Loodusajakirjad
Eesti Looduse õppekäik: elurikkuse laegas – uus Sõrve kaitseala
Ajakiri Eesti Loodus kutsub looduskaitsekuul matkale!
Tule laupäeval, 25.05 kell 13 Murastesse, et kohaliku retkejuhi Val Rajasaare eestvõttel teha tiir vastsel Sõrve kaitsealal.
Mullu novembris suuresti kohalike algatusel loodud Sõrve looduskaitseala asub pealinna külje all. Sõrve suurim väärtus on peaaegu terviklikult säilinud metsaala. Loodushuvilistele on silma jäänud sealne erakordne kakurikkus, aga kaitset vajavaid looma- ja ka taimeliike leidub alal teisigi. Eesti keskkonnaühenduste koda valis Sõrve looduskaitsealaloomise ka 2023. aasta keskkonnateoks. Kaitsealast on pikemalt kirjutatud Eesti Looduse värskes mai-juuninumbris!
Retke alustame Muraste Konsumi juurest. Ühissõidukiga saabujatel tuleb väljuda Kolmiku peatuses. Plaanis on teha kuni kuue kilomeetri pikkune ring. Jalga tasub panna kummikud, sest vesiseid lõike on omajagu.
Eesti Looduse tellijatele on retk tasuta, teistele maksab viis eurot. Oleks hea, kui annad oma tulekust meile teada!
Info:
Katre Palo
loodusajakiri@loodusajakiri.ee
tel 610 4105
Sada rida Eesti loodusest | Loodus, ühendatud väljade võrgustik
Loodust näeme küllaltki sarnaselt, aga tajume selles toimuvat eri moel. Mõned ilmingud selles laias maailmas panevad sügavalt mõtisklema ja küsima: kuidas on see nii läinud ja mismoodi üldse edasi?
Nüüdseks juba paarkümmend aastat olen ma elanud linnast eemal. Elan eemal ka suurematest teedest ning linnatulede kiirgav melu minu koduõueni ei ulatu. Hõreasustuseks nimetatakse niisugust paika, kus ma elan, ja mu koduaeda ümbritsevad metsad, põllud ja rabad. Sellegi poolest pean ka mina nentima, et olen selle paarikümne aasta jooksul märganud ulatuslikke muutusi looduses.
INTERVJUU | Mobiilpositsioneerimine on hea meetod analüüsimaks inimeste paiknemist ja liikumist
Inimgeograaf Siiri Silmaga vestelnud Katre Palo Fotod: Lauri Kulpsoo
SIIRI SILM on sündinud 30. mail 1980. aastal. Pärast Kose keskkooli lõpetamist asus 1998. aastal Tartu ülikoolis õppima geograafiat. 2009. aastal kaitses doktoritöö ühiskonnanähtuste, nagu rahvastiku paiknemine, alkoholi tarbimine ja sünnid, sesoonsusest Eestis. TÜ geograafiaosakonna inimgeograafia kaasprofessor, põhilised uurimisteemad on seotud inimeste liikumistega; uuringud põhinevad ajakohastel tehnoloogiaviisidel, sh mobiilpositsioneerimisel.
Alates 2022. aastast rahvusvahelise naistippteadlaste portaali AcademiaNet liige. Kuulub TÜ mobiilsusuuringute labori töörühma; võrgustiku NECTAR (Network on European Communication and Transport Activities Research) liige ja Cluster8 ICT kaasjuht, EIT Urban Mobility liige, teadusvõrgustiku Cities after Transition ja konverentsi „Mobile Tartu“ korraldustoimkonna liige; olnud Tartu planeerimiskonverentsi nõukogu liige.
Rohevõrgustiku kaitsmisel algas uus ajajärk
Tekst: VILLY LOPMAN, SANDRA KAAS Fotod: KÜLLY SELBERG Kaart: ANDREI KUPJANSKI
Rohevõrgustiku oluline omadus ja väärtus on terviklikkus: võrgustik ei tohi katkeda, looduslikud kooslused peavad jätkuma sidusalt
UUS LOODUSKAITSEALA | Sõrve looduskaitseala, elurikkuse laegas pealinna külje all
Tekst: LAURI KLEIN, VAL RAJASAAR, UUDO TIMM
Eestlasi on ülivähe. Meid elab siin põhjala piiril asuvas riigis vaid väikese maailmalinna jagu, alla poolteise miljoni. Üle poole sellest rahvakillust on koondunud elama pealinna, Tallinna lähiümbrusesse ja Harjumaale. Seetõttu ei tasu eriti imestada, et meie riigi pealinnast umbes 10–20 kilomeetri kaugusel ei kipu enam olema ruumi teistele liikidele peale inimese.
Tallinna ümbritsevad kunagised rabad (Harku, Pääsküla, Männiku, Rae) on kõik kas tugeva kuivenduse mõju all, muudetud suures osas turbaväljadeks või muutunud mõne muu inimtegevuse tõttu paljudele looduslikele liikidele elupaigana ebasobivaks.
LIHTNE KÜSIDA | Miks linnud söövad kalu?
Kalu söövad sellised linnud, kelle kehaehitus sobib kalade püüdmiseks. Pildil olev tuttpütt sukeldub ja ujub vee all kiiresti. Ta on oma terava nokaga särje kinni püüdnud. Enne sööma hakkamist tuleb tal kala pöörata, sest selle saab alla neelata ainult pea ees. Muidu jäävad teravad uimekiired kurku kinni ja lind saab vigastada. Kõik kaladest toituvad linnud oskavad kala noka abil õigesse asendisse keerata, kuigi see näib üsna võimatu.
Tuttpütt on vees üliosav, kuid kaldal on tal keeruline liikuda. Tema jalad on keha tagumises osas, niiviisi on maismaal raske tasakaalu hoida. Vees ujuda ja toitu otsida on sellise kehaehitusega väga lihtne. Samal moel nagu tuttpütt, püüavad kalu näiteks ka kormoranid, kosklad ja kaurid.
Osa linde ei püüa kalu neid vees taga ajades, vaid varitseb kaldal ning haarab saagi, kui see on neile piisavalt lähedale jõudnud. Sellised on näiteks jalgupidi madalas vees saaki varitsevad haigrud. Neist palju väiksem jäälind istub aga oksal ja ootab, kuni on paras hetk sobiva kala järele sukelduda. Niisugune püügiviis nõuab erilisi oskusi, sest kala kättesaamiseks peavad nad muude asjaolude kõrval arvestama ka valguse murdumist vees: kala ei ole tegelikult täpselt selles kohas, kus ta õhust vaadates näib. Raskusi valmistab seegi, et õhust vette siirdunud valguskiir ei murdu alati sama nurga all, vaid see oleneb kiire langemise nurgast, ehk siis on päeva jooksul erisugune.
Merikotkad ja kalakotkad ei sukeldu üldse, vaid haaravad veepinna lähedal oleva kala teravate küünistega. Sealjuures peavad nad hindama saagiks valitud kala suurust ja ka enda jõudu seda veest välja tõsta. Liiga väikese saagi pärast pole mõtet energiat kulutada, kuid liiga suur kala võib hoopis linnu vette vedada. Pinnalähedasi kalu püüavad ka kajakad ja tiirud, kuid mitte jalgade, vaid nokaga. Linnud jahivad kalu, sest kalad on hea toit, mis sisaldab palju valku, tervislikke rasvu ja muid kasulikke aineid.
Sirje ja Georg Aher
Kas kaitsealad kaitsevad?
Oleme harjunud, et looduse kaitsmine on iseenesestmõistetav ja põhjendatud eluvaldkond, kus ei ole tavaks küsida, kui kasulik või tõhus see on. Nii ongi looduskaitse tõhususele ja tulemuslikkusele hakatud pingsamalt mõtlema alles üsna hiljuti, kuigi klassikalise looduskaitse algusaeg jääb poolteise sajandi taha.
Tekst: MART KÜLVIK, MARJU KEIS, AGU LEIVITS
Maailma looduskaitseliidu (IUCN) 1992. aastal Caracases vastu võetud tegevuskava „Pargid elule“ [6] võib pidada esimeseks rahvusvaheliseks poliitikadokumendiks, kus on eraldi teemana käsitluse all looduskaitsealade kaitsekorralduse tõhusus ning püstitatud omaette eesmärk seda parandada.
Kümmekond aastat hiljem pandi sama siht kirja nõudlikumas vormis: 2004. aastal võeti elurikkuse (bioloogilise mitmekesisuse) konventsiooni liikmetele mõeldud konverentsil Kuala Lumpuris vastu ülemaailmne kaitsealade tööprogramm [1]. Muu hulgas seati sellega siht töötada välja ja hakata rakendama meetodeid, standardeid ja indikaatoreid, hindamaks kaitsekorralduse tulemuslikkust vähemalt 30% kaitstavatest aladest [1]. Nagoya 2010. a konverentsi otsusega suurendati eesmärki isegi 60 protsendini aastaks 2015 [2].
Ka Euroopa Liidu elurikkuse strateegia kohustab saavutama 2030. aastaks tulemusliku kaitse kõikidel kaitsealadel ja tegelema sellekohase hindamisega [3, 13].
Näiteid teiste metoodikate kohta
Väga põhjalikku analüüsi näeb ette näiteks Unesco välja töötatud metoodika Enhancing our Heritage (EOH) [15].
The Rapid Assessment and Prioritisation of Protected Area Management (RAPPAM) on moodus, millega hinnatakse arengumaade looduskaitsekorraldust [3].
Coach Observatory Mission Information Toolkit (COMIT) on laiem elurikkuse kaitse tõhususe metoodika, see käib ka koolitusmaterjalide kohta [7].
IUCN Green List on maailma looduskaitseliidu kasutatav kaitsealade sertimisprogramm (vt iucngreenlist.org).
SEIK | Hullult uhke kask las elada
Tekst: JUHANI PÜTTSEPP
Üks 19. sajandi lõpul Tarvastust üles tähendatud rahvalaul kiidab kaskesid ehk kõivusid taevani. Need puud on „kallikarvalise, latva laia ja laheda, oksa hullu uhke`eda, tüve vasesta valatu“ /—/ „Ei neid raiu Randsu kirves ega tümpsi Tündre kirves, võta ei võera saeda.“ Enne päris mõtled, kui kase maha võtad, kas ei ole see tänagi nõnda?
Sirvides 1960.-1970. aastate Eesti Loodust, hakkab silma kodumaa eakate puude kirjeldusi siit kandist ja sealt kandist. Toona tõusulainel olnud looduskaitseliikumisest ajendatuna on siis ka soovitud seda või teist puid kaitse alla võtta.
Mis kaitsealadel on Eesti kaitsekorralduse tõhusust hinnatud?
Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri
Sõrve looduskaitseala
Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri
Aita koguda andmeid kokkupõrkel klaasiga hukkunud lindude kohta
Keskkonnaagentuur on alustanud koos Tartu ülikooli loomaökoloogidega vabatahtliku seire projekti, kus loodushuvilised saavad anda teada klaaspindade vastu lennanud ja surma saanud lindudest. Peamine seireperiood on kevad- ja sügisrände aeg, kuid info saab edasi anda ka muul ajal hukkunud suleliste kohta.
Klaaspinna pärast juhtuvad lindudega õnnetused väga tihti. Paljud linnud ei taju klaasi takistusena, kuna näevad sellelt peegelduvat taevast ja puid ja peavad seda turvaliseks looduskeskkonnaks. Samuti võib teisel pool klaasi olla midagi, mis linde huvitab ja ligi meelitab. Kokkupõrge aknaga lõpeb väikelinnu jaoks tihti kohe surmaga, sest murduvad kaelalülid. Peamised vigastused ongi silma-, kaela- ja peatraumad.
Võib jääda mulje, et sel moel hukkuvad peamiselt linnalinnud, kuid tegelikult on ohus kõik liigid, kelle lennuteele jääb ehitisi. Inimtegevuse tõttu hätta sattunud loomi aitav Eesti metsloomaühing ravib igal aastal sadu linde, kes on vastu klaasi põrganud. Keskkonnaagentuuri peaspetsialisti ja Tartu ülikooli loomaökoloogi Christel Rose Bachmanni sõnul hukkub meil igal sügisel klaaspindade tõttu palju rändel olevaid pöialpoisse, laulurästaid ja musttihaseid.
Pöialpoiss on Eesti ja kogu Euroopa väikseim lind, kelle mass on vaid 4-7 grammi. Neid tibatillukesi sulelisi saab meil rändel surma igal sügisel, kui nad klaaspindade vastu lendavad Foto: Michel Lehtmets Pöialpoiss on Eesti ja kogu Euroopa väikseim lind, kelle mass on vaid 4-7 grammi. Neid tibatillukesi sulelisi saab meil rändel surma igal sügisel, kui nad klaaspindade vastu lendavad Foto: Michel Lehtmets Pöialpoiss on Eesti ja kogu Euroopa väikseim lind, kelle mass on vaid 4-7 grammi. Neid tibatillukesi sulelisi saab meil rändel surma igal sügisel, kui nad klaaspindade vastu lendavad Foto: Michel Lehtmets
Uute hoonete fassaadid on tänapäeval tihti kaetud klaasiga või paiknevad seal suured aknad. Sellised ehitised asuvad tihti looduslike alade lähedal, kus elutseb palju linde. See kõik suurendab kokkupõrkeohtu. Rände ajal võib linde teelt kõrvale eksitada ka linnadest pärit valgusreostus. Üks ebasobivas kohas asuv klaashoone võib igal rändeperioodil hukka saata arvukalt lindusid.
Seires osalemiseks hoidke silma peal oma kodu ümbrusse jäävate suuremate klaashoonetel, bussipeatustel ja muude klaasrajatistel. Bachmann märgib, et kasvuhoonedki on sama suur probleem kui iga teine sarnane klaasrajatis, eriti kui nendes leidub lindudele huvitavaid asju. Tähekepanekutest andke keskkonnaagentuurile teada kasutades loodusvaatluste nutirakendust. Täpsema juhendi osalemiseks leiab Loodusveebist.
Kindlasti võib ära märkida sellegi, kui märgatud lind on elus ja vormistada selle eraldi vaatlusena. Kui lind tundub terve, kuid vajab natuke toibumisaega, siis tõsta ta mõne lähedal asuva puuoksa peale, sõidu- ja kõnniteest eemale. Loiu või silmnähtavate vigastustega linnu puhul võta ühendust metsloomaühinguga (www.metsloom.ee), kust saab nõu ja abi.
Surnukeha võib salvrätiga tõsta teelt ära, näiteks tee kõrvale põõsastesse. Hukkunud lindudest huvitub ka Eesti Loodusmuuseum. Kui leiate linnu enda kodu lähedalt, saab selle kerge vaevaga mässida tihedalt toidukilesse ja panna sügavkülma ning leiust seejärel muuseumile teada anda.
Vabatahtlikelt kogutud andmeid hakkavad kasutavama Tartu ülikooli loomaökoloogia õppetooli teadlased. Bachmanni sõnul saab kogutud andmete põhjal analüüsida eelkõige seda, millist tüüpi majad ja millistes piirkondades on kõige ohtlikumad ning milliseid liike ja mis perioodidel rohkem hukkub. Samuti saab hakata otsima teaduspõhiseid lahendusi, kuidas riske leevendada ja lindude elu säästa.
Asukoht mõjutab
Lähiriikidest on sarnane uuring tehtud Poolas, kus vabatahtlike abiga kaardistati vastu klaaspindu hukkunud linde. Seal kogutud andmete põhjal selgus, et kokkupõrkeid klaaspindadega mõjutavad peamiselt hoone tüüp, vanus ja asukoht. Kõige rohkem põrkavad linnud klaasiga kokku põldude, metsade ja jõgede ligiduses. Kokkupõrgete arv suureneb ka siis, kui klaashoone ümbruses kasvavad puud. Uued majad kujutavad endast suuremat riski kui vanad ja klaaspind muutub linnule ohtlikumaks ka pärast pesu.
Oma kodu saab linnusõbralikumaks muuta klaaspindu märgistades, kas või kleeplindiga. „Valge või muud heledat värvi kleeplint on tõhusam kui tume, kuid parem kasutada tumedat kleeplinti kui üldse mitte midagi. Oluline on ka see, et märgised paigutataks klaaspinna välisele küljele,“ soovitab Bachmann. Samuti on kasu sellestki, kui ruloo või kardin akna ette tõmmata. Püsivam lahendus on kasutada erilist madalama peegeldusvõimega klaasi või iluklaasi. Samuti saab aknad katta peegeldust vähendava kilega.
Klaaspindade puhul ei ole Eestis mitte mingisuguseid piiranguid, ütleb Bachmann. Kui raha on, võib endale püsti panna üleni klaasist maja. Seetõttu ongi oluline teada, mis hooned ja millistes piirkondades linde mõjutavad ning kui palju näiteks hukkub kaitsealuseid liike. Muidugi oleks hea, kui praegused soovitused oleks kunagi tulevikus kohustused, eriti majade planeerimisel looduslähedastesse elupaikadesse. Samuti võiks kaaluda suurte linnatulede kustutamist kõige aktiivsematel rändeöödel.
Looduskaitsekuu toob looduse tagasi
Tänavuse aasta looduskaitsekuu teema on „Toome looduse tagasi“. Käesoleval aastal keskendub looduskaitsekuu looduse taastamisele, olgu selleks pärandniitude taastamine ja hooldus, soode ja soometsade taastamine või jõgedel kalade rändetõkete eemaldamine.
Looduskaitsekuu algab 12. mail, emadepäeval, mis on ühtlasi looduskaitsepäev ja lõpeb 9. juunil loodusvaatluste maratoniga. 13. mail antakse tavakohaselt üle üle Eerik Kumari nimeline looduskaitsepreemia ning looduskaitsemärgid. Muude ürituste kava leiab keskkonnaameti kodulehelt https://keskkonnaamet.ee/looduskaitsekuu.
Looduskaitsekuu sisse jääb veel mitu rahvusvahelist looduse ja looduskaitse teemalist tähtpäeva.
11. mail on maailma rändlindude päev. Tänavune teema on „Tähelepanu putukatele“. rõhutab putukate tähtsust rändlindude jaoks ja toob esile probleeme, mis tekivad putukate arvukuse kahanemisel. Kaitstes putukaid, kaitseme ka linde.
24. mail on üle-euroopaline kaitsealade päev. 24. mail 1909 asutas Rootsi Riigipäev üheksa rahvusparki, mis olid esimesed kogu Euroopas. Tänavuste europarlamendi valimiste eel on kaitsealade päeva teema „Anna oma hääl loodusele!“
22. mail tähistame maailma elurikkuse päeva, teemaks „Osale maailma elurikkuse hoiu plaanis!“Sellega ärgitatakse nii kodanikeühendusi kui valitsusi pingutama, et täita Kunming-Montreali elurikkuse lepingu s sätestatud eesmärke: taastama aastaks 2030 maailma kahjustunud ökosüsteemidest 30 protsenti, peatada liikide väljasuremine, vähendada tarbimisjalajälge ning põllumajandusmürkidekasutamist ning tuua loodus linna tagasi.
5. juunil on maailma keskkonnapäev, mis tänavu juhib tähelepanu kõrbestumise ja taimede põuakindlusega seotud muredele.
Keskkonnaamet/Loodusajakiri
Rohukonn Saaremaal
Rohukonn on meie kõige üks tavalisemaid kahepaikseid, ometi polnud veel hiljuti teada, kas liiki leidub Saaremaal. Nüüd on see kinnitust leidnud.
Rohukonnale on iseloomulik ka suguline dimorfism: emasloomad on isastest suuremad Foto: Piret Pappel Rohukonnale on iseloomulik ka suguline dimorfism: emasloomad on isastest suuremad Foto: Piret Pappel Rohukonnale on iseloomulik ka suguline dimorfism: emasloomad on isastest suuremad Foto: Piret Pappel
Rohukonnale lisaks elutseb meil ka teine pruun konn, rabakonn. Neid saab eristada ninakuju järgi: rohukonnal on see ümaram, rabakonnal teravam. Rohukonn on ka pikemate jalgadega ja tema tagajalal olev pöiaköbruke on lühem kui sisemise varba alumine lüli. Kurgualusel ja rindmikul on alati marmorjas muster. Kindlalt saab kahel liigil vahet teha pulmalaulu järgi. Kudu, kulleste ja noorloomade määramine võib olla väga keeruline.
Esimesed vihjed Saaremaal elutsevast rohukonnast jõudsid keskkonnaagentuurini viis aastat tagas, kui pisiimetajate seire pudelpüünistest leiti üks rohukonnaga sarnanev noorloom. Sarnaseid juhuslikke vaatlusi kogunes veel. Hiljuti tehti Saaremaal ka euroopa naaritsa asustamise-eelseid toidubaasiuuringuid, mille käigus leiti rohukonna juba mitmelt poolt. Samuti koguti rohukonna levikuandmeid Kuressaare Hariduse Kooli õpilastöö käigus, kuid sel juhul oli liik enamasti määratud kudu alusel.
Tänavu kevadel Saaremaal tehtud välitööd kinnitavad rohukonna leidumist kokku 15 sigimisveekogus. Uuringust saab põhjalikumalt lugeda keskkonnaagentuuri ajaveebist. Ülevaate autorid on eluslooduse osakonna töötajad Ragne Erimäe, Maris Sepp ja Rein Nellis.
Kahepaiksete vabatahtlikud vaatlejad on viimastel aastatel oluliselt parandanud teadmisi eri liikide leviku kohta . Ka tänavu on kõik loodusesõbrad oodatud osalema keskkonnaagentuuri korraldatavas kahepaiksete vabatahtlikus seires ja sisestama oma konna- ning vesilikuvaatlusi Loodusvaatluste nutirakenduse kaudu.
Keskkonnaagentuur/Loodusajakiri
Metsainfo koondub Keskkonnaportaali
Keskkonnaagentuur on Reaalajamajanduse metsaprojektis alustanud erinevate asutuste metsainfo koondamist ja avaldamis Keskkonnaportaalis. Eesmärk on tuua võimalikult suur osa olemasolevast, kuid erinevate asutuste andmebaasides paiknevast metsainfost ühte kohta.
Foto: Erik Karits (Pixabay) Foto: Erik Karits (Pixabay) Foto: Erik Karits (Pixabay)
Muudatus võimaldab pakkuda huvilistele suuremat kasutajamugavust ja kiirendab andmete leidmist ning töötlemist. Nii on tagatud avatud, läbipaistev ja veelgi parem ülevaade Eesti metsade kohta, mis põhineb võimalikult värsketel andmetel.
Keskkonnaameti metsaosakonna juhataja Olav Etverk ütles, et Keskkonnaportaalis on nüüd avaldatud Keskkonnaameti koostatud ülevaated esitatud metsateatiste ja metsakaitseekspertiiside kohta. „Eraldi avaldatakse metsateatised ja metsakaitseekspertiisid kaitstavate alade osas. Lisaks üldisele kokkuvõtvale infole on eraldi töölehelt võimalik teha ka erinevaid päringuid metsateatiste ja metsakaitseekspertiiside kohta ning leida ennast huvitava piirkonna kohta infot,“ selgitas Etverk.
Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri koostöös jätkub metsaandmete avaldamine keskkonnaandmeid koondavasse portaali kogu 2024. aasta vältel. Kogu Reaalajamajanduse metsaprojektist saab täpsemalt lugeda Keskkonnaagentuuri blogist.
Keskkonnaamet/Loodusajakiri
Kutsume vestlusõhtule!
Koostöös Eesti loodusuurijate seltsiga kutsume teid taas vestlusõhtule, mis toimub 16. mail algusega kell 17.00 Eesti looduseuurijate seltsi majas (Struve 2, Tartu). Oma teadustööst tuleb kõnelema geograaf Jaan Pärn, kes töötab Tartu ülikoolis maastiku biogeokeemia kaasprofessorina. Teadustöö tõttu on Jaani käinud väga paljudes riikides üle maailma, viimati Kongo vabariigis. Peamine uurimisteema keskendub soode süsiniku- ja toitaineringetele.
Eesti Looduse tellijatele ja LUSi liikmetele on vestlusõhtust osavõtt tasuta, teistele maksab 5 eurot.
Loodusajakiri
Veebiportaal “Kreutzwaldi sajand” pakub usaldusväärset kirjandusloolist teavet
MARIN LAAK
Eesti kultuurilooline veeb „Kreutzwaldi sajand“ (kreutzwald.kirmus.ee) on sisupõhine teabeallikas, usaldusväärne ja aegumatu. Keskkond tutvustab varasemat, 19. ja 20. sajandi alguse eesti kirjanduslugu avaral kultuuriloolisel taustal Eesti kirjandusmuuseumi arhiivide autentsete allikate kaudu.
Millest kõneleb Karl Asti diplomaadipass?
Väljavõtteid
JANIKA KRONBERG
Fridebert Tuglase lähedane sõber, ea- ja mõttekaaslane Karl Ast (Orava vald Võrumaal 1886 – New York 1971), kirjanikunimega Karl Rumor, oli seiklusliku elukäiguga palju rännanud mees, kes on peale kirjanduse jätnud dokumenteeritavaid jälgi nii Eesti poliitikasse kui ka diplomaatiasse.