Loodusajakirjad
Kas tumeaine kaob neutriinouttu?
Tekst: ANDI HEKTOR ja KRISTJAN KANNIKE
Neutriinoudu neutriinod, mida on mõõtnud tumeainedetektorid XENONnT ja PandaX-4T, pärinevad Päikese südamest, kus pidevalt kulgevad mitmesugused termotuumareaktsioonid. Nende käigus ühinevad kergemate elementide, nagu vesinik ja heelium, aatomituumad raskemateks. Raskemate tuumade seas on boori radioaktiivne isotoop boor-8, mille lagunemisel tekivadki neutriinod Foto: NASA
Juba 1960. aastatel hakkasid füüsikud ja astronoomid aimama, et peale tavalise aine, millest koosnevad tähed ja planeedid, peab universumis ujuma ringi veel mingi nähtamatu aine. Sellele viitasid uuringud suurte tähekogumite ehk galaktikate ja ka galaktikaparvede sisemise liikumise kohta. Ainult nähtavatest tähtedest lihtsalt ei piisaks selleks, et galaktikaid koos hoida ja tähti vaadeldud moel liikuma panna. Tavalise ainega võrreldes peab galaktikates ja täheparvedes olema ligi kümme korda rohkem seda nähtamatut ollust, mida hakati nimetama tumeaineks.
Eri rahvaste uurimine aitas avastada uusi depressiooniga seotud geene
Eesti teadlaste osalusel ja geenivaramu andmete abil valminud ülemaailmses uuringus tuvastati uusi pärilikke riskitegureid, mis lubavad ennustada depressiooniriski ja aidata haigust ennetada ning ravida.
Rahvusvaheline uurimisrühm, mida juhtisid Edinburghi ülikool ja Londoni King’s College’i teadlased, analüüsis rohkem 29 riigist pärit inimeste andmeid. Kokku leiti ligi 300 uut geneetilist seost depressiooni esinemisega. Kokku tuvastati 700 depressiooniga seotud geneetilist variatsiooni, millest ligikaudu poolt ei ole varem haiguse väljakujunemisega seostatud.
Eesti oli sellisesse uuringusse kaasatud esimest korda. Kokku analüüsiti150 000 Eesti geenidoonori geeni- ja terviseandmeid. Kogu uuring hõlmas ligi viie miljoni inimese andmeid.
Uuringu teeb eriliseks see, et kui seni on depressiooni pärilikkuse uurijad keskendud peamiselt Euroopa päritoluga inimestele, siis seekord oli osa andmeid pärit Aafrikast ja Aasiast ja sada uut pärilikku seost avastati just tänu sellele. Varasemate uuringute põhjal välja töötatud Euroopa-kesksed ravimeetodid ei pruugi olla teiste rahvuste jaoks alati tõhusad ja see suurendab tervisealast ebavõrdsust üleilmastuvas maailmas. Värskete tulemuste abil saab arendada personaalmeditsiini, mis on abiks igale inimesele sõltumata tema rahvusest.
Igal inimesel esineb mingil määral depressiooniriski suurendavaid geenivariante. Siiski on igal üksikul geenivariandil depressiooni üldisele tekkeriskile väga väike mõju. Kui aga neid üksikvariante on palju, võivad need üheskoos depressiooniriski märgatavalt võimendada. Inimestel, kellel on depressiooni pärilike riskivariantide arv suurim, on viis korda tõenäolisem võimalus depressiooni tekkeks.
Uuringu tulemusel jõuti veel järeldusele, et leidub ravimeid, mida saaks lisaks nende praegusele otstarbele kasutada ka depressiooniraviks. Nende tulemuste põhjal saab kavandada lisauuringuid laiendamaks depressiooni ravivõimalusi.
Kuigi nii suures kogu genoomi hõlmavas uuringus ei ole Eestist pärit andmeid varem kasutatud on eri geenivariante uurides ka varem tuvastatud neid, mis teatud haiguste tekkeriski kas suurendavad või vähendavad. Näiteks on varasemad geenivaramu andmed näidanud, et 11–13 protsenti Eesti inimesi kannavad geenivarianti, mis muudab nad laialt levinud HI-viiruse tüve suhtes immuunseks või raskendab nende viirusega nakatumist. Huviline saab uuringut lugeda teadusajakirjast Cell.
Horisont /Tartu ülikooli genoomika instituut
Sõrgadega robot sumpab edukalt lumes
Eesti terioloogia selts on kuulutanud tänavuse aasta loomaks põdra. Toreda kokkusattumusena on Tallinna tehnikaülikooli biorobootikakeskuse teadlased avaldanud uurimuse robotjalgadest, mille loomisel on olnud eeskujuks põder ja teised sõralised. Ajakirjas Bioinspiration & Biomimetics avaldatud artikli põhjal saavad sedalaadi sõrgadega robotid hakkama nii kohevas lumes kui ka mudasel pinnal, mis tavaliselt käib masinloomadele üle jõu.
Loodusest inspireeritud roboteid on väga mitmesuguseid. Tallinna tehnikaülikoolis on välja töötatud robotkalad ja nelja uimega allveerobot U-CAT, mille eeskuju on merikilpkonnad. NASA loodab koos USA Carnegie Melloni ülikooliga loodud maolaadset robotit EELS (Exobiology Extant Life Surveyor) kasutada, otsimaks elu märke teistelt taevakehadelt. Internetis on menukad Boston Dynamicsi robotkoerad, keda katsetatakse näiteks politseinike abilistena.
Loomade eeskujul loodud robotid suudavad üha paremini liikuda, kuid jäävad hätta näiteks märgades ja soistes paikades, mida eelistab meie suurim imetaja põder. Põdra ja veiste lõhestunud sõrgade eeskujul on Simon Godon Tallinna tehnikaülikoolist töötanud välja silikoonist „sõrad“ ehk väikesed sussid, mis on eriti tõhusad mudasel pinnal. Katsetes selgus, et robotkoerale Go1 jalga pandud „sõrad“ takistasid vajumist ja aitasid robotil energiat kokku hoida.
Põdra-aastal on paslik küsida, miks on meie suurima imetaja sõrad niivõrd head, et annavad tehnikateadlastele inspiratsiooni.
Selgitab zooloog Jüri Tõnisson:
Põdral on täielikult välja arenenud vaid kolmas ja neljas varvas, nende varvaste viimast lüli ehk sõraluud katab sarvestunud sõratohl, mis jätab 12–16 cm pikkuse jälje. Pehmel pinnasel suurendavad toetuspinda taandarenenud tagasõrad, teine ja viies varvas.
Põdra(pulli) sõra pikkus on kuni 16 cm. Põder toetub ainult kolmanda ja neljanda varba otsi katvatele sõratohludele. Eesmised sõrad on suuremad. Sõrgatsid ehk teine ja viies varvas ei ulatu üldse maha, kuid suurendavad pehmel pinnasel toetuspinda. Huvitaval kombel on põdrapulli sõrad ümarama kujuga kui põdralehma omad. Miks pulli ja lehma sõrad erinevad, sellele ei ole ühest vastust pole.
Sõrg on looduse originaalne lahendus. Sõrg on parem kui kabi, mis ei veni. Samas võtavad sõrad vähe ruumi, eriti vigastusohule mõeldes.
Horisont / Tallinna tehnikaülikool
Dinosauruste kadumises ei saa süüdistada väävlit
Umbes 66 miljonit aastat tagasi Mehhikosse Yucatáni poolsaarele Chicxulubi langenud hiiglaslik asteroid tekitas suure kraatri. Kokkupõrke järel kujunenud looduskatastroof viis tõenäoliselt kliima jahenemise ja hiidsisalike väljasuremiseni. Pikka aega on jahenemise süüdlaseks peetud kokkupõrkel õhku paiskunud väävlit. Ajakirjas Nature Communications ilmunud värske uuringu põhjal võib väävli roll olla üle hinnatud.
Maa elustik muutus Chicxulubi katastroofis oluliselt ja välja surra võis kuni kolmveerand kõikidest liikidest. Õhku paiskunud väävliühendid, tolm ja metsapõlengul tekkinud tahm jäid atmosfääri aastateks püsima ja takistasid päikesekiirguse jõudmist Maale. Kliima muutus jahedamaks ja fotosüntees oli takistatud. Kui suur osakaal oli kliima jahenemisel tolmul ja asteroidi kokkupõrkel kivimitest eraldunud väävlil, selle üle on teadlased eri meelt. Kümneid miljoneid aastaid tagasi toimunud katastroofi rekonstrueerimiseks kasutavais mudeleis on palju ebakindlat: näiteks kui palju oli kokkupõrkekohas väävlirikkaid kivimeid, kui suur täpselt oli asteroid, millise kiirusega see liikus ja millise nurga alt see atmosfääri sisenes.
Rootsi Luleå tehnikaülikooli teadlane Katarina Rodiouchkina uuris koos oma kaastöölistega Chicxulubi kraatri piirkonnast võetud uusi kivimiproove ja mujalt maailmast pärit sama vanusega kivimiproove ning võrdles nende koostist. See lubas esmakordselt anda empiirilise hinnangu Chicxulubi asteroidi tõttu atmosfääri paiskunud väävli koguse kohta.
Mudeli põhjal võis väävlikogus olla umbes viis korda väiksem, kui seda on näidanud senised mudelid. Nii oli ka kokkupõrke järel tekkinud „talv“ leebem ja soojem ning taimestik taastus kiiremini. Samuti on üks hiljutine Belgia ülikoolide uuring viidanud sellele, et kõige tähtsamat rolli kokkupõrke järgsel jahenemisel võis mängida hoopis ülipeen tolm.
PhysOrg/Horisont
Mulluse Enigma 6. vooru võitja on Aivar Kauge
Kuuenda vooru puhul oli ülesandesse ära peidetud nn pitsateoreem ja üks selle järeldus. Kuldar Traks jõudis õige algoritmi ja vastuseni, Aivar Kauge ja Kalle Kulbok suutsid aga esitada ka tarvilikul määral detailsed ning ära põhjendatud lahenduskäigud. Elegantseimaks tuleb seekord pidada Aivar Kauge lahendust, kuna ta kasutas veidi lihtsamat matemaatilist aparatuuri: telgsümmeetriat, lüket ja pööret. Seepärast saab tema ka vooruauhinna.
Peale selle pitsateoreemi on olemas ka teine, lihtsam ja lõbusam „pizzateoreem“. See kõlab nii: „Kui pizza raadius on z ja paksus on a, siis on pizza ruumala Pi z z a.“
Vooru võitja saab kingituseks raamatu sarjast „Looduse raamatukogu“, aastaraamatu „Lehed ja tähed“ või loodushäälte CD-plaadi. Sarjas ilmunud raamatutega ja CD-plaatidega saab tutvuda veebilehel www.loodusajakiri.ee ja eelistustest teada anda toimetuse telefonil 610 4105 või meiliaadressil loodusajakiri@loodusajakiri.ee.
Enigma 6. vooru lahendusedEESTI LOODUSE ARHIIVIST | MARI MOORA: vaid kümnendik maailma taimeliikidest saab seenjuureta hakkama
Intervjuu Tartu ülikooli koosluse ökoloogia professori Mari Mooraga ilmus 2022. aasta novembrinumbris.
Eesti_Loodus11_2022-MooraEesti kümme aastat Euroopa kosmoseagentuuris
Tänavu täitub 10 aastat Eesti saamisest Euroopa kosmoseagentuuri (ESA) liikmeks. 4. veebruaril 2015 allkirjastas väliskaubandus- ja ettevõtlusminister Anne Sulling liitumislepingu Eurooopa kosmoseagentuuriga. 1. septembril täitub 10 aastat Eesti ESA täisliikmeks saamisest ja selleks puhuks valmib Eesti kosmose senist lugu, saavutusi ja tulevikuvisioone tutvustav video. Septembris toimub ka tähtpäevale pühendatud kosmoseteemaline kontsert-vastuvõtt ja oktoobris korraldab Eesti kosmosebüroo Tallinnas küberkaitsele pühendatud rahvusvahelise konverentsi.
Eesti kosmosepoliitikat ja -programmi ellu viiv Eesti kosmosebüroo osaleb alates tänavusest aastast rahvusvahelistes projektides Space Estonia nime all. Ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse koosseisu kuuluv kosmosebüroo vahendab ESA ärivõimalusi ja esindab Eestit ESAs.
Horisont / Eesti kosmosebüroo
Uus eestikeelne andmeteaduse õpik
Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudis on valminud kõrgkooliõpik „Praktiline andmeteadus“, mis annab tervikliku ülevaate andmeanalüüsi, masinõppe ja tehisintellekti nüüdismeetoditest ning sisaldab hulgaliselt praktilisi näiteid. Haridus- ja teadusministeeriumi toetusel valminud õpik on veebis kõigile tasuta kättesaadav. Selle saab alla laadida Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi kodulehelt.
Õpikus käsitletavate teemade hulgas on näiteks andmeteaduse projektide metoodika, statistilise analüüsi alused ning juhendatud ja juhendamata masinõppe- ja tehisintellekti meetodid, tehisnärvivõrgud, sügavõppemudelid ning ka generatiivsed mudelid, sealhulgas suured keelemudelid.
E-õpik on valminud arvutiteaduse instituudi õppejõudude ja teadlaste ühise tööna. Autorid on Tartu ülikooli terviseinformaatika lektor Elena Sügis, tehisintellekti lektor Ardi Tampuu, informaatika lektor Anna Aljanaki, keeletehnoloogia professor Mark Fišel ja tehisintellekti professor Meelis Kull. Õpikut on retsenseerinud Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli teadlased.
Horisont / Tartu ülikool
Kuumus muudab lehtede ja okaste kuju
Mullu 20. detsembril Eesti maaülikoolis doktoritöö kaitsnud Vivian Kuuse uurimused kinnitavad, et taime kasvuaegne kõrgem temperatuur mõjutab suuresti taimeanatoomiat ja fotosünteesi.
Selleks et tulevikus kasvatada meie keskkonda kõige paremini sobivaid taimeliike ja -sorte, on vaja süvitsi mõista, kuidas taimed loodusega kohanevad ning millised muutused toimuvad nende elu jooksul. Kohanemisel etendab suurt osa taimede siseehitus. Vivian Kuusk soovis oma doktoritöös „Role of leaf anatomy in photosynthetic modifications during plant ontogeny and upon environmental acclimation“ („Lehtede anatoomiliste muutuste roll taimede fotosünteesivõime määramisel“) mõista taimede anatoomia muutusi, mis leiavad aset keerulistes oludes: kui noor taim ennast oma kasvukohal sisse seab ja kui taim peab kasvama kõrgemal temperatuuril kui tavaliselt.
Taimed on Maa ökosüsteemi kõige tähtsam komponent, sest neist sõltuvad kõik teised elusolendid. Kuna taimed ei saa asukohta vahetada, on neil evolutsiooni käigus tekkinud võime oludega kohaneda. Kui taim on alles väike, on talle kõige olulisem jääda ellu, kasvada piisavalt kiiresti ning kasvatada endale tugevad lehed ja juured.
Vahemere maades kasvavate männiliikide näitel on Kuusk selgitanud, kuidas puude fotosünteesivõime muutub olenevalt okaste anatoomiast ja mis seda põhjustab. Doktoritöös on antud täpne ülevaade okaste muutustest vanuse suurenedes ja nende seostamine fotosünteesivõimega. See teeb töö ainulaadseks.
Ühtlasi on Kuusk uurinud harilikust kõrgema kasvutemperatuuri mõju taimeanatoomiale ja isopreeni eritamisele. Isopreeni eritavad peaaegu kõikide taimede lehed. See on maailmas enim levinud lenduv ühend, mille emissiooni mõjutab tugevalt taime kasvukeskkond. Metsast õhku jõudval isopreenil on tähtis osa pilvede tekkes.
Kuna tegemist on laialt levinud üliolulise ainega, on vaja täpselt teada selle eritumise nüansse, et isopreeniga seotud mudelid ja tulevikuennustused oleksid täpsemad.
Vivian Kuuse on teinud kindlaks, et kasvuaegne kõrgem temperatuur muudab olulisel määral lehe anatoomiat ning seetõttu ka fotosünteesi ja isopreeni eritumist lehe pindala kohta. Doktoritööga saab tutvuda Eesti maaülikooli digiarhiivis EMU DSpace.
Eesti maaülikool /Horisont
Parimad pärandniitude majandajad on selgunud
Kliimaminister Yoko Alender ja Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra tunnustasid 28. jaanuaril silmapaistvamaid pärandniitude majandajaid, kes panustavad oma tegevustega Eesti kõige liigirikkamate maastike säilimisse ning elu hoidmisse maal.
Eestis tegutseb tuhatkond pärandniitude majandajat, kes hooldavad niites ja karjatades ühtekokku ligi 420 ruutkilomeetrit pärandniite, mitmekesistades oma tegevustega põllumajandust ja kandes hoolt selle eest, et Eesti traditsiooniline maaelu ning looduskeskkond ei hääbuks, vaid oleksid hästi hoitud ja hooldatud.
14 auhinnale esitatud majandaja seast leidsid tunnustust Kalmer Visnapuu Lääne-Virumaalt, Veiko Ülejõe Raplamaalt, Krista ja Vallo Vilta Läänemaalt ning Linda ja Koit Tikk Hiiumaalt. Lisaks tunnustasime väikeettevõtjat Ulvi Koovi ühes tema poegadega Lahemaalt.
Kui praegu majandatakse pärandniite 0,91% Eesti territooriumist, siis 20. sajandi algul katsid pärandniidud hinnanguliselt kuni 40% Eesti territooriumist ehk 1,8 miljonit hektarit. Nii suur kadu võtab eluala tuhandetelt liikidelt. Ilma pühendunud hooldajateta kaoksid need elupaigad sootuks ja koos nendega ka niiduliigid meie maastikelt.
Kalmer Visnapuu (Piira Mahe OÜ)
Seitsmendat põlve põllumees ja hingelt karjakasvataja Kalmer hooldab 62,8 hektarit puis- ja aruniite ning puiskarjamaid. Lisaks karjatab ta väljaspool kaitsealasid pärandniiduilmelisi alasid ning tal on plaanis oma tegevust kaitsealadel laiendada. Kalmeri hooldatav Mädapea tammiku puisniit on nagu elurikkuse oaas keset Virumaa põllumajanduslikku suurtootmist.
Kalmer väärib tunnustust, sest tal on selge visioon, kuidas mitte ainult pärandniite, vaid kogu põllumajandust keskkonnahoidlikult ja jätkusuutlikult majandada. Aktiivse kaasamõtleja ja valdkonna eestkõnelejana on Kalmer Keskkonnaameti heaks parteriks; oma tegevusi ja nende looduskaitselisi eesmärke oskab ta põhjendada nii kohalike inimestega rääkides kui ka rahvusvaheliste ekspertidega kokku saades.
Kalmer Visnapuule annavad auhinna üle keskkonnaminister Yoko Alender ja keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra
Vallo ja Krista Vilta
2006. aastal hakkas perekond Vilta taastama ja hooldama peremehe esivanemate kodus asuvat 2,66 hektarilist puisniitu. Aastatega on kasvanud nii talupidamine, pere kui ka pindalad ning praeguseks on Vallo ja Krista Läänemaa suurimad ja kogemuste poolest rikkaimad soostuvate puisniitude hooldajad, kelle hooldada on 114,43 ha soostuvaid puisniite, lisaks 61,58 ha muid niite.
Mahetootjatest perekonna hooldatavatel aladel esineb II kaitsekategooriasse kuuluv Eesti soojumikas, suurtel aladel kasvab kuninga-kuuskjalg, lisaks vähemalt kaheksa eri liiki orhideid, siberi võhumõõk, lodukannike ja harilik porss.
Haritud ja keskkonnateadlik Vilta pere paistab silma pühendumuse, kohusetundliku ning eeskujuliku hooldamise, loodushoidliku mõtteviisi ja tegutsemisega ning on seetõttu tunnustust väärt.
Keskkonnateadlik Vilta pere koos keskkonnaministri ja keskkonnaameti peadirektoriga
Veiko Ülejõe (OÜ Rehe Ait)
Veiko hooldab botaaniliselt väga väärtuslikku kümnekonna hektari suurust puisniitu Maidla-Iganõmme hoiualal Raplamaal ning see, millise entusiasmi, fantaasia ja loovusega ta oma puisniite taastab ja hooldab, on tunnustust väärt! Veiko on oma põhiametilt Märjamaa päästekomando meeskonnavanem ning hinnatud koostööpartner nii kohalikus kogukonnas kui ka ametkondades, alati lahkelt võõrustamas oma puisniidul külalisi nii lähemalt kui kaugemalt, alati valmis tutvustama oma puisniidu loodusväärtuseid, tööd ja tegemisi ning looduskoosluste hooldamiseks vajaminevat tehnikat.
Aina on ta ka abiks teistele hooldajatele, kel vaja mõne kivi eemaldada, kände freesida või heina koristada. Tasub ainult helistada! Et Iganõmme puisniit kuulub kahele omanikule, ei saa Veikot kiites jätta veelkord kiitmata ka Veiko naabrit Ulvet.
Veiko Ülejõe
Linda ja Koit Tikk (Risttee talu)
Linda ja Koit hooldavad koos oma laste ja 300 Eesti tõugu hobusega pärandkooslusi Käina lahe-Kassari maastikukaitsealalt Peipsiveere looduskaitsealani välja. Kokku on nende hallata üle Eesti 754 hektarit väärtuslikke pärandmaastikke.
Linda ja Koit on tunnustamist väärt, sest nad on loonud tugeva perekonna, kus teadmised, töövõtted ja armastus looduse vastu on põlvkonnaülene ja ning seda jagatakse lahkelt ka väljaspool seisjatega. Nende toel ja eestvedamisel on Eesti loodus saanud tagasi palju ranna- ja aruniite, puiskarjamaid, loopealseid ja soostunud niite. Nad on väga head ja usaldusväärsed koostööpartnerid, kes osalevad aktiivselt koolitustel, koosolekutel ja infopäevadel ning teevad ettepanekuid valdkonna paremaks ja loogilisemaks toimimiseks. Nad annavad oma loomi meelsasti rendile maaomanikele, kes soovivad oma maadele jäävaid niite korras hoida.
Tikud on need, kes toovad linnastunud inimese kannatlikult ja heasoovlikult kas siis ratsamatkade kaudu või muudmoodi tagasi loodusesse ja kes on ära tundnud põhilise – see, mida armastad, tuleb võtta oma südameasjaks ning selle kaitsmine oma peamiseks ülesandeks. Investeerimine Eesti loodusesse on uhkuse asi ning privileeg.
Risttee talule antud preemia võttis vastu Linda Tikk
Ulvi Koov koos oma poegade Richard ja Heinrich Liisiga hooldavad Lahemaa 15 hektaril ranna- ja aruniite ning puiskarjamaid. Hooldamisel on abiks 20 šoti mägiveist.
Ulvi perekondlik ettevõtmine panustab nii nagu keegi oskab – kes karjatamisse, kes taraehitusse, kes paberimajandusse, retseptide väljamõtlemisse ja tootearenduses, aga perega ühiselt hoitakse oma kuldaväärt karja ja loodust, et küla elaks ja ka kogukonna tegemistes oleks elu, järjepidevus ja areng.
Ulvi on oma tootmises võtnud suuna, et ära kasutatakse kõik sabast sarvedeni. Kohalikud Lahemaa restoranid ja rohelise mõtlemise poolest tuntud Fotografiska kasutavad oma menüü rikastamiseks nende toorainet. Kohalik kogukond saab osta erinevaid veiselihatooteid, burksipihvist vorstideni ja pähklitükist hakklihani. Nahad on pargitud ja leiavad kasutust oma majapidamises ning müügiks.
Lisaks on Ulvi ka külavanem ja aktiivne kogukonna liige, südamlik, külalislahke ning teadmishimuline. Tema tegemised on tunnustust väärt, sest ta toimetab looduskaitse jaoks väga olulises valdkonnas südame kutsel ja allahindlusi tegemata.
Ulvi Koov koos oma poegade Richard ja Heinrich Liisiga hooldab pärandniite Lahemaal
Parimaid pärandniitude majandajaid tunnustati kolmandat korda.
Loodusajakiri: kontrollitud põlengud
Põllumaa saamiseks on kontrollitud põlenguid aastatuhandeid kasutatud, aletamisest vähem teatakse Kaugu-Eesti meekarjamaid, mis olid samuti seotud tahtlike süütamistega. Sellest, kuidas põlengud kujundavad kooslusi, räägib EMÜ keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetooli vanemlektor Pille Tomson.
SADA RIDA EESTI LOODUSEST | MERI JA LOODUS
Tekst: TIIT HENNOSTE
Mis on meri ja mis on mets? Kuidas mõista metsa, kui oled kasvanud mere ääres? Kas loodu on loodus? Mälestusi sellest, kuidas meri määrab elu ja mälu.
Pihutäis liike Ma olen pärit Pärnust. Sündinud Pärnu ülejõe äärelinna Uus-Sauga tänavale. Sinna oli sündinud ka minu isa, tema vennad ja õed. Uus-Sauga ümbrus oli 1950. aastate teisel poolel pigem poolküla. Seal oli mõnes peres veel lehm ja kohti nimetati nagu talusid (meile toodi piima Raavikult). Tänav ise oli pikk ja sirge ning viis välja sõjaväelennuväljani. Majade ja lennuvälja vahel olid põllud (ka meie põllusiil) ja kraavid, mille servades kasvasid kullerkupud. Palju kullerkuppe! Kõnniteed olid mullast ja majade servas kasvas rohi, millest jäi ninamällu varakevade lõhn, mis tuli majade päikesepoolsesse äärde.
Räätsadega soos: hea tava lisab tegevusele väärtust
söandata minna Foto: Romet Vaino
Tekst: KADRI ERIT, MARIKA KOSE
Üks sooturismi osa on räätsamatkad. Jalanõu alla kinnitatavate räätsadega on rabapinnasel mugavam liikuda ning pääseb sinna, kuhu muidu kõndides ei saa minna. Ent räätsaretkedel võivad olla ka omad ohud looduskeskkonnale. Nende kahjude ennetuseks on koostatud räätsamatkade hea tava.
Sood on ajalooliselt olnud Eesti inimestele tähtsad marjamaad: tavapäraselt käidi suviti murakal ja sügiseti jõhvikal. Praegusajal ei ole enam otsest vajadust marju varuda, marjakorjamine on paljudele pigem puhkus või rekreatiivne tegevus, kus saagist olulisem on viibida värskes õhus ja nautida looduse ilu.
Rändlinnud ja kvantmehaanika
Ajakirja Horisont kvantmehaanika erinumbrist saab lugeda, kuidas rändlindude kompassi töö põhineb kvantmehaanikal. Saates on külas artikli autor Ülar Allas, kellega räägime lindude rändest laiemalt.
Eesti kihelkonnad | Kirbla, tagasihoidlik kihelkond Läänemaal
Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE
2008. aastal toodi Stockholmist Kirbla kirikuaeda igavesse puhkepaika peaminister Jüri Uluotsa, tema abikaasa ja poja põrm. Juba 1997. aasta juulis oli perekonna matmisplatsile sängitatud taasiseseisvunud Eesti esimese kaitseministri Ülo Uluotsa põrm. Ent mille poolest võiksime Kirbla kihelkonda veel tunda?
LIHTNE KÜSIDA | Mida metsasitikas sööb?
Paari sentimeetri pikkune metsasitikas on tõenäoliselt tuttav loom kõigile, kes metsas käinud: tema läikiv sinakasmust kuplitaoline kere jääb hästi meelde. Metsas näeb neid sageli, ja kuna nad liiguvad üsna aeglaselt, jõuab neid märgata. Poola teadlased on mõõtnud nende liikumiskiiruseks 50 meetrit tunnis, kuid tõenäoliselt oleneb kiirus suuresti sellest, kas nad liiguvad siledal metsateel või ukerdavad sammalde ja rohukõrtega kaetud rajal. Vahel harva võib neid näha lendamas, aga peamiselt kohtab seda mardikat siiski metsateedel või samblal liikumas.
Metsasitika menüü ei ole meile isuäratav, sest sinna kuuluvad loomade väljaheited ja kõdunevad taimed või seened. Metsasitikatel on tõhusad kaevejalad, mille laiad reied ja sääred on ogalised. Nendega kaevatakse metsamulda 70–80 cm pikkused kõrvalharudega käigud, kuhu emane muneb munad. Käiku varuvad nad vastsetele sama toitu, mida isegi söövad, peamiselt metsa alt kogutud sõnnikut. Vastsed ei jõua kõike kogutut ära süüa, osa sellest jääb pinnasesse. Sellega on metsasitikad looduses igati vajalikud, sest aitavad kaasa viljaka mulla tekkele. Niisugune orgaanika maa sisse viimine on iseäranis oluline toitainevaestel muldadel kasvavates metsades, nagu nõmme- või palumetsad, aga kulub ära ka salumetsades ja teistes metsatüüpides.
Metsasitikad munevad maa-alustesse tunnelitesse kevadel või suve alguses, vastsed kooruvad suve teisel poolel. Vastsed talvituvad oma käigus, nukkuvad kevadel ning saavad valmikuks suve hakul. Noored metsasitikad ei paljune esimesel eluaastal, oma järglased soetavad nad aasta hiljem.
Nii nemad kui ka teised sõnnikust toituvad mardikad on looduses väga tähtsad. Peale selle, et nad aitavad kujundada toitainerikast mulda, kahandavad nad kliimamuutusi võimendava metaani teket. Kui sõnnik tehakse väiksemateks tükkideks ja sellesse viiakse õhku, tekib lagunemisel vähem metaani. Seega võib öelda, et kuigi metsasitikate menüü võib meile tunduda ebameeldiv, on nad looduses omal kohal.
Sirje ja Georg Aher
AASTA ORHIDEE | Erkroosade õitega aasta orhidee: püramiid-koerakäpp
Roosade õisikutega käpalisi leidub Eestis küllaga, näiteks paljud sõrmkäpad, käoraamatud ja punane tolmpea. Ometi paistab tänavuse aasta orhidee püramiid-koerakäpp silma eriliste erkroosade õite poolest. Nende värvus on nii kirgas, et tundub lausa hõõguv, eriti õitsemise alguses, kui õisikud on püramiidja kujuga.
Tekst: TIIU KULL Fotod: RANDEL SERVET
Püramiid-koerakäpp (Anacamptis pyramidalis (L.) Rich.) on ümarate juuremugulatega taim, kes tavaliselt kasvab 20–40 cm kõrguseks. Tema õisikud on tihedad ja rohkete õitega: õisi võib olla 20–50, mõnel juhul isegi üle 60 [7]. Õitsemise teisel poolel (juuli keskel), kui ka tipmised õied on avanenud, muutub õisik ruljaks ja võib küündida kuni kaheksa sentimeetrini [8]. Pikad peenikesed lehed kuivavad enamasti õitseajaks, jättes kogu tähelepanu säravatele õitele.
AASTA LIND| Kormoran – tõrjutud, kuid oma
Tekst: AGUR PAESÜLD, KUNTER TÄTTE Fotod: MATI KOSE
Tänavuse aasta linnuks valitud kormoran ehk karbas on viimastel aastatel sattunud suure tähelepanu alla. Seda omamoodi välimusega lindu on peetud ekslikult võõrliigiks. Osava kalastaja ja sukeldumismeistrina on ta väidetavalt konkurent kaluritele, kes kardavad, et ta mere kaladest tühjaks sööb. Need müüdid on visad kaduma. Sestap on igati paslik kormoraniga lähemalt tuttavaks saada.
Eripärane ja arhailine, kuid siiski oma
INTERVJUU |Taimede ja seente kooselu pakub huvi nii teadlastele kui ka põllumeestele
Tartu ülikooli molekulaarse ökoloogia professori Maarja Öpikuga vestelnud Toomas Kukk
Maarja Öpik on sündinud 17. septembril 1972. Lõpetanud Nõo keskkooli 1990 ja Tartu ülikooli bioloogina 1995. Magistrikraadi bioloogias sai 1998 („Puhaskultuuride tunnused liudikulaadsete seente (Pezizales) süstemaatikas“) ning doktorikraadi taimeökoloogia ja ökofüsioloogia erialal (arbuskulaarse mükoriisa uuringud) 2004. aastal. 2006–2008 Šoti põllumajandusinstituudis Marie Curie järeldoktorant ning 2008 Negevi Ben Gurioni ülikooli Jacob Blausteini kõrbeuuringute instituudi külalisteadlane. Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi direktor (alates 2020), botaanika osakonna taimeökoloogia õppetooli molekulaarse ökoloogia professor (alates 2021). 2023. aastast vabariigi valitsuse teadus- ja arendusnõukogu (TAN) liige. Pälvinud riikliku teaduspreemia (2016), Tartu ülikooli aumärgi (2021).
Õnnitlused taimebioloogia ajakirja New Phytologist peatoimetajaks valimise puhul! Oled 1902. aastast ilmunud maineka rahvusvahelise ajakirja esimene naispeatoimetaja ja esimene peatoimetaja väljastpoolt Suurbritanniat. Kuipalju selline ametikoht nõuab tööd ja kuivõrd on see auamet?
TUNNE LOODUST | Saare perekonna võõrliikidest haljastuses
Tekst ja fotod: OLEV ABNER
Pensilvaania saare sort ‘Variegata’ Tallinnas Tammsaare pargis
Saare (Fraxinus) perekonnas on ligi 60 praegu aktsepteeritud liiki ja suur hulk liike pärineb parasvöötmest. Eestis näeb haljastuses sagedamini vaid Põhja-Ameerika idaosast pärit pensilvaania saart ehk punast saart (F. pennsylvanica) ja rohelist saart (F. pennsylvanica var. subintegerrima, sün. F. lanceolata). Eriti populaarsed olid need saared haljastuses pärast teist maailmasõda. Nende eelis hariliku saare ees on lehtede kuldkollane sügisvärvus.