. Eesti dekadentlik sonett. – Keel ja Kirjandus 1–2, 170–172.

Rebekka Lotman (1978) on Tartu ülikooli maailmakirjanduse kaasprofessor, toimetaja ja tõlkija. 2019. aastal kaitstud doktoritöös uurinud eesti sonetti.

Maria-Kristiina Lotman (1974) on Tartu ülikooli maailma keelte ja kultuuride instituudi klassikalise filoloogia kaasprofessor, toimetaja ja tõlkija. Doktoritöös uurinud antiikvärsi värsisüsteeme, meetrumit, rütmi ja semantikat.

Mihhail Lotman (1952) on Eesti kirjandusteadlane, semiootik ja poliitik, Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi semiootika külalisprofessor. Tema erialased huvid on seotud ennekõike värsianalüüsi, kultuurisemiootika, kirjandusteooria, vene kultuuriloo, retoorika ja poliitikaga.

Käsikirjade osakond – uurija abiline

8 aprill, 2024 - 07:02

ARNE MERILAI

Tosin aastat tagasi hakkasin ma kuulutama kirjandusteoreetilise ühendvälja ideed. Selle aluseks on kirjanduslike suhete väli, mis lähtub klassikalisest kolmikust: autor, teos, lugeja. See triaad ei ole muidugi ammendav, kuna vajalikud on ka maailma, keele ja teiste tekstide lähted. Need kuus positsiooni on kirjandusliku suhtevälja kaart, mille põhjal tõlgendatakse ühtlasi sõnakunsti kas praktiliselt või teoreetiliselt.

Kui kõneldakse sõnakunsti sisust ja sotsiaalsest sõnumist, lähtutakse teose ja maailma suhetest. See on semantiline, referentsiaalne väli. Kui vaadeldakse teose vastuvõttu üksikisiku või ühiskonna poolt, võetakse aluseks lugeja aspekt. Üks tekst tekitab niisama palju või isegi rohkem teoseid, kui on selle lugejaid. Teostevaheliste mõjude eritlus esindab intertekstuaalset ja komparatiivste vaatepunkti. Lingvistiline, sageli lähilugev või semiootiline analüüs, käsitleb teost kui keelelist antust, formaalset märgisüsteemi. Keelekesksusega on tihedalt seotud poeetika vaatlus, mis keskendub teose sisemisele kunstilisele ehitusele ehk teksti enesele osutavale kvaliteedile. Poeetika ehk vormikeel on kirjandusele eriomane valdkond. Semantika ehk sisu on samuti ülioluline, kuid mitte ainuüksi kirjandusele spetsiifiline, sest käib kõikide tekstide kohta. Kokkuvõttes saavad kõik need vaatepunktid hakkama ka ilma autorit kaasamata, kuigi kirjanikuta kirjandus on siiski puudulik.
Autorikeskseid käsitlusi on nimetatud romantilisteks teooriateks, kuivõrd need kaldusid imetlema geniaalset loojat, keda peeti teose algupäraks. Nüüd on juba ära nähtud, et 1) teos tekib siiski alles lugeja teadvuses; 2) teksti taga on hulgaliselt teisi „autoreid“ ja eeskujusid; 3) keel – diskursused – maailm kõnelevad omatahtsi, autorile eelnedes ja teda ületades; 4) kujundlikul mõtlemisel ja ütlemisel on omad igavikulised mustrid ja seaduspärad, millest enamik ei ole nende kasutajate leiutised. Kuigi me enam ei arva, et sõnakunst sünnib ainuüksi autori vaimust, tema hingeelust ja eluloost, ei tohi siiski maha salata andekat loojat kui põhitegijat. Juhan Liivi luulet on võimatu eristada tema lüürilisest minast, autori siseilmast. Kultuur ei teki abstraktselt, vaid on konkreetsete loojate ja loometegude tulemus, mida tuleb hoida ja väärtustada.

Eesti kultuurilooline arhiiv eile, täna ja homme

8 aprill, 2024 - 07:01

Kristi Metste, Eve Annuk

Me ei teaks oma kirjanikest, kirjanduse ega kultuuri loost suurt midagi, kui ei oleks Eesti kultuuriloolise arhiivi (EKLA) kogusid. Nendeta ei oleks olnud ega oleks praegugi võimalik ükski kirjanduslik alusuuring. EKLA kogude olemasolu on kummatigi muutunud nii enesestmõistetavaks, et sageli suhtutakse arhiivi otsekui isetekkelisse ja iseenese jõust toimetavasse masinavärki. Ja tõepoolest, suurem osa tööst, mis on vajalik selleks, et arhiiv oleks elus, kasvaks ja täieneks, et tema varad jõuaksid unustuse sügavikest aktiivsesse kultuurikäibesse, tehakse varjus. Loojate selja taga, nagu on välja öelnud Jaan Kaplinski, on inimesed – raamatukoguhoidjad, arhiivitöötajad, keele ja kirjanduse õpetajad, kirjastajad, bibliograafid, kultuurilooliste materjalide kogujad, korraldajad, väljaandjad –, kes teevad „märkamatult ja isegi pool-nimetult tööd, milleta rahvuskultuur, üleüldse kultuur ei saaks olemas olla, kesta“.

EKLA asutati 6. aprillil 1929. aastal ja on sestsaati hoole ja armastusega täitnud eesmärke, mis asutamisel seati: koguda eesti eraõiguslikke arhiive ja teisi kultuurilooliselt väärtuslikke materjale, neid hoida, teha uurimisele kättesaadavaks ja hoolitseda nende trükis avaldamise eest.

Eestis levib koerte südameusstõbe põhjustav parasiit

2 aprill, 2024 - 14:57
Parasiidi elutsüklis on äärmiselt tähtsal kohal siirutajad, pistesääsklased Foto: Pixabay

Eesti maaülikooli loomaarstid koostöös Taani kolleegiga avaldasid teadusartikli, milles kirjeldatakse varasemalt siinses kontekstis eksootiliseks ja reisimisega seonduvaks parasiidiks peetud koerte südameussi (Dirofilaria immitis) levikut Eestis.

Uuringut koordineerinud Eesti maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetooli nooremteaduri ning loomaarsti Maare Mõttuse sõnul on see oluline haigustekitaja, kelle levimust Eesti koerte populatsioonis on seni tõenäoliselt tugevalt alahinnatud.

D. immitis on koerte südameusstõve põhjustav zoonootiline ehk inimesi nakatav ümaruss, kelle peamisteks peremeesliikideks on kodu- ja metsikud kiskjalised. Kokku on maailmas peremeesliigina kirjeldatud rohkem kui 30 erinevat loomaliiki. Parasiidi elutsüklis on äärmiselt tähtsal kohal siirutajad, pistesääsklased, kelles toimub parasiidi vahepealne areng ja kelle vahendusel kantakse nakatamisvõimelised haigustekitaja vastsed järgmistele peremeesorganismidele.

Maare Mõttuse sõnul analüüsiti selle teadustöö käigus Eesti maaülikooli väikeloomakliinikus südameusstõve diagnoosi saanud ja ravitud koerte haigusjuhtumeid aastatel 2021–2022. „Diagnoosisime haigustekitaja ka neil kodukoertel, kes ei ole kunagi väljaspool Eesti riigi territooriumit viibinud – ei reisinud ega ka teistest riikidest meile sisse toodud. See kinnitas parasiidi lokaalset levikut,“ selgitas Mõttus.

Mõttus selgitas, et juba enam kui 10 aastat tagasi diagnoositi Eestis analoogseid siirutajaid, peremehi ja keskkonnatingimusi vajav teine perekonna Dirofilaria liik (Dirofilaria repens). „Seda diagnoositakse meie kodukoertel nüüd võrdlemisi sageli ja see oli meile ka ajendiks, miks uurida täpsemalt südameusside levikut Eestis,“ sõnas Maare Mõttus.

D. immitis on laialt levinud paljudes regioonides üle maailma. Euroopa kontekstis on see parasiit endeemiline Lõuna-Euroopas, kuid selle areaal laieneb jõudsalt põhja poole.

Mida see haigus peremeesorganismile (koerale) kaasa toob? Millised hädad või vaevused ilmnevad?

Täiskasvanud parasiidid elavad peamisel koera südames ja kopsuarterites. Koerte kliinilised tunnused varieeruvad tugevalt. Selleks võivad olla ebaspetsiifilised tunnused nagu loidus, kaalukadu, koormustaluvuse langus, köha jne.

Samas võib välja kujuneda eluohtlik kliiniline seisund, näiteks õhkrinnaku teke kopsukoe rebenemisel. Samuti võib olla tagajärjeks caval sündroomi ehk õõnesveeni-sündroomi teke, mille puhul tekib täiskasvanud parasiitide tõttu ummistus ühe südameklapi piirkonnas (peamiselt trikuspitaalklapis või südamest väljuvates veresoontes) ning kujunevad välja parempoolse südamepuudulikkuse tunnused. Sel juhul ravita jäänud loom sureb.

Mida koeraomanik peaks silmas pidama? Kas ja kuidas on see ravitav või sümptomid leevendatavad?

Kuna kliinilised tunnused võivad olla väga mitmesugused, on ka märkamine varieeruv. Ühel juhul ei pruugi omanik looma juures midagi väga ebatavalist märgata; teisel juhul võib tekkida patsiendil näiteks väga äge hingamisraskus, millega peab pöörduma loomakliiniku erakorralisse vastuvõttu.

Sagedasemad tunnused, mis võivad tekkida on köha, koormustaluvuse langus, hingamismustri muutus, häälekas hingamine jne. Esmaseks diagnostikaks on pea igas loomakliinikus kättesaadav antigeeni tuvastamisel põhinev kiirtest, mille positiivne vastus küll ei kinnita diagnoosi lõplikult, kuid on tugevaks indikatsiooniks edasisele uurimisele.

Diagnoosi kinnitamiseks kasutatakse erinevaid täiendavaid teste (näiteks ELISA, PCR, Knott test jm). Vajalik on ka südame ultraheliuuring ehk ehhokardiograafia võimalike südamemuutuste ja täiskasvanud parasiitide tuvastamiseks. Tuleb arvestada, et haiguse ravi on pikk ning seotud ohtudega, mistõttu on õige diagnoos hädavajalik.

Millal tuleks arsti poole pöörduda?

Iga loomaga, kaasa arvatud terve loomaga, on soovitav vähemalt kord aastas korraliseks kontrolliks ja plaaniliseks vaktsineerimiseks loomaarsti poole pöörduda.

Südameusstõve vastu vaktsineerida ei ole võimalik, küll aga on soovitatav teha seda teiste meil levinud haigustekitajate (näiteks Leptospira) vastu. Vaktsineerimise eelselt teeb loomaarst üldise tervisekontrolli ja omanikul on võimalik saada tagasisidet oma murekohtadele või tähelepanekutele seoses loomaga. Kui on kahtlus tervisemurede esinemisele, saab paika panna edasise diagnostikaplaani.

Kas haiguse levikut või oma lemmiku haigestumist on võimalik ennetada?

Haiguse leviku ennetamiseks on oluline tuvastada õigeaegselt nakatunud loomad (haigustekitaja reservuaarid) ning rakendada vajalikku ravi. Haigustekitajaga mitte kokku puutunud peremeesorganismide seisukohalt on oluline ennetustegevus.

Südameusstõve tekitajaga nakatumise vältimiseks on võimalik kasutada ennetavaid preparaate (erineva toimeaine välisparasiiditõrje preparaadid), mis ei lase siirutajatel lemmiklooma hammustada või hävitavad vastsestaadiumis olevad haigustekitajad, sõltuvalt millise toimemehhanismiga preparaati kasutatakse. Soovitatav on regulaarne ja korrektne parasiiditõrje, mille kohta loomaomanik saab infot oma loomaarstilt. Siinkohal on äärmiselt oluline jälgida konkreetse preparaadi tootja juhiseid ning küsimuste korral konsulteerida loomaarstiga, kuna ebapiisav või ebakorrektne manustamine suurendab riski haigustekitajal resistentsuse kujunemiseks.

Kindlasti on oluline lemmikloomaga reisiplaanide tegemisel teada sihtkohas levivaid infektsioonhaiguseid, nende siirutajaid ja võimalike ennetamise meetmeid. Ka selle kohta on võimalik nõu küsida oma loomaarstilt.

Kas selle haiguse levik meie lemmikloomadel kujutab ka ohtu inimestele?

Tegemist on küll peamiselt koerte haigustekitajaga, kuid kirjeldatud peremeesliikide ringis on üle 30 erineva loomaliigi (kaasa arvatud ka inimene), siis on teema vaieldamatult oluline.

Täna on peamine kahtlus, et parasiit on Eestisse toodud imporditud koertega. Me ei tea, mil määral esineb seda parasiiti näiteks täiskasvanuna talvituvate siirutajate (pistesääsklaste) populatsioonis või eri liiki metsloomadel. On tugev kahtlus, et see parasiit võib levida ka meil sülvaatilises (ehk metsatüüpi) elutsüklis. Näiteks võib see esineda peremeesliikidel nagu rebane, kährikkoer, hunt, karu ja paljud teised. Seega vajab see valdkond tulevikus kindlasti täiendavaid uuringuid.

Korrelatsioonis loomadel kirjeldatud haigusjuhtumite kasvuga on viimastel aastatel kirjeldatud endeemilistes alades ka rohkem inimjuhte. Eestis ei ole tänaseks veel ühtegi inimjuhtu kirjeldatud.

Inimestel tekivad peamiselt kopsukoe muutused, esineb seletamatut vahelduva kuluga palavikku, valu rindkere piirkonnas, väsimust, vaba vedeliku rinnaõõnes ja muid kliinilisi tunnuseid.

Siinkohal on oluline välja tuua, et antud haigustekitaja ei levi otse nakatunud peremehelt (näiteks kodukoer) inimesele, vaid ülekandumiseks on vajalik ikkagi siirutaja (pistesääsk), kelles toimub esmalt parasiidi vahepealne areng.

Kas keskkonna tervise muutumine (kliimamuutus) on põhjus, miks see haigus on Eestisse jõudnud? Kust riikidest või piirkondadest on see haigus meie juurde levinud?

Kindlasti on oluline roll kliimamuutustel, kuna parasiidi arengutsükli kiirus vektorites on otseses seoses väliskeskkonna temperatuuriga. Seega on oodata, et parasiidi levik intensiivistub soojemate perioodide pikenedes.

Lisaks sellele on viimases pistesääsklaste liigilise mitmekesisuse uuringus (Kirik et al., 2022) tuvastatud Eestis uusi sääseliike. On ootuspärane, et kliima muutumisega võib tulevikus meie ala osutuda sobivaks elupaigaks uutele siirutaja-liikidele.

Kindlasti on haiguse levikul oluline seos ka lemmikloomade suurenenud liikumisega. Kriisiaeg (sõda Ukranias) on sundinud hulgaliselt inimesi liikuma koos lemmikloomadega teistesse riikidesse. Peame arvestama ka asjaolu, et koos lemmikutega võivad meie regiooni jõuda haigustekitajad, mis on meie piirkonnale võõrad.

Sama probleem puudutab ka päästetud loomi (näiteks hiljuti meedias kajastatud Hispaania hurtade temaatika). Nagu uudises mainitud, on see haigustekitaja Euroopas endeemiline just lõunapoolsetes riikides (näiteks Hispaania, Itaalia jne), kuid areaal laieneb jõudsalt põhja poole ja nagu meie uuringust selgub, ei ole selle haigusega nakatumiseks enam vaja Eestist välja reisida.

Lisateave:

Maare Mõttus
loomaarst, nooremteadur Eesti Maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetoolis
maare.mottus@emu.ee

Tänavuse kevade kõige linnurikkam linn on Pärnu

2 aprill, 2024 - 14:37


Märtsi viimasel pühapäeval toimunud linnade linnuvaatluspäeval selgus, et selle kevade kõige linnurikkam linn on Pärnu. Vaatlejad märkasid suvepealinnas 104 liiki linde, mis on kõigi aegade rekord.

Pärnu Vallikäär mullu hilissügisel Foto: LeeMarx / Wikimedia Commons

Eesti ornitoloogiaühingu 31. märtsil korraldatud linnade linnuvaatluspäev läheb ajalukku kõigi aegade liigirohkeimana. Esimest korda 23 aasta jooksul vaadeldi ühes linnas rohkem kui sadat linnuliiki: Pärnus pandi liike kirja 104, Tallinnas kohati täpselt 100 liiki. Vaadeldud liikide koguarv küündis 141, mis on samuti uus rekord. Kevadine ilm soodustas ka aktiivset osavõttu: 67 inimest tegi vaatlusi 26 linnas.

Linnade linnuvaatluspäeva eestvedaja Tarvo Valker tõdes, et nii pikki vaatlusnimekirju soodustas väga varane kevad, eeskätt just vaatluspäevaks kohale jõudnud erakordne soojalaine. „Mitmel pool oli soojakraade 15 ringis. Vaatlejad nägid mitmeid rändlinde, keda märtsis kohatakse haruharva: näiteks märgati juba esimest suitsupääsukest, aga ka väiketülli, räuska, mitmeid kivitäkse. Kõige haruldasemateks linnuliikideks olid Pärnus kohatud jääkajakas ja lääne-pöialpoiss. Harvemini kohatavatest lindudest täheldati veel näiteks alki, krüüslit ja kaljukotkast,“ tõi Valker esile tähelepanuväärsemad vaatlused.

Kõige linnurikkama linna tiitli sai seekord Pärnu 104 liigiga, järgnesid Tallinn 100 liigiga ning Haapsalu, Paldiski ja Tartu 85 liigiga.

Ässad ehk liigid, keda vaadeldi vaid ühes linnas
Haapsalu: mustlagle, kanada lagle, naaskelnokk, räusk
Keila: händkakk
Paldiski: alk, krüüsel, väikekajakas, hele-urvalind
Pärnu: karvasjalg-viu, rüüt, väiketüll, tutkas, suurkoovitaja, jääkajakas, lääne-pöialpoiss, männi-käbilind
Tallinn: hallpõsk-pütt, suitsupääsuke
Tapa: kaljukotkas
Tartu: rägapart, heletilder
Võru: kõrvukräts, kukkurtihane

Tulemuste tabelit leiab lehelt eoy.ee/linnade-linnuvaatlus.

Linnade linnuvaatluspäeva korraldab Eesti ornitoloogiaühing 2002. aastast. Eelmisel aastal tehti vaatlusi 24 linnas, linnurikkamad linnad olid Tartu 86 ja Tallinn 85 liigiga.

Juhul kui märkate kokkuvõttes vigu, siis andke sellest palun teada linnade linnuvaatluspäeva koordinaatorile Tarvo Valkerile (tarvo.valker@eoy.ee).

Eesti ornitoloogiaühing / Loodusajakiri

Loodusajakiri: Tartu eraaedade elurikkus

29 märts, 2024 - 14:59

Tartu ülikooli kolme projekti koostöös uuriti Tartu eraaedu: küsitleti Tammelinna, Ülejõe ja Ihaste linnaosa aiaomanikke ning vaadeldi elustikku. Mida teada saadi, sellest räägivad semiootik Nelly Mäekivi, sotsioloog Maie Kiisel ja bioloog Veljo Runnel. Saatejuht on Tiiu Rööp.

https://kuku.pleier.ee/podcast/loodusajakiri/173986

Parimad noored linnutundjad on selgunud

24 märts, 2024 - 14:10
Kormoran Foto: Kristian Pikner / Wikimedia Commons

20. märtsil toimus Tartu ülikooli loodusmuuseumi üle-eestiline linnuviktoriin, kus selgitati välja parimad noored linnutundjad. Viktoriini üldarvestuses saavutas esimese koha Pärnu Koidula gümnaasiumi tiim „Buteo“.

Neljateistkümnendat korda toimuval linnuviktoriinil osales 25 võistkonda üle Eesti. Viktoriinist võtsid õpilased osa kahes vanuserühmas: 6.–9. klass ja 10.–12. klass kuni kolmeliikmelistes võistkondades.

Viktoriinil tuli vastata küsimustele Eesti kui ka võõramaa lindude kohta ja tunda linnuliike nii välimuse, laulu ning häälitsuste järgi. Küsimuste seas oli osalejatele raskemaid kui ka kergemaid küsimusi. Näiteks küsimusele, milline maailmas praegu levinud linnuliik on kõige pikema tiibade siruulatusega, vastas õigesti ainult kuus võistkonda.

„Võistkonnad olid väga hästi ette valmistunud. Oli näha, et õpilastel on suur huvi lindude ja looduse vastu. Kiitus õpetajatele, kes õpilasi nii hästi viktoriiniks ette valmistasid. Väga hästi teadsid noored aasta linnuks valitud käo eluviisi ja tunnuseid. Hästi tunti linde välimuse järgi, kuid juba vaevalisemalt teati linde nende lauluhääle ja häälitsuste järgi,“ sõnas linnuviktoriini peakorraldaja Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia loodushariduse koordinaator Külli Kalamees-Pani.

Linnuviktoriini võitjaks osutus Pärnu Koidula gümnaasiumi tiim „Buteo“, kes kogus maksimaalsest 69 punktist 64. Vanema, 10.–12. klassi vanuserühmas pälvis teise koha 60 punktiga Saue riigigümnaasiumi ja Püha Johannese kooli tiim „Vihased tihased“ ning kolmanda koha saavutas 58 punktiga tiim „Prääks ja Tehtud“ Hugo Treffneri gümnaasiumist.

Noorema, 6.–9. klassi vanuserühma võitjaks osutus 62 punktiga Tartu loodusmaja huvikooli tiim „Pimpelmees“. Teise koha pälvis 61 punktiga Pärnu Kuninga tänava põhikooli tiim „Vesipapp“ ja kolmanda koha sai 57 punktiga Gustav Adolfi gümnaasiumi tiim „SNORR“.

Võitjaid premeeriti auhindadega, mille panid välja Eesti ornitoloogiaühing, ajakiri Eesti Loodus ja Tartu ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed.

Tartu ülikooli loodusmuuseum / Loodusajakiri

Loodusajakiri: tehnokraadi kroonikad

22 märts, 2024 - 14:57

Ajakirja Horisont veebruari-märtsi numbris ilmus esimene lugu artiklisarjast „Tehnokraadi kroonikad“. Saates on külas sarja autor Ülar Allas, kellelt küsime, mida tehakse TÜ arvutiteaduste instituudi teadusarvutuskeskuses? Miks superarvuti LUMI on üks energiatõhusamaid superarvuteid maailmas? Mis on kvantarvutist ja klassikalisest arvutist koosneva hübriidsüsteemi head küljed? Saadet juhib Tiiu Rööp.

https://kuku.pleier.ee/podcast/loodusajakiri/173985

Võrtsjärve ääres tähistatakse ülemaailmset veepäeva

15 märts, 2024 - 12:25

22. märtsil tähistatakse Eesti Maaülikooli Limnoloogiakeskuses ülemaailmset veepäeva, mis keskendub mageveele.

Selle aasta teema on “Vesi rahu heaks.” Vesi ei ole ainult ressurss, mida kasutada ja mille pärast võidelda – see on inimõigus, mis puudutab iga eluvaldkonda. Kui vett on vähe või see on saastunud, kui inimestel ei ole juurdepääsu puhtale veele, võivad kogukondade ja riikide vahel tekkida pinged.

Limnoloogiakeskuses Võrtsjärve kaldal arutleme, millised on meie probleemid ja võimalused puhta veevaru kestmisele ning maailma stabiliseerimisele kaasa aitamisel. Tutvu päevakavaga.

Kõik huvilised on oodatud. Veepäeval osalemine on tasuta, kuid palume enda osalemise registreerida hiljemalt 18. märtsil SIIN. 

Lisainfo:

vanemteadur Lea Tuvikene

lea.tuvikene@emu.ee

53424917

Loodusajakiri: lumikellukesed

15 märts, 2024 - 12:05

Sel korral räägime lumikellukesest, meie aedade ühest esimesest õitsejast! Miks lumikelluke nii vara õitseb? Miks lumikellukesed sipelgatele meeldivad? Kas kõik lumikellukesed õitsevad kevadel? Kas lumikellukese liigid on lihtsalt eristatavad? Kui palju on uuritud lumikellukese levikut Eestis? Saates on külas botaanik Ott Luuk, üks „Eesti taimede levikatlase“ koostajatest. Saatejuht on Tiiu Rööp.

https://kuku.pleier.ee/podcast/loodusajakiri/173984

SADA RIDA EESTI LOODUSEST | Kõik on kogu aeg olemas

15 märts, 2024 - 11:06

Looduse ja kultuuri ristteel Foto: Peeter Laurits

Tekst: JAAN TOOTSEN

Isegi läbi talveakende kuuleb rohutirtsude häält.
Juhan Viiding

Ornitoloogiaühing ootab teateid esimestest saabunud rändlindudest

15 märts, 2024 - 10:57

Eesti Ornitoloogiaühing kogub sel kevadel taas teateid esimestest saabunud rändlindudest. Tähelepanelikelt vaatlejatelt oodatakse teavet näiteks sookure, linavästriku, väike-lehelinnu ja suitsupääsukese märkamise kohta.

Rändlindude saabumisest saab iga huviline teada anda kuni mai lõpuni. Vajalik on üles märkida vaatluse kuupäev ja kellaaeg, asukoht, nähtud liigid, isendite arv ja tegevus, võimalusel ka lindude sugu ja vanus. Tähtis on, et vaatleja on täiesti kindel, mis liiki lindu ta nägi.

Ornitoloogiaühing palub vaatlusandmed kirja panna rakenduses PlutoF GO või platvormil PlutoF, kust need jõuavad avalikku andmebaasi eElurikkus. Vaatluste tegemise juhendi leiab kodulehelt www.eoy.ee/fenovaatlused.

„Linnuvaatlejad on sel aastal juba märganud esimesi rändlinde: sookurge, hallhane, kaelustuvi, kiivitajat ja põldlõokest,“ märkis ornitofenoloogiliste vaatluste koordinaator Tiiu Tali. „Tegemist on lähiränduritega, kes on talve veetnud näiteks Lääne-Euroopas või mujal lähematel talvitusaladel. Suurem lindude ränne on alles ees, rände tippaeg on aprilli lõpus ja mai alguses, mõned kaugrändurid Aafrikast ja Aasiast saabuvad alles mais,“ lisas Tali.

Iganädalased kokkuvõtted rändlindude saabumisaegadest avaldab ornitoloogiaühing listis „Linnuhuvilised“.

Eesti Ornitoloogiaühing kogub ornitofenoloogilisi vaatlusi ehk andmeid esimeste saabunud rändlindude saabumisaegade kohta alates 1922. aastast.

Lisateave:
Tiiu Tali
Ornitofenoloogiliste vaatluste koordinaator
feno@eoy.ee
Tel 5606 6332
www.eoy.ee