Loodusajakirjad

MARIN LAAK

Eesti kultuurilooline veeb „Kreutzwaldi sajand“ (kreutzwald.kirmus.ee) on sisupõhine teabeallikas, usaldusväärne ja aegumatu. Keskkond tutvustab varasemat, 19. ja 20. sajandi alguse eesti kirjanduslugu avaral kultuuriloolisel taustal Eesti kirjandusmuuseumi arhiivide autentsete allikate kaudu.

Väljavõtteid

JANIKA KRONBERG

Fridebert Tuglase lähedane sõber, ea- ja mõttekaaslane Karl Ast (Orava vald Võrumaal 1886 – New York 1971), kirjanikunimega Karl Rumor, oli seiklusliku elukäiguga palju rännanud mees, kes on peale kirjanduse jätnud dokumenteeritavaid jälgi nii Eesti poliitikasse kui ka diplomaatiasse.

REET MARK

Kummalisel kombel on peaaegu igal muuseumil oma kunstikogu. See on sõja-, mere-, piimandus- ja spordimuuseumil ning rannarahva muuseumil, rääkimata Valga, Võru, Pärnu või teiste linnade muuseumidest. Väga hea kunstikogu on Narva muuseumil, Viljandi muuseumil ning Underi ja Tuglase kirjanduskeskusel. Kollektsiooni suurus ja headus oleneb tema kujunemise iseärasustest, sest igal kogul on oma lugu.

Kirjandusmuuseumi kunstikogu kuulub Eesti kultuuriloolise arhiivi koosseisu. Arhiiv loodi 1929. aastal eesti rahva muuseumi, Eesti kirjanduse seltsi, akadeemilise kirjandusühingu ja akadeemilise ajaloo seltsi käsikirjaliste kogude alusel. Aegade jooksul on kunstikogusse laekunud

Selleks, et taime kasvukohad Eesti looduses säiliksid, palub keskkonnaamet inimestel karulaugu lehti korjata mõistlikus koguses ja vaid enda tarbeks. Loodusest korjatud karulaugu müümine on keelatud.

Karulauk on Eestis paiguti levinud ja heades kasvukohtades tavaline liik, kuid tema seisund vajab jälgimist. Selleks, et liigi levik ja arvukus ohtu ei satuks, on looduskaitseseaduses sellega ümber käimisele sätestatud piirangud.

Nii nagu teistegi kaitsealuste liikide puhul, on ka loodusest korjatud karulaugu ning sellest valmistatud toodete ostmine ja müümine keelatud. Samas ei ole keelatud kaubelda koduaias või aiandis kasvatatud karulauguga.

Keskkonnaameti inspektorid käivad karulaugu müügikohti pisteliselt kontrollimas. „Meie inspektorid kontrollivad kõiki vihjeid ebaseadusliku tegevuse kohta, sealhulgas ka karulaugu müügikuulutusi sotsiaalmeedias. Vajadusel tuleb karulaugu müüjal kasvukoht aiandis või oma aiamaal ette näidata,“ ütles keskkonnaameti strateegia- ja analüüsiosakonna järelevalve arendusbüroo peainspektor Piret Reinsalu.

Looduskaitseseadus näeb ette kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumise eest rahatrahvi kuni 300 trahviühikut ehk 1200 eurot. Kontrollide ja trahvide eesmärk ei ole rikkujaid karistada, vaid rikkumised lõpetada, müügikuulutused kustutada ja müümine lõpetada. See on oluline, et kaitsealuse liigi looduslikud kasvukohad saaksid meie looduses elujõulisena püsida.

Kuidas korjata karulauku nii, et tema kasvukoht saaks säilida?

Ühelt taimelt korja kuni paar lehte. Kindlasti ei tohi igalt taimelt kõiki lehti ära korjata, muidu taimed hukkuvad.
Kui näed, et ühelt kasvualalt on karulauku juba korjatud, siis mine taimelehti korjama mujale. Nii saab karulauk edasi kasvada ja paljuneda ning kasvukoht säilib ka järgmiseks aastaks.
Karulauku korjates püüa teisi taimi võimalikult vähe tallata. Tallamine nõrgestab taimi ja kahjustab karulaugu kasvukohta.

Keskkonnaamet/Loodusajakiri

VILVE ASMER

Eesti kultuuriloolise arhiivi (EKLA) fotokogu sai alguse vajadusest eraldada pildid käsikirjakogudest ja luua iseseisvad nimelised kollektsioonid.

Esimese vooru kaks esimest ülesannet olid lihtsad, kolmas ehk veidi raskem. Iga ülesande täielik lahendus andis kaks punkti.
Kõik ülesanded lahendasid õigesti ja kuus punkti teenisid Vladimir Jaanimägi, Aivar Kauge, Kalle Kulbok, Kuldar Traks, Hannes Valk ja Martiina Viil. Loosi tahtel võitis neist vooruauhinna Vladimir Jaanimägi.

NimiIIIIIIIVVVIJaanimägi, Vladimir6     Kulbok, Kalle6     Traks, Kuldar6     Valk, Hannes6     Viil, Martiina6     Kauge, Aivar6     Väljamäe, Heldur3     

Vooru võitja saab kingituseks raamatu sarjast „Looduse raamatukogu“ või loodushäälte CD-plaadi.
Sarjas ilmunud raamatutega ja CD-plaatidega saab tutvuda veebilehel www.loodusajakiri.ee ja eelistustest saab teada anda toimetuse telefonil 610 4105 või meiliaadressil loodusajakiri@loodusajakiri.ee.

Esimese vooru vastused:

MARILYN MÄGI

Ligi viiel aastakümnel, mis möödus 20. sajandil Nõukogude okupatsiooni oludes, ei olnud suuremal osal eestlastest kuigipalju reisi- ega liikumisvõimalusi. Raudne eesriie lahutas tavainimese läänemaailmast ning ka Nõukogude Liidu piirides reisimine nõudis praeguse ajaga võrreldes tunduvalt enam pingutust. Nii jäidki paljud sihtkohad kättesaamatuks unistuseks.

Ent oli ka neid eestlasi, kelle elukäik kulges teisiti ja kes kodumaa isoleeritusest hoolimata said rännata rohkem ja kaugemale, kui rahvuskaaslased tol ajal või isegi sel sajandil. Üks nendest oli Fred Kraav: 3. juunil 1923. aastal Antslas sündinud kaugsõidukapten ja kirjanik, kes läks Teise maailmasõja eelõhtul 16-aastase noormehena esialgu ajutiselt tekipoisina merele, kuid jäi sõjakeerises ja selle järellainetuses Eestist eemale pisut enam kui 50 aastaks.

AIGI RAHI-TAMM

Pealkirjas osundatud tsitaat kuulub Hindrik Prantsule, ühele Jakob Hurda vanavara kogujatest, vabatahtlikule, kes oli innustunud rahvuslikust kohustusest, seistes ühtaegu silmitsi kriipivate takistustega, mis kogumistööga kaasas käisid.

Tänapäeval räägime üsna tihti ühisloomest, mille all mõistetakse probleemide lahendamist vabatahtlike osalusel. Üks tuntumaid näiteid on Vikipeedia. Rahvusarhiiv on ühisloome korras appi kutsunud vabatahtlikke arhiivikasutajaid, et koostada Esimeses maailmasõjas või Vabadussõjas osalenute andmebaase. Digitalgutel kogutakse andmeid vanade fotode kohta. Kultuuripärandi digimisest mitteprofessionaalsete osalejate toel on saanud osaluskultuuri nähtus, mis üha jõulisemalt mõjutab meie suhteid minevikuga.

MAARJA HOLLO

Üks Eesti kultuuriloolise arhiivi eesmärk on olnud koondada ja hoida peamiselt eesti kultuuris silmapaistvate isikute – kirjanike, kunstnike, tõlkijate jt – personaalkogusid. Enamasti ei sisalda need kogud üksnes teoste käsikirju, vaid ka rohkelt eluloolist materjali: kirjavahetusi, päevikuid, eluloolisi meenutusi vms.

TIINA ANN KIRSS, KANNI LABI

Mis kutsub meid avama siidpaela või tavalise nööriga kokku seotud vanade kirjade pakki, mille käekirja on pealegi raske lugeda, mille ridadele on kahju teinud kas tavaline või Kölni vesi, ehk isegi pisarad? Või vastupidi: kas tänapäeval sunnib vanavanema kirju kõrvale panema või hoopis hävitama lihtlabane ajapuudus, mitte eetilised kaalutlused? Tolm ja vanad paberid! Mis neist ikka! Korter tuleb tühjaks teha ja müügile panna, maakodu remontida. Kellele seda pahna veel vaja on?

Kirjavahetused kuuluvad koos memuaaride, elulugude ja päevikutega omaelulooliste kirjutiste hulka ning sellistena satuvad ka arhiivide ja teadlaste huviorbiiti. Kirjanduse ja omaelulooliste tekstide uurijale pakuvad kirjavahetused – olgu need „tähtsate“ või harilike inimeste omad – materjali vastamaks mitmesugustele küsimustele, nii kirjavahetajate isikute kui ka tausta kohta. Ajaloolastele, keele- ja kultuuriuurijatele annavad kirjavahetused väärtuslikke andmeid keele muutumise, suulise ja kirjaliku väljendusviisi erinevuste, igapäevaelu detailide, tavade ning institutsioonide kohta, nagu koolid ja vallavalitsused, millega kirjavahetajad kokku puutuvad.

TIIU JAAGO

1989. aastal alguse saanud Eesti elulugude kogu on pidevalt täienenud. Suures osas on neid jutustusi avaldatud elulooraamatutes. Käsikirjade vastu on aga huvi tundnud mitme valdkonna teadlased, sest elulugude ja pärimusliku ajaloo uurimine pakub nii erialadevahelise kui ka rahvusvahelise koostöö võimalusi.

Elulugu minust, meist ja saatusest

Rahvusvaheline joonistusvõistlus World Fish Migration Award 2024 „FREE  FLOW“ ootab osalema!

Rahvusvaheline vabalt voolavate jõgede ja kalade joonistamise võistlus korraldatakse enne mais tähistatavat kalade rändepäeva. Nii võistluse kui rändepäeva eesmärk on juhtida tähelepanu kalaliikidele ja nende elupaikadele, eriti just vabalt voolavatele jõgedele. Joonistusvõistlusele oodatakse oma kunstitöödega osalema lapsi ja noori vanuses 4 – 18 a. Tööde hindamine toimub kolmes vanusekategoorias.
 
Osalemiseks tee kunstitöö oma nägemusest vabalt voolavast jõest koos seal elavate taimede ja loomadega. Teretulnud on erinevate kalade ja veekogu ääres tegutsevate inimeste kujutamine. Üleskutse sobib hästi looduse ja kunsti lõiminguks, nii klassis kui kodus teostamiseks. Reeglite järgi võib joonistada mistahes liike ja jõgesid. Ühe autori kohta on oodatud 1 kunstitöö, kusjuures digikunst ja fotod ei ole teretulnud ning joonistustele teksti (näiteks autori ja pealkirja) lisamine ei ole lubatud.  Tööd esitatakse koos autori ja juhendaja andmetega veebi teel 30. aprilliks. Vaata täpsemalt keskkonnahariduse veebilehelt.

Joonistusvõistluse korraldajad on WildlifeForever koostöös World Fish Migration Foundation’iga. Kui vajad nõu või abi, võta ühendust: Elo Raspel, elo.raspel@keskkonnaamet.ee, tel 53419205

Keskkonnaamet/Loodusajakiri

VALLO KEPP

Kultuuriloolise arhiivi uurijate tuba 2024. aastal Foto: Lauri Kulpsoo

Ma peaksin kohe alguses mainima, et eesti kultuuriloolise arhiivi (EKLA) suures toas olen ilmselt kõige rohkem mõelnud, siis algallikaid lugenud ja uuesti mõelnud.

ANU RAUDSEPP

Kirjanik Hugo Raudsepp, 1937. (ERM TM FK 2621) EESTI RAHVA MUUSEUM

Hugo Raudsepp (1883–1952) oli Eesti 20. sajandi silmapaistvamaid näitekirjanikke. Raudsepa loominguline tähelend peatus 1940. aastal, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Esimene Nõukogude okupatsioon aastail 1940–1941 oli aeg, kui tuli õppida oskusi, kuidas totalitarismi oludes ellu jääda. Hugo Raudsepa tütar Viiu Raudsepp-Tulk mäletab, et tema isa olevat mänginud oma rolli uues ühiskonnas harukordse leidlikkusega, kirjutamata midagi marksistlikku ega stalinistlikku. Raudsepa tollased kirjatööd aitavad seda väidet kinnitada. Üks neist on Eesti kultuuriloolises arhiivis olev Hugo Raudsepa retsensioon riiklikule kirjastusele Ilukirjandus ja Kunst esimese nõukoguliku näidendi kohta (EKM EKLA, f 16, m 293:2).

MARIN LAAK

Väliskülalised on tähele pannud, et meie, eestlased oleme imelik rahvas: sülitame kolm korda üle õla ja meie keeles sõnades on palju –seksi, nagu mälestuseks, terviseks. Aga meil on ka eepos, mida teavad ilmselt kõik eestlased!

Eeposte tõlkimine ei ole lihtne töö. Aastail 1857–1861 avaldati ÕES-i vihikutes teadusliku väljaandena eesti ja saksa keeles Friedrich Reinhold Kreutzwaldi suurteos „Kalevipoeg“, millest sai eesti rahva visiitkaart maailmas. Ometi on seda üle 160 aasta vältel tervikuna tõlgitud ainult 12 keelde (saksa, vene, inglise, prantsuse, soome, rootsi, läti, leedu, ukraina, tšehhi, rumeenia ja hindi). Tunduvalt rohkem on ilmunud tõlkekatseid „Kalevipoja“ üksikutest lauludest, ümberjutustusi ja lastele mõeldud adaptatsioone.

Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia nõukogu otsuse alusel on eesti akadeemik Dimitri Kaljo pälvinud Gottfried Albrecht Germanni märgi.

Germanni märgiga tunnustatakse Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia kui ka mujal tegutsevaid isikuid, kes on märkimisväärselt panustanud asutuse arengule ja eesmärkide täitmisele. Traditsioon anda välja Germanni märk sai alguse 2022. aastal ülikooli loodusmuuseumi 220. aastapäeval.

Dimitri Kaljo on eesti geoloog ja Eesti teaduste akadeemia liige. Ta õppis Tartu Üüikoolis paleontoloogiat ja lõpetas ülikooli 1953. aastal cum laude. Tema uurimistöö peasuundadeks on olnud Eesti ordoviitsiumi ja siluri tetrakorallide taksonoomia ja biogeograafia, graptoliitide biostratigraafia, nende ladestute stratigraafiline liigestus, Balti basseini fatsiaalne arengulugu ja paleoökosüsteemid ning isotoopgeoloogia.

„Dimitri Kaljo on silmapaistev teadlane ja panustanud väga tugevalt Eesti loodusteaduslike kogude, sealhulgas Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia kogude arendamisse. Tema initsiatiivil algatati Eesti teaduskogude riiklik programm, mis tagas kogude rahastamise ning arenduse alates selle sajandi algusest,“ sõnas Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia direktor Urmas Kõljalg.

Eesti vanim muuseum, Tartu ülikooli loodusmuuseum alustas tegevust 1802. aastal, kui saabus esimene looduslooline kollektsioon. Aasta hiljem alustas tegevust botaanikaaed. Toona Tartu ülikoolis loodusteaduste professorina töötanud Gottfried Albrecht Germann nimetati mõlema asutuse esimeseks direktoriks.

Gottfried Albrecht Germanni märk antakse Dimitri Kaljole üle 17. aprillil toimuval Eesti teaduste akadeemia üldkogu aastakoosolekul.

Tartu ülikooli loodusmuuseum / Loodusajakiri

Eesti Ornitoloogiaühing ja Eesti Rahvaluule Arhiiv kutsuvad inimesi üles jagama meenutusi kohtumisest käoga, uskumusi kukulinnust ning lugusid käokelladest. Käopärimuse kogumine ja käokellade loendus kestavad novembri alguseni.

„Käesoleva aasta linnuks valitud kägu on tuntud nii pesaparasiidina kui ka endelinnuna. Lisaks käo eluviiside uurimisele ja tutvustamisele tekkis meil ka huvi, millised on inimeste reaalsed kokkupuuted käoga ning millised uskumused käo kohta tänapäeval levivad,“ selgitas käopärimuse kogumise eestvedaja Elle-Mari Talivee. „Käost rääkides ei saanud me meeskonnaga üle ega ümber ka käokelladest, mistõttu lisaks tavapärastele käovaatluste kogumisele otsustasime korraldada ka käokellade loenduse,“ lisas Talivee.

Kogemuslugude ja rahvapärimuse kogumisvõistlust korraldavad Eesti Ornitoloogiaühing ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv. Mälestused kohtumisest käoga, samuti teadmised ja uskumused aasta linnust saab kirja panna veebilehel kratt.folklore.ee või saata aadressile kukulind@eoy.ee. Küsimused ja täpsemad juhised leiab siit.

Käokellade loenduse eesmärk on teada saada, kui palju käokelli Eesti kodudes leidub ja milline on nende lugu. Oma perekonna käokella loo saab üles tähendada aasta linnu lehel oleval veebivormis või saata aadressile kukulind@eoy.ee. Täpsema info leiab siit.

Nii käopärimuse kogumine kui ka käokellade loendus kestavad 3. novembrini. Ornitoloogiaühing avaldab kokkuvõtted aasta linnu lehel ja tunnustab kaastööde autoreid detsembris Tallinnas toimuval suurel linnuõhtul.

Aasta linnu projekti veab Eesti Ornitoloogiaühing, toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Lisateave:
Elle-Mari Talivee
Käopärimuse kogumise eestvedaja
kukulind@eoy.ee
Tel 5191 1810

Riho Marja
Käokellade loenduse eestvedaja
riho.marja@gmail.com

PIRET NOORHANI

Mu vanatädi Friida elas Ameerikas. Teadsin lapsena seda fakti ja mäletan koguni fotot, mis  kujutas New Jersey eramaja ja selle ees kummalist hõlsti ja peakatet kandvat noort daami – vanatädi tütart ülikooli lõpetamas. Sellest ei tehtud saladust, et vanatädi seal elas, aga sellest ka ei räägitud, vähemalt minu kuuldes. Ja mina ei küsinud. Ei seda, kuidas ta oli sinna sattunud või millega tegeles. Lapsele oli see lihtsalt üks fakt täiskasvanute maailmast. Siis, kui mul viimaks küsimused tekkisid, polnud enam vanaema, vastajat.

See oli mu esimene kokkupuude väliseestlusega. Või kas peaks siinkohal kirjutama Välis-Eestiga, sest see oli üks kauge ja võõras koht, pigem imaginaarne kui reaalne. Nüüdseks olen ise seal, Välis-Eestis, ligi 15 aastat elanud ja töötanud – Torontos väliseesti muuseumis, (VEMU). Aga mu teekond Kanadasse algas Eesti kultuuriloolisest arhiivist.

ANNIKA VIHT

Kuidas võisid kõnelda meie esivanemad kaks-, kolm- või nelisada aastat tagasi? Mil viisil arendati suuliste kohamurrete põhjal välja kirjakeel, mis tegi võimalikuks eestikeelse hariduse, ilukirjanduse, kohtupidamise ja suhtluse igal erialal meditsiinist põllumajanduseni? Neile küsimustele aitavad vastata eesti kultuuriloolises arhiivis (EKLA) leiduvad allikad.

Eesti kirjakeele esimesed arendajad olid saksa pastorid, kes soovisid õppida tundma keelt kui usu kuulutamise vahendit ning kelle tähtsaim siht oli tõlkida eesti keelde pühakiri. Neid kirjakeele algusaegade tõlkepüüdlusi saab jälgida EKLA-s talletatud piibliversioonide alusel: Johannes Gutslaffi lõunaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1647(?)–1657), Andreas ja Adrian Virginiuse põhjaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1687–1690) ning põhjaeestikeelse Uue Testamendi versioonis, mida tuntakse Tartu käsikirjana (1703–1704). Igas versioonis on omamoodi kasutatud rahvakeele ainest, loodud lähteteksti edasiandmiseks tarvilikke uusi sõnu ja eemaldutud senise eesti kirjakeele tavast.

INDREK OJAM

Kuigi kultuuris osalevad kõik inimesed, saavad vähestest kultuuriloolised isikud selle sõnapaari kitsas tähenduses. Nende sõnalist või ainelist pärandit talletatakse avalikus asutuses, nagu eesti kultuurilooline arhiiv (EKLA). Kui sirvida EKLA-s fondideks korrastatud käsikirjakogude nimekirja, ilmneb, et peale organisatsioonide, nagu näiteks Eesti Kirjanduse Selts, võtavad enamiku sellest enda alla eraisikute nimed. Mõni neist on tuntud üsna kitsale, kindla erialalaringkonna inimestele, teisi teavad tänu kooliõpikutele ja televisoonile kümned tuhanded eestlased. Kirjanik Vaino Vahing (1940–2008) ei ole nii tuntud nagu eesti kultuuri käilakujud Lydia Koidula ja Anton Hansen  Tammsaare, kuid kuulub kindlasti teise kategooriasse. Seda võib öelda pärast Rainer Sarneti stiilse dokumentaalfilmi „Vaino Vahingu päevaraamat“ linastumist 2021. aastal, mille tulemus on Vaino Vahingu isikumüüdi kinnistumine.